Oskar ja Leena-Mai

Leena: Ükskord elas üks väike Leena, kes tahtis väga heeringat süüa, aga heeringas sõi hoopis Leena ära. Hi-hi…
Ja ikka ei taha lugu ära lõppeda. Ja mina sõin ikka heeringa ära ja olin vannis ja ütlesin, et mina nii ei mängi. Ja heeringas oli väga tubli ja hakkas laulma ja rääkis ja rääkis ja ei oskanud enam rääkimist lõpetada ja … ja kohe kukkus maha ja kõndis ja kõndis ja kurk hakkas valutama ja…
ei ole veel lugu lõppenud. See on väga pikk jutt

ja heeringas laulis
ma olen heeringas
ja on heeringas

Ja korraga kukkus maha ja sai haiget.
Aga laulis ja laulis…

Mina: Kes tahab blogida?
Oskar: Mina. Ma räägin ühe uue loo. Pealkiri on sinine madu.

Elas kord üks madu, kes oli väga vihane. Ta tahtis koguaeg süüa ja ta oli sinine. Ning siis ühel päeval ta kugistas ühe inimese alla. Ning see maitses väga hästi. Madu oli täiesti vaimustatud sellest.
Mina: No kuule see on jälle hirmus jutt. Mõtle kui sina oleksid see inimene?
Oskar: Ei. Mina olen madu.
Emme see lugu oli väga lühike ja nüüd see lõppeski.

Leena: Emme mina tahan laulda blogisse.
Ma laulan..
Sa a laula pan..
Hopp ja hopp ja
Ma laulan ja tantsin
Ja ei lase oodata
Kus on mu sangar
Ma ootan sangarit
Ta peab tulema

Ma võidu tegema pean
Ja hoolima pean

See oli sangari laul. Ja nüüd see lõppes.

Oli kord üks viikingi laev. Sellel purjetasid viikingid ja seal peal istus juba nende kapten, kui meeskond seda nägi, läksid ja purjetasid nad suurtel meredel. Kui nad mingit saart nägid, kus olid majad peal ja rüütlid ning kindlus ka, vallutsid nad selle kohe ära. Neile meeldisid kõige rohkem kloostrid ja kirikud, sest need olid kaitseta ja seal oli palju kulda ja hõbedat.

Viikingid sõitsid Venemaale ja kui neil tuli mööduda Surnulahest või muust ohtlkust paigast, võtsid nad enda laeva selga ja kõndisid ohutusse kaugusesse.

Nad sõitsid ja sõitsid ja sõitsid ja siis jõudsid na Noh-noh saarele ja kapten hüüdis: “Oo meeskond vaadake Noh-noh saar”. Meeskond vaatas ning nad läksid kaldale. Kui nad kaldal olid, tundisd nad äkki mingit pehmust. See ei olnud tavaline saar. Igaüks, kes sinna peale astus vajus põhja. Nad läksid ruttu tagasi laevale ja pääsesid. Siis hakkas vulkaan purskama, aga nad jõudsid juba avamerele.

Kui nad olid juba avamerel, nägid nad Venemaad ja läksid kaldale. Nad kõndisid natuke ja ei näinud mitte midagi. Siis läksid nad Venetsueelasse ja leidsid seal mingi varanduse. Ja läksid uuesti laevale ja pärast laeva läksid nad restorani sööma (ho-ho, ha-ha), aga tegelt nad seilasid, seilasid ja seilasid ja arvasid, et lõppu ei tulegi, aga siis nägid nad Austraaliat ja nägid seal väga palju loomi ja väga palju inimesi. Kui nad olid kõik ära vaadanud, nägin nad, et lahing tuleb ja nad hakkasid mõõka keerutama. Kui nad oli lahingu lõpetanud hakkasid nad varandust kokku ostma. Lõpuks kasvas nende kullakasvatus nii suureks, et saar vajus hoopis viltu.

