Oskar ja Leena-Mai

Täna sai siis ka Oskar ratta selga ja sõitis temagi. Ja leidis, et lahe ja tahab oma ratta ka maalt linna tuua. No nädala lõpul saab seda ka loodetavasti teha. Kui mõni jälle haigeks ei jää. Lastega elu on täiesti ettearvamatu.

Ostsin lastele ükspäev Puhhi ajakirja. Seal oli miski lelu kaasa pandud, mis haises nii jubedalt, et terve toa lõi rõvedat keemia haisu täis. Viskasime kohe ära ja viisime prügi välja ka. Õnneks ei olnud hais ajakirjale juurde jäänud. Oh kus me küll elame!

Laupäeval olime Maril ja Loorel ja Meeril külas. Meeri õpetas lastele mängu, mida täna kogu õhtu mängisime. Ja mina ka ja täiesti ilma tüdimata. Nii naljakas oli. Mulle kusagilt udust meenub, et olen seda mänginud, aga ise ei oleks küll mäletanud. Mängus on üks müüja ja teised ostjad, kes küsivad poeasju ja müüja peab vastama vältides sõnu: ei, ja, must, valge. Mina olin abiks, et kui keegi ikka väga jänni jäi, siis tulin appi seda jaad, eid ja must-valget välja pigistama. Lõpuks muutusid nad nii osavaks, et ei õnnestunudki ja saatsin nad dušši alla.

Kui mängudest veel rääkida, siis lapsed mängivad viimasel ajal kaarte. Põhiliselt linnade põletamist. Me ka mängisime seda. Aga meil oli veel terve hulk mänge, mida ma üldse ei mäleta. Seda linnadepõletamist oleksin osanud, aga olid veel viis lehte, potiknoi, perekonnatola jne. Mitte midagi ei mäleta.

Täna oli imeline päike, aga tuul väga külm.

Oskar: Leena võitle minuga.
Leena: Ja.

Võitlevad patjadega, mõõgavõitlus.
Leena: Ma ei viitsi enam.
Oskar: Leeeeeena…
Leena: No olgu ma võitlen, aga sa pead siis minuga kofdu mängima pärast.
Oskar: Olgu. Aga pool tundi või 200 tundi võitleme enne.
Leena: Võitleme seni, kuni mina võidan.

Varsti lamab Oskar maas. Leena on ta padjaga pikali kõmminud.
Leena: No nii. Tule.
Oskar: Kuule Leena tahad mängime musketäre. Kõrtsikappamist.

Leena mõtleb. See on tema lemmik koht filmis. Aga ei.
Leena: Ei sa lubasid kodu mängida. Ja sa oled isa!
Oskar: Ma olen mõõgavõitlejast isa. Kes võitleb koguaeg.
Leena: Sa võid võitlemise tunni käia, aga pärast pead sa armastama mind ja minu lapsi.
Oskar: Oooeee Leena!
Leena: Paneme poksikoti üles, siis isa käib trennis ja pärast läheb täitsa bossidega võitlema.
Oskar: Jaa.
Leena: Ja õhtul oled natukene isaks.

Aga ei leidnud tüübid kohta kuhu poksikott siduda.
Leena: Ah ära poksi. Teeme, et me oleme kungiad ja elame kuninga lossis. Ja nüüd on õhtu ja lapsed peavad magama minema.

Vara rõõmustasin. Nüüd kõmmib Oskar vannitoa ukse külge seotud poksikotti padjaga (mõõk). Aga Leena on väga rahul. Paneb lapsi magama.

Leena: Emme Oskar ütleb, et ma pean ütlema, et ta pole mingi isa ja tahad teeme mõõgavõitlust. Aga ma ei saa ju öelda. Kodus pole mingit mõõgavõitlust!
Oskar: Kodu on nii igav mäng. Ma ei saa aru kuidas sa saad nii igavat mängu mängida.
Leena: Kodu on maailma kõige toredam mäng.
Mina: Oskar see pole aus.
Oskar: Ma ei oska seda mängu. Ma ei tea, mis ma pean tegema. Minu mäng on palju lihtsam.
Leena: Oota. Sa ole siin. Mina lähen poodi ja sina valvad, et kui keegi saab haiget, siis sa lohutad. Räägi nendega.
Oskar: Mina võtan ainult sõjalisi ülesandeid.
Leena: Ei. Mõmmi õde ütleb, et kes kellegile haiget tegi. Saad aru!
Oskar: Mõmmi ütleb: Leena mängi Oskariga mõõgavõitlust.
Leena: Ei! Mõmmi ei räägi nii!
Oskar: Ah siin on igav. Isa läheb trenni.

