Oskar ja Leena-Mai

Eile õhtune linna mõnude nautimine lõppes külmas öös tänaval. Meie kõrval majas puhkes tulekahju ja meie maja elanikud aeti ka tänavale. Traagiline õnnetus nagu täna selgus. See oli minu elus 3 tulekahju, mida lähedalt nägin. Minu asjad ja kodu pole otseselt põlenud. Aga ühest varasemast tulekahjust on siiani järel hulk tahmunud raamatuid. Apuleiuse Kuldne Eesel ja Lotmani Kultuurisemiootika siiani haisevad kirbelt, sest olid mul just hetkel laual. Riiulis olnud raamatud said tahmase selja. Eilne tuli läks meist siiski mööda.

Muus osas möödus tänane päev uimerdades, pesu pestes, süüa tehes ja lugedes. Lugesin Ludlumi Chancellori käsikirja. Uhh kui põnev. Täiesti arusaamatu mulle endale see põnevike armastus. Kusjuures ma väikseimatki põnevikku telekast vaadata ei taha. Aga lugeda. Oo. Ei tea, mis toimub. Viimati lugesin põnevikke pubekana.

Täna oli ilm jälle suvise ilmega.

Annushka andis teatepulga.

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Lõpetasin ülikooli. Tegin kõiki asju, mida olin edasi lükanud. Eksameid, esseid, praktikaid. Diplomitöö oli valmis. Elasime Tallinnas Majaka tänaval.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
Seda punkti võiks kirjutama jäädagi. Täna hommikul just mõtlesin, et ei taha üles tullagi, et nii palju on teha.
* Näidata uuele elanikule, kuidas töötab gaasiboiler,
* Sõita Seltsi suvepäevade kohta vaatama,
* Maksta enne reisile minekut kõik arved,
* Lõpetada artikkel,
* Osta Leenale roheline kummist krokodill (imelikul kombel ei müüda seda igal pool nagu möödunud aastal).

3. Lemmiksnäkid?
Ma ei ole tegelikult suur snäki armastaja. Aga kui on rikkalikult snäkkidega kaetud laud, siis eelistan soolast: juustu, vorsti, seeni.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Olen selle peale mõelnud küll. Põhimõtteliselt ei muutuks elus, vähemalt esialgu, midagi erilist. Käiks edasi tööl, elaks kus elame, isegi uut autot ei ostaks. Aga võlad maksaks ära, suvila ehitaks valmis, annetaks kusagile, reisiks rohkem ja katsuks leida kellegi raha haldama.

5. Kohad, kus oled elanud?
Uusna, väike koht Viljandi lähedal, Tartu, Tallinn.

Teatepulga annan edasi: Anu, Mann (te vist varsti reisilt tagasi?), Ritsik… ja rohkem mul polegi kedagi blogrollis, kes seda poleks veel teinud. Aga kellel tekib soov siis palun väga!

Oskar: Issi karju, see lisab emotsiooni. Nii lahe kui sa karjud.

Nii me seda jalgpalli vaatame. Ja pall muudkui veereb põnts, põnts või lirts, lärts kuidas kunagi. Aasta jooksul pole nii palju telekat vaadanud. Oskar on juba suur huviline. Leena tuleb rohkem seltskonna pärast teleka ette ja jääb esimese veerand tunni jooksul magama. Ja hommikul ütleb, et ta kuulis kui värav tuli ja kõik karjusid.

Täna käisime Oskariga arsti juures. Läks väga hästi. Välja tulles oli isegi segadus lastes. Meil on kokkulepe, et kui kedagi arsti juures kusagil “piinatakse”, siis saab üllatuse.

Leena (välja tulles): Kas tal verd ei võetagi?
Mina: Ei võeta jah. Nii tore.
Leena: Mis tore? Nüüd üllatust ei saagi?

(Mis üllatust Leenale eksole, kui arsti juures käis Oskar. Aga nii on meil ikka.)
Oskar: Ah verd ei võetagi. No napilt läks üllatus minema.