Leena: Mina ükskord läksin metsa - ei seda ma ei taha rääkida.
Oota ma mõtlen, mida ma võiks rääkida. Emme, mis ma räägin?
Mina: No räägi oma päevast.
L: Mari tuli meile lasteaeda järgi ja viis meid oma koju. Me läksime Mari juurde, sest me pidime (ba)tuudi peal hüppama. Emme oli haige. Ja mina hüppasin ja hüppasin ja tuut läks katki. Ehee, kas oli lahe jutt.
Siis läksin Oskari kaissu.
Oskar: Ärge minust rääkige.

L: Siis me hakkasime sööma. Täna oli kartul ja liha ja kaste ja piim. Siis andis Mari mulle magustoitu ja Aimar aitas mul käsi pesta. Mina ütlesin Marile, eksju Aimar on väga tubli poiss. Pärast tõi Mari meid koju. Emme, eks kui me koju ei tule, oled sa väga kurb!

Rändrüütel ehitas endale Guahaara saarele pesa. Seal saare peal oli dzhungel ja rüütlit valvasid 25 000 inimsööjat, 25 kurja hunti ja 25 000 kuldne miljon (=121000100600005000070206540000) meduusi. Nad valvasid rüütlit, sest rüütel oli nad taltsutanud. Ja tiigrid ja lõvid ka valvasid ja siis veel 25 röövlit. Neile andis rüütel kulda. Rüütlit pidi valvama, sest sõjalaevad käisid tihti sellest saarest mööda - see oli ju avastatud saar!
Ühel päeval randus sinna üks kamp mereröövleid ja nad küsisid: kas siin kulda on?
Rüütel ütles, et võtke-võtke, terve saar on kulda täis. Kaevake-kaevake, aga ärge kõike ära kaevake, sest muidu ei jää elamiseks ruumi.
Oodake ma annan teile ühe asja, mis peab varanduse otsimisel abiks olema.

Ja nüüd ma laulan ühe väga lühikese mereröövli laulu:

Surnukirstul 15 meest
Oh hoirassaa ja pudel rummi
Ja siis läksid mereröövlid Tortugasse
Ja läksid üle maa
Tuult purjedesse, tuult purjedesse, tuult purjedesse hüüdis kapten
Ta hüüdis sellepärast et
See oli tema kamp
Kariibimerelt nad tuli
ja nad lõpatasid Kariibimerel
Vahe jätkub pim-pom
oh hoirassaa ja pudel rummi…

Ükskord väga ammu elas üks rändrüütel. See oli kaheksasada aastat tagasi. Tal ei olnud sõjaväge, ainult hobune, mõõk ja raudrüü. Rändrüütel käis paljudes sõdades.
Ja siis ükskord olid rändrüütli vaenlasteks viikingid, esimesed piraadid. Ühel päeval kohtas ta viikingi kaptenit ja tuli suur sõda. Ja siis läks rüütel Põhja-Ameerikasse ja sealt edasi Austraaliasse ja sealt edasi Venemaale ja Indiasse. Ja Kolumbus avastas Ameerika…
(Mina: See oli palju hiljem.
Oskar: Ja ma teeaan…
M: Ei sa tea.
O: No sa ise praegu ju ütlesid.)

Ja siis läks rüütel täiesti üle maa. Ja sellepärast kutsutigi teda rändrüütliks. Ja siis läksid viikingid suurtest mägedest üle. Nüüd algab kõige karmin osa, nüüd algab lahing. Lahing kestis kaua (kõh-a-u-a - oh õigesti kirjutasid).
Viikingid võitlesid kahe relvaga, aga rändrüütel ühe relvaga. Ta ise ei saanud üldse pihta, sest tal oli raudrüü seljas. Ta oli hobuse selga kleebitud, sellepärast oligi ta metsik rüütel ja ta pidi igale poole minema hobusega, isegi kuninga ette ja ta ei sunrud kunagi, sest ta oli ju raudrüüs. Ja hobune ka ei surnud kunagi, ei hobune suri, aga rüütlist kuulete siis edasi, kui hobune ära suri.
Edasi läks rüütel jälle Põhja-Ameerikasse. Piisonite juurde. Siis läks see rüütel juba Lõunamaale ja siis Hiiumaale ja ükskord läks salaja turniirile ja sai seal auhinna, sai rikkaks, aga hobune sai surma. Nüüd oli ta rikas ja sai omale meeskonna. Ja siis läks ta ülehomme Guahaarasse, kus on inimsööjad.

