Oskar ja Leena-Mai

Päeval mõtlen, et peaks blogima sellest, sellest, sellest. Aga õhtul kui aeg blogimiseks saabub tahaks hoopis elutoas lesida ja mitte-millegegi tegeleda. Ikka väike ülerakendatus. Ja nüüdki kui uudised on lõppenud ja kohe algab uus jalgpall on veel ühtteist teha. Ja masin peseb, mis kestab umbes kaheteistkümneni, et siis ei ole loota varem magama minna. Vingun jälle. Nõme. Aga see tuleb peamiselt kellaajast, mis blogimisele kuuluba ja kuna käib ju lõpuks eluga kaasas, siis las olla. Hea on mõelda, et peaaegu nädala pärast võimaldub peaaegu kaheks nädalaks lapsevanema ja perenaise rollist välja astuda. On ka viimane aeg tõttöelda.

Aga täna. Täna tahtsin kirjutada hoopis sellest, et Oskar lõpetas Suvorovi lugude lugemise ja üllatas meit täiesti sealse ajalookäsitlusega. Me ei ole kumbki seda raamatut lugenud. Seal anti teada, et Põhjasõda oli vabastamine ja kogu Eesti ala kuulub tegelikult Venemaale, sellest samas vanast Jaroslav Targast alates. Oh. Siis ma väsimatult seletasin Oskarile, kogu tee kodust lasteaeda, kuidas olid eestalsed ja saksa ordu ja rootslased ja siis alles venelased ja sõjad ja rahu ja kannatused jne.

Järeldused: 1) lapsele ei tohiks anda lugeda asju, mida ise lugenud ei ole. 2) Laps peab ikka eakohaseid raamatuid lugema.

Reaalsus on mõistagi see, et Oskar loeb kõike, mis talle kätte puutub. Ja loomulikult ei ole teda võimalik takistada, kui kättepuutuva pealkiri on Lood Suvorovist ja vene sõduritest. Ja reaalsus on ka see, et elu juba ka meie 7-aastast Oskarit on õpetanud, et kõik ei ole tõde, mis kirjas seisab ja igal ühel on miskit moodi oma tõde.

***

Lasteaeda jõudes tuli Oskar juba aia taha mulle vastu.
Oskar (vinguva häälega): Mul ei veaaaa…
Mina: Mis juhtus?
Oskar: Mul ei vea. Kõik leiavad midagi, ainult mina ei leia kunagi midagi.
Mina: Noh?
Oskar: Aldro leidis padruni ja tüdrukud leidsid tee…
Mina: Mis tee?
Oskar: No selle, mida mööda sõidetakse.
Mina: ???
Oskar: Ja nüüd tuleb kõige hullem: Joosep leidis nõukogude raha. Oota ma räägin kuidas kõik oli. Me istusime liumäe all ja sorkisime ja siis ta leidis ja me ei saanud alguses aru, mis see on, aga siis ma vaatasin, et seal olid vene tähed ja kasvataja ütles, et see on 5 kopikat. Mul ei veaa…

Ja see hala kestis koduni. Ja Oskari konkurentsitult lemmik laul on praegu Päär Pärensoni Hädaorg. Tal on see peas ja ta leiab, et see käib täpselt tema kohta. Ja ta elab tohutult kaasa kõigile, kellel ei vea. Isegi nuttis “öösel voodis” ühes filmis esinenud kõrvaltegelase raske saatuse pärast.

Oskaril on praegu tähtsad päevad. Peaaegu iga päev toimub midagi. Kas koolikatsed või mõni üritus lasteaias kooliminejatele või väljasõit vm. Täna oli lasteaias nt pidulik lõuna.