Aga läksime siiski mänguasjapoodi, kus polnud ammu käinud. Tulemus: Leena sai hüppenööri, mida tal ei olnudki kunagi olnud. Imelik. Oli kuidagi kahe silma vahele jäänud. Õhtul siis hüppasime võidu. Mina ikka võidan esialgu. Ja Oskar ei leidnud nagu ikka midagi. Vaatas ühte ja teist asja ja lõpuks arvas, et ta ikka ei taha enam mänguasju, et ta on juba liiga suur. Et ostetagu talle arvutimäng. Ostsingi. Ja endale HU? - oo.

Läheme nädalavahetuseks Haapsallu. Vaatame kas suvi on tõesti käes.

Mina (hommikul): Leena kas sa oled söönud?
Leena: Ma sõin ee… üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse meesaia. Aga ma ei ole söönud.

No comments.

Oskar avastab youtubei. No täitsa lõpp maitse on neil küll. Pealkiri pärineb Peeter Oja Ansipi räpist. Sinna satuti Tanel Padari kaudu. Kuidas küll, ei tea. Ahjaa vahepeal üürgas hitt Absoluutselt. Eriti meeldib Oskarile kui on sõnad ka. Kreisiraadio tuli kohe Ansipi räpi järel ja seal peatuti mõistagi kauem ja Leenagi kõõksus naerda. Pole ka ime kui oravatega on puuks. See on ju naljakas.

Tohutu suvi on väljas. Meil tööl isegi inimesed hakkavad puhkusele minema juba. Ma ei ole veel suvesse sisse elanud. Kuigi võiks. Nädala lõpus sõidame Haapsallu. Nii väga hea meel on sellest. Elan mõtetes juba sealses kõrvulukustavas vaikuses. Ja milline lõhn. Prrrr!

Aga maasikad! Ma pole neid tavaliselt suvelgi niipalju söönud kui nüüd kevadel. Ja pole üldse halavad. No lausa suviste Ojaveere maasikatega mõistagi ei võrdle. Laupäeval tulid ema ja isa ja Mari külla ja tõid kaasa maasikaid kohe kastiga. Nagu ma hakkaks moosi keetma. Aga ära sõime kah kõik. Minu jaoks on tegelikult suve üks põhitunnustest maasikad vahukoorega. Tavaliselt söön neid Krahlis. Aga tänavu pole veel suvegi ja juba… kuigi laupäevane vahukoor otsustas mitte korralikult vahustuda, aga siiski.

Pühapäeva hommikul käisime Kadriorus ja KUMUS. Kaugelt Lõuna-Eestist tulnutele meeldivaks vahelduseks. Oli imeline käik. Aga. Kus on Kadrioru lilled??? Isegi luigetiigi ümbruses olid peenrad mustad. Leena arvas, et mutt on käinud ja hunnikuid ajanud. Aga pisut võis sealses korrapäras siiski aedniku kätt märgata. Majanduslangus??? Muru ikka veel aetakse. Aga purskkaeve ei ole ka veel sisselülitatud. Rasked ajad. Kuigi kodanikud ostavad kastiga maasikaid ja Tallinn teatab peaaegu igapäev kui palju tal on raha. Ja ülegi jääb. Võta näpust.

Linnas on vanalinnapäevad ja teatrifestival. Meie jääme vist kõrvale. Tahtsin täna lastega õhtul raekojaplatsi kõmpida, aga nad ei viitsinud!!! Ma isegi püüdsin meelitada, et lähme ikka, et nii tore, et nagu Kanaaridel käisime … Oskar leidis, et Eestis on kõik teisiti.
Oskar: Eestis ei ole see üldse nii lihtne. Mõtle kasvõi eesti keelele. Siin on ju 16 käänakut…
Mina: 14 käänet sa mõtled. Missiis?
Oskar: Sa ei saa aru.

