Oskar ja Leena-Mai

Me käisime pühapäeval lastega balletti Lumivalguke ja 7 pöialpoissi vaatamas. Väga tore oli. Viimasel ajal tundub üldse, et siin Tallinnas on lasteetendustel justkui rohkem hinge sees. Oskar oli alguses pisut skeptiline ja esimese tantsu ajal ta ikka avaldas kahetsust, et ainult tantsivad, aga lõpuks elas nii kaasa, et ütles, et isegi kardab pisut. Leena pobises pidevalt omaette: see ei ole ju ballett, see on etendus, nii õudne. Tal oli kujutlus, et ballett on üks igati kena tantsuetendus. Aga võta näpust. Nõid oli tõesti jube. Kõik see saalitäis lapsi pidas hästi vastu ja oli väga kaasahaaratud. Iga pikema tantsu juurde kuulus mõni mürts, või tuli vm üllatus ja lavakujundus oli fantastiline ja samuti kostüümid. No just täpselt mida lastele vaja. Ja muusika muidugi imeilus. Et tasus minna ja vaadata ja soovitan teistelegi.

Üks poiss meie taga (kui pöialpoisid ajasid nõida taga, kes oli mürgitanud Lumivalgekese): No ruttu, ruttu minge, mis te enam tantsite.

Ma olen lõpuks aru saanud, miks filmiraamatud mulle ei meeldi. Nad on niivõrd visuaalsed ja tasapinnalised. Seal teised mõõtmed täiesti puuduvad. Kogu jutt on dialoog ja kirjeldused. Mõtted, tunded, kujundid - see, mis teeb teksti isikupäraseks ja üllatavaks, täiesti puudub. Me jätsime Ruudi pooleli, sest see oli talumatu. Metsikult palju sõnu, mis kirjeldavad, kirjeldavad, kirjeldavad. Leena üldse ei viitsinud kuulata. Igav. Ja tüütu. Nüüd loeme taas Lindgreni. Ja kõik naudime.

Kevad ikka saabub, kuigi täna ei olnud enam päikest. Soe oli. Käisin imepisikest beebit vaatamas. No beebid ON imelised. Kodus tagasi, läksime Leenaga poodi, et osta jalgratturi kiivrit. Poes polnud veel. Nüüd ei teagi mis saab. Leena tahab tõukerattaga lasteaias käia. Otsime veel mõnest teisest poest. Oskar käis koolis. Aga vaba aja veedab ta lõikudes. Ta on avastanud lumehelveste lõikumise lummava kunsti. Ja neid helbeid tekib palju. Kindlasti rohkem kui tänavu maha on sadanud.

Praegu istuvadki nad lauataga ja Oskar lõigub ja Leena õpib kirjutama. Oskar jälgib ja aitab, kui Leenal mõistus otsas. Leena valib ka muidugi toredad sõnad. Lauamäng, Prismakeskus, puzzle.
Leena: Oskar vaata siit ma alustan, ma kirjutan LENNUK.
Oskar: No mis sa ära kirjutasid?
Leena: L on alguses, siis E, siis N, siis U. Tule vaata ise kuidas ma tegin. Emme Oskar võttis su telefoni, ära luba tal telefonimänge mängida. Oskar mine teise kohta, ma ei taha kuulda neid helisid.

Kõige raskem on Leenal kuulda K tähte.
Leena: Ma teen kõik need read täis. Ma teen hästi lühikese sõna. Ma teen L. Siis ma saan ju kirjutada LIIM. Ma kirjutan nüüd raadia, siis on R, A. Oota mida ma kirjutasin.
Mina: Raadio.
Leena: Mis nüüd tuleb?
Mina: Veel üks A.
Leena: Näed nüüd ongi Raadio?
Mina: Ei ole, siin on RAA.
Leena: Oo. Aga siis ma võin hoopis RAAMAT kirjutada.
Mina: Jah võid küll.
Leena: RAAM. Näed ongi raamat.

Oi, oi. Ma pean tegelikult nõusid pesema. Leena innukus õppimisel paneb mul pea ringi käima. Ja ma ei ole hea õpetaja. Ja… saadan ta Oskari juurde.