Leena: Mina ükskord läksin ujuma. Ah, seda ma ei taha rääkida.
Nõid ükskord, ah, see on nii kole lugu.
Räägin kuidas Mäks kutsutakse jooksma.
Mina: Noh, kuidas kutsutakse?
L: Panu, valmis olla, Mäks!
L: Kuidas Judyt kutustakse jooksma?
M: Mh?
L: Valmis olla Judy! Mina olen Milo ja võin seda beebile ka rääkida. Beebi on näitkes Leena.
Kuidas kutsutakse Mäks?
M: Tähelepanu, valmis olla, Mäks!
L: Ei, Mina pean ütlema! Kuidas kutsutakse Mäks?
M: No ütle?
L: Valmis olla Mäks, valmis olla Bella, valmis olla Judy, valmis olla Jake … Emme mina olen Viss, sest mul on loosa saama (pidzhaama) ka.
Kirjuta kuidas me teeme, et me jookseme hästi suure tiiruga, valmis olla Mäks!

… ja Leena jookseb minema.

Kõik see algas sellega, et me olime koos Kariibimere röövlitega ühe mäe juures. Ja siis ütles kapten mulle: ründa! Ja ma tulistasin kahurist. Meil olid päris relvad. Üks kihutas minu poole ja lendas vette: Appi!
Seal laeva peal ei tohtinud üldse põrandale istuda.
Mina lasin kahurist ja kõik ülejäänud lasid ka kahuritest ja püssidest ja neil inimestel olid ka relvad ja nad lasid ühe madruse surnuks ja kapten ütles, et ohoo, see on alles pilt ja siis me tulistasime ja teised tulistasid vastu ja kõik need kuulid põrkasid kokku ja tekkis plahvatus ja me võitsime selle lahingu.
Siis ma läksin 8 sammu ida poole ja hüppasin kookospalmi otsa ja seal oli varandus. Ja tuli jälle lahing. Sõjalaevaga. Kindral ütles: põgenege! Aga me läksime nende laevale. Kindral ütles, et võtke meid parem vangi kui tahate või veel parem võtke meid oma laevale. Piraadid ei võtnud, vaid toppisid nad hoopis kanakuuti, mis oli seal lähedal.

Oskar räägib lugusid, mis on olnud ja mida ei ole olnud.

Me tegime endale väikesed majakesed. Kaevasime igalt poolt liiva kokku ja siis me tegime kaljud ja sinna tegime väikesed augukesed. Sõrmed olid Mutid, Tekitajad ja Väljamõeldised ja me tegime vangla, kuhu Topslooma võiks panna, aga korraga tuli sadakond tuhat Topslooma ja lõhkusid meie majad ära. Me ehitasime uued ja panime ikka Topslooma vangi.

Muti elu

Me kaevasime Joosepiga liivahunnikuid, panime käe alla ja kaevasime liiva peale, et mina ei saanud enda pöialt ega kättki liigutada. Kas sa tead, et ma olen jõudnud isegi terve liivakasti tühjaks teha. Lõpuks olin ma niimoodi liiva sees, et ei saanud isegi suud ja silmi liigutada. Ja siis kui ma seda olin teinud, siis tahtsin ma ennast välja kühveldada, aga ei jõudnud. Siis läksid lapsed tuppa ja mina nende järel, aga ma läksin nii kiiresti, et ma lendasin ja keerlesin ja kihutasin ja sõin väga kiiresti ja siis ruttu voodi.

Täna algab kevad. Lapsed rääkisid lasteaias kevade jutte ja laulsid kevade laule. Koju jõudes olid Oskar ja Leena väga kevadises meeleolus ja Leena laulis kogu õhtu kevade laule. Nüüd ta arvab, et me võiksime tema laulu hakata üles kirjutama. Proovime siis.