Ei saanud jah aru, mis see jalutuskäiku puutub. Pärast telekast vaatasin, et seal oli ikka hullult rahvas, et hea tegelikult, et ei läinud. Ja rohkem meil sel nädalal aega ei ole. Imelik elu.

Tegin Oskarile lasteaia lõpuks siit blogist raamatu. Valisin miskeid asju ja printisin kollaste paberite peale. Selle viimase postituse panin viimaseks. Nüüd on endal ka seline tunne, et LÕPP.

Siiski, siiski. Tahaksin ka Leenale teha sarnase raamatu. Et tõenäoliselt siiski jätkan. Ja tahtmist on ka tegelikult ja lastega elu on nii värviline, et oleks kahju jätta üles kirjutamata.

Siis teine mõte, et teen kinniseks. Et … ja kõik Evelini põhjendused ka. Ja Oskar läheb kooli ja ei taha ehk, et koolikaaslased loevad. Näis. Ei ole veel otsustanud. Aga kriis on küll blogimises. Hakkab kuidagi kohale jõudma, et panen oma elu siia mõõtmatusse internetti mõõtmatuks ajaks. Ja googl’i otsinguga tuleb üha sagedamini minu blogi välja. Mis ka on tobe.

Tavalise blogija tavalised mõtted, mis ikka aegajalt peal käivad.

Täna käidi lasteaiaga Varbolas ekskursioonil. Mõistagi oli tore. Aga eriti midagi mulle ei räägitud. Oskar ei viitsinud üldse rääkida. Hm. Ta üldse viimasel ajal ei viitsi rääkida oma elust ja päevast. Nii suureks hakkab saama vist. Õnneks ta muudel teemadel arutleb hea meelega.
Leena küll rääkis.

Leena: Seal olid kujud. Viis kuju. Ja mõnele sai selga ronida. Aga kasvataja ei lubanud toitu bussis süüa. Üks tool oli juba märg ja bussijuht pahandas. Siis sõime kui olime seal pinkide juures. Nagu piknik oleks olnud. Jube lahe. Ja tead emme need pirukad olid jube head. Siis tuli üks tädi ja rääkis meile. Seda linna ei vallutatud mitte kunagi ära. Ja seal oli üks purskkaev, mis ei olnud pursk ja sinna võis kuldmünte visata. Aga Aliinal olid kaasas küpsised ja ta sõi neid bussis. Miks mina ei saanud bussi süüa?

Et söömine oli väga tähtis teema. Ma ise ka mäletan lapsepõlvest, et selline väljas söömine ikka tegi ekskursioonist ekskursiooni. Me võtsime sageli võileibu kaasa klassiekskursioonile või põllule kui klassiga mindi. Vahel tegi ema praemuna sinna vahele. No paremaid võileibu ei ole olemas. Ma arvan, et ma ei ole neid umbes 25 aastat söönud. Ja me käisime sõpradega kodu ümber vahel luusimas ja mõnikord võtsime toitu kaasa ja siis kuulutasime need luusimised matkaks ja kui vähegi kodu silmapiirilt kadus, ladusime toidukraami kusagile kivile ja lasime hea maitsta. Ükskord oli meil õega muna-või kaasas klaaspurgiga. Ja see kukkus ja läks katki. Siis urgitsesime sealt purgipoolikute seest näpuga. Ka see muna-või oli parem kui “tavalised” muna-võid.

Muidu tavaline päev. Päike ja külm. Kõik vabad hetked mööduvad koristades, asju paigutades ja asjade paigutamise üle mõtiskledes. Huvitav kas ma sellest maratonist veel tervemõistuslikuna väljun ka. Eile koristasime vana korteri keldrit. Seal oli huk kaste, mille tahtsime prügimäele saata - et mingid vanad, kasutud, välja praagitud raamatud. Kergemeelselt tegin ühe kasti lahti ja sealt vaatas vastu Maailmakirjanduse lugemik ja selle all oli Ben Oksi ja Dostojevski. Ja see kõik tähendas omakorda kõigi nende kastide läbi vaatamist, ümber pakkimist ja siia, uue kodu keldrisse tassimist. Voilà. Nüüd sõidavad nad maale tuulduma ja sügisel tuleb üks osa linna tagasi. Kõik see kestis hilja õhtuni ja oli vastik. Aga vältimatu. Ja täna ma peaaegu magasin tööjuures. Päikeselaigus.