Aga nüüd pean ma ära minema. Eks see mäng lõppeb nagu ikka. Leena mängib kodu ja Oskar mürab või loeb. Loodan siiski, et kui Oskar pärisisaks saab, siis oskab ta seda mängu natuke paremini mängida.

Leena: Emme Oskar ei taha kunagi kodu mängida ja ta ei taha olla isa mu lastele.
Oskar: Leena! Mina olen poiss ja poisid mängivad sõda ja politseid. Ole pätt ma püüan su kinni.
Leena: Ei. Mul on lapsed. Tule ole isa!
Oskar: Ei.
Leena: Aga kõik politseinikud on isad ka. Ole politseinik, aga kui sa õhtul koju tuled, siis sa võid ju isa olla?
Oskar: Ei!
Leena: Ah. Ole siis pätt ja varasta meil asju kui meil on kodu.
Oskar: Ei. Ma ei taha kodu mängida ja ma ei ole pätt, ma olen politseinik.
Leena: Ah Oskar olgu ma olen pätt ja sa püüad mu kinni ja mu lapsed jäävad üksi… ei nii ikka ei saa… ah tead ma jätan nad kellegi hoolde. No Tille ja eesel võivad nende eest hoolitseda. Oskar tule.

Ja ikka annab Leena järgi. Ja Oskarit ei saa mingi nipiga kodu mängima. Aga siis ta vihastab, kui mina Leenaga väikese “perekondliku” nuku teeõhtu korraldan. Siis ta ütleb, et ma pean temaga ka mängima. Ja ei hooli seletusest, et ma ei taha olla ei pätt ega politseinik ega ammugi mitte sõdur.

Oskar on praegu põhiliselt politseinik. Tal on käerauad. Ja lasteaias pidid teised poisid olema ka politseinikud. Ja tegelikult ma imestan, et miks meil üldse veel mõni pätt ringi jookseb kui meil on ometi lasteaiad täis niivõrd vingeid politseinikud. Ikka proffilt vingerdab ta käeraudadest välja, kui pätt on ta kinni pannud. Siis haarab püssi, tõukab, lööb, tulistab ja päti võib vangi vedada. Paraku pole siin kodus palju pätte. Leena tüdib, mina ei salli seda mängu ja issile ei ulatu need käerauad hästi ümber. Leena perekonna käpad on aga liiga väikesed. Õnneks on lasteaed täis vingeid politseinikuid ja veel vingemaid pätte.

Tuli lumi, oli ja läks ja nüüd lubati jälle külmakraade. Näis kas tuleb lund juurde. Ma üldiselt juba rõõmustasin täna tööl olles, et näe tuli talv, tuiskas ja sadas paksu lund. Tõesti rõõmustasin, endalegi üllatuseks. Ja kurvastasin kui pealelõunal need lumetükid üha kiiremini alla hakkasid kukkuma kui lõpuks oli klaasi peal ainult veepiisad. Jälle tavaline lörts, vesi, pori ja pori sees rullinud lapsed.

Selline päev.

Nonii. Jälle üks nädal jõulude poole. Pole paha.

Lapsed käskisid tänase päeva sportlikud saavutused üles märkida. Paati tõmbas Oskar 2km ja Leena 1km. Kaugushüpe: Leena- 1,56 ja Oskar - 2,52. Vanusevahe on neil 2 aastat, kui iga aastaga pool meetrit lisandub, siis pole meil varsti autot vajagi. Võimas trenn.

Meil Kristiines müüdi hapusid eesti õunu ja mul oli suur isu õunakoogi järele. Ostsin siis kohe hulga. Mõtlesin õunapomme teha lehttaignast. Mulle meeldib õunu koorida ja puhastada ja ma võtsin selle töö ette kohe põhjalikult, st puhastasin kõik õunad korraga ära. Õunapommide sisse läks umbes kolmandik neist õuntest. Ülejäänust tegin siis koogi. Kõik see võttis aega, et Leena ei saanud teha küpsiseid, mida ta plaanis pakkuda tänasel Mõmmi kooliminemise peol. Kook talle ei kõlvanud. Õnneks oli kapis jäätist.