Linnud tahtsid kuskile jalutama minna
teised olid sassi läinud
aga emme ütles, et ma laulan ilusti
lalalallaalallaaaa
üks kaks üks kaks.
Mina ei saanud
ja karud ei saanud kuhugi minna
mina plaksutan.

Mis on kevad?
Leena: Kui linnud lähvad kõndima. Nad kõnnivad oma pessa. Mina tegin neile pesakesed lume sisse ja kaevasin neile augud, et linnud saaks auku lennata.
Kui sügis lõppeb ära, siis tuleb kevad, siis tuleb märtsikuu ja teine märtsi kuupäev ja siis algab suur kuu ja väike kuu ja kirjutamine, siis emme ei saa mitte kunagi lulu.
Mina: Mida?
L: Lulu, noh.
M: Mis see tähendab?
L: See tähendab, et keegi saab sinna sisse minna või väljas olla.
Ma tahan veel rääkida.
M: No räägi.
L: Ma räägin siis seda - mina ärkasin üles ja ja hakkasin teletupsusid vaatama minema ma läksin ja läksin ja mõtlesin, et vaatan tupsud ära ja hakkan klõpsima mutikaid.
Mis ma teile Ojaveeres rääkisin? Kas punamütsikest?
M: Ja.
L: Ükskord punamütsikene tõi talle torti ja õunajooki ja vanaema elas hästi suure kuuse all ja siis tuli hunt vastu ja küsis: kus sa elad? Ta ütles, et vanaema elab hästi väikse majaga kuuse all. Ja hunt kopsitas ukse peale ja siis hunt tõmbas nöörist ja uks läks lahti ja punamütsike - oh ma ei oska seda enam üldse rääkida, ma unustasin selle meelest ära.

Leena väga armastab laulu jorutada. Täna laulab ta ühe plekk-kaane vastu trummi lüües.

Ükskord elas väike ninakutsikas ja tema nimi oli Kusti ja ta ei hüppa enam ja siis elas trummimees. Trummimees ei läinud kuskile, ta oli mulli sees.
Me oleme trummimehed ja tuleme kaugelt maalt.
Me ei saanud mitte kunagi.
Me tahame - ei saa ei saa ei saa.
Me reisime ja hoopis ei saanud lasteaeda. Külmad draakonid ka ei saanud.
Ükskord kirjutas emme mulle ühte lugu, selle nimi oli väike põrsake. Ojaveeres on nii tore. Ja siin on kõik asjad ja varsti me õue lähme.
Emme kirjutab ja mina löön trummi ja ütlen, et tahan õue.
Ükskord elas väike notsu ja tema nimi oli…
Ükskord elas oota sa ja tema oli oota sa…
Ja kalliskivi oli minu käes ja mina püüüdis ta kinni ja siis ta kukkus minu varukast sisse.
Ükskord elas väike arvut ja tema nimi oli telekas.
Emme ükskord kirjutas ja väiksed kitsed loputasid ja hobused ei saanud loputada nad kartsid, et üks koletis tuleb veest.
Kirjuta see ka, et Oskar on Leena. (Hi-hi-hi-hi-hiii).
Ükskord elas väike notsu ja tema oli tähemaailmas ja tema ütles, et ma pole tähemaailmas. Ta on hoopis hea päike.

Seni kui nad suure imestusega ringi vaatasid, oli kapten juba söönud ja sättis ennast minema. Meeskond sõi ka kiiresti ära ja nad sättisid minema. Nüüd pidid nad randuma aarete saarel.
Aarde, mis nad igalt poolt leidsid pistsid nad oma luugist sisse ja käisid vahetevahel seda aaret vaatamas.
Kui nad jõudsid aarete saarele, nägid nad nii palju aardeid põõsas. Et isegi kapten kukkus istukile. Istukil olid nad kuni neljapäevani. Neljapäeval nad istusid kuni pühapäevani ja siis nad läksid laevale.
Ja nüüd läks asi karmimaks. Emme kui sa ütlesid, et nad ei tapa kedagi, siis olgugi see nii.
Ja nüüd ongi see vahva reis mereröövlitest lõppenud.