Oskar: See oli väga tore. Tulime õuest tuppa ja väikesed istusid lauda. Neil oli seljanka. Meie hakkasime riide panema. Kõigepealt panime püksid ja pluusi ja siis lipsu. Kasvataja aitas lipsu.
Leena: Oskar oli jube ilus.
Oskar: Siis ootasime. Ma hakkasin juba nälga kõngema kui kutsuti saali. Me istusime lauda ja siis andis juhataja lilli kasvatajatele. Meie kasvatajale ja triikimistädile ja kokatädile ja kõik plaksutasid. Mis selle nimi on, kes menüüd koostab?
Mina: Ma ei tea.
Oskar: No talle anti kah. Ja kõik plaksutasid, isegi juhataja. Ja siis öeldi head isu ja me hakkasime sööma. Toiduks oli kotlett, mida lõikasime noaga. Siis oli kartul ja salat. Salatis oli kapsas. Ott võttis kapsast nii palju, et see rippus suust välja ja Kent ütles, et kasvataja, Ott sööb nagu lammas. Aga teised käitusid kõik hästi. Siis toodi jäätis. Topsijäätis kandikuga. Mina juba sain. Aga siis kukkus kandik maha.
Mina: Noh? Kas koos jäätistega?
Oskar: Jah.
Mina: Mis te siis tegite? Kas ehmusite?
Oskar: Ei. Toodi uued jäätised.
Mina: Naersite ikka?
Oskar: Ei.
Oskar: Siis kui kõik oli söödud, läksime rühma tagasi.
Leena: Ta äratas mu üles.
Oskar: No aga sa pidid ju kohe kõike kuulma ja nägema, et ma olen tagasi.
Leena: Ma oleksin nagunii näinud, kui ma ärkasin. Ma tahtsin magada.
Oskar: Aga sul oli rõõmus nägu kui ma kurgist rääkisin. Emme. Ma kohe tunnen, et ma olen suur.

Vot selline suure poisi üritus oli täna. Homme nad lähevad simmanile Vabaõhumuuseumi. Peab jälle pidulikud riided panema. No ma tegelikult ikka ei taha, et päris uued viigipüksid simmanile lähevad. Paneb mõned teised. Loodetavasti peab ilma.

Homme sõidame üle hulga aja maale. Saab siinsetest sekeldustest eemale. Kuigi siinne olukord hakkab laabuma ja elu muutub elatavaks.

Aga nüüd pean minema. Meistriteliiga (oli vist?) finaal juba algas ja ma lubasin seda seltsiks vaadata.

Oskar on täielikus plaani joonistamise vaimustuses. Me ju ostame korterit ja siis joonistame plaane ja mõtleme. Oskar leiab, et see on maailma kõige põnevam teema. Ta joonistab pidevalt. Joonistab kõikehõlmavaid poliseijaoskonna plaane, ideaalseid kortereid jne. Vaimustunult tardub hoonetes olevate evakuatsiooni plaanide ees. Politsejaoskonnad on muidugi eriti lahedad. Seal on kõige peale mõeldud. Garaažid, ülekuulamise toad, relvalaod, kongid, ülemused, uurijad jne. Rääkimata turvakaameratest. Lõputu. Aga korterid on ka lahedad. Igal ühel on oma tuba, siis on ühine magamistuba, siis on konku, arvutimängudetuba, köök, kemps ja vanakraami tuba: siia paneme kõik vana kraami, mida me enam ei vaja. No katkised mänguasjad ja… Ja kui see tuba täis saab, siis ma vaatan kõik läbi, et kas annaks midagi veel kasutada, aga ülejäänu viskame ära.

No seda vanakraamituba meile uude korterisse küll ei tule. Mul on niigi halb komme asju pidevald alles hoida, et äkki annab kusagil kasutada. Enamasti ei anna. Aga kui ma mõne asja ära viskan, siis on seda varsti vaja.