Meil need Mõmmi peod on päris sagedaseks läinud. Leena ütleb, et tema on Mõmmi emme ja tema ütleb, kui Mõmmil on pidu. Ojaveeres tegi ta viimasel korral suurejoonelise Mõmmi sünnipäeva. Ta koristas kõik ära. Kärmelt kõndis toast tuppa ja pani asju oma kohale ja mida ei osanud ära panna seadis ritta. Meie pidime kingitusi kokku kandma. Õnneks oli meil kooki ja kakaod ja see kõik kõlbas kingituseks. Leena ise kinkis mullikile. Täna õnneks kingitusi vaja ei olnud. Piisas koogist ja jäätisest. Aga kooki sõin ma ise küll liiga palju. Siiamaani süda paha. Ma ei tea. Võid sai kuidagi palju. Kuigi tegin sama retsepti.

Õhtul…

Mina: No kes läheb esimesena vanni?
Lapsed: Me tahame täna minna dušši alla.
Mina: Vahet pole. No kes on esimene?

Keegi ei taha, kisa ja protest taevani. Mis teha?
Mina: No ikka on ju hea esimesena…, mis te teeksite kui te oleksite ema?
Leena: Mina ei hakkaks lapsi üldse panema, kui nad ei taha.
Oskar: Ma ei tea. Ma ikka ajaksin kellegi. Sest ega ei olegi ju nii paha esimesena minna.
Mina: Väga hea. Oskar ei ole väga veendunud, et ta ei lähe esimesena.

Kraban Oskari kinni ja liigume vannitoa poole. Oskar kisab ja naerab ja klammerdub riiuli külge.
Mina: No mõtle kui tore, sa käid ruttu ära ja siis saad veel ringi kõmmida, teine peab kohe voodi minema kui on vannist väljas.
Oskar: Jaa. Ma tahan esimesena.

Läheb.
Leena: See pole aus, ma tahan ka esimesena. ÄÄÄÄÄÄÄÄ!!!!

Ja seda kisa jätkub. Mossitamist isegi kuni Oskari dušši alt saabumiseni. Läheb siis solvunud Leena vannituppa võtab riided ära ja konutab seal, dušši alla minema ei hakka. Meelitan ja kamandan.
Mina (lõpuks): No ütle, mis ma peaksin tegema, et sa selle jama ära lõpetaksid?
Leena: Filmi mind.

No vot. Selline staar on meil siin kodus.

Pärast oli sama teemalist jagelemist veelgi, aga varsti olid nad jälle sõbrad ja kui nad juba magama oleksid pidanud, kuulsin ma ikka veel täringu kolksatusi nende toast. Neid on tabanud õhtune lauamängu kirg. Nad ütlevad, et ei saa minna enne magama, kui on kassimängu ära mänginud. No õnneks ei kesta see kaua.

Te kõik kindlasti ootate täna Leena etendust! No ei jää tulemata. Leena asus ettevalmistuma koheselt koju saabudes. Isegi õhtusööki palus pakkuda hiljem.
Leena: Me einestame vaheajal. Ja nüüd emme oota! Teatris ja kinos ju ongi nii, et peab natukene ootama.

Leena tassib kohale plated võtab öö (sinine lastetekk kuu ja tähtedega) ja päeva (oranž lastetekk liblikatega), võtab kaelkirjaku lile, õhupalli, mõmmi ja lepatriinu.

Leena: Ma mängin nii, et nad läksid tsirkusesse. Ja tead kuidas mõmmi nendega sõbraks sai? Nad kohtusid tsirkuses. Ja salli võtame ka mängu. Teeme nii, et see sall oli sinna külge kinni seotud. Ma oskan ikka natukene siduda ka…

Etendus algab.
Leena (peenikese häälega): Tere mina olen Lill ja mina olen Lepatriinu ja mina olen Mõmmi ja mina olen Mõmmi Kaelkirjak.

(Tavalise häälega): Ja nüüd ma kutsun tsirkuse onu (õhupall). Näed ta viskab ennast õhku..

Nii. (Teatri häälega) Tip-tap, tip-tap, tip-tap nad läksid tsirkusesse ja Mõmmi oli ka tsirkuses.

Lill: Tere! Kes teie olete?
Mõmmi ja kaelkirjak: Mina olen Mõmmi ja mina olen Mõmmi Kaelkirjak.
Ja nüüd tegi tsirkuse onu trikke ja nüüd on tal päris võimane trikk… ma löön nagu küüntega üles… Onju äge!

Nii. Tsikus algab, proua Kuu! Sa tead küll, mis see tähendab, see on ju vene keeles. Oot, mis keeles me räägime?
Mina: Eesti.
Leena: Aga võibolla me räägime prantsuses… aga ei, siis oleks meil ju prantsuse lipp ka…
Nii. Tsirkus ootab proua Kuu!
Näed. Nüüd on õhupall proua Kuu ja teeb imetrikke.
Oleks tore saada sõbraks.

