Oskar ja Leena-Mai

Kummaline tunne on panna hommikul jalga mustad teksased ja kinnised kingad ja vaadata aknast, et kas vihmavarju on vaja… veel üleeile ma kõndisin üle päikesest kuuma väljaku, kirikukellad helisesid ja ma mõtlesin, et elu on nii ilus. Nüüd on tavaline elu tagasi oma vihma ja argisekeldustega. Lõunapoolt tulles tundub siinne kliima ikka ebaõiglane.

Me käisime Veneetsias. Imeline linn. Oskar pinnis pidevalt, et kas see ikka kuulub kaheksa maailma ime hulka, et see ju on ime. Me natuke ette mõtlesime, et kas lapsed kannatavad nö linnareisi, aga kannatasid väga hästi ja viitsisid käia kirikutes ja paleedes ja muidugi mõista viitsisid nad sõita laevadega ja käia rannas ujumas.

Kuumus oli täitsa hull ja esimesel hetkel kui Markuse väljakul vaporetto pealt maha tulime, siis ikka nagu nuiaga andis, aga kiired jäätised ja väike istumine ja harjusime ära. Leena ka, kes kuuma kõige rohkem kardab. Aga veega tuli end ikka pisut kasta ja jooki kulus ka palju. Vett Veneetsias on ja iga liigilist. On soolast vett meres ja kanalites ja on ka lõputult kaeve kust pidevalt vett voolab ja see vesi on täiesti puhas ja väga hea maitsega. Omapärane süsteem. See pidi miskine liivakivi olema, mis seda vett puhastab.

Toiduga oli üpris keeruline. Lapsed meil ei söö ju pizzat. See on seal kandis tõsine raskus ja Leena ei söö tomatit ja piprast toitu nad ka ei söö. Et mis sa seal valid. Pasta carbonare, pasta bolognese. Aga ega seda ka lõputult taha. Ja kohutavalt kallis oli ka söömine. Pole veel näinud nii suurel hulgal turiste tänaval võileibu söömas kui seal. Londonis ka, aga seal ametnikud, mitte turistid. Leidsime siiski ühe küllalt odava koha, kus pakuti ka praekartult. Et siis olid eestlased rahul. Oskar juba hakkab meil ka pisut huvi tundma võõraste maitsete vastu. Nt ta turult ikka tahtis valida puuvilju, mida pole enne söönud. Leenale ostsime aga vaarikaid. Lastega oleks ikka lihtsam kui oleks appartment hotell, et saaks midagi ise teha. Või vähemalt meie lastega. Siiski ega ju nälga keegi ei jäänud. Aga kotletiga saiast ja pastast on mul küll täiesti kõrini. Oasupp maitses seeeest väga hästi.

Kõige rohkem meeildis lastele linnas lihtsalt ringi uidata (no ujumise kõrval). Esimesel õhtul lasime neil otsida Accademia silda. Seal linnas on kõik “põhikohad” hästi viitadega näidatud. Üle terve linna on viidad nt Rialtole või Markuse väljakule. Ega seal muidu ei saaks ka. Täitsa lootusetu kui ära eksid. Aga siis lapsed läksid viitade järgi ja see oli väga lõbus minek. Nad jooksid meist ees ja meil oli tegu, et kannul püsida. Ikka jõudsime neile järgi kui nad kusagil väljakul uut silt otsisid. Ja õhtul uitasime laste soovi järgi suvaliselt. Üks õhtu valis suunda Oskar, teisel õhtul Leena. Mõlemad rihtisid võimalikult vaikseid tänavaid.
Leena: Eks on hea, et me viime teid täiesti tühjale tänavale, siis te saate rahulikult rääkida ja ei pea kõikidest üle karjuma.

Oskar leidis osavalt nii vaiksed tänavad, et need enamasti lõppesid kohe kas tupikuga või mõnes kanalis või olime jälle alguspunktis tagasi. Leena viis meid aga täiesti nõiduslikesse paikadesse (mida seal linnas on hulgaliselt). Ühes kohas kogunesid kassid ja teises … rotid. Prrrrrrrr!!! No ma kartsin. Õnneks me sattusime olema teisel pool kanalit. Aga jube, rõve oli ikka.

Sealne rand oli väga mõnus. San Marcolt vaporettoga 10 minutit ja väike jalutsukäik läbi saare ja mõnusa sooja veega rand oligi olemas. Oskar õppis peaaegu ujuma. Nüüd läheme seda kusagile veekeskusesse kinnitama.

Me olime kohal neil päeva. Tundus, et ühe linna jaoks piisav, aga kõik meist oleksid tahtnud edasi reisida. Enne ära tulekut jaamas istudes vaatasime plaane ja unistasime.. aga sõitsime ikka lennujaama.

***

Issi: Näete kellatorn.
Mina: Ilus.
Oskar: Kolm kella. Neist saaks suurtükke valada. Nagu Peeter I.

***

Oskar (issile ühe kiriku juures): Räägi mulle juttu sellest. Ja ära tule ütlema, et juttu ei ole. Kus see jutt siis on?
Leena: Väga õige küsimus ikka.

***

Vaporetto mõtisklus.

Leena: Minu jaoks on kuumal maal alati peamine, et ma saaksin pead natukene kusagilt välja pista, et tuult ikka saaks.

***

Oskar: Emme, kas ma magasin?
Mina: Jah. 2 tundi.
Oskar: Ei??? Ma ju ainult mõtlesin korraks.
Leena: Aga mina magasin päriselt.

Hakkame varsti lennuki peale minema. Õhtusöögi sööme juba Roomas. Mõnus. Paha tunne, et ilm siin vilets. Eks saame vaadata lennukiaknast, kas lubatud selginemine lääne-eestist hakkab juba saabuma. Kahjuks ei saa helistada ja teid seal Ojaveeres teavitada. Õnneks on teil ka varjualune ja kamin. Nii need Jaanipäevad kipuvad olema. Loodetavasi saabub kaunis suvi kohe peale Jaanipäeva, nagu seda ikka on juhtunud. Ja keegi ei jää haigeks.

Panen arvuti kinni. Kohe tuleb takso.

Reis alga!

Mulle üldiselt meeldib ka sügis. Hea rahulik aeg. Aga kontrastid. Kui eile samal ajal panime ujumisriideid kuivama ja täna… Polegi midagi lisada. Lihtsalt naerma ajab, kui jube võib olla ilm. Talveriided kapist välja ja nina kraesse!

Eile , täna

Kellaaeg umbes sama - viie paiku.

Aga küll me jälle harjume. Lastele tundus tore väljavaade lumest, mida Tallinnas siiski täna ei ole.

