Oskar ja Leena-Mai

Mina: Ma arvan, et ma kolmapäeval sind veel lasteaeda ei saada, aga kooli viin. Pole sa nii haige. Ja siis näeb ära, kuidas on.
Oskar: Ma lugesin kusagilt, et bakterid võivad end vahel meeldivaks teha ja sa lähed lasteaeda või kooli ja nad ikka nakkavad… ja ma arvan, et punastel ja valgetel verelibledel peab ikka laskma rahulikult tegutseda, enne kui hakata kooli minema.

No vot. Nii käib meie vereliblede elu. Tegutseda tahavad. Kuigi minu meelest on nad juba küllalt tublilt tegutsenud. Oskari haigused on väga imelikud. Tal palavikku ei tule ja üldse tundub, et pole õieti midagi viga, aga kurgus krõbised ja ühe päeva köhib nagu koer, kellel on midagi kurku läinud. Ravida ei oska kuidagi. Ta ise arvas, et verelibledele peab ikka abiks tegema kummelit või muud. Kummelitee on tema lemmik. Suvel korjab ta seda ja toob koju, et ma teed keedaksin. Tegime täna ka. Et verelibledele abiks või nii.

Praegu Leena nutab voodis. Ta pressib välja… ma ei teagi mida. Ma keelasin tal voodis hüpata ja Oskari voodi minna, kui Oskar ei taha, siis ta hüüdis, et ma ei armasta teda ja, et minuga rohkem ei räägi. No eks ma nüüd lähen ja vaatan, kas ta võtab mind jutule. No on tüüp.

Saingi andeks. Ta väitis, et mina alustasin ja kui ma parandan ta klambri ära, siis ta annab andeks. Parandasin. Kuigi ma ju ei alustanud… No on tüüp!

Leena: Emme kui ma kõik maailma käed endale võtan, siis on mul hästi palju käsi.
Mina: Ja mis sa siis teed nendega?
Leena: Hmh! Panen endale külge ja hakkan aitama.

Aga hoolimata sellest, et meil ei ole siin täna kogu maailma käsi ja me ei jõudnud kodu ära koristada, on mõnus reede õhtu. Rahulik ja koogilõhnaline. Oskar hakkas kelgukoeri vaatama ja lubas pärast kohe magama minna, Leena asjatab midagi oma voodis. Väljas on pime öö.

Täna käisime arsti juures, Oskaril võeti verd ja me läksime pärast poodi. Meil on juba ammust ajast komme, et kui lapsed käivad arsti juures ja neid seal miskil kombel “piinatakse”, siis ma annan neile pärast väikse üllatuse - no mõni ajakiri vm. Vahel läheme mänguasja poodi ja valime midagi. Üldiselt hakkab see komme juba üle minema. No Oskaril ei tule hambaarsti juures käies meeldegi, midagi oodata. Suur ju juba. Leena aga on siiani hambaarstil käinud ainult näitamas. Kuigi see peegel tundub talle tagantjärele puur ja ta räägib kuidas teda puuriti, ei osta ma ikka sellise pisiasja leevenduseks midagi. Aga täna läksime ikka poodi. Arsti jutt oli rõõmustav ja mul oli toidupoodi nagunii asja. Olin puhanud ja reibas ja mõtlesin, et las siis nüüd valivad kaua tahavad. Mina ei ütle midagi ja ootan. Ootasingi. Lõpuks tüdisid nad ise. Oskar ütles, et ta saab nüüd aru küll miks ma ei viitsi nendega kaua poes olla: mul läheb kohe süda pahaks ja ma ei taha mänguasju isegi vaadata enam.

Oskarile ostsin püstoli ja Leenale plastiliini.

Aga ise väsisin sellest ikka täiesti. Kuigi minu roll oli ühe juurest teise juurde jalutada ja valida aidata. Ja ega see valimine ju ka teab kui kaua ei kestnud. No ei ole mina veel šopingu mõnust aru saanud.

Lasteaiast koju tulles avastas Oskar, et kuusekasvud sünnivad juba süüa.

Meil olude sunnil, et haigused jm, viimastel päevadel tulnud jutuks looduravimised. Igal eestlasel kodus on vähemalt kolme sorti raviteed. Aga kuidas mujal maailmas inimesed end ise aitavad ei tea. On usutav, et nt Balkanil ja mujal Ida-Euroopas ka taimi tarvitatakse, aga veel kusagil Euroopas? M arvas, et äkki Baskimaal või kusagil šotimaal? Ei tea. Ja kuidas ja mida nad tarvitavad? Oleks küll huvitav teada. Äkki keegi teab?