Vaheaeg… Nüüd einestame. Sul on ju kõht tühi? Mul on ka.

II vaatus
Leena: Nüüd lähme mänguväljakule. Head aega!

Oota ma käin korraks ära! Vaata ma tõin karu Puhhi ja Mõmmi voodiasjad.
Head ööd!
Nüüd on öö (platedele laotatakse öö).
Ma lähen ise ka magama.
Ongi homme.
Ärka üles mu lapsuke. Kohe algab päev (platedele laotatakse päev).
Täna öösel tahab Mõmmi Lille ja Lepatriinu juures ööbida.
Ja tuul tuli ja torm ja välku lasi ja kõik olid oma kodus. Ainult Mõmmi oli Lille ja Lepatriinu kodus.
Lill: Küll on vastik toas istuda!
Ja siis ilmub nende kass Triibu…

Näitleja roomates ära.

Eesriie!

Selline tore ja sõbralik etendus.

Aga torm on meil siin ka ja tuul ja miskit sajab. Jalad olid ikka täitsa märjad täna. Ja telekas näitas puid, mis oli ümber kukkunud. Ja mina nüüd mõtlen, et ei tea, kas suvila kindlustus veel kehtib? Ma just mõtlesin, et tänavu ei tee, et hoian kokku. Aga nüüd vaatan tormi ja…

Leena: Kas sa tegid talle kammi suu peale?
Oskar: Ei. Need on hambad.
Leena: Aa. Ma teen ka kammi suu peale.

Oskar ja Leena joonistasid õhupallidele näod pähe ja hakkasid teatrit tegema. Sättisid paika lava, tõid veel mõned mänguasjad ja leppisid kokku tegelased.
Oskar sosistab Leenale, mis Leena ütlema peab. Leena räägib.
Leena: Lill, Lepatriinu ja Professor lähevad rändama. Nad rändavad ja rändavad, aga vaimud lähevad neist ette ja hakkavad kummitama.
Oskar: Varsti jõuavad nad Aafrikasse.
Leena: Ja seal oli külm ja öö ja tuul puhus.
Oskar: Aga neil oli seal maja. Tondi maja. Kui päev jõudis kätte…

Vaheaeg…

Leena: Mõmmi tuleb vaatama ja kaelkirjak ka.
Oskar: Vaata, et sa tervet perekonda ei too.
Leena: Ei. Ma ei too kedagi rohkem. Mõmmi esineb ka. Oskari oma on vaim ja minu õhupall on spfessor.

Nüüd helistab vanaema ja ütleb, et trikimees hakkab Urvaste tamme ära kaotama. Hea, et helistas, me poleks muidu näinudki.
Oskar: Emme mina tean neid ära kaotamise nippe. Nad kaevavad augu ja lasevad siis sinna sisse kukkuda.
Mina: Tamme!? Tamme!!??
Oskar: Ja. Ükskord nad kaotasid lehma ära…

II vaatus

Oskar: Vaimud varastasid lepatriinu ära ja professor läks teda päästma. Kes te olete?
Leena: Me oleme professor ja sul on muideks kamm.

Võitlus
Leena: Oskar, aga kui ta lepatriinu ära päästab, siis ma võtan ta ise, sest professoril ei ole käsi.
Oskar: Uuu! Uuu!
Leena: Oskar!
Oskar: Leena sa pead märkamatult hiilima.
Leena: Oskar aga millal nad nüüd mõmmiga sõbraks saavad.
Oskar (kummituse häälega): Ja siis läksid nad edasi, kuni Mõmmi tuli.
Leena: Õnneks mõmmi tuli! Mis su nimi on?
Oskar: Karu Mõmmi.

Mõmmi võitleb vaimuga ja Leena on naerust lava taga pikali maas.
Leena: Mõmmi on kangelane!

Võitlus kestab kuni voodisse minemise ajani. Vahepeal Leena tüdib ja nõuab, et kõik saaksid sõbraks. Keegi sõbraks ei saa, aga vaimust hakkab õhk tasapisi välja minema.

Leena: (hambaid pesema minnes): Mulle oleks meeldinud palju toredam teater. Kui kõik oleksid sõbrad. Homme teen mina ja mina juhin ja ütlen, mis peab tegema.

Selline õhtu. Ilm külm ja tuuline. Tormihoiatus.

