Oskar ja Leena-Mai

Eile leidsime Leena voodis nutmas. Sõbra pilt käes.
Meie: No mis lahti?
Leena: Ma olen nii kurb, et Kevin ära läheb.

Kevin on Leena kõige parem sõber ja ta läheb Hiiumaale elama. Ta on Leena päris oma sõber, mitte Oskari sõber. Muidugi on Leena kurb. Meie ka kurvad, aga midagi pole teha. Tulevad meie ellu inimesed ja lähevad. Alati on nii. Tore on see, et mõned ikka jäävad ka püsima.

Siis issi pakkus, et Leena võiks Kevinilt aadressi võtta ja talle kirjutada. Leena leidis, et see on tore. Et ta laseb Oskaril kirjutada.
Leena: Oskar sa kirjuta Kevinile. Kirjuta, mis sa ise tahad.

Ja ise joonistas ta pildi, kuhu kirjutas KVIN KLIS - LEENA. Ehk siis Kevin kallis - Leena.

Oskar ütleb, et Leena on lasteaias muidu täitsa normaalne, aga kui Kevin tuleb, siis nad kahekesi ainult lollusi teevad.
Oskar: Täitsa hullumaja. Ikka kasvatama peaks Leenat. Minu jutust pole midagi abi.

Nii ta arvab. Homme tuleb Kevin meile, Leenale külla. Leena on täna väga õnnelik.

Hakkasin siin üks päev vastama Manni küsimusele, et kas Leenal on igal pool Mõmmi kaasas ja tundus, et see on nii keeruline lugu, et sellest peab kohe eraldi kirjutama. Sest see tõesti saadab meie päevi. Mõmmist olen varemgi kirjutanud, aga nüüd on see Mõmmindus suuremad mõõtmed võtnud.

Kaua aega oli Leenal ainult Mõmmi. Oma vana pruun karu, keda iialgi maha ei tohtinud unustada. Selline seikluslik elu võttis aga Mõmmil karva lahti ja tema keha peal on mitmed karvutud laigud. Leena paneb talle küll riideid selga, aga leiab, et riietega pole õige ja paljalt on ikka eriti mõnus. Kunagi sügisel ta leidis, et Mõmmil võiks olla õde. Et saaks Mõmmile puhkust anda. Jõuluvana tõigi Mõmmile õe. Kauni valge ja imeliselt pehme. Ehk niisama pehme kui Mõmmi ise uuena oli. Paraku puhkust see õde Mõmmile ei andnud, sest Mõmmi ja õde peavad kahekesi koos igal pool kaasas käima.

Radika küljes oli meil üks karvane seljakott, mille Leena kunagi Meeri käest sai. See vedeles igal pool ja ma panin ta radika külge, et vedelejaid vähem. Leena siis kauples, et ma selle talle kätte annaksin. Ma ikka puiklesin kuni isu selle mõmsiku järele läks nii suureks, et ta sai selle ja enam ei raatsinud loobuda. Nimeks pandi sellele Karvapall ja ka teda hakati lasteaeda kaasa võtma. Ja mujale ka, kui ma jaole ei saanud ja ära ei keelanud. Sest tegelikult ta ju tassib need uksest välja ja siis pean enamasti neid mina tassima, sest tal on käsi vaja. Ja ma siis käin süle karvaseid elukaid täis.

Aga ka Karvapall ei ole veel kõik. Sünnipäevaks sai Leena roosa kutsu koti. Seda saab õlale panna ja keerutada ka. Ja väga pehme on see kutsu. Tema sai nimeks Roos. Ja pälvis samuti au Leenaga kaasas käia. Siis veel üks. Poes müüdi täpselt Karvapalli moodi looma, ainult väikest. Ja me ei saanud ju Karvapalli poega poodi jätta. Õnneks saab Karvapalli poja toppida Karvapalli sisse.