Teen reisist väikese kokkuvõtte kiiresti. Muidu enam ei viitsi, porine argipäev tuleb peale.

Algatuseks tahan öelda, et me ei oodanud sellelt reisilt palju, sest Kanaari saarte kuvand on nagu on. Aga kusagile mujale kindla peale sooja minna ka ei osanud novembris. Niisiis valisime Tenerife. Tegelikult ületas kogu reis kõik ootused paljukordselt. Panen kirja mõned märksõnad.

* No mõistagi ilm! Soe-soe nii öösel kui päeval, aga palav siiski ei olnud.

* Ookean on minu eriline armastus juba alates esimesest kohtumisest. Ja seal olid mõnusad rannad, kus lapsed said ringi summida, laine oli suur, aga ei läinud kohe sügavaks nagu Vahemeri, kuhu enamasti ei julgeks lapsi üksi lasta. Käisime ka laevaga sõitmas ja laeva ümber ujusid delfiinid.

* Põnev vulkaaniline maastik. See saar ongi vulkaan ja asustus paikneb siis mööda rannikut vulkaani ümber. Sõitsime bussiga päris kõrgele ja kõmpisime seal ringi. Ronisime ka ühe väiksemat sorti mäe otsa. Päris vulkaan oli meile ülejõu ja sinna ilma lubadeta ei lastagi. Maastik oli ennenägematu! Kliima väga imelik. Tuul jahe, päike palav-palav.

* Taimed!!! Looduses ei kasva seal peale kaktuste eriti midagi (aga kaktused on kohe tihnikuna - sellest võsast juba läbi ei tungi), aga linnades on tohutu lai valik kauneid troopilisi taimi ja puid. Ma muudkui pildistasin ja pildistasin ja nuusutasime neid läbi - no täitsa hullud põhjamaalased: ooooo! tulge vaadake ruttu, milline taim, katsuge!!! Ooo! Ja milline lõhn!

* Loomapark! Ühes vanimas linnas on põnev park koos troopikahõngulise pargi, hulga papagoide ja suurejooneliste vaatemängudega. Pingviinidele oli ehitatud lumine maastik, kus kupli all sadas isegi lund. Ja delfiinid ja muud kalad ja haid jne. See on kindlalt selline koht, kuhu me ilma lasteta läinud ei oleks. Aga oli väga põnev nii meil kui lastel. Eks seetõttu ka, et me ei ole sellistes kohtades varem käinud.

* Kohalik elu-olu. Ka see oli seal täitsa olemas, kuigi arvasime, et seda leida on raske, kui mitte võimatu. Sõitsime väikesesse Güimari linna vaatama eelhispaanlaste astmik püramiide ja see linn ja see muuseum oli täitsa teisest ajast. Vaikne rahulik Hispaania linnake, nagu mulle just üle kõige meeldib. Koos põneva muuseumi ja sulni kohvikuga seal juures ja kohalike paatide ja täiesti musta liivaga rannaga.

* Rüütliturniir. No oli see alles üritus! Laste pärast jällegi võtsime ette sellise tõelise turistipeibutise. Kusagil mägedes kindluses päris ehtne turniir koos keskaegse õhtusöögiga - nii kõlas reklaam. No meil ju huvigrupp sellise asja jaoks rohkem kui olemas. Esialgu lõi see butafooria ulatus täiesti pahviks - isegi laternad ei olnud päris, vaid õhuga puhuti mingit riidenartsu liikuma) ja see kindlus - no lihtsalt mõne huvilise nikerdatud tagaaeda. Meie ajaloolastena olime jahmunud, aga kuna asi oli nii äärmusesse viidud, siis tegi see tegelikult nalja ja omaette vaatamisväärsus, et kui kaugele ikka on võimalik minna. Samas oli turniir uhke. Hobustega ja rüütlitega, kes olid täitsa proffid ja rahvas köeti nii üles, et kisa oli tõesti kõrvulukustav. Toiduks oli roheline hernesupp supp, teiseks toiduks räntsatati terve kana ühe kartuliga taldrikule ja seda tuli siis süüa ilma riistadeta. Täitsa tore oli. Lisaks veel tuleneelajad, mõõgavõitlus jne. Ja rüütle tuli tribüünile ja kinkis meie Leenale lille. Muidu ei saada aru, et Leena on tüdruk, aga näed rüütle sai kohe aru. Väga uhke!

Leena rüütel kah

Nüüd ongi vist kõik tähtsamad muljed ära märgitud. Väiksemaid on veel kuhjaga. Toidumuljetest veel nii palju, et üli maitsev oli liha banaaniga, mis oli kaetud teravamaitselise tomatimöginaga ja röstitud mandlitega. Seda ma tahan kindlasti proovida teha. Ja kohalik kohvi barraquita (kohvi piima, kaneeli, kondentspiima, likööri ja sidrunikoorega). Hinnad täpselt nagu Eestis. Tunduvalt odavamad kui mandri Hispaanias.

Kui lotovõidu saaks, sõidaks kohe tagasi.

Me tegime vahepeal pika ja vihmase reisi Saaremaale. Ma mõtlen, et kui ma nüüd ei kirjuta sellest, siis ei kirjuta ma kunagi.

Me elasime ühes vanas majas Mustjala külas. Ümber maja oli kiviaed ja maja ümber märg rohi. No sadas kogu aeg. Aida all pidid elama mägrad ja aia tagant pidi läbi minema hundi rada. See teadmine erutas lapsi väga. Kahjuks jäid mõlemad meist nägemata. Lapsed leppisid ruttu mõttega, et nad ei suuda nii vaikselt olla, et mäger välja tuleks, aga hunti nad ikka lootsid näha ja trampisid õhtud läbi mööda seda hundi rada edasi-tagasi.

Leena: Oskar, mis me teeme siin?
Oskar: Hunti ootame.
Leena: Aga mis hunt teeb?
Oskar: Ta sööb meid.
Leena: Hm?
Oskar: Ega sa ei arva, et hunt heinatoiduline on?
Leena: Aga me oleme ju ka heinaga koos, äkki ta siis ei söö meid?
Oskar: Ja Leena pealegi sa ei saa mind kätte.

Ja nad jooksevad üksteist tagaajades kaugemale.

Järgmisel hetkel tuleb Leena mõmmit otsima.

Leena: Emme, Oskar ütleb, et tal on tunne, et hunt hakkab varsti tulema ja ma võtan mõmmi. Hunt limpsib mõmmit ja see tähendab, et ta teeb mõmmile musi. Ma olen nii põnevil.