Kui nad jõudsid lõuna-põhja-ida maale, siis nad märkasid, et seal oli palju tiigreid, elevante ja muud sellist ohtlikku. Esimene keda nad kohtasid oli madu, nad möödusid temast, siis kohtasid nad lõvi ja möödusid ka temast. Kõige ulakamad olid ahvipärdikud, kes loopisid mereröövleid kookospähklitega. Kõik ahvid said surma mereröövlite relvadest.
Mereröövlid kõndisid mööda dzhunglit edasi ja korraga ehmusid ja märkasid, et luukere on juba välja kaevatud ja selle kõrval oli ka aare. Ja seal oli palju mereröövleid ja kõik tervitasid sõbralikult ja olid nii sõbralikud, et meeskond kukkus istukile.
Nad olid saabunud hoopis lääne rannikule, lõuna-põhja-ida asemel.

Kui kapten oli peegli merre visanud tuli nõid peeglist välja. Ja kui nõid oli täiskasvanud, siis ronis ta laevale ja kägistas kaptenit. Aga meeskond ründas teda ja teda ei ole enam nähtud.
Aga mis sai kaptenist? Seda te nüüd kuulete.
Kapten lonkis mererannas ja möödus oma meeskonnast, ehkki ta neid ei näinud. Äkki märkas ta madu ja hüüdis: „Meeskond tulge, madu!“. Meeskond kohkus surmkindlalt ja nad hüppasid laevale. Ja sõit algas ja madu neile enam järele ei tulnud. Mao seest tuli välja hoopis kuningas. Nüüd on madu surnud.
Kuningas hüüdis võtke mind ka peale. Aga jõle meeskond, kapteniks Must Veri ja Pootsmaniks Punane Madu ja madrused Flink, Pimp ja Klink ja jäle mereröövel kokk Sink ei lasknud teda laevale vaid hoopis otsustasid teda rünnata. Ja siis kostus läbilõikav hõige ja järgmisel hetkel seisid piraadid kuninga ees ja varsti oli kuningas surnud
Siis leidsid nad kaardi ja pidid randuma ühele rannikul, mis asus lõuna-põhja-idas.

Kapten ütles: Ankur hiivata!
See käsk täideti otsemaid. Ja laev purjetas merele. Lõpuks ta jõudis ookeanile.
Kaart näitas, et nad peavad saabuma Lõunamerele. Siis peavad nad randuma ühel rannal, kus kaljude vahel oligi varandus.
Laev sõitis päeval ja ööl. Kõik magasid, kui ühel päeval Flink märkas, et seal oli Abra. Abra on piraatide koduküla, kus piraadid peavad pidu, kui mõni võõras piraat sinna tuleb ja nad ütlevad tere tulemast.
Flink hakkas masti tipus rabelema ja hüüdis: Abra, otse!
Pimp, kes trümmi põhjas askeldas, pistis pea välja ja rõõmustas ja ütles: Abra!
Siis andis kapten Must Veri laevatekil käsu, võtta kurss kaljule. Laev purjetas otse kaljule ja seal leidus hulk meremehi ja nende hulgas oli Õnnelik Jack, nagu Leena tahab.

Must Veri läks lossi, leidis aarde, see oli kuldpeegel. Kapten võttis selle aarde kaasa.
Siis nad purjetasid merele. Ja kuldpeegel oli kapteni toas. Kapten ütles kokapoisile: Oeh, kui sa poleks seda kuldpeeglit leidunud, oleks ma pidanud kogu aeg ennast aknaklaasilt vaatama.

Järg…
Aga kapten oli väga salakaval. Ta tahtis sellest neetud peeglist lahti saada. See ei olnudki tavaline peegel. See oli nõia peegel. Ühel päeval nt ajas ta kokale ussi kurku, nii et ta ära suri. Nüüd pidi kapten uue koka otsima ja Õnnelik Jack saigi selleks.
Ühel päeval, kui meeskond oli maas, viskas kapten Must Veri selle peegli merre. Et laine loksus ja käis suur plärtsatus.