Oskar ja Leena-Mai

Nonii. Siit tuleb siis suurepärane banaanisalat! Algidee pärineb Tenerifelt, Puerto de la Cruzi restoranist. Me läksime sinna suure näljaga ja oleks söönud enam vähem ükskõik kus, aga ükskõik-kus-sis olid kõik kohad täis ja kõige lõpuks jõudsime kindluse juurde kus oli restoran ja vabu kohti ja tohutult maitsvad toidud.

Banaanile lisada chillimaitseline kaste.

Kõige parem oleks värsked päikese käes kasvanud tomatid purustada (no nagu caspaccio) ja seda siis chilli kastmega maitsestada. Aga kust meil päikese käes valminud tomatid eks. Poesmüüdavad ei sünni süüa. Kõige peale röstitud mandlilaastud.

Ja ongi valmis.

Lihtne, aga see maitsete kombinatsioon on uskumatult hea. Proovige!

Fotokas oli kelgutamise jope taskus. Boiler on parandamata, sest ma olen ära kaotanud näpitsad. Näpitsate kohta mäletan viimast mõtet: ah ma ei pane neid korralikult ära, las vedelevad, ma mäletan kus nad on. Ja mäletangi. Aga neid ei ole seal! Ja peamised näpitsaröövlid vangutavad pead, et nemad pole kunagi (!) näpitsaid näinud. Ükskord saabub aasta, mille alguse puhul antavate lubaduste seas on mul lubadus hakata asju oma kohtadele panema. Praegu ei ole ma selliseks lubaduseks veel küps.

Päeval tõin fimo ära, et nädalavahetusel mätsida. Hakkasin lastele uhkeldama, et näete kui ilus.
Oskar: Teeme kohe! Teeme jah! Noh!

Mind ei olnud vaja kaua paluda. Nii hoogu läksime ja mõnus oli. Ainus mure, et ega teha ei oska küll nende asjadega midagi. Mõned peaotäied “pärleid”, mõned kaelaripatsid, üks juukseklamber. Paar nööpi Leena kampsuni jaoks muidugi kuluvad ära. Kolm tundi mätsisime, uudisteni välja. Aga “effektiga” värvid, mis peaks nagu läbipaistvaks muutuma. Nendega ei oska hästi arvestada, et nad ahjus muutuvad ja mul läks see imeline juukseklamber pisut untsu. Oranž läks sinise sees pruuniks. Ei ole ilus. Aga tore on see, et nüüd on põhjust veelgi mätsida. Ja ilusat punast ma üldse ei saanud. Mustikakeskuses pidi ka olema hobikeskuse pood. Lähen sinna. Tahan ikka ilusat punast. Helmehaldjas öeldi, et neil ostetakse peaaegu kõik kohe ära kui tuleb.

Ja veel, et Oskar sai Harry Potteri 6. osa täna läbi. Laupäeval läheme lastekirjanduskeskusesse muinasjuttu kuulama, loodetavasti saab sealt 7. Sest eraldi raamatukokku pole aega minna.

Meil siin mõnda aega on teema ülevalt, et Emili (Vahtramäe) ema teeb nii head vorsti, et kogu Wimmerby tuleb kokku ja Kassisalu ja Vahtramäe inimesed ka, et seda vorsti maitsta.
Leena: Emme, kas sina ka oskad sellist vorsti teha, et Wimmerby kokku tuleks vorsti maitsma.

Ja nii kestab see päevi. Mis seal siis ikka, ei saa maagi Emili emast kehvem olla. Mul on üks retsept lapsepõlvest kaasa tulnud. Magus vorst. Meil ema tegi seda kui õnnestus kondentspiima hankida. Jube hea! Suussulav! Tänapäeval muidugi pole kondentspiimaga probleeme, võib kohe mitu purki igast poest tuua. Nii meiegi Leenaga eile. Hea toit isadepäevaks! Tõime kohe mitu purki.

Retsept:
800gr küpsist
300gr margariini
1kl suhkrut
100gr kakaod
1 purk kondentspiima
Purustan küpsised. Sulatan margariini, sekka segan muud asjad ja siis küpsiste peale. Segan ja keeran fooliumis vorstiks.