Tegelikult tahtsin kirjutada hommikustest jalutuskäikudest. Aga jäin jälle heietama kolimisteemadel. Ja nüüd on öö.

Täna ma ei jõudnudki Leenale lugema. Nad said kella üheksaks voodisse ja meil oli kokkulepe, et spordiuudiste ajal loen, aga spordi (juba ilmateateks) magas Leena juba paksu und. Selline väsitav päev.

Suured muidugi pakkisid ja kolisid jõudu mööda, kes kui palju sai. Mulle meeldib meie seekordne kolimine väga. Me ei kiirusta. Pakime ja sorteerime kuniks isu ja siis järgmisel päeval edasi. Ja midagi viime ära. Kui isu otsas siis võtame “mehed”. Praegu oleme põhiliselt raamatuid vedanud. No nuhtlus täielik. Eelmise kolimise ajal oli ka see kõige raskem. Nüüdseks oleme suuretoa raamatud ära viinud. Kogud ja kogud neid raamatuid. Paljusid, enamikke, pole ma peale eelmist kolimist puutunud, aga ikka tassime kaasa. Tolmu koguvad ka hullult. See kes pakib, sorteerib ühtteist välja, mida võiks ära visata, siis teine vaatab sorteeritu üle ja… oleme raamatuid vist ainul paar kotikest välja visanud ja neistki enamik ajakirjad.

Lapsed olid päeval Mari juures. Grillisid ja sõitsid ratastega ja mängisid. Sestap ka väsimus. Terve päev “jooksus”. Ja õhtul me veel viisime riiuleid uude korterisse ja siis pidi lapsed ringi sõitma, sest meil siin ei ole pidavat keldrit ja oleme laste rattaid siiani autos hoidnud. Aga mõistagi, kui tahad sinna panna riiuleid, siis peavad rattaomanikud oma ratastega midagi muud ettevõtma. Nii nad siis sõitsid ja ikka jäi neil väheks.

Nüüd on öörahu Leenal ja pakkijatel. Lubasin Oskaril vaadata laululahingut. Lähen vaatan ise ka. Elutuba on raamatutest, tolmust ja riiulitest tühi. Väga mõnus. Raamatud koguvad tolmu juba uues kohas.

Seisin ükspäev poes ja üritasin osta uut hiirt. Mul oli ilma juhtmeta hiir ja see pidev patareidega majandamine tüütas mind ära ja tal tulid veel mõned probleemid ja tahtsin osta korraliku juhtmega hiire. Üks müüja sebis edasi-tagasi ja ütles, et kohe tuleb. Ei tulnud seda kohet ja ma siis valisin ühe hiire. Välimuse järgi. Aga see hiir helendab õhtul. Tal on punane lamp sees ja kogu tuba saab punast valgust täis. Me magame selles toas. Nüüd katan õhtul hiire kinni. Peaks topsi heegeldama. No on tsirkus. Masinad võtavad elu üle.

Ilmad on ilusad. Aga külm ikka, kuigi päike paistab. Eile oli Jüriöö ülestõusu aastapäev. Kui Oskar oli aastane, olla sel päeval 27* sooja olnud. Ei mäleta.

Leena: Emme Madis õppis nüüd ka lugema.
Mina: Noh. Ja miks sina ei õpi?
Leena: Ma ei tunne tähti.
Mina: No mis tähti sa ei tunne.
Leena: Ma ei tunne G-d.
Mina: No miuke on G

Teeb õhus.
Mina: Tunned ju!
Leena: No aga P-d ma ei tunne.
Mina: Miuke on P.

Teeb õhus K.
Mina: No tunned ju.
Leena: Ei, ma tegin ju K. P on siuke!