Jah. Hunti ja mäkra me siis ei näinud, küll aga nägime mitmeid teisi loomi teede ääres - nugist, metssiga kahel korral ja veel vist oli keegi. Ei tulegi meelde. Alati kui mõni loom üle tee jookseb, siis mõni ei näe teda ja paneb kisama. Ja teine kord siis näeb keegi üksi kusagil metsas mõnda looma ja saab teistele seletada, milline imeelukas metsas oli. Leena nägi nt metssiga, kes oli üleni roosa ja “silmad olid ka täiesti roosad”.

Nägime teede ääres palju loomi, sest sõitsime palju ringi. No mis sa vihmaga muud teedki. Kondasime läbi peaaegu kõik linnusekohad ja paljud kirikud. Väga müstilistesse kohtadesse sattusime. Eriti muljetavaldavad olid Lihulinn ja Kooljamäed. Kõmbid seal vihmases metsas ja polegi raske ette kujutada, et 800 aastat tagasi kõmbiti seal samamoodi.

Leenale meeldisid kirikute värvilised aknad ja häälekõma kirikus. Oskar ei tüdinud linnustest. Kui tagasisõites ei hakanud Muhu linnamäele minema, sest sadas ja see oli tee pealt näha ja olime juba käinud ka, siis Oskar ikka torises pisut. Tagasiteel sõdis ta sakslastega, tavapäraste venelaste asemel. Muistne vabadusvõitlus tuli seal tõesti kuidagi lähemale.

Mis siis veel… Ronisime Kihelkonna kiriku torni, sõime Lümandal lestafileed, vaatasime Sõrves sõjavärki ja korjasime Sõrve tipus auguga kive (nagu peab) ja muidugi käisime ka Kuressaares ja Kaalis jne. Ujumas ka käisid mõned. St mina ei julgenud minna, sest no külm ju oli. Issi käis igal hommikul ja lapsed kalpsasid ka vee poole. Oskar proovis lutsu visata. Midagi tuli välja ka, aga õige liigutus tahab veel lihvimist.

Oskar: Mulle meeldis kõige rohkem Kuressaare loss ja ma nägin seal kuulipildujat.

Leena: Mulle meeldis kõige rohkem, et me ostsime jäätist ja magasime seal. Ja mulle meeldis see põder. See oli küll uhke. Ja põrsad. (Põder oli üks neist loomadest Kuressaare lossi keldris “kes on tegelikult surnud, aga ikka seisab püsti”.)

Selline sõit siis. Tore oli.

Meil on kell kymme làbi ja ikka on ligi 30 kraadi sooja, kuuma. Pàeval oli 40*!!! Ja mis meie teeme - ikka oma tavalist reisielu. Trambime mòòda vòòraste linnade tànavaid. Veelgi hullem - mina veel otsustasin ronida torni, mille kòrgus on 97 m. Oligi palav. Aga mulle nii vàga meeldib kòiksugustesse tornidesse ronida. See oli yks neist (Asinelli) perekonna tornidest, millest eile kirjutasin. M6mmi arvas, et kui torni kahuriga tulistada, siis saaks hulga telliseid ja vòiks kasvòi kindluse ehitada - mis kaitset see yks torn ikka pakub? (see oli issi lause) Mulle tundus see ikka uhke ja vaade oli lummav. Aga inimestele tundus see ikka kòrge. Ma làksin trepil kòigist mòòda. Yks itaalia perekond istus kurjade nàgudega poole peal ja yks alla tulev hàrra ytles, et ei tasu minna, et veel on 2 kliomeetrit. Aga mina ikka mòtlesin, et ei tea, kas on kòrgem kui Oleviste? Ei teagi, kui kòrge see Oleviste torn oli. Igaljuhul me ju sinna ronisime ja isegi kaks korda. Aga Bolognas ei paista merd. Màed paistavad. Ja Olevistest yles ronida ei ole nii palav.

Edasi hakkasimegi pòhja poole sòitma. Ja màed olid làbi. Bolognast kuni Padovani on pàris tasane maa. Meie tegime peatuse Ferraras. Oi, seal oli kuum. Seda teie ette ei kujuta. Ja me siin ikka oleme busse eelistanud, et bussiaknast paistab vòòras ymbrus paremini. Selgi korral - aga siin on nii, et igal bussifirmal on oma bussijaam ja nii me siis maandusime seal Ferraras 40* palavusega kusagil pàrapòrgus ja pidime otsima linnasydat, et nàha yht lossi - nagu me neid vàhe oleks nàinud sel reisil. Aga yles me selle lossi lòpuks leidsime. Ja loss oli tòesti uhke, pealegi jài Ferrara nagunii teele ette. Siis hakkasime otsima mònd jaama, kust edasi Padovasse saada. See oli lihtne. Raudtee oli ypris làhedal ja hakkasime astuma. Ostsime teele jààvast poest mòned puuviljad ja saia ja juustu ja piima (!!!) ja tahtsime minna parki neid sòòma. Ja hakkasime minema yle tee ja issi, kes tassis seda poekotti ei màrganud kònniteeààrt ja kukkus, nii pikk ja suur kui ta on, kàpuli. Mina nàgin ainult et kott lendas keset teed ja issi hakkas kukkuma ja kukkus ja kukkus ja - aga lòppes kòik nagu palliplatsil - ta pani kàed ette ja maha muu ei puutunudki. No oli see alles kukkumine ja auto vòttis elegantse kaare meie piima ja òunte ja virsikute vahel. Kui parki jòudsime, siis jòime kahe sòòmuga selle liitri piima àra - neegrid vaatasid hirmunult. Nyyd oli nende kord arvata, et mis inimesed ja mis sòògid. No meie ilma piimata ei saa.

Ma ei hakka teile yldse kirjutama, kuidas me Paduas hotelli otsisime selles 40* kuumas, eks rààgime, kui koju jòuame. No see oli ikka tore. Siin linnas lihtsalt ei ole hotelle. ònneks nyyd on ta leitud ja sinna me làheme. Siin on palav. Aga seal on konditsioneer ja mònus voodi. Puhkus kulub àra.

Issi kirjutab teile nyyd kuidas mòmmi ja sòbrad edasi reisvad.

Sòbrad olid tàna Ferraras. Oli tòesti palav pàev. Mòned nòrgemad hakkasid juba kahtlema, kas on mòtet veel yhe tigeda hertsogi elamist vaatama minna. Mòmmi arvates oli see hertsog yks tige mees, kes kindlasti ei pesnud hambaid ja haises hapu veini jàrele. kas on mòtet ennast koormata veel yhe 1000 aastat vana kiriku vòi lossi vaatamisega? Tuleb vàlja, et vaatamine on yks maailma kòige raskemaid tegevusi. Aknad teavad seda kòige paremini. Kuid Konn ei jàtnud, et kui me oleme juba Bolognas, siis PEAME làbi astuma ka Ferrarast. Komm lonkas kòige sabas jàttes iga sammuga kuumavale kònniteele vàikse màrja pleki. See plekk oli magus, kuid oli kuidagi ka kurb. See oli igal aastal nii, kui sòbrad reisisid.