Aga kaisuloomaks sobivad nad kõik. Enamasti ka kõik koos. Lasteaias loeb Leena salmi: üki, kaki, kommi, nommi…, et välja selgitada, kes kaissu saab, sest kasvataja ei luba kõiki võtta. Üldiselt on kõik enamvähem võrdsel pulgal. Mõmmi lõhnab väga hästi, aga teised on mõnusad pehmed. Niisama mängimiseks on Leenal veel terve hulk karvaseid loomi.

Ma olen alati mõelnud, et kes küll ometi nende karvaste asjadega mängib, mida poes on riiulid täis. Vat meie Leena mängib. Ja ei tüdi ja tal ei saa neist isu otsa ja poes on ta nagu lummatud.

Oskar siin arutles ükspäev taas, et ta ei tea veel kelleks saada: ma tahaks kas sõduriks, või politseinikuks või ajaloolaseks, see on ka ju väga lahe… aga Leena hakkab mõmmide eest hoolitsejaks.

Hakkab vist tõesti.

Hommikul käisime arsti juures ja pärast oli kiire. Tahtsin siiski apteegist läbi joosta ja Oskarit salviga määrida, et allergiat leevendada. Lapsed vaakusid juua. Aga mul polnd aega poodi minna.
Mina: Minge ise kuni ma apteegis olen, ma annan raha.
Oskar: Ei. Siis ma ei taha juua.
Leena: Lähme jaa Oskar, mina julgen.

Ja läksid ja ostsid. Oskar seisis kõrval kui Leena rahaga majandas ja kassas sekeldas. See oli Leena esimene poeskäik. Oskari soovid ei ole kunagi nii suured, et sellise julgustükiga hakkama saada. Leena oli rahul ja toppis ülejäänud raha oma tasku ja ütles, et ta ostab järgmisel korral jälle midagi.
Leena: Aga kas tädi annab mulle alati raha tagasi?
Mina: Ei noh, siis kui oled ikka kogu summa ära kulutanud, siis ta ei anna.
Leena: Kui sinul saab raha otsa, kas siis sina ka ei saa enam osta?
Mina: Muidugi.
Leena: Ahjaa ma tean. Jänku Juss rääkis ka, et kui raha otsa saab, siis tuleb maksta kaardiga. Anna mulle ka kaart. Sul on ju mitu.
Mina: Ja, aga need on minu omad ja nendega saan ainult mina maksta.
Leena: Kust siis mina endale kaardi saan?
Mina: No sa pead panka minema ja sealt küsima. Kuigi ma ei tea, kas nii väikestele üldse antakse. Aga kui antakse, siis ei ole sul seal raha ikka.
Leena: Aga kust siis raha saab?
Mina: Kui sa käid kusagil tööl, siis see, kelle juures sa töötad, kannab iga natukese aja tagant sinu kaardi peale raha.
Leena: Aga kes minule kannab?
Mina: Esialgi mitte keegi.
Leena: Aa. Siis ma ei osta limonaadi. Ma panen selle raha ära ja kui ma kooli lähen, siis saan kõike osta.

Sellised plaanid. Ja õhtul ta veel ütles, et ta sai tädi käest kaks münti ka, et andku ma need ka talle tagasi.

***

Mina: Leena kui sa tahad, et me lugeda jõuame, siis pead minema hambaid pesema.
Leena (mulle): Ma ei taha lugemist.
Leena (Oskarile): Eksju ma ei taha lugemist?

Põhjus selles, et neil on mingi väga metsik mäng käsil.
Oskar: Tähelepanu, valims olla! Mister Bean! Tule sisse. Hobune ootab. 6-tonnine veoauto. Hädaabi on alati kohal. Oi ma tagurdasin, hobune vajab putitamist. Oi. Ma unustasin koorma maha.

Midagi ei saa aru.