No mis ma temaga teen. Tal on kujutlus, et tähti on tohutu palju ja tema tunneb mingit väikest osa ja ülejäänud tähemerest pole tal aimugi. Kõik mu jutud, et sa ju oskad tähestikku ja rohkem tähti ei olegi ja… panevad teda ainult muigama. Teisest küljest on Leenal kõik asjad tulnud märkamatult iseenesest. Usun, et ka lugemine tuleb sealt teisest küljest.

Meil on praegu kolimine päeva korral. Uus korter on puumajas, teisel korrusel. Väga mõnus. Oskarit ei huvita üldse ei uus korter ega kolimine. Leenat aga huvitab kõik tohutult. Eile õhtul ta ei suutnud uinuda, sest mõtles kolimisele. Pakkis mõned mõmsikud ära ka juba.
Leena: Emme aga ma ei mäleta kui me siia kolisime.
Mina: Sa ei saagi mäletada, sest kui sina sündisid, siis me juba elasime siin. Sa ei olegi kolinud.
Leena: Esimene kolimine… Ma olen nii ärevil. Kas ma homme kolime, kas kõik asjad võtame kaasa, kas voodid ja riided ka?

Jne. Täna kolime jah natuke. Leena tuleb kaasa ja võtame ka Oskari kaasa, sest ta tahtis, et tema tuba värvitakse teist värvi. Aga ta ei suuda kaugelt otsustada, mis värvi, samas ei viitsi ta kohale tulla. Küsib ikka, et kas homme ei või minna ja et kas ta koju lugema ei või jääda. Ta loeb Winnetoud. Narnia sai läbi. Ja issi leidis pakkimise käigus ühe väga imeliku raamatu, millest Oskar midagi aru ei saa, aga mida ta pealkirja tõttu ei suuda käest panna. Lahingkooli õpik “Üksikvõitleja käsiraamat”. Et ta loeb nüüd neid ja veel mõndasid raamatuid.

Leena: Emme kas sa tead, mis kohe tähendab? Kohe tähendab präägu. Nii et tule siis arvutist ära.

Nojah. Nüüd on siis “präägu” ja kuna ma lubasin Leena “kohe” arvutisse lasta, siis lähen pakin natuke.

Oskar on täielikus plaani joonistamise vaimustuses. Me ju ostame korterit ja siis joonistame plaane ja mõtleme. Oskar leiab, et see on maailma kõige põnevam teema. Ta joonistab pidevalt. Joonistab kõikehõlmavaid poliseijaoskonna plaane, ideaalseid kortereid jne. Vaimustunult tardub hoonetes olevate evakuatsiooni plaanide ees. Politsejaoskonnad on muidugi eriti lahedad. Seal on kõige peale mõeldud. Garaažid, ülekuulamise toad, relvalaod, kongid, ülemused, uurijad jne. Rääkimata turvakaameratest. Lõputu. Aga korterid on ka lahedad. Igal ühel on oma tuba, siis on ühine magamistuba, siis on konku, arvutimängudetuba, köök, kemps ja vanakraami tuba: siia paneme kõik vana kraami, mida me enam ei vaja. No katkised mänguasjad ja… Ja kui see tuba täis saab, siis ma vaatan kõik läbi, et kas annaks midagi veel kasutada, aga ülejäänu viskame ära.

No seda vanakraamituba meile uude korterisse küll ei tule. Mul on niigi halb komme asju pidevald alles hoida, et äkki annab kusagil kasutada. Enamasti ei anna. Aga kui ma mõne asja ära viskan, siis on seda varsti vaja.

Täna oli üsna jäine kuigi päikseline päev. Mul on uued kingad. Ostsin allahindluse ajal täitsa odavalt. Ilusad ja mugavad. Pole need susskingad, mis mulle ei meeldi. Aga võta näpust. Pole olemas ideaalseid asju. Need söövad sokke. Kui nad on kahe nädalaga, mis ma neid kandnud olen, ära söönud neli paari sokke, siis ei saa neid vasrti enam miskist vaatepunktist soodsaks pidada. Oeh. Tavalisetel päevadel saab ühtesid sokke kanda kaks korda, enne kui auk sisse tuleb. Aga Oskari kooliviimise päeval läheb paar päevas. Hakka siis nüüd sellepärast autoga käima.