Mòmmil juhtus veel yks àpardus. Hertsogi lossini, mis oli igalt poolt veega piiratud, viis kivist sild. Korraks selle servale istudes kòrvetas Mòmmi oma tagumiku àra ja pidi mònda aega vallikraavi rohelises vees ennast leotama. Nyyd on Mòmmi alumine pool kuni nabani roheline. Siin on kòik jòed rohelised. Ei oska nad neid puhtana hoida. Myyr oli nii kuum, et seal oleks saanud muna praadida. Ja kartulit ja muud vàrki, te teate kyll.

Selle torni tulistamise juurde tahaks tòe huvides lisada, et need kindlustused olid ehitatud arvestades vàga spetsiifilisi olusid. Niipea kui need muutusid, kaotas kindlustus oma tàhtsuse. Vòi nagu Mòmmi ytleks: oli jàlle yks kivist jurakas, ma enam ei suuda…

Nyyd hakkab reis làbi saama. Tàna kui te seda loete, liigume me juba lennujaama. Ja siis koju. Kuhu jòuame òòsel ja hommikul vàga vara hakkame Ojaveerde sòitma. Ja siis juba kohtumegi. Ega me homme enam ei kirjuta. Aga paha on, et teie pole meile enam ammu midagi kirjutanud. Olete ikka laisad kyll. Aga no kohe oleme kodus. Siis rààgime. No nyyd sai kyll pikk jutt. Ilusat pàeva!

Tàna on juba òò, kui me internetti saime. Tulime lòuna ajal Sienast bussiga Bolognasse, kuhu jòudsime òhtul, siis otsisime elamist ja siis oli hirmus nàlg, et me pidime sòòma enne kui internetti tulime. Aga teie loete nagunii alles hommikul, et tegelikult pole vahet.

Bologna on esimene linn, kus ma tunnen, et olen muuseumist vàlja astunud. Itaalia on nii tàis muistiseid ja sadu aastaid vanu kombeid, et pàris elus ja pàris inimesed kipuvad vòòra turisti jaoks varju jààma. Mitte, et mulle muuseum ei meeldi, aga pàris elu on ikka ka tore vaadata. No Rooma muidugi on elus nagu ka 2000 aastat tagasi, aga sel korral me sinna ei làinud. Nyyd saabusime Bolognasse ja siin pole yldse muuseumi hòngu. Kuigi ka siin on vanalinn ja hiigelsuur kirik ja igivanad tornid, mille issi sònul ehitasid perekonnad endale kaitseks - muud polegi kui torn. No ikka kòrge. Ja neid oli siin linnas olnud 200. Alles on kaks. Aga nende tornide ja muu ajaloo kòrval on see linn vàga elus ja linna moodi ja inimesed ja noored tudengid ja soe òò 6hk - no tàitsa mònus lòunamaa linn. Mulle siin meeldib.

Issi tukub siin kòrval, aga no ta àrkab korraks ja kirjutab edasi, kuidas sòbrad Bolognasse reisisid ja mis siin yldse nàha on.

Sòbrad on siis Bolognas vòi Emilia Romagnas nagu Konn tàhtsal ilmel seletab. Sarnaselt Sienale on ka siin nàha rooma emahundi kujusid. Rààgitakse, et kunagi ammu juhtus selline lugu, et yks emahunt imetas kaht orvuks jàànud poissi, kellest yks asutas hiljem Rooma linna. Roomast sai suur impeerium ja siiani on kòigi impeeriumi linnade vàljakutel ja tànavatel nàha seda emahunti kahe poisiga kui Rooma vòimu symbolit.

Sòpradel oli selle kohta oma arvamus. Mòmmi ytles, et karu symbolina iga kell parem kui yks pulstunud hunt. Konn ainult muigas. Pliiatsi arvates on karusid palju lihtsam joonistada. Pliiats ise symbolina oleks vist kòige lihtsam, kuid kòige rohkem on sòbrad nàinud Itaalias lòvisid ja hobuseid, sest keegi ei vali symboleid selle jàrgi, mida on lihtsam joonistada. Hobune ei arva neist asjust midagi. Tal on peamiselt turule asja ja veega on siin kehvasti.

Kogu seltskond kannatab kòhukinnisuse all - ikka sai ja makaronid ja pizza ja siis jàlle makaronid. Mis inimesed need kyll on, kes sedasi sòòvad? Selle eest on turul vòòraid puuvilju, mis nàevad vàlja nagu ehted jòulupuul. Enamiku nime sòbrad ei tea, kuid proovivad kòiki jàrgemòòda.
Homme liiguvad sòbrad edasi Ferrarasse, et vaadata kuulsat d’Estede lossi. Siis on Pliiatsi ressurss làbi. Mòmi on hakanud rààkima yhest vaiksest mereààrsest kohast Haapsalu taga ja Konn kysib sauna, mis iseenesest on juba imelik.
Ilusat pàeva. Tàna kui te seda loete liigume meie juba pàris lennujaama làhedale, et hakata varsti koju tagasi sòitma. Kingitused on ostetud!

Meil hakkas jàlle vihma sadama ja me tulime internetti. Kuigi see on pàris mònus soe lòunamaa vihm, ei taha siiski pàris màrjaks saada. ònneks làheb see sama kiirelt ka yle. Internetiga on siin pàris hàsti. Kindlasti parem kui Hispaanias. Neid punkte on siin rohkem, arvutid on paremad ja yhendus kiirem.

Tàna oleme ikka Sienas. Puhkame pisut ja tutvume selle ilmelise linnaga. Hommikupoolikul tegime vàikese ringi natuke linnast vàljas. Et tunda vòòra maa ja taimede lòhna. Kahjuks ei saa seda lòhna kaasa tuua - teile nuusutamiseks. Ma ei saanudki lòpuks aru, millised taimed just lòhnasid, aga see oli imeline. Kaasa ei saa tuua ka trummipòrinat, mis siin eile ja tàna pidevalt tànavaid tàidab. Nagu eile kirjutasime neist linnaosadest, kestavad nende yritused edasi. Pidevalt uhked rongkàigud trummide ja lippudega ja pidusòògiks oli ka praegu laud kaetud. Meie ròdu on kòrgel Siena katuste kohal ja just meie ròdu alla on yhe linnaosa lauad kaetud. Kyll kuulis seal eile laulu ja nàgi itaallaste sekeldamist-pidutsemist.