Leena: Oskar, mis ma nüüd võiksin kirjutada?
Oskar: Kirjuta venekeele täntedega MONGUZOLI SO.
Leena: Mis täht?
Oskar: Mine emme juurde.
Leena: Ma ei saa emme ütles, mine Oskari juurde. Ma kirjutan nüüd BANAAN. Mis täht on essana?

…ja kirjutab ja kirjutab ja kirjutab…

Aga nüüd nõud. Ja Leena tuleb loomulikult kööki kaasa oma pliiatsi ja paberiga. Ja kirjutab ja kirjutab…

No täna see lume-ime veel kestab. Ja päike. Ma mäletan lapsepõlvest ka palju selliseid ereda päikesega, aga lumiseid päevi. See oli kõige parem. Ja nüüd ka. Kõik tundub talutav kui vaid päikest püsiks.

Täna on meil logelemise päev. Või noh kuidas võtta. Hommikul käisime hambaarsti juures, siis poes, siis raamatukogus ja nüüd läheb Oskar kooli. Leena uurib raamatuid, mis ta raamatukogust sai. Ruudi, ettelugemiseks ja mingi Disney raamat piltide vaatamiseks. Mio, mu Mio meeldis meile tohutult. Nii õudne oli vahepeal, et ma muudkui lugesin, et leida mõni rahulikum kohta, et saaks pooleli jätta. Ei jäta ju enne und pooleli kohas, kus Mio ripub trepi küljas ja raudkonksuga kuri rüütel teda sikutab. Mulle meeldis see stiil. Palju kordusi ja üldse arhailine. Seletasin lastele ka suuliste lugulaulude aega, mida see stiil meenutab. Et kordusi palju. Nii võluv. Nagu teises ajas oleks käinud. Näis kuidas Ruudi mõjub. Hüper-super kaasaeg, filmiraamat. Oskar võttis Narnia kolmanda osa ja multikaraamatu StarWars.

Praegu valas Leena endale mahla peale, et ka sokid ja aluspüksid tuli väljavahetada. Ja tuba on neil kohutavalt segi. Viimasel ajal on lapsed mind üllatanud oma koristamisvõimega. Et koristavad ja saabki korda. Nüüd lähen Oskarit kooli viima ja mainin Leenale, et äkki ta koristab seni. Päike paistab sisse, tahaks tolmuimejaga elamise üle teha, sest tolm on liiga hästi näha päikese käes. Aga kui kogu tuba on legot ja puzzlesid jm täis, siis ei saa ju tolmu imeda.

Varesed istuvad akna taga. Neid saab üha rohkem. Jõgeva olevat täiesti üle võtnud.

Aga nüüd kooli!

Hakkasin vastama eelmise teksti kommentaaridele, aga nii pikaks paisus see, et teen eraldi jutu hoopis. Unejutust siis.

Praegu on kell pool üheksa, aga ma olen juba lõpetanud. Täitsa haruldane. Aga täna ma lugesin juba tund aega tagasi põhiraamatu lõpuni ja unejutuks valiti siis üks õhuke nö titeraamat.

Ma tegelikult hiiliks hea meelega unejutust ära, aga Leena on kohutavalt järjekindel ja ta hakkab lubadust nuiama juba päeval. Ja enamasti lõppeb asi sellega, et ma loen umbes kella 6 paiku ja siis ta peseb ennast juba kell kaheksa ära ja läheb voodisse ja laseb siis lugeda ikka pikalt. No kaupleb ja kaupleb: aga sul ei tule veel uudised.

Varem nad tülitsesid mis juttu lugeda, aga nüüd Oskar ei küsi, kuulab, mis Leena tellib. Leena ei lase endale eriti nõu anda ja valib ise ja jälgib, et ikka järjehoidja saaks vahele. Ka selles ei usalda ta mind.