Eks enamik taimeteid on mu meelest lihtsalt hea soe jook, aga on ka erandeid. No mõni tee ikka väga tõhus. Nt leesikas või põdrasammal. Samuti ei saa kahelda teelehtede ja kuusevaigu “jõus” ja muidugi kes poleks kapsalehte kasutanud. Tõhusus kontrollitud.

Apteegis palju sellist kaupa, raamatupoes palju selliseid raamatuid.

Meil kodus on pidevalt ravimina tarvitusel:
Mesi
Kummel
Põdrasammal
Männikasvud
Piparmünt
Küüslauk
Ingver (see on uuel ajal lisandunud)

Igaksjuhuks on kapis veel:
Paiselehed
Sinepipulber (ei tea, kas käib siia alla. Vist käib)
Viin (no viin, vist ei käi siia)

Lapsena panime raudrohumahla, kui verd jooksis. Ei mäleta, kas aitas ka. Eks see veri jäi ikka ise ju ka seisma. Kunagi ema pakkus meile kevadel nõgeseteed. Ma ei tea, kas sel oli mõju. Ju oli. Igaljuhul mäletan, et nõgesetee on üks neist asjust, millega tuleb piiri pidada. Nagu ka leesikas. Mulle jubedalt maitseb leesikatee, aga lugesin kunagi, et rase seda üldse juua ei tohi ja läksin üle pohlatee peale. Mitte, et ma rase oleks, aga järeldasin lihtsalt, et kui on kellelegi keelatud, siis ei tasu liialdada. Pohlatee pole küll nii hea, aga no peaaegu. Joon seda külmalt. Nüüd pole ammu teinud. Praegu selle jutuga tuli isu peale. Mul pohlalehti kodus veel on.

Pärnaõied pole minu rohi.

Aga tegelikult on palav. Nii palav oli päeval, et hingatagi raske. Väljas oli ilma päikseta 28*. No onju palav. Väga varajane kuumalaine. Õhtuks läks mõnusalt jahedaks. Praegu hakkas müristama. Aga vihma meil veel ei saja.

Leena vist natuke veel köhib.

Tegelikult tahtsin lisada, et mulle meeldib soe ilm.

Ma panen avalikult kahtluse alla vanasõna: hobustega tuleb, härgadega läheb!

Olen täheldanud, et haigused, mis äkki ja ägedalt algavad, lähevad sama tempoga ka üle. Aga ma sain rohkem kui kaks nädalat tagasi maal külma, sest oli vaja pool paljalt emaga kogu õu läbi jalutada ja kõiki plaane ja taimi imetleda ja kindlasti pidi naerma isa soovituse peale müts pähe panna. Ja täna, nüüd, rohkem kui kahe nädala pärast, tunnen, et olengi haige. Jõudu ei ole. Palavik tuleb ja läheb ja iga liigutus võtab hingeldama. No see on pisut utreeritud. Aga siiski. Helistan homme Marile ja kaeblen. Tunnen, et ignoreerimistaktika enam ei aita. Ja ööseks võtan voodisse kuumakoti. See on ennegi aidanud. Ehk selgi korral. Põdrasambla jaoks ei ole ma vist veel piisavalt haige. Või siiski? Ah teen ka seda toobitäie. Veel jõuab, enne ööd. Tahame ju ometigi nädalavahetuseks Haapsallu sõita.

Me käisime maal. Nüüd on soe ja kevad meie aknataguse täiesti roheliseks muutnud. Meil on akna taga kask, tamm, vaher, õunapuud ja toomingas. Kõik on ise värvi. Ja nüüd sajab vihma ka. Ongi see kevade lõhn ja värv. Ilus aeg.

Aga meie istume jälle toas, sest Leena on jube haige. Köhib, köhib, köhib. Ja kakleb. Kakleb kõigi ravimistega. Ei taha teed, ei taha küüslaugusokke, ei taha köha siirupit. Uhh. Ei tea, kas nüüd on käes lõpuks see aeg, kui lapsed enam haigeks ei jää. Kas see on viimane haigus?

Aga maal oli mõnus. Sai puhata ja väljas käia. Leena kastan ongi kasvama läinud. Juba tubli jupike mullast väljas ja no praegu kasvab kõik ju tundidega. Leena on väga rahul. Meie muidugi ka. Tegime talle võrgust topsi peale, et keegi teda ära ei nokiks.