Täna oli üsna jäine kuigi päikseline päev. Mul on uued kingad. Ostsin allahindluse ajal täitsa odavalt. Ilusad ja mugavad. Pole need susskingad, mis mulle ei meeldi. Aga võta näpust. Pole olemas ideaalseid asju. Need söövad sokke. Kui nad on kahe nädalaga, mis ma neid kandnud olen, ära söönud neli paari sokke, siis ei saa neid vasrti enam miskist vaatepunktist soodsaks pidada. Oeh. Tavalisetel päevadel saab ühtesid sokke kanda kaks korda, enne kui auk sisse tuleb. Aga Oskari kooliviimise päeval läheb paar päevas. Hakka siis nüüd sellepärast autoga käima.

Me pidime täna tegelikult maale sõitma. Aga eile oli Leena õhtul haige, kõht. Tänaseks ta küll paranes, aga siis selgus, et vanaema on haige. Ja meil sel nädalal ei ole võimalik uusi viiruseid tarnida, sestap otsustasime sõidu edasi lükata. Ehk on ilm ka tuleva nädalal parem.

… ja vaadata kauguses tähti. Sellist laulu kutsus Oskar mind kuulama täna.

Oskar: See on hästi rahulik laul, sulle kindlasti meeldib. Mulle meeldib ka, mis sest, et see on rahulik, sest see kõik, mis seal laulus räägitakse, on täiesti õige.

Täna oligi selline mõtiskluste õhtu. Vaatasime Krossist filmi. Täitsa hea. Ikka raske on see elu ja aja lugu. Homme on Krossi matused.

Oskar: Oh. Küll ta on ikka palju läbielanud. Kaks vangistust ja… Meie elame ikka maailma kõige paremal ajal. Meil on lennukid ja me võime igale poole sõita ja… Aga see poiss, vaata-vaata, see on täpselt minu moodi, näe ronib ka, mina olen ju ka täielik ronimise hull… Korra mul tuli isegi mõte, et ma olengi Jaan Krossiga jalutanud ja vestelnud…

Tegelikult ei ole. See oli teine poiss. Aga oli küll Oskari moodi. Lapsed ei tea Krossist suurt. Mardileiba teavad. See on keeleliselt tohutult keeruline. Või nii mulle vähemalt tundus kui Oskarile seda kunagi mitu aastat tagasi ette lugesin. Tundus, et ta ei saa midagi aru. Aga ta ei lasknud lõpetada ja käis järel ja nuias, et ma seda loeksin. Kauni keele kõla. Aga nii palju ta sealt ikka taipas, et hiljem oleme Raeapteegist ikka mardileiba ostnud. Ise olen ma tohutult lugenud. Ikka enamvähem kõik. Viimaseid asju vähem, sest sain ülikooli ajal elamuse kätte nö. Ja Loomingust lugemisest kah. Midagi kindlasti loen veel… Imelikul kombel mõlgub kõige täpsemini meeles prof. Martensi ärasõit. Ma mõtlen selle peale kui olen rongis, kui tuleb jutuks vene õigussüsteem, riikidevahelised läbirääkimised jne. Tõlgendus elule ja enese tähtsusele. Ikka täitsa Kross. Siis olen mõelnud, et kas ta siis oli täiesti eestlane. Või mis see Eesti päritolu tema puhul tähendab. Sama lugu selle kindral Michelsoniga. Ikka mõtlen vahel, et kui fiktiivne või tõene see pöörane lugu oli tema vanematega… Ajaloolane noh. Ega ma uurinud ega lugenud selle kohta ei ole. Lihtsalt mõtteid mõlgutanud. Teised kõik ehk teavad seda… Samas lugedes tundus Martensi ärasõit tüütu. Nii on vist paljude tekstidega. Keisrihull oli lugedes jube põnev, aga mõelnud olen selle peale palju vähem. Ja palju asju on ka täiesti ununenud. Nt juttude kogu Klio silma all. No mitte midagi ei mäleta. Kui uuesti loeks, siis tõenäoliselt meenuks. Aga ei loe. Las olla pealegi. Aga mõned Krossi luuletused on küll meeles. Ikka neil prosaistidel satub mõni luuletus, mis jalust nõrgaks võtab…
Homme plaanime lindistada “Kolme katku vahel”, sest meid ei ole sel kellaajal kodus, aga meil siin kodus on üks ajaloohuviline, kes seda näinud ei ole. Oskarile tundub see lugu juba ette põnev.