Issi jàtkab…

Eile pidas òòkulli contrada oma pidu. Kitsal tànaval otse sòprade akende all. Sòbrad rippusid kobaras ròdu kohal ja jòllitasid ylevalt umbes 100 itaallase pidusòòki. Punase veiniga tàidetud topsid paistsid pikal laual nagu jòhvikad soos. Laul ja làrm tòusis taevani. Lauas oli muidugi oma kord. Vanad ja eriti auvààrsed mehed istusid omaette. Vallalised mehed, kes laulsid kòige kòvemini, istusid oma lauas ja daamid muidugi eraldi lauas. Noored tydrukud kandsid lauale roogasid. Lastel lubati istuda laua otsas. Kui nyyd oleks mòni teise contrada mees sinna kitsale tànavale ilmunud, oleksid kòik kohe relva haaranud. Nii on see olnud siin linnas juba mitusada aastat. Kòik see pani sòpru imestama. Sòjakas trummipòrin ja lippudega zhongleerimine. Mòmmi teatas, et tema astub ka contradasse, kuigi nii lihtne see vist ei ole. Mòmmi astuks yldse igale poole, kuhu saaks. Viimati astus ta lompi ja sai yleni màrjaks. Pliiats on kurvaks muutunud, kuna on peaaegu àra kulunud. Ta pyyab kòike yles joonistada ja seda, mida joonistada, on palju.

Teised sòbrad ytlevad, et jàtavad kòik meelde. Vàhemalt Kommil on homseks kòik meelest làinud. Pliiats vajab aga tòesti puhkust.

No nàed ongi meil vihm lòppenud ja me làheme tagasi tànavatele. Teile aga ilusat pàeva ja ròòmsat meelt. Homme hakkame juba tagasi pòhja poole liikuma.

Kui teile Firenze tundub liig, mis liig, siis sòitke Sienasse. See on yks armsamaid ja ilusamaid linnu, mida mina oma elus olen nàinud. Siin on kòik ilus ja tore. Ilm - see linn asub màe otsas ja siin puhub pidevalt tuul st siin ei ole palav!!! Siin on ilmeline toomkirik, kus on imeline raamatukogu, kus on imelised seinamaalid - nende vaatamisest silmad ei vàsi ja nutt tuleb peale - see on nii ilus. Siin on arhitektuuri ja kunsti ja kujusid ja pilte, pole jàrjekordi ega liigselt turistihorde. Siin on kòik hàsti. Kui reisi jooksul ikka saad mòelda, et see on see, mille pàrast tasub kodust vàlja tulla, siis on reis ònnestunud. No siin Sienas seda mòtet ma muudkui mòtlen.

Nyyd issi jàtkab.

Nii, nyyd tuleb siit teine jutt. Sòbrad on jòudnud Sienasse. Mida siis òelda? Linnas marsivad ringi keskaaja moodi riietatud noormehed, kes teevad kurja nàgu ja pòristavad suuri trumme. Mònel neist on kàes hellebardid (selline oda moodi kylmrelv, millel on vàike kirves otsas). Need olid erinevate linnaosade ehk contradade esindajad, kes on aastasadu yksteisega vòidelnud. Viimasel ajal kyll ysna sòbralikult. Igal suvel toimub siin linnas palio. See on hobustega vòiduajamine linna kitsastel tànavatel, kus iga contrada on enda eest vàljas. See on suur pidupàev sellele contradale, kes vòidab. Sòbrad olid algul pàris ehmunud. Kuid tegelikult laabus kòik hàsti. Hobune ei arvanud paliost midagi, vaid kirtsutas koonu.

Konn on veidi tagasi tòmbunud, sest ei oska enam kòigile kysimustele vastata. Tàna pàrastlòunal kòssitas ta yhe niiske lehe all pargis, kui linnaosad kogunesid ja katsid laudu pidusòògiks. Konn ei teadnud, mis toimub, kuid sobrad said aru, et see trummipòrin ja lippudega vehkimine tàna tàhistab seda, et aasta jooksul linnaosas syndinud vàikestele lastele antakse kàtte tunnistused. Et nende vòrra on see contrada saanud tugevamaks. Oli palju lapsi ja kòik inimesed kandsid oma linnaosa vàrvides ràtikuid ja lippe. See linnaosa oli Tortucca, mis kòlab peaaegu nagu Tortuga. Eks ole. Nende lipul on krooniga kilkonn.

Sòbrad òòbivad aga yhes lahkes majas, mis asub must-puna lippudega kaunistatud tànaval. See on kuulus òòkulli contrada.

Ilusat pàeva teile kòigile. Tàna, kui te loete, oleme nàdala àra olnud. Nyyd on veel natuke jàànud. Reisil làheb aeg lennates. Samas on aeg nii tàis, et tundub tohutu pikk. Eks te ise jàrgmisel aastal nàete, kui reisile làheme. Aga te nàete seda juba tànavu kui Saaremaale reisime.

Oi-oi. Kirja ei olnudki. See on kyll paha. Peate ikka kirjutama. Ja ilmast ja tervistest jne.

Meie elu kulgeb omasoodu. Nyyd on Firenze meid lòplikult làbi kypsetanud ja oleme teel raudteejaama, et sòita edasi mònda vàiksemasse kohta. Tàna hommikul oli meil soov veel sisse astuda galeriisse, kus peaks asuma Michelangelo Taavet. Tundus ikka imelik lahkuda Firenzest seda hiiglast nàgemata. Mina olen sellest kaua unistanud. Paraku jài ta nàgemata, sest jàrjekord galerii ukse taga oli sest unistusest kangem - no nii pikka saba kuuma pàikese kàes kannatavad vàlja ainult jaapanlased ja ameeriklased. Meie mitte. Vaatame pilte ja koopiaid. Mis teha. Làksime hoopis turule.

Nii. Nyyd tyleb teine lugu. Sòbrad nàgid tàna linnas imet. Firenze toomkiriku vastas on yks seenekujuline maja, millel on kullast uksed. Seal tungles alati palju rahvast ja kòik tahtsid ennast nende taustal lasta pildistada. Mòmmi mòtles aga hoopis sellele, et kyll oleks kapten Jack ròòmustanud, kui oleks sinna oma Musta Pàrliga juurde pààsenud. Oleks vaid see linn olnud mere ààres nagu mòni Tortuga, kyll ta siis oleks seda linna mereròòvinud. Firenze ònn on see, et ta asub 100 km merest. Jògi, mis temast làbi voolab ja kannab inimese nime (Arno) on aga nii mutta mattunud, et seda mòòda ei saaks isegi vàike piraadilaev purjetada. Nii làks Firenzel hàsti. Sòbrad kujutasid aga ette, kuidas kapten Jack oleks pannud need kullast uksed oma kaptenikajuti ette ja kuidas tema meeskond seda siis jòllitanud oleks.