Nii on meil tihti, et Leena ütleb, et ei taha lugemist, aga kui siis tuleb aeg minna voodisse ilma lugemiseta. Siis ta mõtleb ümber ja leiab, et see, et ei loeta on ebaaus ja ma peaksin ikka lugema vähemalt ühe peatüki ja kui ma ikka ei ole nõus, siis pressib ta välja lugemise teiseks päevaks rohkem. Et tegelikult loen ma igal õhtul kas järgi või ette ja täna olen tõesti imestunud kui ei peagi lugema. Näis. Keegi pole veel voodis. Oskarile tõin raamatukogust Narnia järgmise osa. 4. See millest tuleb kevadel film.

Ma olen lõpuks aru saanud, miks filmiraamatud mulle ei meeldi. Nad on niivõrd visuaalsed ja tasapinnalised. Seal teised mõõtmed täiesti puuduvad. Kogu jutt on dialoog ja kirjeldused. Mõtted, tunded, kujundid - see, mis teeb teksti isikupäraseks ja üllatavaks, täiesti puudub. Me jätsime Ruudi pooleli, sest see oli talumatu. Metsikult palju sõnu, mis kirjeldavad, kirjeldavad, kirjeldavad. Leena üldse ei viitsinud kuulata. Igav. Ja tüütu. Nüüd loeme taas Lindgreni. Ja kõik naudime.

Kevad ikka saabub, kuigi täna ei olnud enam päikest. Soe oli. Käisin imepisikest beebit vaatamas. No beebid ON imelised. Kodus tagasi, läksime Leenaga poodi, et osta jalgratturi kiivrit. Poes polnud veel. Nüüd ei teagi mis saab. Leena tahab tõukerattaga lasteaias käia. Otsime veel mõnest teisest poest. Oskar käis koolis. Aga vaba aja veedab ta lõikudes. Ta on avastanud lumehelveste lõikumise lummava kunsti. Ja neid helbeid tekib palju. Kindlasti rohkem kui tänavu maha on sadanud.

Praegu istuvadki nad lauataga ja Oskar lõigub ja Leena õpib kirjutama. Oskar jälgib ja aitab, kui Leenal mõistus otsas. Leena valib ka muidugi toredad sõnad. Lauamäng, Prismakeskus, puzzle.
Leena: Oskar vaata siit ma alustan, ma kirjutan LENNUK.
Oskar: No mis sa ära kirjutasid?
Leena: L on alguses, siis E, siis N, siis U. Tule vaata ise kuidas ma tegin. Emme Oskar võttis su telefoni, ära luba tal telefonimänge mängida. Oskar mine teise kohta, ma ei taha kuulda neid helisid.

Kõige raskem on Leenal kuulda K tähte.
Leena: Ma teen kõik need read täis. Ma teen hästi lühikese sõna. Ma teen L. Siis ma saan ju kirjutada LIIM. Ma kirjutan nüüd raadia, siis on R, A. Oota mida ma kirjutasin.
Mina: Raadio.
Leena: Mis nüüd tuleb?
Mina: Veel üks A.
Leena: Näed nüüd ongi Raadio?
Mina: Ei ole, siin on RAA.
Leena: Oo. Aga siis ma võin hoopis RAAMAT kirjutada.
Mina: Jah võid küll.
Leena: RAAM. Näed ongi raamat.

Oi, oi. Ma pean tegelikult nõusid pesema. Leena innukus õppimisel paneb mul pea ringi käima. Ja ma ei ole hea õpetaja. Ja… saadan ta Oskari juurde.

Leena: Oskar, mis ma nüüd võiksin kirjutada?
Oskar: Kirjuta venekeele täntedega MONGUZOLI SO.
Leena: Mis täht?
Oskar: Mine emme juurde.
Leena: Ma ei saa emme ütles, mine Oskari juurde. Ma kirjutan nüüd BANAAN. Mis täht on essana?

…ja kirjutab ja kirjutab ja kirjutab…

Aga nüüd nõud. Ja Leena tuleb loomulikult kööki kaasa oma pliiatsi ja paberiga. Ja kirjutab ja kirjutab…

Leena sündis 6.24 - st et hommikul ärgates on ta juba viieaastane. Tundub, et nüüdseks on lapsed juba selle aasta-vahetumisega harjunud ja erilist elevust ei ole. Oskar on elevil, et tema teab, mis me Leenale kingime, aga suutis selle Leenale ütlemata jätta.