Mina: Oskar, ma teen sõdurile natuke naerunäeo?
Oskar: No aga siis ta ei ole hirmuäratav.
Mina: Missiis. Ma ei taha teda vaadata kui ta siin istub oma kurja näoga.
Oskar: No tee. Ah tead, ega ma vist ikka ei mängi temaga. Tee mis nägu tahad, ma annan ta Leenale, las teeb tast mingi isa.
Leena: Oo jaa ! Ma teen tast Pipi isa. Ja las need sõduririided olla kotis, siis ta saab neid võtta kui ta sõtta läheb.

Mõeldud tehtud.

Sõdur ei ole nüüd enam sõdur, vaid… No ei ole päris isa moodi ikka. Ja riided on ka pisut naljakad. Toppisime talle Anni riideid, mis natukenegi sobilikud olid. Oskar proovis sättida teda kapi juurde istuma ja kastanid pani ümber, et siis on äkki natuke Pipi isa moodi.

Oskar: Panen need kastanis siia, et siis on nagu kookos pähklid. Et ta istub nagu palmi all… Oh, aga need kastanid ei ole vist ikka kookose moodi…
Leena: Need kastanid on ju neegrite moodi. Ja tal olid seal neegsri, no siis ta ikka võib olla Pipi isa.
Oskar: Aga ta peaks paksem olema…

Näis, mis sest tüübist nüüd saab. Leena igaljuhul võtab teda tõsiselt ja leiab talle kindlasti rolli oma mängudes.

Panin ta koos teistega ka pildile.

No pole ju eriti isa moodi? Või siiski? Pipi ja tüübi vahel istub Mees. Tema jäi pooleli, sest tema pooleliolek on kuidagi võluv. Temaga on tore mängida.

Siis on veel üks pilt Tillest. Leena ütleb, et Tille võib kõigi ema olla. Eksole ilus ema! Tille on väga õrn ja häbelik. Aga tema juuksed on läbi mis läbi. Juba täna hakkasin talle uut soengut tegema. Nüüd on ta vanaga ka pildi peal.

Tille

Muidu tavaline pühapäev. Trenn ja pärast läksime linna sööma. Ilm endiselt soe. Käisime väljas ilma jopedeta. Pidavat olema Mihklipäeva soojusrekord.

Homme on Oskaril eelkoolis esimene tund. Põnev. Ta ootab väga. Küsitles mind põhjalikult. Lõpuks küsis mokaotsast, et kas ma jätan ta sinna juba esimesel korral üksi. Siiski ei tekitanud see teadmine, et üksi jah, temas erilisi emotsioone. Meie Oskar hakkab suureks saama.

Panen Pipist ka pildi ja Sõdurist täis pildi. Ma olen mitmeid nukke teinud. Mees, Anni, Manni, Tille, Riisikõht, Villu jne. Kinkinud ja oma lastele. Meie kodused nukud on enamik läbi näritud. Sõnaotseses mõttes. Üldiselt teeb nukk ennast ise. Harva kui ei tee. Ma natuke aitan ja tal tuleb ilme ja iseloom. Ma armastan oma nukke. Kui lapsed on mõne õhtul vedelema jätnud, tõstan ikka üles ja panen kusagile pehmesse ja sooja kohta.

Pipi
(suuruse kohta niipalju, et Pipi kohver on tikutoosist)

Sõdur

Mina: Oeh Oskar, su sõdur tuleb nii naljakas…
Oskar: Kuule. Sa ei tohi teda ikka naeruväärset teha… kuule see on ju nagu Karlsson… Emme! Aga kui ta ikka väga naeruväärne tuleb, ma pean talle uhkema relva andma. No kui ta tuleb Karlssoni moodi, siis ta saab kuulipilduja, aga kui tuleb veel naeruväärsem, siis saab basuka (?) või no kui ikka ei ole küll, siis las läheb tanki!

Mina: Mis ma talle selga teen, ma ei tea, kas mul on laigulist riiet?
Oskar: Sa võid teha talle musta T-särgi ja teksad.
Leena: Tee jah teksad, tee lilledega teksad. Hi-hii!
Oskar: Leena on loll!
Leena: Ei ole loll! Emme eks ma ei ole loll? Tee talle tedretäpid ka, siis on ikka väga naljakas.