Mulle ei meeldi lugeda titeraamatuid. Nüüd hakkavad Leenale paremad raamatud ka huvi pakkuma, neid võin lugeda. Täna lõpetasime Nukitsamehe. Näis, mis järgmiseks tuleb. Ma tahaks Vahtramäe Emilit, aga Leena ütleb, et seda ta kuulab kasseti pealt. Näis siis. Varem ma sõdisin ikka rohkem vastu just seetõttu, et ma igasugust jama ei viitsi lugeda. Ja jube palju on viletsa keelega ja ilusate piltidega raamatuid. Ja lapsed ju valivad poes ja raamatukogus peamiselt pildi järgi. Oskar muidugi mitte. Tema valib pealkirja ja kaane järgi.

Kui mina olen unejututamise lõpetanud, siis loeb Oskar oma raamatut. Ta on kaks kodusolevat Harry Potterit teistkorda lugenud ja nüüd ootab, et me läheks kolmandat tooma raamatukogust. Varsti tundub mulle, et need oleks ikka otstarbekas kõik osta. Näis. “Augu täiteks” loeb ta Narnia lugusid. Nüüd on need ka ta kaasa haaranud. Ja ta ütleb, et tooge teine osa. Ka neil on seitse osa. Meie lapsepõlves neid ei olnud. Tunduvad põnevad. Vahepeal oli nii hirmus, et Oskar isegi tegi pausi ja ütles, et ei julge lugeda. Nüüd vaatan, et on veel kümmekond lehte jäänud. Ehk loen neid isegi. Ka mul on praegu põnevike periood. No kuigi mitte veel ulmepõnevike.

Ja Leena hakkab plaati kuulama. Täna kuulab Pipit. Kui Oskar on lugemise lõpetanud (no meie ikka tema lugemise lõpetanud), siis ta läheb ja lepib Leenaga kokku, et ta võiks raadio peale panna ja kuulab siis uudiseid ja pool 11 järjejuttu. Peale seda lähen ja panen raadio portestidest hoolimata kinni. Ja hommikul ei saa Oskar üles. Leena jääb magama juba kümnesteks uudisteks või nende ajal, sest need on nii igavad. Ja ärkab enne teisi.

Praegu mõtlen, et peaks reegelid muutma ja mingi nipiga saama Oskari ka varem magama, sest 11 on lasteaia lapsele ikka liiga hilja. Selle peale tuleb mõelda. Sest ega tegelikult neid unejutte nii palju vaja ei ole.

Aga nüüd ma pean minema, sest Leena ütleb, et tal on üks mäng mulle õpetada ja ma pean seda tema toas vaatama ja: tule nüüd ruttu lähme, see on nii põnev.

Kui põnev, siis tuleb kiirustada.

Oskar: Joosep ei jää kunagi niisama koju puhkama, nagu meie. Tal hakkab kodus igav. Tal ei ole üldse plaate, mida kuulata.

Meil on tohutult plaate ja neid kuulatakse ka tohutult. Ma olen varem ka sellest kirjutanud. Siin ja siin nt. Ja kuulamishuvi ei ole vähemalgi määral vaibunud. Kuulatakse neid plaate, mis siin varem juba kirjas. Just viimasel ajal on see Sirli, Siim ja saladused Leenal täielik hitt. Tõttöelda olen ma sellest juba üpris tüdind. Teine lugu, mida kuulatakse ja mis on hiiglama tore on SSH ehk Suur sõbralik hiiglane. Seda kuulan ma ise ka hea meelega. Siis kuulatakse muusikat. Kuulatakse ikka seda vana Haldjaplaati. Sarnane plaat on veel Võluvitsavägi, klaverijutud. Ja kuulatakse Genialiste ja lasteteater Trummi plaate jne. Juttudest veel minu peale loetud Viplalat ja Muumilugusid ja Aleksei Tolstoi Kuldvõtmekest. Paljud plaadid on neil peas. Nt Vahtramäe Emil ja Pipi Pikksukk (5 plaati) jne. Viimasel ajal vaatan, et nad kuulavad filmiplaate ka ilma telekat käima panemata. Lottet nt. Ja see on tore. Nagu kuuldemäng. Eile kuulas Leena pool päeva Musketäride filmi. See vene oma. Ja ma üllatusega märkasin, et seal on peaaegu kogu aeg muusika.