No tegelikult on see nagu kirju koer, aga ma ei armasta neid marmeldaadi jm tükke, et see retsept maitseb mulle rohkem ja see oli meie kodus juba ammu enne onu Raivo kirjut koera, või kesse oli, kes seda õpetas. Miski lind ütleb, et see õpetaja võis ka keegi teine olla. Ja see on mulle täielik lapsepõlve maitse. Aga kogus on aukartustäratav. Ei juhtu ka midagi kui teha pool portsu. Samas on meil õhtuks ainult 1/3 alles.

Niisiis äratasime täna hommikul issit vorstiga, mis peaks laste meelest küll Wimmerby kokku tooma. Mõistagi olid ka kaartid ja muu teemasse puutuv. Ja Oskar asus kohe vorsti pugima, et hommikusöögi vastu puudus tal igasugune isu ja veel lõuna eel ta küsis ikka vett ja vett.

Õhtusöögi tegime ka isadepäevase. Uhke ja maitsva ja ilusa. Pilti ei saa panna, sest kõht oli nii tühi, et ei olnud mahti pildistada. Proovisin juba neid banaane röstitud mandlite ja tomatimöginaga. Nämma sai. Aint tomatimögin oli veidi liiga tshilline. Peab veel katsetama. Lapsed sõid tavalise ketšupiga. Ka sel polnud viga. Lihtsalt hämmastav kombinatsioon. Just need röstitud mandlid teevad maitse eriliseks (ma muidu üldse mandleid ei söö). Nonii.

Oskar: Mina olen ka peaaegu isa. Ma ju saan kunagi isaks… siis see tähendab, et ma võin diivani peal vorsti süüa.

No pole mina veel näinud, et meie issi diivani peal vorsti sööks… ja kui sööb, siis ta ei pudista seda vaibale… ja kui pudistab siis korjab ise ära… Loodetavasti saab ka Oskarist selline isa, praegu korjan tema vorstitükid vaibalt ära mina, et hullem ei saaks…

Palju õnne isale ja palju õnne vanaisale!

Edit:

Issi: Ma ei söö diivani peal vorsti!!! Ja üleüldse ma olen seda ainult 3 tükki võtnud!!!

Nojah. Tõsi. Eks see käis rohkem lõputult veerevate viinamarjade kohta, ülekantud tähenduses või nii… Ja need viinamarjad… neid veereb siit meie kodust läbi kilode kaupa, sest issi eelistab igasugusele vorstile viinamarju. Neid ei saa aga isedepäeval pakkuda, sest need on nagunii alati olemas.

Veel üks parandus: Meie issil on tugitool. Ta ei istu mitte kunagi diivanil, ainult siis kui mõni laps haige on ja tema tugitoolis tahab oma tekiga istuda. Aga seda juhtub harva ja enamasti eelistavad nad siis juba süles istuda.

Kirjutan. Kuigi mul pole midagi öelda. No mis ma ikka ütlen, et see lehttainas läkski untsu, ikka sai jahu palju lõpuks, kuigi muul moel oli ta vedel. Ma pean teise võiga proovima.

Või peaks kirjutama, et Peep eile lubas, et täna on +10, aga tegelikult oli jube külm ja vastik ja surnuaias käies läks külm mulle nii sügavale kontidesse, et siiani istub sees. Ja ma ei saa oma kõhuga võtta napsu ja… Aga kuumakoti saan küll võtta ja seda ma teen.

Või peaks hoopis kirjutama, et karjusin õhtul laste peale. No nii närvi ajas see tramburai nende toas kui nad pidid ometigi juba vaikselt voodis lugema. Kisa läks nii suureks, et me ei kuulnud enam uudiseid ja siis kui ma olin neile juba mitu korda hüüdnud, et nad ei karjuks, siis lõpuks läksin kohale ja siis juba tõstsin häält ja ütlesin, mis ma asjast arvan.

Pärast jäi süda ikka valutama. Läksin siis peale uudiseid vaatama, et mis värk. Leena istus voodi peal ja ütles kohe, et ta on vihane mu peale.

Oskar: Mina olen ka vihane, aga sa võid ikka tulla siia ja rääkida.

Ma siis rääkisin. Ja seletasin. Lõpuks Oskar ütles, et ega ta aru ei saa, miks ma karjusin ja, et ta ei ole sellega harjunud, aga ta tunneb, et ta enam vihane ei ole. Leena ütles, et tema on ikka vihane. Õnneks tuli ta 5 min pärast kalli tegema ja ütles, et temalgi on viha üle läinud.