Ja nad jooksevad minema üksteist tagaajades. Oi mulle meeldib nukke teha. Kunagi ei tea, mis nägu, mis tegu saab. Eile sai Oskari sõduriga tõesti palju nalja. Oskar vihastas lõpuks meie peale, kuigi vahepeal naeris ise ka. No ma siis lõpuks tegin mustaga kurja suu ja kurjad kulmud. Nüüd on vähem naljakas. Ja Oskar leidis, et nüüd võib talle ka trumliga püstoli anda. Praegu ei viitsi pilti panna, homme panen. Või ülehomme.

Enne

Pärast

Panin Oskari täna eelkooli tundi kirja - no kus olid emotsioonid. Minul muidugi. Kõik muu oli tore… või noh… kui saab toredaks pidada, et ma pidin näo järgi talle õpetaja valima umbes 6-7 inimese hulgast. Kõik täitsa võõrad. Õnneks kõigi ajad mulle ei sobinud. Kahjuks kõige meeldivama õpetaja ajad ka. Aga siiski arvan, et tal saab seal tore olema.

Eile olin ma küll paljudes rollides. Olin tiigri, hiire ja päti ema. Vastavalt sellele, keda Leena mängis. Ma istusin diivanil ja sel oli kodu ja ta käis siis vahepeal seiklemas ja kui Oskar tahtis teda kinni püüda, siis jooksis minu juurde koju.

Ja veel. Leena tahtis, et ma teeksin talle Pipi. Hakkasin tegema. Sain valmis (peaaegu) ja Leena, kas ta oli rõõmus. No mitte eriti. Ta võttis Pipi filmi DVD, pani nuku sinna kõrvale, nägu vajus pikaks ja ütles, et see nukk ei ole üldse Pipi moodi. Pärast ta proovis Pipile selga ühe teise nuku riideid ja siis hakkas see Pipi talle natuke rohkem meeldima. Õhtuks oli ta juba uue nukuga sõbraks saanud. Kuulas voodis Pipi plaati ja hommikul tahtis nuku lasteaeda võtta.

Leena: Aga nüüd pead sa tegema Pipi isa ja vargad ja hulgused ja politseinikud…
Oskar: See pole aus. Mulle pead ka tegema. Ma tahan ju sõdurit. Ta seisab ja tal peab käsi olema nii. Üleval, et ma saaks talle paberist püssi kätte teha.

Oh jah. Annad sõrme, läheb… No palju ma jõuan teha sõdureid?

Aga ilm on ilus. Vananaiste suvi. Isegi kuni 20* lubati tänaseks.

Lastekaitse päevaks, või nii…

Oskar: Mulle tankid ei meeldi, sest need on liiga tugevad… Üks sõdur tuli tankist ja ma lasin tanki õhku ja siis tuli viinamari ja ma tapsin sõduri ära ja hakkasin viinamarja taga ajama… Joosep rääkis sellest mängust, kuulsid küll. Ja ta ütles, et veri lendas. Aga ma unustasin küsida, kas veri jäi nähtavaks. Mulle sellised mängud ei meeldi, kui veri näha jääb. Siis on nagu paha tunne pärast. Ja raske.
Aga see sõdur lõi minu mehele praepanniga pähe. Jube lahe. Praepanniga. Aga tead emme kõige tugevamad on granaadimehed.
Mina: Tegelikult sa tead, et mulle ei meeldi kui sa tapmismänge mängid.
Oskar: Tean jah. Aga tead. Ma alguses ju ei mõtle, et võtan tapmise mängu. Seal on lihtsalt mäng ja ma klikkan sinna, et vaadata, mis see on ja siis näen, et tapmise mäng ja siis mõtlen, et ah ma ainult vaatan, kuidas see käib, aga siis tundub see ikka nii vägev, et jäängi mängima.
Mina: Aga mulle tundub see juttki su suust jube. Ise nii armas väike poiss ja sellist koledat juttu ajab välja…
Oskar: Ma ise ka tunnen vahel, et see on nagu vale pusle tükk. Et see nagu ei sobi.

Uhh. Miks mulle tundub, et positiivne tendents on on olemas ainult minu silmadele.

Me siin käisime ükskord Haapsalus ja Oskari sõber oli ka kaasas. Esimene pool tundi autos rääkisid nad ainult arvutimängudest. Kusjuures Oskaril on mängimise aeg üpris piiratud. Kui ta küsib, siis saab korraga 45 min. Aga ta küsib enamasti nädalavahetusel. Nädala sees pole aegagi. Sest Leena ju ka tahab siis. Ja ma räägin ikka, et tapmismänge ma ei soovitaks mängida. Tundub, et tal on vähemalt süümekad neid mängides. Ja enamasti nad jooksutavadki mingit kutsut või koguvad mingeid palle… Aga räägib ta ikka sõduritest ja tankidest. Siiski lohutan ennast, et see ei ole ta ainus huviala. Ja suvi tuleb. Suvel kaob arvuti mängimine päevakorralt ära.