***

Laul pealkirjas pärineb plaadilt “Kui ma ükskord…”. Seal on veel terve hulk hiiglama toredaid laule. Laste viimase aja lemmik. Leenal on juba laulud peas ja ta laulab kaasa ja siis Oskar õiendab, sest ta tahab veel ja veel vaikuses kuulata. Praegugi kuulavad. Aga varsti lähen neile ütlema, et algab kuuldemäng. Nad tahtsin Gogoli jõuluöö lugu kuulata. Tuli täna jutuks. Nüüd on Oskar põnevil ja käib küsimas, et millal algab, millal algab. Viieteist minuti pärast.

Oskar: Emme miks päkapikud on alati punaste riietega?
Mina: Ma ei tea. Aga mulle tundub, et tegelikult pole vahet, mis riietega nad on. Aga nii on hakatud lihtsalt joonistama.
Oskar: Oo. Siis on küll hea, siis sa võid tavaliste riietega ka tulla meie tuppa ja sussi sisse kommi panna ja …
Mina: Mh.
Oskar: Aga et saada teada, kas ikka paned sina, ma võtan teilt kõik raha ära ja  söön kõik kommid kodust ära ja siis vaatan kas ikka tulevad tooma.

No on ikka hullud plaanid. Samas näitab, see, et usk ei ole veel päriselt kustunud. Mängime siis edasi.

Eile sadas terve päev puhast vihma, aga täna oli õhk välja tulles eriliselt värske ja kosutav. Ja taevas on kõrgemal. Poleks ime päikestki näha.

Ma panen Oskarile kooli kaasa kaks võisaia singiga. Pasteedile tuleb selle tunniajaga imelik maitse juurde (Oskari arvates) ja juustu ta ei armasta. Saiadele lisaks 1 kommi ja kõrrejoogi. Siin mõni aeg tagasi hakkas Oskar rääkima, et talle jääb sellest väheks, et tal on kaks vahetundi ja ta tahab mõlema ajal süüa. Ma panin siis kolm saia, sest rohkem sinna karpi ei mahu ja kaks kommi. Eile kui ta koolist tuli, oli ta jälle oma soove korrigeerinud.
Oskar: Tead, pane järgmine kord ikka kaks saia, sest muidu mul läheb nende söömiseks liiga kaua aega ja lolluste tegemiseks ei jäägi.
Mina: Mis lolluste?
Oskar: Me teeme seal lollusi ja jube naljakas on kui õpetaja klassist välja läheb. Aga kui mul on kolm saia, siis ma söön nad ikka ära, ma annan kiusatusele järgi ja pärast on kohe vahetund läbi.

Vot siis võileivad ei lase piisavalt lollusi teha. No olgu, ma panen siis toitu vähem kaasa, et lolluste jaoks ka ikka aega jääks.

Muidu läheb Oskaril koolis hästi ja talle meeldib seal väga-väga. Ta eriliselt särab ja sätendab kui ma talle järgi lähen. Eile pandi neil hindeid ja Oskar sai arvutamise eest viie.
Mina: Oi Oskar kui tubli sa oled, ma olen nii rõõmus…
Oskar: Aga tead…
Mina: … tõesti ma olen rõõmus… no mis sa öelda tahtsid?
Oskar: Ma ootan. Kiida, kiida. Ega kiitust ei saa kunagi piisavalt palju.

Oskar: Leena sa oled hea suhtleja ja ninatark.

Oskar loeb Kirbust naiste tüüpe.