Yldiselt on sòbrad oma reisiga rahul. Ehk on liig palju marmorpòrandaid ja pilte ja kujusid ja turiste, kes seda kòike pùùavad pildina kaasa vòtta, kuid sòbrad on elus hullematki nàinud. Tàna liigub seltskond kuuldavasti edasi Sienasse. See pidi pònev linn olema. Hobune làks juba hommikul yksi àra, sest teda ei vòeta ei bussi ega rongi peale. Turult osteti talle kilo mureleid ja nii ta siis làks. Mòmmi lubas rongis konduktori nàgu teha. Eks nàis.

Ahaa nyyd mul tuli meelde, te làksite tàna vist Vastseliina laadale. Ja selle pàrast kirja ei olnudki. Loodetavasti on teil tore kàik. Kirjutage siis paari sònaga.

Meie làheme nyyd ja otsime omale kas bussi vòi rongi millega edasi sòita. See maailmakuulus renessanssilinn jààb meist siia ja siia me vist tagasi enam kunagi ei tule. Samas hea, et nàhtud, aga ikka liiga palju on siin kòike ja kui làhed reisile, et mònusalt kulgeda ja lonkida vòòral maal, siis siin seda teha ei ònnestu. Muuseum, mis muuseum, pungil rahvast tàis. No Veneetsia ju ka, aga Veneetsias oli ikka kuidagi rohkem òhku ja vòimalust tànavatele kaduda.

Ilusat pàeva vòi òhtut vòi hommikut - kunas te seda iganes loete. Me òhtul tuleme vòimalusel veel korra internetti, et saada teilt teateid ja kirjutada ka ise.

No nii. Eile hommikul olime Veneetsias, aga tànaseks oleme juba oi kui palju ringi s6itnud ja kòike huvitavat nàinud. Veneetsiast tulime yle Bologna Firenzesse. Kyll siin oli kuum!!! Ja turiste - saigi liikuda ainult samm, samm, samm-samm, samm. Ja kunsti - kujusid ja pilte ja uhkeid maju on veelgi rohkem. Kòndisime ja imestasime ja otsisime varju kuuma pàikese kàest. Kui pimedaks làks, andis kuum jàrgi, aga kunsti ei jàànud kusagilt otsast vàhemaks. Seda on siin ikka làmmatavalt. Nii me otsustasimegi, et teeme kultuuris vàikese pausi ja sòidame tàna mere ààrde, ujume ja tuleme tagasi. Meri siit 100 km. Hommikul kàisime m6nes muuseumis ja m6nes kirikus ja kui enam yhtki piiska kultuuri sisse ei mahtunud làksime jaama ja istusime rongi. Sihiks Vahemeri ja plaaniks paar tundi pàikest ja yks ujumine. Nyyd on igaljuhul juuksed soola tàis, aga m6nus oli kyll, kuigi pàiksest polnud seal enam jàlgegi. Aga Vahemeri oli ikka sama hea nagu alati.

Rongid s6idavad siin nigu mutad làbi màgede. Pikad pimedad tunnelid ja rong làheb yhelt poolt màge sisse ja teiselt poolt tuleb vàlja - màgi, mis alguses on ees, jààb korraga selja taha. No pidid need ikka mutad olema, kes nii pikki tunneleid tegid. Need sinu sugulased kindlasti, Oskar. Aga s6brad arvavad, et neil oli abivahendeid, nt lòhkeaine. S6brad olid ka Firenze kunstist hirmul. Kòik kohad on tàis hiigelsuuri paljaid kivist mehi ja purskkaevust kyynitavaid kivihobuseid. Nii ei saanudki nad muud kui joosta, selle kuumaga, otsides varju nurgatagustes. Ainult hobune julges purskkaevule ligi minna, aga imelik oli ka temal, sest kivist hobused ei rààkinud midagi. Ainult naeratasid.

Mòmmit ei lastud kirikusse sisse, sest sinna loomi ei lasta. Aga yhte kirikusse ta sai siiski sisse hiilida. See oli Santa Croce ehk Pyha Risti kirik. Sinna on maetud palju Itaalia kuulsaid mehi, teiste hulgas ka raadio leiutaja Marconi. Mòmmi on suur raadio sòber, tema lemmiksaade on ilmateade. Siinnne lubab sooja. Kuuma.

Yldiselt tundub, neile, et siinne rahvas on kivigeda suur sòber. Siin on kogu linn kivist ja puid on harva ja needki potis. Linnast vàlja sòites on aga puid kyll ja kòik on vàga roheline. Kui mòòdunud aastal Hispaanias me imestasime, kui pruun-hall-valge kòik on ja vaid yksikud rohelised oliivipuud, siis siin on kòik tàiesti roheline. Nagu kodus, ainult taimed on teistsugused - palmid ja kaktused - need on vàhesed, mide me tunneme. No piiniaid ja kypresse tunneme ka.

Teie olge siis ikka tublid. Ja terved. Tore, et teil parem on. Mul on tegelikult pàevad tàitsa segi. Sest kòik on nihkes. Kui meie kirjutame òhtul tàna, siis teis loete hommikul ja vastate juba jàrgmisel pàeval. Nyyd peame lòpetama. Aeg saab otsa. Issil on jala all vill ja me làhme nyyd vaatame, mis sellega teha. Pàrast longime veel pisut pimedas linnas. Pimedas pole siin nii kuum. Ilusat pàeva!

Teeme nyyd yhe kii9re kirjutamise Veneetsia raudteejaamas. Ootame rongi Bolognasse, kust s6idame 6htuks Firenzesse ja ei tea, kas internetti t2na veel saame. Pealegi sajab v2ljas praegu vihma ja meil polegi muud teha kui ruumis istuda.

Eile pàev mòòdus Paduas. Kuigi tegelikult olime peaaegu pool pàeva hàdas bussis6iduga. Busse oli palju aga meile arusaamatul p6hjusel ei saanud me neile peaqle. Ja nad hilinesid k6ik. Ka see kuhu me l6puks pileti saime hilines rohkem kui pool tundi. Et isegi kohalikud juba hakkasid muretsema, kas tuleb. Bussifirma nimi oli SITA. No lòpuks buss tuli ja Padua oli yks v2ga armas ja rahulik linn, eriti kui v6rrelda Veneetsiaga, kus on ikka inimesi palju. Pealegi on Paduas k6ik rohkem kui kaks korda odavam. Oli ilus p2ev. Seal nàgime ka ummikut. Veneetsias ju selliseid ei ole, sest seal ei ole mitte ainsatki autot. Veneetsia ummikud tekivad paatidest. Siin sòidetakse paatidega, mille nimi on gondel. Aerutama ei mahu, sest kanalid on sageli vàga kitsad, nagu meie oja. Neil on yks suur aer, millega nad aerutavad ahtris. Gondlid on kòik musta vàrvi. Kunagi kiputi nendega uhkeldama ja neid kuldseks ja hòbedaseks tegema, aga siis see keelati àra ja siiamaani on nad kòik mustad. Kyll aga làigivad nad ilusti.