Leena: Blogime, et Jeti jäätist toodi lasteaeda. Aga üks laps nuttis. Tal vist ei olnud jäätist käes. Ja siis olid kõigil lastel suud nii läpased.

Kus on Leena “r”?

Panen siis puslest pilte. See oli mul kõige ilusam ja väga hea oli panna ka. Kuigi roheline osa seal üleval võttis ikka aega. Panen terve epopöa üles ja päris pildi ka. Kolmandal pildil on näha, et saab servast kinni võtta ja üles tõsta ilma, et katki läheks.

Mulle üldse väga meeldib selline rustikaalne stiil. Mul on enamik puslesid sellised olnud. No üks vana kaart oli ka. Nüüd hakkasin panema üht mägede pilti. Küllalt ilus, aga mitte mu lemmik. Aga see on ka viimane, mis ma kokku olen ahnitsend. Nüüd ei teagi, mis saab. Ah. Suvi vist saab. Kes siis suvel puslesid paneb.
 

Oskar: Emme mul on kahju, et ma ei saa ühte asja. Ma unistan sellest…
Mina: No mis sa tahad?
Oskar: Ei ma ei ütle.
Mina: Ahah. No ära ütle.
Oskar: Emme mul on nii kahju, et ma ei saa…
Mina: Ma ei saa sulle ju anda, kui sa ei ütle.
Oskar: Aga sa pead enne lubama, et sa lubad. Sa pead vanduma.
Mina: Ära pressi välja. Ma ei luba niimoodi midagi.
Oskar: Ma tahan su telefoni.

Telefonimängud avastas Oskar umbes aasta tagasi. Ja siis läksid nad nii hoogu, et mu pinkood kaotas kehtivuse ja pidin helistama ja tegelema mingi pukkoodiga. Ma ei teadnudki sellest enne midagi. Ja siis oli veel salasõna, mille ma umbes aastal 1998. olin telefonifirmale ölenud. Imekombel, vihja abil, tuli see ka meelde. Siiski tundus see nõme lugu ja ma ei lubanud enam lastel oma telefoni puutuda.

Nüüd on Oskar jälle nigu kärbes mu telefoni ümber ma ütlen. Pidevalt mangub. Ma vahel annan ka. Oi kellele kõigile ta on helistanud kui mängimisest aega üle jääb. Sõrmed teavad, mida pea ei tea. Ja sõnumeid saadab ka muidugi. Tühje. Nüüd olen teda pisut õpetanud ka helistamisest hoiduma ja mitte valesid nuppe näppima. Ei mina aru saa, kuidas ta viitsib neid mänge mängida. Ja vahel istub Leena ka kõrval ja elab kaasa.

Oskar: Emme millal ma oma telefoni saan?
Mina: Siis kui sa aru oled saanud, et telefon ei ole ainult mängimiseks.

Oskar ja tema sõbrad mängivad lasteaias mutasid. See on nagu umbes muti hellitusnimi. Ja sellega käivad kaasas jutud tunnelitest ja kaevamistest ja no muidugi on ka koletised - kes siis mutasid ründavad.

Oskar: Tead täna me mängisime nii, et olid mutad ja siis oli veekoletis, kakakoletis ja urr. Kakakoletis lasi kõik kakaga üle, siis veekoletis tegi kõik märjaks ja urr külmutas ära. Aga mutad jooksid minema. No nad pääsevad alati mineme.

No mis ma oskan öelda. Üpris tobe mu meelest. Aga ega minu arvamust ei oodatagi. Ma ei ütle siis ka. Eks igal ühel oma elu ja omad mängud. Ma ei oleks hakanud sellest kirjutamagi, aga see mäng käib juba nii pikalt ja sellest lihtsalt ei saa mööda minna.

Ilmast ka. Jube. On nagu kevad, aga tegelt on siga külm ja tuul puhub läbi ka talveriietest. Ma pakkisin laste talveriided juba suveks ära. Nüüd ei teagi, kas pean välja võtma, et äkki maal on ka külm?

Oleme täna toas. Leena leiab, et me pole ammu tantsinud, “neid vanu naljakaid tantse”, et täna hoopis tantsime. Aga enne pean tegema söögi. Ühe töö tahtsin ära lõpetada aga ei jõudnud. Ei oska ka. Lähen nüüd teen süüa, äkki hakkan pärast oskama.