Oskar: Aga emme.. ma ei tea kes sa oled. No kõige parem on: armastab reisida, kui mees maksab. See oled sina. Siin paremat tüüpi ei ole. Aa… siin on ka huumorimeelega ja kultuuri- ja teatrihuvidega. See oled ka sina. Patoloogiline valetaja, no see sa küll ei ole. Ja keskmise välimusega ega inetu sa ka ei ole. Kihistab naerda… see sa ka ei ole…
Leena: Tommy ja Anni!
Oskar: Olgu ma lähen.

Ja mina mõtlen, et kes seda Kirpu loeb. Nüüd enam ei mõtle. Kui on väljaanne, siis on ka publik.

Oskar käis lasteaiaga KUMUs. Väikseid ei võetud. No Leena oli ikka kurb küll. Aga mis teha. Õnneks oli mul kotis tükk šokolaadi. Šokolaad leevendab Leenal ka kõige suuremad mured. Ja õhtul arvas Leena, et väga mõnus oli maha jääda, et neile tuli üks uus kasvataja, kes oli väga tore ja viis nad teise liivakasti.
Oskar: Me läksime trammiga ja mina istusin Kenti kõrval, aga ma ei vestelund Kentiga, sest ma vaatasin aknast välja ja see oli nii põnev… Ma nägin McDonaldsi märki ja … Põhiliselt vaatasin inimesi. See oli väga huvitav. Ma nägin nt ühte väikest vanameest ja…
Kui me trammilt maha läksime, siis seal me olime juba olnud. See oli Kadriorg ja muuseumis pandi meile kleepsud rinda ja siis ükt tädi tuli meie juurde. Ja ta oli hästi tore ja pärast me läksime ühte ruumi, kuhu tavalised inimesed ei pääse ja me joonistasime seal tütarlast kannuga. Aga mina unustasin kannu tegemata. Ja siis me vaatasime pilte. Ühe pildi peal oli Herakles ja kui tädi küsis, et kes see on, siis mina kohe kõige esimesena ütlesin, et Herakles. Ma sain sellest kohe aru, sest Heraklesel on ju selline lõvi nahk niimoodi üle.
Ta võitles põrgukoeraga.
Ja seal oli veel näkineiu ja ta oli nõid. Ta laulis nii ilusasti, et ta meelitas meremehi ja nad sõitsid karile, uppusid ära või läksid veekeerisesse. Siis läksid mungad ja panid oma ristid sinna ja lugesid oma plaveid, aga nõid pääses.

Kunagi varem…

Oskar: Leena sa ära muretse, et ma lähen lasteaiast lõunast ära ja sina jääd sinna. Sa pead mõtlema, et see eelkool on nagu töö. Ja tööle sa ei saa ju kaasa tulla.

Eile õhtul…

Näitan Oskarile asju, mis ta kaasa võtab. Kuidas võileivakarp lahti käib, kuidas kotti avada jne Ja räägime.

Oskar: Ah mul on siis homme esimene koolipäev… Kas me tordi ka ostame sel puhul?
Joosep on meil lasteaias kõige pikem, Martel on kõige tugevam, aga mina lähen kõige esimesena kooli.

Hommikul…

Leena väga õnnetu. Nutab natuke ja keeldub voodist välja tulemast. Sööb hommikusöögiks ainult kohupiima ja läheb voodisse tagasi, öeldes, et ta on õnnetu. Siis tuleb talle meelde, et ta tahtis lille lasteaeda kaasa võtta ja tuju läheb paremaks.

Oskar ütleb, et ta on nagu ülekeev pott: Ma ei saa millegi peale mõelda, ma olen nii elevil koolist. Vaata, et sa midagi ei unusta. Sa oled ju vahel udu.

Lasteaias…

Leena on õnnetu kuni leiab oma kapist kommi. Siis kepsleb rõõmsalt rühma.

Oskar äraolev.

Praegu olen tööl. Kolmveerand üheks lähen Oskarile järgi. Hirmsasti pabistan, et Leena hakkab nutma. Ja ma siis vaevlen pärast. Näis.