òhtul lontsisime j2lle Veneetsias ja imetlesime mere tulekut. S6brad kàisid jalgupidid vees ja nautisid vee soojust. Erinevalt inimestest ei kartnud s6brad màrjaks saada. K6ige l6puks leidis m6mmi veel tyki veneetsia maski, millel olid huuled kyljes. Siin linnas kàib kevadel, vastlaaegu, suur karneval. Inimesed muudavad ennast Pantalonedeks, Colombinadeks jt ja òòd kui pàevad sammuvad mòòda linna ja teevad salapàraseid tempe, mida ainult siis julgevad, kui keegi neid ei tunne. Politsei ei pane kedagi kinni. Ja teeb nào nagu ei màrkaks midagi. No kuritegusid ju lausa ei tehta ka.

Pliiatsil on siin vàga uhke olemine k6ik vesi on tàis tàpselt temasuguseid, k6ik teetàhised vees ja postid, kuhu seotakse paadid, on nagu pliiatsid. Ainult vàga suured. Konn jàtkab endiselt oma teadmistega eputamist, sòbrad hakkavad tast juba àra tydinema.

Teie seal àrge siis nyyd ikka pàrias haigeks jààge. Oskar, me ei too sulle relva, sest relvaga ei lasta meid lennukisse. Kyll me aga leiame midagi, mis sulle meeldib. Leena sinule toome midagi sellist, millel silmad pòlevad.

Ilusat pàeva. Meil jài vihm yle ja rongi aeg tuleb k2tte. Me siis sòidame edasi.

T2na teeme v2ljas6idu Veneetsiast Paduasse. Aga enne tahame ikka veel kirjutada Veneetsiast ja merest.

Istusime eile 6htul Pyha Markuse v2ljakul, et vaadata kuidas vesi tuleb. Oli lius rahulik 6htu ja meri, Mare Adriatico (ehk Aadria meri), muudkui ronis ja ronis v2ljakule. Alguses olid loigud, siis hakkasid need loigud kokku minema ja inimesed j2id sinna loikude vahele ja saarte peale. Nad kekslesisd ja l6puks sumasid. Mehed tassisid naisi syles ja lapsed tundisd veest r66mu. Arutasime, et teie oleksite kindlasti ennast yleni m2rjaks teinud ja seal supelnud ja meie ei oleks teid k2tte saanud, sest vesi oli igal pool. Oli tore vaadata. Inimesed jalutasid ja pildistasi ja ilm h2mardus. Ja meri muudkui t6usis ja t6usis ja orkester m2ngis “Ilusal sinisel Doonaul”. Oli v2ga sume òò.

Siin linnas ei ole yhtegi puud ja maad ei ole ka yldse n2ha. Siin vist ei olegi maad. Oskar, Mutadel ei oleks siin absoluutselt midagi teha. Pole neist yhtegi kohanud. Kuigi siin on ehk m6ned vesimutad, aga ka neid ei ole me kohanud. Firenze linna elanikud on aastsadu kutsunud Veneetsiat kobraste linnaks ja eks neil ole ka òigus. Selle vahega, et pàris kobrastel pole siin puud, mida nàrida. Pàris koprad on Ojaveere kandis. Siin on veneetsia kivikoprad. Kunagi tulete ja vaatate, mida nad on kokku hekseldanud.

Sòbrad olid ka eile Markuse platsil, kui Mare Adriatico otsustas linna kylastada. K+ik nad said màrjaks, kuid on terved. Lòpuks tuli neil ronida vàlikohviku toolidele, mis sieisd jalgupidi vees ja olid altotsast ysna roostetanud. Lòpuks hakkas meri oma kallastesse tagasi minema ja sòbrad pààsesid minema. Olid nagu merehàdas olnud. Konn uhkeldas oma teadmistega, et see on igal òòsel nii ja sygistormide ajal on kogu vàljak vee all.

Linn on tòesti veest vòetud ja veeks ta vist ka ykskord saab. Kord tungis tugev Genua laevastik Veneetsiale kallale ja linn pààses ainult seelàbi, et merest korjati àra meremàrgid, mille jàrgi navigeerida. Kogu genualaste laevastik sòitis madalikule ja Veneetsia oli vòitnud. Selle màlestuseks sòidab igal aastal Veneetsia linnapea laguunile ja viskab merre kuldsòrmuse. Selle màrgiks, et see linn on merega yks.

Kuid sòbrad liiguvad tàna edasi. Kalaturul oli jàlle pisi-kraken myygil. Selline vàike kaheksajalg ja tàitsa surnud. Pliiats vahetas hirmu pàrast vàrvi ja komm ainult pobises midagi paberisse. Veel on s+brad nàinud Surnute saart ja Veneetsia valitsejate relvakogu. Sòbrad joonistasid seal neid relvi paberile. Koos lastega pòrandal.

Hobusel on siin raske. Sòbrad ostavad talle turult puuvilju ja lilli, sest heina siin ei ole. Hobusel on avokaadodest ja hortensiatest juba kòht lahti. Tuvidel on palju kergem. Vòib-olla ka tiivulistel lòvidel, mis on selle linna vapil.

Kuidas tervised? T2nast kirja me veel ei saanud, eks tuleme 6htul vaatama. Kas J2nedale saite? Nyyd ei saa te basseini ka vist, kui Oskar haige, ujumisest r22kimata. No aga suvi pikk ees, kyll ujume. Kuidas teil ilm on? Leena kuidas sinu m6mmil l2heb, kas pole veel palavusest haigeks j22nud?

Eile “”sel sadas hirmsasti. Vihma ladises ja ladises meile tuppagi. Siin r22staid palju ei ole. Elame v2ga vanas majas, mille ees on kyll t2nav, aga see t2nav l6ppeb varsti veega 2ra. Ilm on soe, 6nneks mitte palav. P2eval ka sadas, aga see ei teinud midagi.

T’na k2isime Doodzhide palees ja Pyha Markuse kirikus. Doodzhid olid Veneetsia valitsejad juba isegi 1000 aastat tagasi. Siis nad v6itlesid Dalmaatsia piraatidega. Nyyd neid enam ei ole ja nende maja ja asjad on vaatamiseks v2lja pandud. S6brad kyll ei taha, et nende maja ja asjad oleks niimoodi vaatamiseks v2lja pandud.