Täna käisin Mustika keskuses kingitust otsimas. Ikka kaarega läksin mööda tüdrukute riiulitest. Leena on tohutu karvaste loomade armastaja ja nukunõudega mängib ta ka, aga kõik muu roosa laadam jätab ta täiesti ükskõikseks. Tal on üks barbi ja kui ma pakun, et võta barbi ka mängu, siis ta naerab ja ütleb: ma ei taha tädit oma mängu. Ma tahan ise ema olla.
No loogiline mingis mõttes. Tal on lihtsalt selline mäng, et kõik need mõmsikud ja beebinukk ja üks tavaline nukk on tema lapsed. Muidugi ei ole tädile seal mängus kohta.

Tordi jaoks võtsin maasikad sügavkülmast, sest Leena tahtis “maasikatega torti muidugi”.

Leena sünnipäev on alati tulnud rahulikult, ilma suurema erutuse ja kärata. Ma ei mäleta kui ta sai üks. Aga kui ta sai 2 siis oli ta nii haige, et ei saanud üleüldse aru, et miskid kingitused vm. Siis me kinkisime talle Tille ja nukukäru. Mõlematega mängib ta siiani. 3 aasta sünnipäeva ma ei mäleta samuti, aga möödunud aasta on küll meeles. Me kinkisime pruuni hobuse. Siis oli tal tohutu hobusemaania. Nüüd on see pisut jahutunud, kuigi mitte möödas. Ja tänavune sünnipäev lõpetab pidustused, sest suur pidu toimus laupäeval ära.

Leena on nii hell ja armas inimene, et perekond, kes ta kunagi “endale” saab on küll õnnega koos.

Aga nüüd maasikatort.

Issi: no kangust on temas ka.

Olgu siis. Jah. Kangust on temas ka. Õnneks.

Alanud aasta jätkub äpardumistega elektroonikavallas. Nüüd on katki läinud laste CD-mängija. Peab viima parandusse. Nad ei saa ilma selleta. Isegi parandusse on keeruline viia, sest praegu veel saab kassette kuulata.

Leena: Ei emme sa ei saa seda ära viia, mis ma siis kuulan?

Leena tõesti veedab suurema osa ajast oma toas, paneb puzzlesid ja kuulab plaate. Ja üürgab kaasa laulda. Meie ei näegi teda peaaegu. Ta isegi lastesaateid ei viitsi vaadata. Vahel käib oma perekonda mööda korterit taga otsimas. Perekond on tal suur ja ikka neid kaob vahel. Üks päev me otsisime kõik tema eeslit. Alles järgmisel päeval leidsime.

Leena oma perekonnaga magamas. Ma võtan mõne selli ikka päris ööseks ära ja panen voodi jalutsisse. Et Leena ise ka voodisse mahuks.

Leena: Ja opa ma ei saa ka ju tulla kui mul on koguaeg puzzletegemist, puzzle on niivõrd tore. Emme ma blogin oma päevast. Kui me ärkasime, siis me sõime ja siis me hakkasime Keviniga mängima ja me mängisime rallimängu ja tead, mis peale rallimängu oli, siis ma panin natukene puzzlet ja siis me hakkasime Keviniga mängima, et me pidime Ragnari eest põgenema. Aga nüüd ma räägin algusest. Läksime lasteaeda. Mängisime. Kevin tegi mingeid trikke nagu mr Bean. Meil on ühed värvilised asjad ja kui sa paned sinna sisse, siis… ta tegi spinneri ja läks aknalaua peale ja kukkus alla. Lõpuks spinner läks katki. Siis tuli hommikuring. Siis me haaksime Kiiraga luuletust lugema.
Külmapoisid pugesid külamtaadi põue,
külmataat aga kihutas nad otsekohe õue.
Sumasid seal õhtuni
kuni pehme lume seest
lumehangest välja astus lumemees.
Võttis nad üles, tegi pai ja mitu musi ka.
Ja ongi lõpp. Kas oli tore ruuretus (luuletus)?
Blogi seda, et.. ma räägin… sul oli juba ammu meelest ära läinud, et me käisime seal laeva peal ja saime selle võti. Ja poistel oli sinine ja meil oli punane. Ja meie sinuga kaotasime ära, aga poistel, issil ja Oskaril, on alles. Ja selle ma andsin Kevinile laenuks ja Kevin tõi mulle ühe auto laenuks. Kus see auto nüüd on. Aa. Ma ei viitsi enam blogida.