Peale lõunal…

Leena oli õnnetu küll, aga rohkem vist vihane. Nuttis. Aga kui nägi, et see ei aita, et ma ei võta teda kaasa, siis tuustis mu kotist paki orbiti lutsukaid, pani selle oma kappi ja marssis solvunult rühma. Mõmmi kaenlas.

Oskar (teel): Ma olen nii ärevil.
Mina: Mina ka.
Oskar: Mis see sinu jaoks tähendab - ärevil?
Mina: No natuke põnev, aga natuke hirmus ka.
Oskar: Mul täpselt samamoodi. Aga mida sina kardad?
Mina: No ega ei karda ju… aga no, et kuidas sulle meeldib seal ja kas õpetaja on tore ja kas kõik ikka sujub ilusti ja…

Klass oli väike ja valge. Väga armas. Oskar istus pinki ja ütles, mine siis. Tšau! Üks väike tüdruk nuttis natuke ja üldse… aga vanemad olid raudselt rohkem närvis kui lapsed.

Õhtul…

Oskarile väga meeldis koolis.

Oskar: Väga tore oli. Aga seal ei olnudki nagu kool, vaid seal oli nagu mängutuba. Õpetaja oli ka tore. Naeratus ei lahkunud ta näolt. Me joonistasime ja laulsime ja häälikuid ütlesime. Aga seal volditi ühte koera. Kõik tegid koos õpetajaga, nagu nad oleksid seal juba varem käinud seda tegemas. Mina küll ei osanud. Ma vaatasin kuidas teised ja õpetaja tegid ja tegin siis ka. Ja tead mis mulle veel meeldis? Et õpetaja ei käsutanud. Vaid ta ütles koguaeg teeme, eks. Mulle ei meeldi kui mind käsutatakse.

Võileivad olid Oskaril kaasas ja komm ja kõrrejook ja mõned viinamarjad. Aga ta ei söönud midagi. Isegi kommi ei võtnud. Ärevus.

Oskar: Aga sa pane mull järgmine kord ikka võileivad kaasa, sest ma siis äkki ikka söön. Ja tead, teistel oli ikka keemia kaasas. Ühel oli selline pikk asi, mida sa vihkad ja paljudel oli midagi magusat. Õpetaja ütles, et parem oleks pirukas. Aga ma arvan, et võileib kõlbab ka.

Ja õhtul me joonistasime ja voltisime. Oskar õpetas meid koera voltima.

Oskar: Ja tead, me ütlesime nimesid kaks korda, aga mulle ei jäänud nende laste nimed ikka meelde. Mulle tundus, et need on nagu indiaanlaste nimed. Ja ma joonistasin enda pildi hästi väikselt, kuigi mulle tundus, et õpetaja oleks tahtnud et ma oleks suuremalt teinud, aga pärast ei olnud tal selle väikese vastu ka midagi.

Ja Leena oli ka väga rõõmus kui ma lasteaeda talle järgi jõudsime.

Leena: No Oskar kuidas koolis oli?
Oskar: Väga tore! Ja kuidas sul oli?
Leena: Tore!
Emme mull oli väga tore. Ma nutsin enne, sest ma ei olnud proovinud ilma Oskarite olla. Väga tore oli. Keegi ei kõditanud mind kui ma tahtsin magama jääda.

Veel mõtteid tänasest päevast…

Oskar: Eks tark on hea olla, siis tuleb palju mõtteid pähe…. Aga rumalal tuleb ka plaju. Ja huvitavaid.
Mina: Mhm?
Oskar: No ta mõtleb teisiti… no näiteks, et kui öelda mine kuu peale, siis tark kohe teab, et see on naljapärast nii öeldud, aga loll hakkab mõtlema, et äkki peabki minema. See on ju huvitav?