Sellised lood. Et mis siin ikka kirjutada. Pole suurem asi päev. Elu, tavaline.

Täna öösel keerame kella. Homme saame ühe tunni peale kauba. Mõnus. Meid siin hakkaski juba tõsine talveuni ähvardama, nüüd vast jaksab jälle.

Aga see hummus sai väga maitsev. Saab juba otsa. Kuigi ma üksi söön. Ma nüüd mõtlen, et kas panen uued kikerherned likku või pean vahet. Ega liialdada ka ei tasu. Aga see on küll vist tõsi, et nii palju kui on tegijaid, on ka hummuse retsepte. No ma ikka palju optimeerisin. Mul kodus ei olnud kõike ja mõni asi jälle ei maitse mulle. Ma panin hapukoort, küüslauku, sidrunit, soola ja võid. Vot see või oli hea ja tegi selle pasta kuidagi õhuliseks ja eriti hea oli see siis röstsaia peal, kui või nats sulas.

Mh. No nüüd kuulen jälle asjade kukkumisi lastetoast.

Oskar (tuleb unisena teisest toast): mul on sulle kaks asja öelda, esiteks Leena ei jää magama, vaid ta mängib seal hobusega. Ja teiseks ta näpistas mind.

???

Mõistetavalt keerlevad mu mõtted ikka toidu ümber, kuna saan süüa üpris üksluiseid ja igavaid toite. Nüüd olen kikerherne vaimustuses. Leotasin, keetsin, praadisin. Sai maitsev. Ilus. Jah. Need kikerherned on väga ilusad mu meelest. Olemiselt on nad hernesarnased, aga maitse mitte. Maitset on vähem, mis laseb neist erineva maitsega toite teha. Tahan püreesuppi ka proovida. Nüüd teen veel hummust. Väga põnev.

Veel üks viimase aja leiutis. Ma olen alati (muidugi mitte lapsena) arvanud, et mulle maitseksid tangud (või kruubid). Ja olen neid proovinud erinevalt teha. Olen teinud magustoitu - et keedetud tangud, praadinud suhkru ja võiga läbi, raputanud peale šokolaadi ja söönud jäätisega. Oli küllalt hea. Aga päris õiget maitset ikka ei saanud. Nüüd siis võtsin taas oma tangukoti ette ja panin mõned peotäied likku. Järgmine päev pesin korralikult läbi, keetsin kõvasti ja praadisin võiga kergelt üle ning siis lisasin rosinadi (kollaseid). Sõin kartuli asemel. Oh. See oli maitsev. Teised pereliikmed ei pane muidugi ninagi sisse, aga mulle meeldib. Eriti kuna ma ei talu kartult.

Kolmas kiiks on kõige raskepärasem. Lehttainas. Ma vanasti tegin ise. Mul oli üks retsept, mis sai kiirelt ja kergelt ja tulemus oli hea. Nüüd ostan poest ja iga kord kirun seda rasva, mis poetaigna pirukaid süües suu külge hangub. Hiljuti tuli Manni juures jutuks ja ma andsin selle retsepti. Ja see ajas nii isu peale, et ma proovisin kodus ise ka teha. Aga võta näpust. See retsept küll ei tööta. Ära sa Mann proovima hakka. Nüüd ma ei tea, kust mul see kunagine retsept oli. Selle järgi sai liiga vedel, ei usu ju et häda oli võis? Ma panin teine päev ohtralt jahu juurde. Täna ehk proovin küpsetada. Näis. Aga kus on siis SEE retsept??? Mõistatus. Pean emaga arutama, äkki on see hoopis ema juures. Kuigi ma mäletan, et olen oma kodus lehttainast teinud, mitte ema juures. Ühesõnaga katsetused-otsingud jätkuvad.

Tegelikult tahtsin kirjutada Oskari koolist, ehk teen seda õhtul.

Aga siia panen oma lõunasöögi pildi. Kikerherned hapukoore ja pohla-küüslagu moosiga.

Evelyn kirjutab, et kui googeldada “saabastega voodis”, siis tuleb meie blogi välja. Täitsa lõpp. Me ei käi ju saabastega voodis. Proovisin (no mitte saabastega voodis, vaid googeldada) ja koguni kaks postitust tuleb, aga siis pigem sõnaga “voodis”. No jah. Voodist ma olen tõesti kirjutanud.