Ma absoluutselt ei kujutaks ette, kuidas oleks elada ilma plaatideta. Viimasel ajal kuulab Oskar ka raadiot. Ta hoiab ennast üleval kuni algab õhtune poole 11nene järjejutt ja kuulab seda. Ja enne seda kuulab uudiseid jm: mulle tundub kõik huvitav, mis raadiost tuleb. Seal on kohe selline huvitav hääl inimestel.

Kas teil kuulatakse? Ja mida?

Praegu on imelised ilmad. Leena hakkab paranema, aga ta ei söö veel eriti midagi. Aga ta on rõõmus ja vaidleb ja kakleb juba minuga pisut. Harva kui see rõõmu teeb. Hommikul vaatasin kohe heldimusega kui ta mind kamandas, et näe, ongi tal parem.

Nüüd lähen poodi ja toon Oskari koju. Pinnin Leenat, äkki tal on mõni soov ka peale pulgakommi. Sest seda ma küll ei osta mitu päeva näljas olnud lapsele.

Tuh, tuh, tuh! Seda me kuuleme ja näeme pidevat hiilimist. Põhjuseks film. Nad vaatasid ühte westernit. No mina küll midagi aru ei saanud. Mäletan oma lapsepõlvest ka westerneid. No need olid ikka kõige lahedamad filmid. Meil oli küla kino, kuha 2x nädalas sõitis kinomees villisega ja näitas filmi. Me ei jätnud enamvähem ühtegi vahele. Vahel kui hirmus oli, siis ma läksin välja. Kui vaatasime filmi “Raisakullide seas”, siis käisin miski kolm või neli korda kodus, ja läksin jälle tagasi. No ikka nii hirmus oli.

Kui kino lainel jätkata, siis võib mainida, et käisime eile ka seda Puustusmaa filmi vaatamas. Täitsa tore oli. Kõige rohkem meeldis mulle, kuidas ajaloolisse filmi oli integreeritu mõrvalugu. Täitsa hea. Et kellele ajalugu muidu igav tundub, siis võib mõrvaloole keskenduda.

Reedel käisin hoopis Tartus ja seal ka teatris. Alustan kohe suure hooga uue aasta lubaduste täitmist. Vaatasime Potteri lõppu. No mitte midagi ei saanud aru. Et mida sellega öelda taheti. Miks see etendus tehti. Kui Kafka võtmes mõelda, siis miskit õudust see välja ei kandnud. Ruth sa oled kindlasti vaadanud? Aga kõik muu oli Tartus-käigu juures suurepärane.
Aga nüüd seisab Oskar siin kõrval ja tahab, et ma temaga Riski mängiksin. Reeglid saabusid.

Oskar: Miks sa kogu aeg olevikku kirjutad?
Mina: Mida siis veel?
Oskar: Äöoöoo. Tss. Lahe! Tss, Aa. Mhmhmm. Ha-ha.

Nüüd räägib ta mingit soga ja ütleb: hakka kirjutama, kui sa nii väga olevikku tahad.

Olgu ma siis lähen. Tegelikult pidin koristama. Ja süüa tegema. Aga nüüd lähen hoopis Riski mängima. Ai-vai.

… ja vaadata kauguses tähti. Sellist laulu kutsus Oskar mind kuulama täna.

Oskar: See on hästi rahulik laul, sulle kindlasti meeldib. Mulle meeldib ka, mis sest, et see on rahulik, sest see kõik, mis seal laulus räägitakse, on täiesti õige.

Täna oligi selline mõtiskluste õhtu. Vaatasime Krossist filmi. Täitsa hea. Ikka raske on see elu ja aja lugu. Homme on Krossi matused.