Oskar: Emme tead mõtted piinavad mind.
Mina: Tohoh.
Oskar: Piinavad jah. Ma ei taha neid mõelda, aga nad ise tulevad. Eriti sellised naljakad mõtted, mis midagi ei tähenda, mis polegi nagu mõtted…
Mina: Millised siis, too mõni näide.
Oskar: No…. mul ei tule paregu meelde… mõtted, mõtted tulge juba! No näiteks: Hei sina! Sellised mõtted.
Mina: Et siis nagu mingid väljendid?
Oskar: Jah väljendid. Ja see on nii tüütu, need ju ei tähenda midagi. Ma ei tea, mis teha, mis sina teed, kui sul nii on.
Mina: No mul ei ole tegelikult nii olnud… aga kui tuleb liiga palju mõtteid, siis ma laman ja kuulan muusikat. Äkki proovid.
Oskar: Ma siis proovin kui jälle tulevad.

Ei oskagi aidata. Ma arvan, et ta loeb liiga palju.

Täna hommikul sadas, aga lõunast läks päikseliseks. Külm oli ikka. Meil hakati kütma.

Nüüd on meil päris jube olukord saabunud. Oskar on kõik kodused raamatud läbi lugenud. Ja kõik mis me poest toome loeb ta paari päevaga läbi. Täna käisin antivariaadis. Küll ma tõstsin neid raamatuid edasi tagasi. Ikka jube palju on sellist räiget vene sõjakirjandust lastele. Ma pole ise neid jutte lugenud ja ei tea, mis kõlbab ja mis mitte. Lõpuks võtsin ühe saksa autori (Kästner) raamatu “Emil ja salapolitseinikud”. Praegu ta loeb seda, aga see ei ole ka eriti paks raamat. Keeleliselt täitsa hea.

Mul ei ole ka eriti ideid, mida talle lugeda anda. Oskariga on see jama, et talle muinasjutud ei meeldi ja sellised toredad raamatud nagu nt cipollino seiklused jm talle ka ei meeldi. Tema jaoks on tähtis, et mingitpidigi saaks lugu uskuda. Aga usutavad raamatud on jälle liiga suurtele.

Õnneks on meil vanaema ja vanaisa juures mitmed head riiulitäied raamatuid. Järgmisel korral võtan tõsiselt sealseid asju vaadata ja valida, aga keeruline on see ikkagi.

Muidu oli tavaline sügispäev. Päikesega. Ja õhtul läheme kinno. Piletid juba välja lõigatud.

Meil on ammust ajast linti võetud etendus “Armastus kolme apelsini vastu”. Oskar avastas selle talvel ja vaatab vahel. Ja naerab. Palju ja kõvasti. Eile ta proovis mulle ka seda ümber rääkida. Ma ikka naersin, aga vist mitte eriti veenvalt, mõte jalutas oma rada.
Oskar: Ma tunnen, et sul ei ole tegelikult naljakas. Ma ei taha mitte kunagi suureks saada. Siis ei saa enam ühestki naljast aru…

Lastekaitse päevaks, või nii…

Oskar: Mulle tankid ei meeldi, sest need on liiga tugevad… Üks sõdur tuli tankist ja ma lasin tanki õhku ja siis tuli viinamari ja ma tapsin sõduri ära ja hakkasin viinamarja taga ajama… Joosep rääkis sellest mängust, kuulsid küll. Ja ta ütles, et veri lendas. Aga ma unustasin küsida, kas veri jäi nähtavaks. Mulle sellised mängud ei meeldi, kui veri näha jääb. Siis on nagu paha tunne pärast. Ja raske.
Aga see sõdur lõi minu mehele praepanniga pähe. Jube lahe. Praepanniga. Aga tead emme kõige tugevamad on granaadimehed.
Mina: Tegelikult sa tead, et mulle ei meeldi kui sa tapmismänge mängid.
Oskar: Tean jah. Aga tead. Ma alguses ju ei mõtle, et võtan tapmise mängu. Seal on lihtsalt mäng ja ma klikkan sinna, et vaadata, mis see on ja siis näen, et tapmise mäng ja siis mõtlen, et ah ma ainult vaatan, kuidas see käib, aga siis tundub see ikka nii vägev, et jäängi mängima.
Mina: Aga mulle tundub see juttki su suust jube. Ise nii armas väike poiss ja sellist koledat juttu ajab välja…
Oskar: Ma ise ka tunnen vahel, et see on nagu vale pusle tükk. Et see nagu ei sobi.