Aga üldiselt mõtlen ma toidust (kui just pingeliselt ei tööta). Mul on magu haige ja ma ei tohi eriti midagi süüa. Aga seda enam. Mida kõike ma süüa ei unista, kui kõht kannataks. Kange kohvi, mõru šokolaad, vein, Napoleoni tort (ema retsepti järgi - ema! seda teeme esimesel võimalusel), kirsi-šokolaadi muffinid, isetehtud beseetort pohladega, ahjukartul pekise lihaga, hapukapsas, täidetud paprika. Kas jätkan? Ah las olla. Ma siin selle mälu võiks täis kirjutada. Reaalsus on see, et võtsin sümboolse koguse liha kapist ja teen õhtuks ühepajatoitu. No muidugi nad vinguvad. Kes ei söö porgandit, kes kapsast, kes sibulat, kes liha. Aga nälga nad ka ei jää ja see on pealegi tervislik. Ja seda saan süüa ka mina. Eks. Ma ei taha enam riisihelbeputru. See on vastik. Ainult pildi peal on ilus. Odrahelbed on palju paremad. Aga need on meil otsas.

Rohkem suurt virisemise põhjust ei ole. Tööd järejepeal. Ilm on ilus. Tasa ja targu talve poole. Kas te kalamaksaõli juba võtate? Mul huuled katki ja mina juba võtan. Eestis ei pidada isegi suvel D-vitamiini kätte saama.

Ma olen nüüd juba mingi viis korda seda kirjutamise akent lahti teinud ja kinni pannud, et ah ei viitsi. Aga teen siiski väikse märkme ka tänase päeva kohta. Oskar käskis mul päeval kirjutada, et mu on kiire.

Oskar: Sa kirjuta blogisse kohe teema, et sul on kiire. Ära üldse lastest kirjuta, vaid kirjuta, miks sul kiire on.

Tänane kiire

Hommik 7.55.

Kohvi, Leenale kohupiim ja võileib,

M tööle, poest piima, koju, hommikusöök Oskarile (kell 10).

Marile Kristiines asjad, arst (kell 11).

Koju, lastele lõuna (mida nad ei söönud, sest panin makaroni vormile natuke juustu ka), lõuna nr 2 (kell 13).

Väike koristus.

Oskar kooli (kell 14).

Poodi Oskarile saapaid ostma, koju, koristama.

Oskar koju (kell 16.45), õhtusöök (kell 18), koristama.

Kell 19 poodi Oskari saapaid ümbervahetama (suured said).

19.30-20.30 lõõgastus.

Kell 20.30 lapsed voodi.

Kell 21.00 uudised.

Kell 21.30 sprodiuudiste ajal lastele lugema.

22.00 Öörahu.

Rahu.

Enamasti ma nii palju ringi ei sõida. Olen pigem paikne ja asjaajamised lükkan ühele päevale. See Oskari kooli viimine muudab päeva sekelduste rohkeks. Ma ei kujuta absoluutselt ette, mis saab järgmisel aastal kui peab sellega tegelema iga päev. Ja siis veel trennid jm hobid. Teisest küljes mõtlen, et kui teised saavad hakkama, küll siis minagi saan. Kuigi ma olen loomupoolest rohkem selline rahuliku tsükli inimene. Et tund siin, teine seal, kolmas hoopis mujala - siis mulle tundub, et ma ei ole saanud midagi teha peale sebimise. Mulle ikka meeldib vähemalt päevake ühe asja kallal istuda, parem veel nädal. Aga eks nad vist hakkavad mingil hetkel ka ise koolis käima.
Oskar: Ma arvan, et ma ei hakka kunagi ise koolis käima.
Mina: No Meeri nt käib juba ja räägib, et on tore. Et saab inimestega juttu ajada ja kõike uurida ja keski ei kiirusta tagant.
Oskar: No nii kõlab see päris põnevalt. Aga ei, mina ei hakka ise tulema.