Aga nüüd koristama! Kuigi tegelikult istuks akna juures ja vahiks välja. Nii ilus on see kevaderoheline. Ja vihmavalgus.

Leena: Emme kas sa oled mu sõber?
Mina: Ja, muidugi.
Leena: Aga kui sa minuga pahandad, kas sa siis ka oled mu sõber?
Mina: Muidugi!
Leena: Tore.
Leena: Aga kas sa armastad mind?
Mina: Muidugi, kas sa siis ei tunne?
Leena: Tunnen. Aga kui sa minuga pahandad ja ma küsin su käest, kas sa armastad mind, siis sa ütled ja, aga sa valetad.
Mina: Ei ma ei valeta, ega siis armastus ei sõltu pahandusest. Tee, mis sa teed, ma ikka armastan.
Leena: Aa.

Vot sellised eksistentsiaalsed küsimused sõbrapäevaks. Ega meil ei ole palju kombeid selle päeva puhuks. Mõned toredad üllatused olid täna siiski üllatuseks. Ja lapsed käisid muffinitega peale. Tegimegi šokolaadi-kirsi muffineid (Nami-nami). Väga head said, pisut liiga magusad. Nagu paljud asjad siin maailmas.

Lasteaias oli tehtud südameid, pärja jaoks. Oskar ei olnud teinud, sest see olevat tüdrukute värk. Leena ei käinudki lasteaias, sest ta köhis, aga tänaseks oleme vist küll köhast jagu saanud. Ei taha ära sõnuda, aga ma olen tõesti meister köharavija.

Oskaril oli lasteaias pahandus ja me rääkisime sellest õhtul ja ma sain temast aru, aga aidata ei oska, sest elu ongi vahel pisut vastik.
´
Sõber, sõbra, sõpra…

Kena õhtut siis pealegi!

Hommikul magas Oskar laua all. Tegelikult hakkas see jutt juba eile peale. Kõigepealt teatas Leena, et tema magab laua all ja mõmmi seob lauajala külge, et siis on mõmmil nii mõnus (?). Soovi tegelik põhjus oli uus nöör, mille ta leidis. See jutt võlus aga Oskarit nii, et Oskar hakkas kohe endale laua alla kotttoolist ja diivanipatjadest magamiskoobast ehitama.

Muidugi kupatasin ma ta õhtul ikkagi voodisse ja kell pool üks, kui meie magama läksime, oli ta veel oma voodis. Hommikul paistsid aga ainult jalad laua alt välja. Ja külm oli tal hakanud, kuigi väga mõnus oli olnud.

Aga täna õhtune naeruteraapia tuleb siit ja siit (no kust siis veel?).

Ahjaa, venelased püüdsid merest koletise ja … sõid ära. No mis sa oskad kosta… Pildi ikka tegid enne.
`

Leena köhib pisut. Õnneks ta ennast halvasti ei tunne ja öösel sai ka magada. Aga eks see köha võib igal hetkel palavikuhaiguseks pöörduda. Muretseme pisut. Ei tahaks küll nüüd enne vabariigi aastapäeva haigeks jääda ja loobuda tavapärasest tiirust pidupäevases linnas.
Ravime siis! Lastele meeldib kõik, mis ravimisega seotud. Meeldib jalavann, meeldib sibulaga mesi, meeldib palavikusiirup, aga üle kõige meeldib aurutamine. Õnneks on see ka tõesti tõhus.
Ehitame platedest kaks kõrvuti asetsevat torni ja paneme teki nendest üle. Haige (kes on alati Leena) istub siis koos auruga sinna tornide vahele ja mina koos tervega (kes on alati Oskar) pistan ka pea sisse, et valvata, et aurutops ümber ei läheks. Annan haigele kätte kas taskulambi või veel lahedam oma mobiiltelefoni. Sellega võib siis helinaid kuulata või taskulampi vilgutada. Oi kuidas see Leenale meeldib! Ta istub sel telefon käes ja on nii tähtis, et meie teda vaatame. Laseb lambist valgust ja teeb helinate saatel lollusi ja meie naerame, sest ta on oma tähtsuse otsas nii armas ja naljakas. Oskar pole kunagi olnud nii tugevas köhas, et peaks seda ravima. Ja loomulikult on tal sellest kahju! Tema saab ainult peale Leenat natuke seal koopas istuda, aga pole imetlevaid-naervaid päid ega auru, sest emme peab aurukoopast tulnud Leena kiiresti-kiiresti voodisse pistma. Siis ta ütleb, et täna Leena, aga homme pean mina koopas olema. Eks siis peab vist tõesti…