Oskar: Oh. Küll ta on ikka palju läbielanud. Kaks vangistust ja… Meie elame ikka maailma kõige paremal ajal. Meil on lennukid ja me võime igale poole sõita ja… Aga see poiss, vaata-vaata, see on täpselt minu moodi, näe ronib ka, mina olen ju ka täielik ronimise hull… Korra mul tuli isegi mõte, et ma olengi Jaan Krossiga jalutanud ja vestelnud…

Tegelikult ei ole. See oli teine poiss. Aga oli küll Oskari moodi. Lapsed ei tea Krossist suurt. Mardileiba teavad. See on keeleliselt tohutult keeruline. Või nii mulle vähemalt tundus kui Oskarile seda kunagi mitu aastat tagasi ette lugesin. Tundus, et ta ei saa midagi aru. Aga ta ei lasknud lõpetada ja käis järel ja nuias, et ma seda loeksin. Kauni keele kõla. Aga nii palju ta sealt ikka taipas, et hiljem oleme Raeapteegist ikka mardileiba ostnud. Ise olen ma tohutult lugenud. Ikka enamvähem kõik. Viimaseid asju vähem, sest sain ülikooli ajal elamuse kätte nö. Ja Loomingust lugemisest kah. Midagi kindlasti loen veel… Imelikul kombel mõlgub kõige täpsemini meeles prof. Martensi ärasõit. Ma mõtlen selle peale kui olen rongis, kui tuleb jutuks vene õigussüsteem, riikidevahelised läbirääkimised jne. Tõlgendus elule ja enese tähtsusele. Ikka täitsa Kross. Siis olen mõelnud, et kas ta siis oli täiesti eestlane. Või mis see Eesti päritolu tema puhul tähendab. Sama lugu selle kindral Michelsoniga. Ikka mõtlen vahel, et kui fiktiivne või tõene see pöörane lugu oli tema vanematega… Ajaloolane noh. Ega ma uurinud ega lugenud selle kohta ei ole. Lihtsalt mõtteid mõlgutanud. Teised kõik ehk teavad seda… Samas lugedes tundus Martensi ärasõit tüütu. Nii on vist paljude tekstidega. Keisrihull oli lugedes jube põnev, aga mõelnud olen selle peale palju vähem. Ja palju asju on ka täiesti ununenud. Nt juttude kogu Klio silma all. No mitte midagi ei mäleta. Kui uuesti loeks, siis tõenäoliselt meenuks. Aga ei loe. Las olla pealegi. Aga mõned Krossi luuletused on küll meeles. Ikka neil prosaistidel satub mõni luuletus, mis jalust nõrgaks võtab…
Homme plaanime lindistada “Kolme katku vahel”, sest meid ei ole sel kellaajal kodus, aga meil siin kodus on üks ajaloohuviline, kes seda näinud ei ole. Oskarile tundub see lugu juba ette põnev.

***

Laul pealkirjas pärineb plaadilt “Kui ma ükskord…”. Seal on veel terve hulk hiiglama toredaid laule. Laste viimase aja lemmik. Leenal on juba laulud peas ja ta laulab kaasa ja siis Oskar õiendab, sest ta tahab veel ja veel vaikuses kuulata. Praegugi kuulavad. Aga varsti lähen neile ütlema, et algab kuuldemäng. Nad tahtsin Gogoli jõuluöö lugu kuulata. Tuli täna jutuks. Nüüd on Oskar põnevil ja käib küsimas, et millal algab, millal algab. Viieteist minuti pärast.

Oskar: Mida, möirgas onu Vernon ja katkus karvatuuste oma habemest välja.

Harrykese (nagu Oskar ütleb) viies osa. Täna kihutasime mitu raamatukogu läbi, et seda saada. Meie raamatukogust oli välja laenutatud ja Oskari pettumus ja sügav kurbus sundis mind otsima kohta, kus sa saad ja saimegi kätte. Nüüd ta loeb. Käisime täna külas, kus oli ka seitsmes osa ja Oskar luges lõpu ära. Aga see ei ole vist selline raamat, mis sellisel juhul enam huvi ei pakuks. Igaljuhul praegu loeb ja kõõksub naerda.

Leena kipub haigeks jääma. Vist jälle see talvine köha jm, mis tal hakkab, kui kraad 5 ja rohkem alla nulli liigub. Hommikul kuulsin, et köhib ja mõtlesin kohe, et ahaa pakane väljas. Ilm ongi päris külm. Ja nüüd tõuseb tuul.