Meie olime nädalavahetusel Haapsalus. No oli mõnus. Laupäeval küll sadas, aga meil olid külalised ja ka toas oli tore ja lapsed ju teatavasti vihma ei karda. Aga pühapäevane ilm oli nii ilus kui üldse olla saab. Minu lemmik ilm, ilusa sooja suveilma kõrval loomulikult. Sulnis vaikus, eresinine taevas, päike ja sügisene jahedus. Meri oli tumesinine ja sile nagu peegel. Aga ritsikad hakkavad väsima. Pisut veel õrnalt siristavad, palju pole enam jõudu jäänud. Sügis.

Vot. Aga korilusest. Ma tahtsin kukerpuumarju korjata. Leena kinnitas, et tema tahab ka, et ma kutsugu teda kui minema hakkan. Ma siis kutsusin, kui sain nõud pestud ja muude toimetustega ka ühele poole. Ta ronis Oskari koopast alla ja Oskar oma tokiga ka loomulikult kaasas. Vantsisime metsa (issi ütleb et sõna vantsima tuleb saamidelt). Kukerpuu kasvab kohe ilusasti põõsas ja suurte kobaratena, teda on hea korjata. Meie Leenaga korilase kombel hoolsalt korjasime, aga Oskar kauples meid koguaeg edasi minema.

Oskar: Tulge juba, lähme vaatame, mis seal kaugemal on. Ei mina ei viitsi korjata.
Leena: Oi Oskar vaata kui ilusad ja suured kukerpuud siin on. Tule anna mulle see oks kätte.

Lõpuks leids Oskar, et ikka hea seikluse sai, aga Leena leidis, et oleks palju toredam, kui ei peaks vabrikus ringi ronima.

Linna sõites käisime poest läbi ja ostsime lihapirukaid. Haapsalu lihapirukad on väga head. Ma pole mujal nii häid saanudki. Me ostame neid peaaegu alati. Sõime-jõime.
Issi: Oskar kas sa ei taha juua?
Mina: Oskar sööb vist kuivalt jah.
Oskar: Nüüd tuleb blogilause: ma söön kuivalt, sest mulle tundub, et niimoodi on rohkem maitset.

Näed ongi blogilause. Oskar meil ikka hiilgab selliste sügavmõttelisustega.

Õhtul koristasin ja puhastasime kukerpuumarju. Nüüd ei teagi, mida teha. Mingist kogusest tahaks likööri proovida. Meil on meeletult ilusad likööri klaasid, sestap huvi ka likööritegemise vastu. Aga mis ülejäänuga teha? Need ongi korilase igavesed küsimused. Hull kui marju varasemate saatus tabab.

Mina: Tuleks issi juba koju, siis ma saaks teada, mis talle süüa teha, et kas muna sobib.
Oskar: Sobib küll. Mehed peavad kõigega rahul olema. Ainult mitte tangupudruga.
Mina: Aga sina ju sööd tanguputru.
Oskar: Ja aga mina ei ole veel täismees.

Ja mina süüdistan issit kogu aeg, et valib toitu. Oskaril teine mulje jäänud. Aga zuccinit söön ma ikka siin majas üksi. Ma muidu külvaks nad erinevate zuccini toitudega üle, aga publik on passiivne ja tõrges. Iseenda jaoks panen lihtsalt millegagi ahju.

Ja Leena songib praegu tatrapudru seest sibulat välja. Mari teab, mis ma neist arvan, kes sibulat ei söö ja nüüd omal siin üks. Aga ega minu võim Leena peale ei hakka. Hea, et üldse sööb. Pastat ja tomateid ta ei söö. Leena: Mina söön makarone ainult Mari juures, sest see on nii hea.

Aga ega ma väga laste isu üle ei kurda. Suvel olid hoopis head sööjad, siis öeldi peaaegu iga toidu kohta, et see on nii hea ja tee seda jälle ja mõne kohta isegi, et parem kui lasteaias. No see on mõistagi tippkiitus.

Aga üldiselt on oktoober. Või nagu selles laulus “Külm ja nukker veebruar…”.

On mingi uus jäätis, mida reklaamitakse. Mina ei ole seda näinud. Aga lapsed on ja nad üritavad mulle selgeks teha, mis jäätis see on, et ma seda osta oskaksin. No ei saa aru.

Leena: Üks väike jookseb teisest uksest sinna kus nõiad juba on ja siis öeldakse must jäätis punase sisuga.
Issi kui sa midagi ei karda, siis sa pead ostma endale must jäätis punase sisuga. See on ikka väga äge reklaam. Aga mina ju ka ei hakka kartma, ma olen ju musketär.