Me pidime täna tegelikult maale sõitma. Aga eile oli Leena õhtul haige, kõht. Tänaseks ta küll paranes, aga siis selgus, et vanaema on haige. Ja meil sel nädalal ei ole võimalik uusi viiruseid tarnida, sestap otsustasime sõidu edasi lükata. Ehk on ilm ka tuleva nädalal parem.

Äkki keegi saab aidata. Minu blogisse tuli selline kommentaar:

Hello,
unfortunately I cannot speak or write Estonian. However, I found in this page a reference to the Estonian edition of the book “Kitchen” (”Köök”) by Banana Yoshimoto, published in Estonia by Varrak in 2003, in the series Moodne aeg, translated by Kati Lindström.
I am a collector of all the editions of that book, but so far I could not find the Estonian edition. It is sold out and out of print. Is there someone here who might help me find that book, or sell me that book in case he or she has it?
Thanks a lot for the help!
Livio, Milan, Italy
livio_lanteriATyahoo.it

Et kevad on käes. Muidugi märkasite. Kõik põhjamaa inimesed märkavad. Sest see on nii mõnus. Esimesed soojad ilmad. Päike ja valgus. Ja ärgata pole enam üldse raske. Mina suur unekott ärkasin juba enne kella helisemist ja olin täiesti virge. Leena jooksis lasteaeda nagu vasikas. Ta kaebas palavat ja pani õhema jope, õhemad kindad ja teised saapad. Kepsutas ja kargles. Lasteaeda jõudes oli tal ikka palav. Oskar hommikuti ei jookse. Astub rahulikult. Alati on tal külm, hoolimata riietest ja vaevaline. Ta on pika unega. Õhtul koju jooksevad nad võidu. Kes saab enne ukseni. Kaotab see, kes jääb vestlema või leiab midagi maast. Eile leidis Leena käbi. Ja Oskar jõudis esimesena. Leena ütles, et ta paneb käbi kasvama ja kasvatab sellest kuusekese, siis on hea käia iga päev käbisid võtmas. Pärast kadus see käbi ära. Eks me leiame selle koristades kusagilt üles.

Ega ma muud ei tahtnudki. Kevadet üles märkida. Kes teab, kas õhtuni püsib. Praegu paistab küll päike läbi akna mulle peale. Tunnen ennast nagu kass.

Nüüd olen jälle blogimiselainel ja blogin, blogin.

Kõige rohkem meeldib mulle nädalapäevadest neljapäev. Siis on hea tunne, et homme on reede ja siis… Kui nädalavahetus juba käes, siis ühelt poolt tundub ta väga kiirelt mööduvat, teiselt poolt on see västiav. Ja pühapäev on meil ka väga mõnus oma rutiinidega, aga teadmine, et homme on esmaspäev lahjendab pisut selle päeva mõnu. Esmaspäeva vastu pole mul ka midagi. Tore jälle tööl olla ja vaikses toas vaikselt laua taga istuda ja lõuna ajal kollegidega maailmaasju arutada. Teisipäev on kõige hullem päev. Pole põhjust midagi oodata. Muudkui istu ja tööta.

Täna on pühapäev. Trennis käigust hea värske olemine ja mitu huvitavat plaani, mille kallale asuda. Sest kohustustega ei pea ju pühapäeval tegelema. Ilm on küll hall ja nörritav. Õues on kevadine, aga aknast paistab ajatu ja märg olemine.

Eilse jutu järel mõtlesin veel emotsioonide peale, mis kedagi puudutavad. Igal inimesel on emotsioon, mis eriliselt hinge läheb. Vist. Mul on. Mulle läheb väga korda alati sõpruse truudus. No muidugi kui jätta kõrvale kõigi lapsevanemate ühine emotsioon olukorras kus lapsed (ükskõik kelle omad) satuvad hätta.