Ja jookseb autoga minema. Oskar aga veedab rõõmuga meie seltsi aega ja osaleb vestlustes täieeest. Nii tore. Ma olen ikka unistanud, et lapsed kasvavad suureks ja nendega on tore ilmaasju arutada. Et mitte enam kahekesi. Vaid kohe seltskond. Praegu siiski veel tekib kena seltskondlik vestlus harva. Enamasti tekib kisa ja jooks. Nagu praegugi.

Pühapäeval on lapsed kutsutud sünnipäevale. Oskar ei taha minna.

Oskar: Oh ei emme. Sinna tulevad ainult väiksed poisid ja tüdrukud. No need hullud väiksed. Minu sõpru ei tule ühtegi. Ma ei taha minna. Parem kui ma jääks haigeks.

Ega ma vist ei sunni teda. Sinna tuleb niigi palju lapsi. Ja Leena muidugi läheb. Kuigi Leena läheks koos Oskariga parema meelega, aga mis teha. See sünnipäevalaps on Leena sõber.

Nüüd on viimaks talv hakanud. Ma fikseerin selle siia. Möödunud aastast oli hea lugeda, et kunas lumi hakkas tulema ja kunas teda oli juba palju. Nüüdki siis kirja. Tuli lumi. Ja ilm on päris külm. Või no mis külm. -6, nädalavahetusel oli -10. Aga pole vist harjunud. Ma lõdisen terve päeva. Aga Leena köhahood ei ole alanud. Ei tea, kas kasvas välja? Oskar muutub järjest krobelisemaks. Nagu krokodill. Kanaaridel kadusid tal absoluutselt kõik hädad.

Issi: Sa Oskar pead hispaania keele ära õppima ja võtma mõne ameti, mis laseks sageli päikselistes maades käia.
Oskar: Oo jaa. Ma hakkan rekkameheks.

Kunagi sõitsin beebi Oskariga trammis ja üks vana mees vaatas teda ja ütles, et see on nii tark poiss, et temast tuleb autojuht. Vat siis.

Aga nüüd jätan järele. Mõnus siin heietada. Pikad postitused näitavad, et inimesel on aega ülearu. Aga ma tõesti naudin seda, et mul on aega ülearu. Mul ei ole peale lapsepõlve kunagi nii muretu elu olnud. Kaua see ei kesta. Võtan uued kohustused, aga seni naudin. Täna nt vaatasin peale õhtusöögi valmistamist ja nõudepesemist BBC pealt mingit koka saadet. Ja mul ei olnud mingeid süümekaid. Mõnus oli. See oli miski võistlus. Kolm kokka ja kaks kohtunikku. Kohtunikke šokeeris ühe koka poolt toidule kaunistuseks pandud tomativiilakad. Imelik??? Nad ütlesid, et see on kõige lollim (silly) asi, mis nad iial on näinud???

Leena: Nüüd ma tean emme! Pöial-Liisi on tegelikult Punamütsikese teinud.
Mina: Mis mõttes?
Leena: Noh, Punamütsike on Pöial-Liisi tehtud!
Mina: Kuidas?
Leena (kulmu kortsutades): Noh. Siuh, viuh. Niimoodi.

Ja jookseb minema. Ega ei saanud ikka aru. Mis seal ikka.