Oskar: Jube äge. Aga see ei ole tegelt punane sisu, see on moos lihtsalt. Aga ma ei tea, mis firma see on. Seal ei öeldud. Firmanimi oli kirjutatud, aga ma ei jätnud meelde, sest ma ei arvanud, et see on tähtis.
Aga praegu ma tahaks, et sa loeksid midagi, mis meil on pooleli. Viplalat tahan.

Ma siis lähen. Viplala on hea raamat. Ja jäätist ei oska ma ikka osta.

Kas olete märganud, et piimanõgesed on täiesõies? Meie oleme. Oskar ja tema sõbrad märkavad seda alati. Niipea kui õied ilmuvad, saab laste lemmiktegevuseks õues nõgese magusat mahla imeda. Kõigepealt söövad nad puhtaks lasteaia õue. Ja seda pole vähe. Siis seisavad nad aia taga ja hüüavad võõrastele, et need neile teiselt poolt aeda nõgeseid korjaksid. Mõned korjavad ka. Kui meie lasteaiast koju tuleme, siis on poisid aia taga rivis ja ootavad, et Oskar neile nõgeseid annaks. Oskar korjab ja korjab ja jagab kõigile. Ja koju toob ka peotäie. Minu jutt, et ära tuppa too, see on sodi ja pärast kõik laiali, ei kutsu teda korrale. Ja ime küll, aga täna ei olnudki kõik laiali. Ise viskas tühjad nõgesed minema.

Lennukikandjat käisime ka vaatamas. Aga kuidas siis muidu. Mulle oli pettumus, et ta nii väike on. Ma arvasin, et ikka kujuteldamatult suur. Tegin pilti ka. No eks selle tagumise laevaga võrreldes ikka on kah suur.

Tegin lastele pannkooke. Katsetasin esimest korda ema antud retsepti, mille järgi tehtud kooke olen ise kodus söönud niikaua kui mäletan. See osutus tõesti tõhusaks pannkoogiteoks. Köögis olin umbes 20 min - selle aja jooksul valmis tainas, valmisid koogid ja valmis külmutatud marjadest moos. Ja kooke sai palju, et ülegi jäi. Tavaliselt rähklen pliidi ees suitsu käes pool tundi või rohkem ja koogid lõppevad otsa koos küpsetamise lõpetamisega.

Panen retsepti ka siia üles:

6 muna
0,5 l piima
soola
jahu

Lüüa munavalged eraldi. Kollased ja piim teise kaussi, segada. Lisada jahu, sool. Tainas peab saama paksem kui tavaline koogitainas. No mitte just klimbitainas, aga palju ei puudu ka. Siis vahustada munavalged ja segada hulka. Ongi valmis. Need on siis lusikapannkoogid. Küpsevad kiirelt, on maitsvad ja kuidagi palju saab neid.

Ma tegin 4 munast ja jätkus küll, aga meil oli 3 sööjat. Umbes pool söödi ära.

Leena leiab, et ma olen hiiglama tore ema, et pannkooke tegin. Nojah. See ongi tore, aga ega tegelikult oleme me viimasel ajal päris vastikud vanemad olnud. Ainult üks uudiste vahtimine ja arutamine. Ja lapsed vastavad muidugi samaga. Ei kuula sõna, karjuvad ja jooksevad. Ikka juhtub nii kui pole vahel aega lastega tegeleda. Pean ikka aega ja jõudu leidma. Leena hakkab terveks saama. Nüüd jäi Oskar haigeks. See on alati nii. Õnneks on ilm ka rõve külm, kuigi päike paistab, et välja ei kipu.

Olukord on rahulik, loodetavasti see jääbki nii.

Võrumaal sajab lund.

Kas te teadsite, et kukerpuu marjades on kaks kord niipalju c vitamiini kui sidrunis? Või nii ma vähemalt kusagilt lugesin.