Selle linna aeg on k2es. Ta on t2itsa valmis ja vesi on kohe siia peale tulemas. Meri ronib 6htul tasakesi v”ljaku aukudest v2lja ja tuleb servadest ja kiriku alt, kui pikalt istuma j22d v6id t2itsa m2rjaks saada. Aga sama ruttu l2heb ta praegu veel ka tagasi oma auku.

S6brad k2isid ka s'’mas. Toidud olid v66′rad ja s6brad p”"ritasid silmi. Pomote ja frutti di mare ja risi e bisi. Siis igasugu molluskid ja karbid. M6mmi ronis hirmust laua alla ja Pliiats m’ssis ennast yleni spaghetti sisse. Komm istus ja s6i molluskeid, kuni ytles, et on juba t’itsa soolakomm voi pomm.

Siin on palju klaasi. Mitte sellist nagu kodus. See ongi nagu yks suur klaaslinn ja siin sees palju vooraid inimesi ja frutti di mare. Aru ei saa. Sobrad ronisid Markuse kiriku katusele, et katsuda seal seisvaid hobuseid. Olid kylmad. Et sa Leena siis teaks! Sulle Oskar palusid nad aga edasi oelda, et need hobused olid linna symbol. Kui vaenlane hakkas Veneetsiale kallale minema, siis oeldi nii: L’hme valjastame Veneetsia hobused. Kuid ega see kellelgi eriti ei onnestunud, sest linnal oli tugev laevastik. Napoleon oli esimene, kel see onnestus yle mitmesaja aasta. Vaat nii. Nyyd l’hevad sobrad Dorsodurro linnaossa ja vaatavad, mis seal paistab.

Olge siis ikka tublid ja r66msad ja Oskar saa terveks! Joo ikka p6drasambla teed. No alati oled ju joonud. M6tle, et see on see kali, mida sa seal filmipeal nii hrmisasti v2lja pressisid: oota natukene, oota natukene.

T’na oleme Veneetsias. No kyll see on uhke linn! Nagu polegi p2ris linn vaid on m2ngu. Siin on 6hk t2iesti teistsugune ja mere l6hn l6i juba lennujaamas vastu. Siin on t2naval rohkem merd kui meil mere 22res, isegi kui jalgupidi vees seisad. See linna on ehitatud mere sisse. On kaevatud tohutu hulk kraave ja vesi laiali aetud ja linn siis seisab siin keset kraave ehk kanaleid. T2navate asemel on vesi. No natuke saab ikka jala k2ia, aga tihti juhtub, et t2nav l6ppeb lihtsalt kanaliga 2ra ja jala edasi ei saa vaid tuleb tagasi minna. Lennuki pealt oli seda uhke vaadata.

S6brad Konn, M6mmi jt ka Veneetsias kohal. No hobusega on siin muidugi raske, aga l2bi h2da ujub hobune ka yle kanali. S6brad on sel korral h2sti reisiks valmistunud. Konn on lugenud palju Veneetsia kohta ja 6ppinud natuke itaalia keelt ja on uhkusest l6hki minemas ja tahab k6igile oma oskusi n2idata. Komm on juurde v6tnud ja higistab nagu alati. Kuigi ega siin kuumus just ei tapa. P2ris m6nus ilm on. Pliiats tahtis ammu seda linna n2ha, sest see linna on ehitatud nagu pliiatsite peale, ainult need pliiatsid on palju suuremad. M6mmi kardab tuvisid. Neid on siin palju ja nad on nii julged, et on t6sine tegu, et neile mitte peale astuda. Laguuni kohal on eriline valgus, mis paneb m6mmi silm kissitama ja mida emme proovib pildistada aga veel ei ole 6nnestunud.
Veneetslased olid kunagi kuulsad meres6itjad, kes ei kartnud tormi ega Krakenit. Ja laevu ehitasid nad suuri ja kiiresti. Sajad mehed t”"tasid nagu sipelgad ja yhe p2eva ja yhe “”ga ehitasid nad valmis ja taglastasid suure purjelaeva. Kogu selle linna rikkus ongi kokku toodud nende laevadega. Kas kaubeldes v6i s6dides. Ja selle linna valitsejad kandsid kummalisi k6rgeid mytse.

Kuidas teie seal elate? Kas keegi haigeks ei j22nud? Kas ujuma saite? Kas ilm pysib?

Meil on t2na saabumise ja sisseelamise p2ev. Aga linn on nii v6imas, et vajabki pisut aega enne kui kusagile sisse tormata. Pildistasime Leenale hobuseid. Kivist.

Ilusat p2eva teile ja r66msat meelt.

Leenale: samm, samm, samm-samm, samm.

Meie läheme reisile ja Oskar ja Leena on vanaema-vanaisa juures. On nii ilus suvi, et ilma poolest pole vahet kus olla - siin või Itaalias. Aga Itaalias on nii palju kultuuri ja ajalugu, et iga kultuuri- ja ajaloohuviline inimene kipub sinna aegajalt. Ma mäletan, kui mina oli laps, siis vanaema andis mulle vanu postkaarte ja nende hulgas oli üks kaart: Tervitustega Caprilt, ilm on siin soe! Sinu õde. Tol ajal, sügaval nõukogude ajal, tundus see täiesti ilmvõimatu, et inimene reisib Itaaliasse. Ja nüüd reisime meie ka ja mitte esimest korda. Ikka veel rõõmustame selle võimaluse üle. Tore on mõelda, et Oskar ja Leena reisivad ka nii mõnessegi kohta maailmas.

Oskar ja Leena, kui te ärkate oleme meie juba lennukis. Reisist pole meil veel midagi rääkida, sest reis ju alles algab. Ainult vara pidime ärkama hommikul. Saan öelda vaid, et reisil on meiega ka meie vanad kaaslased nagu kokku leppisime: Konn, Mõmmi, Pliiats ja Konn aga nende resi on tänavu hoopis uhke - nad ei reisi mitte lennukiga nagu meie, vaid neil on nüüd hobune, kes neid igale poole viib. Mina paneksin hobuse nimeks Ergo nagu oli ühe vana hobuse nimi minu vanaema juures, aga teie võite talle teise nime panna kui tahate. Andke siis teada.

Kirjutage kuidas teil läheb, kui aega saate. Ja vaadake, et te ei külmeta! Vette minge ikka siis, kui on tõesti palav ja ärge jääge sinna külmetama, vaid tulge rätiku sisse kiiresti. Näed. Ma ei saa ikka ilma õpetamata. Kui ometigi ka teie tahate meist puhata. Ma proovin, et ma siit kaugelt teid ei õpeta. Elage nagu meeldib ja puhake hästi!