Uhh. Miks mulle tundub, et positiivne tendents on on olemas ainult minu silmadele.

Me siin käisime ükskord Haapsalus ja Oskari sõber oli ka kaasas. Esimene pool tundi autos rääkisid nad ainult arvutimängudest. Kusjuures Oskaril on mängimise aeg üpris piiratud. Kui ta küsib, siis saab korraga 45 min. Aga ta küsib enamasti nädalavahetusel. Nädala sees pole aegagi. Sest Leena ju ka tahab siis. Ja ma räägin ikka, et tapmismänge ma ei soovitaks mängida. Tundub, et tal on vähemalt süümekad neid mängides. Ja enamasti nad jooksutavadki mingit kutsut või koguvad mingeid palle… Aga räägib ta ikka sõduritest ja tankidest. Siiski lohutan ennast, et see ei ole ta ainus huviala. Ja suvi tuleb. Suvel kaob arvuti mängimine päevakorralt ära.

Leena: Blogime, et Jeti jäätist toodi lasteaeda. Aga üks laps nuttis. Tal vist ei olnud jäätist käes. Ja siis olid kõigil lastel suud nii läpased.

Kus on Leena “r”?

Läksin lasteaeda, Oskar kiikus. Hüüdis mulle juba aia taha, et ta tegi kiikumise rekordi.

Oskar: Emme tead, ma kiikusin täna kõige kaumem. Kohe kui välja tulin, hakkasin kiikuma ja kiikusin lõpuni välja. Vahepeal tuli uni ja väsimus peale, aga ma võitsin need raskused ja tegin rekordi.

Tõin rühmast prillid ja hakkasime koju tulema. Siis näitas Oskar, et tal on käe peal villid sellest kiikumisest. Ise nii uhke (et varem pole ville olnud). Ja siis ütles, et selg valutab kiikumisest. Kui koju jõudsime, läks ta ennast pesema ja vahetas riideid. Selle käigus selgus, et tal on pepu peal suured villid ja katki ka juba. Sellest kiikumisest!!! Ja jalg ka tagant katki. Nüüd ta lamab, sest istuda ei saa.

Ma ei väsi imestamast.

Tulin just Kolme õe juures üle tänava kui samas seisnud politseiniku raadiosaatja ütles: konvoi on Paksu Margareeta juures.

Keerasin ümber ja oligi. Seisin siis minagi tänava ääres ja vaatasin kuidas keisrinna valge, sinise lindiga kübaraga tuli autost välja ja kuidas teiselt poolt väljus väike naeratav keiser. Nad lehvitasid inimestele ja harvad vaatajad lehvitasid arglikult vastu.

Minu taga küsis üks inimene teiselt: Do you feel better now? Vastus: Yes. Very.

Mina ka naeratasin.

Ei saa jätta meenutamata Jüri Üdi: Jaapan on kaugel, Jaapan on kaugel…

Aga hommikul vaidlesin Oskariga, et kas Jaapan on kuningriik või keisririik. Oskar arvas, et keisril ja kuningal on nii väike vahe, et vabalt võib öelda kuningriik. No mina ka ei tea. Ega ma ka ei osanud seletada, mis see vahe täpselt on. Aga Oskar on patoloogiline vaidleja. Aga sellest mõnel teisel korral.
Oskar: Emme tee juba ruttu süüa ma kõngen näljast.

Mul on kiire.