Umbes kaks aastat tagasi ütles arst, et Oskar võiks süüa kukerpuu marju. Meil suvila ümber mets neid täis. Ja ma muidugi virgalt neid kohe korjama. Jõudsin siis oma kukerpuu marjadega koju ja asusin netist uurima, mis nendega tegama peaks. Hm. Polnd eriti midagi leida. Igal pool kirjutati lihtsalt, et puhas ime ja aitab kõige vastu. Aga kuidas? Kas seemnetega või ilma, kas keeta või mitte? Emale ka helistasin, et ta uuriks oma paljudest ravimtaimede raamatutest, et mis siis ikka teha nendega. Ikka ei saanud vastust küsimustele. Panin nad siis sügavkülma ja vahel (harva) kasutasin siin seal kus haput vaja läks. Järgmisel aastal oli vaja kappi ruumi juurde ja ma võtsin nad välja ja keetsin pisut suure hulga suhkruga, sõelusin ja panin purki, et äkki kasutan kusagil. Ei kasutanud. Vahel nuusutasin ja panin purgi tagasi kinni. Paar korda panin tee sisse. Eile koristasin külmkappi ja tõdesin, et mu “moos” on hukka läinud ja viskasin selle rahuliku südamega minema. Täna aga hakkasin jälle mõtlema kukerpuu peale ja jälle tegin otsinguid netis - ja just nüüd tuleb siit välja hulgaliselt võimalusi neid marju kasutada - ikkagi looduslik barbariss.

Eks ma asun neid jälle sügisel korjama. Näis, mis ma neist teen. Aga likööri kindlasti. Viimasel ajal on mind tabanud soov tegeleda liköörindusega. Saagu siis kukerpuu marjad minu soovi esimeseks ohvriks. Ja jõuluajal joome sel aastal kukerpuumarja likööri. Mõnus. Ikkagi looduslik barbariss.

Ma panen oma puslest ka vol. 2. Te kindlasti tahate näha. Kuigi mul on jõudlus nigel. Aega napib.

***

Ostsime möödunud nädalal Leenale paki aluspükse ja Oskarile paki sokke. On väga iseloomulik, et Leenal olid kõik 5-paari pükse juba kolmandaks päevaks ära proovitud (kuna ei saa ju lasta kapis seista nii armsaid, värvilisi, maasikatega pükse, “emme eks igaüks võib kogu aeg pükse vahetada”), aga Oskar on tänaseks kandnud oma pakist vaid ühte paari ja sedagi minu utsitusel. Ta paneb enne erinevad sokid jalga kui uued. No ühed on nüüd omaks võetud.

Aga muidu oli täna vastlapäev. Lapsed ütlevad ühe oma plaadi järgi “metsik vastlapidu keerleb igal tänaval”. Mei ei olnud siin midagi metsikut. Aga tore oli küll. Ilm oli nagu vastlaunistus ja ma läksin lastele pisut varem järele (rebides end vaevaliselt oma laua tagant püsti) ja me läksime kelgutama. Mäel oli tohutult rahvast. Ja tõsine melu. Lisaks ebatavalistele (mäe kontekstis) inimestele, oli seal ka ebatavalisi sõidukeid. Meie lemmikuks kujunes suuskadele pandud tool, kus veel vilkus ka miski. No uhke oli. Ja kolm meest ronisid sinna korraga peale. See oli ka uhke ja uppi nad lendasid. Lapsed naersid ja Oskar arvas, et nad teevad seda selleks, et lõbus oleks. Tegidki. Oligi.

Kodus tegin kukleid. Ma igal aastal teen keedutaignast kukleid. Igal aastal tundub see tainas nii imelik, et arvan, et see kindlasti ei hakka kerkima. Igal aastal on hirm asjata. Ka tänavu. Ilusad tulid ja super head, aga lastele ei meeldi “see valge asi seal sees”. Need tänapäeva lapsed on ikka imelikud küll. See valge asi on vahukoor. Hm. Aga mulle meeldib, samas kaks plaaditäit vahukoore kukleid üksi mulle? See on liig, mis liig. No issi sööb ehk ka umbes kolm.

Retsept:
1 kl piima või vett
1 sl võid
veidi soola, suhkrut
3/4 klaasi jahu
3-4 muna
kuumutan vedeliku keemiseni sh sool suhkur, siis panen korraga jahu ja segan pidevalt kuni on potiseinte küljest lahti. Siis natuke jahutan ja lisan lahtiklopitud munad vähehaaval ja segan pidevalt (segan miksriga, saab kergemini ühtlaseks). Iga kord olen kindel, et no see ei saa kerkida (teen harva), aga tegelikult ei ole kunagi seda juhtunud. Retseptile olen veel juurde lisanud, et kahekordsest kogusest tuleb 49 kuklit. Ma ei tee väga suuri. 