Aga homme tulevad päkapikud. Me advendikalendrit ei saanudki. Polnd müügil. Kolmes poes käisime. Täiesti imelik. Kust te saite? Katsuks ikka veel muretseda, kasvõi hiljem.

Päkapikkude asjus ei ole kahtlused veel päriselt hajunud. Selge on, et päkapikud elavad Põhjamaal, kus jõuluvanagi. Aga kes siin meil käivad?
Oskar: Ma arvan, et suured käivad. Aga ma võin ju proovida, et panen sussi akna taha nii, et suured ligi ei pääse ja siis vaatan, kas toovad või ei too…

Leenat üldse Oskari kahtlused ei kõiguta. Ta isegi ei märka, et Oskar kahtleb.
Leena: Ahaa, homme tulevad päkapikud. Peab neile ilusad pildid valmis panema. Kas sa tahad, et sulle ka midagi tooks? Aga issi? Issi sina oled suur karu, karud ju tahavad, et sulle toodaks mett.
Issi: Ja mett küll, aga näed ma tahaks hoopis seda marki, mis siin on (ebayd lapates).
Leena (muiates): Karud ikka tahavad mett, mitte mingit vana paberit.

Nädalavahetus läbi. Selles nädalavahetuses ei olnud midagi tavalist. Ei olnud rahulikku, koristamisega laupäeva ega trenniga pühapäeva. Oli palju rõõmsaid inimesi, mingil määral tööd ja pühapäevane väsimus. Aga trenn jäi ära, sest Oskaril oli kurk valus ja teised… teistel olid omad põhjused. Leena oleks tahtnud küll mina. Aga väsinud oli temagi, magas pool päeva maha.

Muusikaks Maria Teresa Vera.

Lapsed leidsid kapist päkapiku mütsid, panid pähe ja ütlesid, et nemad magama ei lähe, sest päkapikud hulguvad ju öösel ringi. Nad siin siis hulkusid. Aga mitte kaua. Oskar käis täna koolis ja Leena teda kooli saatmas, mistõttu mõlemil jäi lõunauni tegemata. Ja lõpuks voodisse langedes uinusid hulkujad minutitega.

Teisest küljest on mõranema hakanud nende päkapiku ja jõuluvana usk, sestap sai palju “head nalja” päkapiku mütsidega. Samas tundub, et pigem usuvad nad päkapikke kui jõuluvana. Aga ma pole ülearu võimelnud ka müsteeriumi ehitamise-säilitamisega. Ise oma lapsepõlvest mäletan isegi üht rusikavõitlust õue peal, kui teised lapsed väitsid, et päkapikke pole olemas. Eks tänavu tuleb meil see päkapiku triangel ikka veel läbi teha. Aga see on veel kaugel. Vara mõelda. Lihtsalt need päkapiku mütsid.

Uus plaat. Vat muinasjutt. Väga hea. Lapsed lihtsalt kõõksuvad naerda. Olen ise ka paari juttu kuulanud. Tõesti hea. Varsti saab seda neil kuulata nädal. Pidevalt.

… on lood ikka imelikud. Terve oktoobri kuu jooksul pole võimalik minna lastega teatrisse. Nukuteater on väljamüüdud ja seal ei ole ka eriti midagi sellist kavas, mida me kas pole näinud või tahaks väga näha. Draamateatris on esimene lasteetendus 28. oktoobril. Usun, et sinna ma piletid ka võtan. Salongteatri kodulehel ei olegi kava, VatTeater mängib ainult äripäeval ja ongi kõik. Ja lapsed ütlevad, et miks me nii vähe teatris käime. Sellepärast käimegi vähe. Kui keegi teab mõnd toredat lasteetendust, siis võiks lahkesti soovitada.

***

Issi: Oskar sul on sokis auk, mine viska ära need sokid.
Oskar: Oo! Uus kogemus - vaadata kuidas sokk kukub prügikasti!