Ja veel mõtlen täna ja mõtlen ikka vahel, et kas on tõesti võimalik, et ka salli panemine-panematus võib olla pärilik. Meil siin kipub sallipanematus pärinema meesliinipidi. Nüüd ta siin köhib. Oskar just lõpetas.

Kõmpisime täna vihmases linnas. Vabariiki vaatamas. Inimesed ostsid massiliselt kulda, rahapaigutuseks. Meie ostsime hõbedat, mälestuseks.

Siis läksime Tammsaare parki, sest sealt kostus hirmus lärm. Seal oli miskine kontsert. Lapsed panid käed kõhu peale ja Oskar ütles, et tal hakkab paha ja Leena ütles nii lahe. Müra oli suur. Oskar arvas, et me peaksime sealt jooksuga ära minema, aga Leena arvas, et me võiksime sinna jääda: nii mõnus on kui süda läheb pooleks.

Jalutuskäigu juurde kuulus veel tavapärane lõunasöök ja siis tulime koju tagasi. Selline 90nes aastapäev. Õhtul vaatasime muidugi telekat. No see Guido Kanguri esitatud “tavaeestlase” kuvand oli jäle, aga kõik muu oli tore. Inimesed muutuvad iga aastaga ilusamaks.
Oskar: See on nagu tantsud tähtedega.
Leena: Kas vanaema ja vanaisa tulevad ka. Siin on ju palju inimesi, keda me juba teame?

Vanaema ja vanaisa siiski ei tulnud. Leenat vihastas, et ma hiilisin lugemisest kõrvale. No söönud, joonud ja tore saade telekast - ma lihtsalt ei viitsinud.

Leena: Ma ei räägi sinuga enam mitte kunagi. Ja sa oled vastik. Ma ei taha, et sa enam kunagi loed. Homme ka ei taha. Sa oled mind solvatanud.

Õnneks see solvatatus läks ruttu üle ja ta vaatas minu süles saate lõpuni. Homme loen kaks peatükki.

Ongi läbi see suur pidupäev. Aga algusele mõeldes. Olid segased ajad. Ei kujuta ette, et kaasaegsed inimesed 1918. aastal seda vabariigi väljakuulutamist kuigivõrd tõsiselt oleks võtnud. Vabadussõdagi algas alles hilissügisel. Aga kui venelaste riik kokku kukkus, siis oli meil ikkagi inimesi, kes alternatiivile mõtlesid. Detsembris-jaanuaris oldi aktiivselt iseseisvumise suunal tegeletud. Aga kohe algas Saksa okupatsioon. No üleüldse ei kujuta ette kui palju siis inimesed teadsid ja mida taipasid. Minu vanaema oli kaheksa aastane. Ma tema käest ikka uurisin, aga tema teadmised olid seotud rohkem II maailmasõjaga. Mõtlen Siuru peale ja tundub, et isegi täiskasvanud ei taibanud midagi. Ei tahtnudki taibata. Polndki vist võimalik. Mis siis veel lastest. Minu jaoks ongi kõige keerulisem küsimus, et kust leiti see usk ja jõud oma riiki tegema hakata. Seda polnud ju kunagi olnud. Ja rahva enamiku tahtmised oma põllust kaugemale ei küündinud või kui Aleksis Kivi tsiteerida: elati ju ennegi kui oja taga oldi. Ja korraga ikka leidusid jõud ja inimesed, kes võtsid kätte ja tegid uue riigi. Uskumatu. Mõistetamatu. Sügav kummardus neile inimestele.

Kui väga teistsugune oleks meie elu kui ei oleks olnud 90 aastat tagasi neid erakordseid inimesi. Ja ma olen kindel, et see elu ei oleks parem. Tegelikult ei taha mõeldagi. Eriti vaadates mis naabri juures toimub.