Pärast tuli veel Ken-Marti Vaher läbi tuisu meie ukse taha ja tahtis, et me teda valiksime. Aga me juba teadsime keda valida. Kahju, et ei saa mitut valida. Ikka nii tore kui läbi tuisu tullakse. No ma loodan, et mõni meie trepikoja keskkerakonna valija hakkab nüüd hoopis teda valima. Kui me ta juba uksest sisse lasksime.

Köögiäpardustest oleks ka põhjust kirjutada, need lähevad järjest hullemaks. Aga jäägu see sel korral ütlemata. Ehk nii palju, et homme pean selle tänase äpardusega edasi tegelema, et päästa mis võimalik. Õhtusöögi saime poest.

Leena: Emme ma tahan putru.
Mina: Mul on kartuliputru ja liha panin ahju, äkki sa ootad.
Leena: Ei ma tahan seda putru karbist, mis mina armastan.
Mina: Olgu ma teen sulle.
Leena: Ma tahan ka midagi teha, pole ammu teinud.

Tuleb tooliga.
Leena: Ma segan oma putru. Oi kui mõnus, piim… Emme, eks ma olen tubli, et ma sind aitan?
Mina: Oled küll.
Leena: Oi natuke läks pliidi peale.
Mina: Ah las ma segan ise.
Leena: Ei. Mis sain enne.
Mina: Aga ole ettevaatlik.
Leena: Oi natuke läks seina peale ka. Eks ma olen tubli, et ise kõik teen

Hm. Kuidas võtta.

Aga tavaliselt meil ongi nii, et ma teen söögi ja Leenale neljaviljaputru. Ja liha sööb ta siis hiljem juurde. Ega ma ei viitsi praegu kirjutada, mis nad söövad, mis nad ei söö, ega seda kuidas üks sööb üht ja teine teist jne. Aga ajaloo jaoks kirjutan kuidas me Oskarit näljutasime.

Olukord siin kodus muutus üha tüütumaks - iga kord kui seltskond lauda istus, hakkas vingumine, et ma ei söö ja see on üäka jne. Pärast sõid sellest hoolimata. Ma pidevalt nuputasin, et mida teha, et see neile üäka ei tunduks. Nagunii on meil täiesti erinev maitse ja mina ei saa peaaegu kunagi süüa, mida mina armastan, sest ei hakka ju endale üksi tegema. Spinatipirukat teen nt. kui keegi külla tuleb. Aga vot ükskord tüütas mind see ving lõplikult ära ja ma ei andnudki Oskarile süüa (Leena sel korral juhuslikult ei vingunud).
Oskar: No ma söön ikka, lõhn on ju päris hea.
Mina: Aga sa ütlesid, et on vastik ja mina sulle ei anna.

Oskar siis ulgus nutta ja meil olid tegelikult jubedad süümekad, aga sellest alates pole ma rohkem vingu kuulnud ka. Tulevad lauda ja hakkavad sööma. Kui üldse ei maitse, siis nii räägivad. Mitte ei vingu igaks juhuks ette.

Nojah, nüüd võtsid nad kilekotid ja hakkasid nendega langevarjuhüppeid tegema! Nad ei väsi.

Lapsed söövad umbes kuue paiku õhtusööki. Issi tuleb tunni aja pärast koju ja hakkab ka õhtust sööma. Selleks ajaks on lapsi tabanud taas meeletu nälg ja õhtusöök algab otsast peale. Ja mina muudkui koristan ja pesen ja koristan ja pesen. Muidugi ma seletan, et peab ikka õigel ajal kõhu täis sööma, muidu ma ei saagi muud teha, kui koristada.

Täna kui issi koju jõudis, ütles Leena, et ta ei söö koos issiga õhtusööki.
Leena: Kas sul on hea meel, et ma enne korralikult sõin?
Mina: Muidugi!

Mõne hetke pärast…
Leena: Emme, aga võileiba ei ole ma küll ammu saanud.
Oskar: Jah mina ka võisaia.
Mina: No ma ei tea. Te ju sõite juba. Olgu ma annan, aga sööge leiba, see on vähemalt tervislik.
Leena (Oskarile): Kui mina suureks kasvan, siis ma küll annan alati oma lastele öösel saia. Ja kommi…