Kirjutasin siin aasta tagasi mänguasjadest, et millega meil mängitakse. Siin ja siin.
Peab ikka vahel sellest kirjutama, siis on hiljem hea vaadata, mis vanuses, millega mängitakse, no kui kingitust otsid mõnele lapsele või nii…

Kõik need asjad, millega möödunud aastal mängiti on neil veel alles, aga nendega enam ei mängita. No Oskar vahel mängib rüütlilossiga, aga Leena ei mängi kunagi nukuvoodi ega nukunõudega. Talle kingiti sünnipäevaks hiiglama uhke nõudekomplekt, aga ta ei teinud seda pakistki lahti. Täiesti imelik. Ma küll mängiks. Ja barbi kingiti talle (tema esimene), aga ta ei tunne selle vastu vähimatki huvi. Ja neid pissivaid nukke ta ka ei taha.

Leena mängib hobustega. Põhiliselt oma vana kollase hobusega, millega ta kappab ja kappab juba mitu kuud. Siis on tal üks pruun hubune ja mõned sinised ja roosad. No mõmmi on muidugi pidev kaaslane, aga see ei olegi enam päris mänguasi.

Oskar vehib ikka pisut mõõgaga (tal oli eluküsimus, saada endale üks mõttetu 400kroonine mõõk: no suvi tuleb ja ma ei saa ju suvel ilma mõõgata olla), aga viimasel ajal ta loeb palju. Ja armastab ka igasuguseid lauamänge. Tal on Kariibimere piraatide lauamäng ja kõik tavalised (male, kabe jne). Nendega mängib ta palju. Legoga mängib harva. Vahel ehitab puuklotsidest kindlust. Pall. No palliga mängiks ta koguaeg, kui me lubaks. Aga meil on naabrid. Meil on äärmiselt kannatlikud alumised naabrid. Ma ikka imestan, et nad naeratavad meile tepil. Ma küll ei suudaks meiesuguste naabrite all elada - no aga kus sa pääsed. Eks ma ikka jälgin, et õhtul peale kaheksat enam suurt mürglit ei tehtaks.

Viimasel ajal on meid tabanud värviraamatute värvimise maania. Ma ka värvin nendega ja kaklen veel, et saaksin ilusamaid asju endale värvimiseks kahmata. Mulle lapsena väga meeldis, aga siis ei olnud neid raamatuid saada. Praegu on meil käsil Lotte raamat ja me vaidleme, mis värvi olid kellegi riided jne.

Ega ei oskagi mingeid asju juurde tahta.See tüdrukute mänguasjade sein poes on ka jube roosa, et üldse ei kutsu isegi vaatama, mis seal siis on. Jube ahistamine mu meelest. Meie Leenale ei meeldi roosa, sest suured poisid ütlevad selle kohta üäka. Ja siis ta seisab poiste riiulite ees ja leiab, et tal on vaja püstolit ja Leenale meeldivad kõik asjad, mis nupule vajutades häält teevad. Oskar tahaks muidugi relvi juurde. Lõputult.
Aga minu täielik lemmik on puldiauto. Üritan Oskarit veenda, et ta seda tahaks, aga ta ei saa absoluutselt aru, miks see huvitav on: no sõidad sellega mööda tuba, ega sa kaua ei viitsi. Mulle see ei tundu huvitav.

Ja mulle meeldivad veel plastiliinid. Ma ikka ostan neid vahel, aga siis saab neid kogu korter täis ja pesen ja pesen seda vaipa ning lõpuks viskan kõik minema. Nüüd on jälle tekkinud suur soov osta plastiliine. Mulle endale meeldib väga neist voolida. Ja praegu ma kujutlen, et lapsed ka ei tassi tükke laiali. Ostangi. Näis kauaks.

***

Meil oli siin eile ja üleeile kevad. Aga täna on vastik. Vihma sajab ja… See on see aeg, mille pärast siit minema sõidetakse. Ma ei ole suur talvel lõunasse kippuja, sest mulle meeldib meie kliima, aga issi kibeleb küll. Õnneks ei ole tal aega. Aga täna läheme Pärnu SPAsse, selleks on aega. Oleme jah SPA rahvas ja missiis - kui neil naerjatel oleks endal aprilli lõpuni väljas jääkoorikud jms, siis nad saaksid aru, et soe ja valge veekeskus on just see, mis korraks lörtsist välja aitab ja mulle pole rohkem vajagi. Nüüd siis väike puhkus. Teenitud puhkus.