Käisime täna siin kohalikus raamatukogus. Oli täpselt nii tore kui ma ootasin. Lapsed said kõiki raamatuid, mis silma puutusid, näppida ja paremad koju võtta. Lugesime ja vaatasime oma 1,5 tundi. Soe, valge ja sõbralik oli seal. Lastel oli aga päris raske aru saada, et see pole pood ja siit võib niisama võtta. Algul käisid ikka, et ostame selle ja ostame selle, aga kui ma iga asja peale ütlesin, et olgu, võtke-võtke, siis tundus see koht neile ikka täitsa vaimustav. Üldiselt tundusid Oskarile vene raamatud lahedamad - kaanepildid olid püstolite jm-ga. Eesti keelne lasteraamatu valik on tunduvalt pedagoogilisem.

Naasesime koju 3+3 raamatuga. Leena võttis mingi hiire raamatu, sokikolli ja ühe oota sa. Ja Oskar võttis Kalle Blomkvisti, mida ta veel lugenud ei olnud, mingi piraadi raamatu ja adapteeritud Sherlok Holmesi. No mulle ei meeldi eriti need adaptsioonid, aga see vist kehtib peamiselt raamatute kohta, mis on nii head kirjanduslikult, et neid peab originaalis lugema. Aga see vist võib olla adapteeritud ka. Aga ega ta minu arvamust sel teemal lõputult ei kuula ka. Ja õige on. No Aarete saart ma selles variandis ei tahaks. See on nii lahedalt ülesehitatud. Oskaril on praegu originaal käes ja tal on see juba poole peal, aga tegelikult ta jääb sellest ilma, sest kõik see lugu ju tuleb läbi mitme vaatenurga ja peab ise pilti kokku panema, et ikka väga lahe. Aga ma arvan, et tema seda pilti küll veel kokku ei saa. No aga las loeb. Või jätab pooleli. Nüüd on ta Sherlok Holmesist vaimustunud.
***

Oskar: Emme ma arvan, et tänapäeva lapsed üldse ei karda midagi.
Mina: Misasja?
Oskar: No mõistad. Vanasti usuti kõiksuguseid tonte ja kummitusi ja siis ju vanaaja lapsed neid kartsid. Aga tänapäeval neid ei ususta ja lapsed ei kardagi midagi.

***

Issi (loeb ette uusi Päevalehe raamatuid): …. Ja Gabriel Garcia Marquezi armastus ja teised deemonid…
Oskar: Oo selle ostame… Deemonid…
Leena: Jaa selle ostame… Gabriel…

***

Ja veel pidin kirjutama spordipäevast suurtele, lasteaias. Oskar ei tahtnud minna, aga pärast oli väga tore olnud.

Oskar: Ikka tohutult lahe oli. Tead kõige kuulsamad jalgpallurid olid seal ja kõige efek…, efektis… efektiivsem ründaja ja Mart Poom oli väravas ja me lõime talle peale. Ja mina sain kaks lööki sisse… aga ma arvan, et neilt ei oleks see löök erilist raskust nõudnud… aga nad tahtsid lastele rõõmu teha.

Ja pärast said kõik kommi ja kõrrejooki ja väikestele viidi ka, kes olid lasteaeda jäänud. Spordipäev toimus staadionil.

Tänane ilm on heitlik - sajab ja ei saja. Isegi päikest on olnud. Temperatuur näitab ca 10*, nagu juba pikka aega.

Täna käisime kinos. Päris lahe oli, aga ma olen ikka väga nõrganärviline - kõik need paugud ja põmmid ja kukkumised, ma olin pidevas ärevuses ja see segas ikka päris oluliselt filmi vaatamist. Kellele seda ometi vaja on? Leena ka kartis, ta ütles, et tal oli nutt kurgus, aga muidu meeldis.

Oskar arvas peale kino, et ta tahaks nüüd mõnda uut toitu süüa ja ma peaks neile seda suppi tegema.
Mina: Ma ei oska?
Leena: Aga vaata retsepti!
Mina: Sellist retsepti ei ole.
Oskar: Küsi siis filmi tegijatelt.
Mina: No kuulge see film oli ju joonistatud.

Vaikus.
Oskar: Aga supp, supp ju ikka oli?
Mina: Ei, supp oli ka joonistatud.
Oskar: Aga sööjad ju olid!!!
Mina: Ei. Ka need olid joonistatud.

Vaikus.
Oskar: Aga sa ju ometi nägid, mis nad sinna sisse panid. Sa pead meile tegema. See ei ole aus!!!

Tegin tavalist püreesuppi, aga see maitses neile ka.

Nüüd räägitakse uuest filmist, et seal on palju nalju, mis Joosepile meeldivad, et me võiks ka vaatama minna. Ma ei tea, kas ma tahan.

Aga praegu on mul Oravakese sibulapirukas ahjus. Mmmmm milline lõhn.

Nüüd on meil päris jube olukord saabunud. Oskar on kõik kodused raamatud läbi lugenud. Ja kõik mis me poest toome loeb ta paari päevaga läbi. Täna käisin antivariaadis. Küll ma tõstsin neid raamatuid edasi tagasi. Ikka jube palju on sellist räiget vene sõjakirjandust lastele. Ma pole ise neid jutte lugenud ja ei tea, mis kõlbab ja mis mitte. Lõpuks võtsin ühe saksa autori (Kästner) raamatu “Emil ja salapolitseinikud”. Praegu ta loeb seda, aga see ei ole ka eriti paks raamat. Keeleliselt täitsa hea.

Mul ei ole ka eriti ideid, mida talle lugeda anda. Oskariga on see jama, et talle muinasjutud ei meeldi ja sellised toredad raamatud nagu nt cipollino seiklused jm talle ka ei meeldi. Tema jaoks on tähtis, et mingitpidigi saaks lugu uskuda. Aga usutavad raamatud on jälle liiga suurtele.

Õnneks on meil vanaema ja vanaisa juures mitmed head riiulitäied raamatuid. Järgmisel korral võtan tõsiselt sealseid asju vaadata ja valida, aga keeruline on see ikkagi.

Muidu oli tavaline sügispäev. Päikesega. Ja õhtul läheme kinno. Piletid juba välja lõigatud.

Hullult jooksevad praegu. Aga ma ei ütle midagi. See on köhale kasulik. Kuigi köha hakkab ära minema. Kui homme ei oleks hambaarst, siis saadaks nad homme lasteaeda. Et nad jookseks seal.

Aga muidu on lapsed ikka väga lahedad. Ma siin möödunud nädala lõpus heitsin meelt, et Oskar ei räägi ja toriseb ja tujutseb. See läks kohe üle, kui sai kodus lesida. Ühelt poolt tore, et ta päriselt on ikka tore ja meeldiv kaaslane, aga teisest küljest, mis seal lasteaias siis on? Et ta nii ära väsib. Mari arvab, et pole veel harjunud. Ehk tõesti.

Harri Potteri kolmandat osa pole Oskar meid ostma meelitada suutnud. Vahelduseks loeb muid raamatuid. Luges Eno Raua “Sõjakirves on maetud”. See on nüüd selline raamat, mis on täitsa poiste raamat. Mina pole seda lugenud ja paljud teised tüdrukud ka ei ole, aga pole vist poissi, kes seda ei teaks. Oskarile meeldis.

Oskar: Väga lahe oli. Seal oli kolm poissi, kes said mustlase käest kana ja teised poisid, keda oli jube palju, tahtisid seda ära võtta ja tulid rünnakule. Aga need poisid olid selle kana ausa kaubaga saanud, nad andsid mustlasele rakulka.

Nüüd loeb Tom Sawyerit. Tundub, et talle meeldib. Aga neil nõukaaegsetel lasteraamatutel on nii väike tekst, et paha kohe vaadata. See vist rikub silmi lausa. Ei tea, mida kokku hoiti - värvi või paberit.

Nüüd jooksid nad siia ja teatasid, et Leena voodil kukkus põhi ära. Ja lasid oma higist selga katsuda. Vist viin peale hambaarsti nad homme ikka lasteaeda. Mul hakkab omal tõbi tulema ja see variant on ikka raskevõitu - terved lapsed, töö ja nohu. Oma nohu ja tööga saan veel hakkama.