Täna on Luutsinapäev. Evelyn ütles, et sellel päeval ei tohi kududa. Mõtlesin, et miks siis ometi. Ja kudusin õhtu otsa. Nüüd lugesin, et Lucia ei tahtnud mehele minna, vaid tahtis Jumalt teenida. Eks kudumine seostub veimevakandusega. Uhh. Oleks päeval aru saanud, siis ei oleks õhtu otsa kudunud. Nüüd edasise õhtu veedan siis päevale kohaselt. Loen midagi hoopis.

Leena asub kirjutama jõuluvanale kirja, et anda teada, mis ta soovib. Ta soovib jõuluks mõmmi õde. Näeb tohutu vaeva ja kirjutab paberi peale MÕMMI ÕDE ja LEENA ja joonistab endast pildi. Oskar naerab ja Leena vihastab. Viskab paberi ja pliitasi ära ja sammub oma tuppa.
Oskar: Palun vabandust, mul kogemata tuli naer peale. No see on ju nii naljakas.

Mina Leenale järgi.
Leena: Mul ei tule ilus pilt. Ja ma ei tea, kas ta saab aru… ja ma tahtsin ju roolikelku ka…
Mina: Kui sa ikka ilusti kirjutad, miks ta siis ei saa? Aga ma ei tea, kas sobib niipalju asju küsida?
Leena: Aga jõuluvana toob ju meile kaks asja?
Mina: Nojah. Aga kas sa suudad kõik need roolikelgud jm kirjutada?
Leena: Ma joonistan. Näed siin on pätmänni auto, ma võtan selle sablooniks.

Ja Leena joonistabki väikese autoga mingi juraka ja…
Leena: Ma teen rooli ka. Ja siia ma kirjutan JÕL… Oi aga siia ei mahu. Ah siis ma kirjutan siia. No mis nüüd tuleb.
Mina: JÕULUVANA kui väikselt teed, siis siia mahub.
Leena: Titetegu! JÕULUVANA. Nii nüüd ma kirjutan meie elame linnas. Titetegu. Näed ma kirjutasin L.
Mina: No mis sa selle L siis kirjutasid, kui tahad kirjutada meie? Siis ikka M.
Leena: Titetegu! M. Mis siis tuleb? Kas L?
Mina: Mis L? No kussee L sul on? Kuula MEIE.
Leena: Hi-hii! Ära õienda!
Mina: Ma ei õienda, ma tahan, et sa mõtled ja kuulad.
Leena: Ma enam ei kirjuta, ma väsisin ära. Ma värvin hoopis.
Mina: Nojah, ega sul ei mahu ka enam palju kirjutada.
Leena: Ma võtan punase, sest ma tahan ju punast kelku. Oh emme! Ma pidin ju mõmmi õde ka joonistama. Tal peab olema roosa kleit. Oo emme! Ma oskan mõmmi kõrvu teha. Ah! Nüüd tuleb ta koluni moodi, aga ma ei taha teda klouni moodi joonistada. Näed ma tegin karu käpa. Ja teise teen ka. Ta kannab ühte oma mänguasja käes, see on hobuse pea. Ma teen hobusele silma ka. Näed.
Mina: Hmh. Aga see oli ju Õ täht ÕDEst?
Leena: Ah las olla hobuse pea. Ma värvin Leena ka ära.
Mina: Kas need on Leena jalad? Nii suured…
Leena: Miks sa naerad minu peale…
Mina: Ma ei naera ju!

Ja juba jälle viskab ta pliitasi ja paberi käest ja kihutab oma tuppa. Ei tule lohutamise peale tagasi ja ütleb, et ei saada pilti jõuluvanale!
Oskar: Saada issi teda lohutama. Issi lohutab nii mõnusalt ja siis ta lepib. Issi võtab sülle ja räägib. Mulle räägib sõjaasju ja see on väga mõnus kui ta üksi mulle räägib.

Nii saigi. Issi sai miski nipiga ta elutuppa tagasi, aga joonistada ta enam ei viitsinud. Õhtul pani koos issiga kirja ümbrikusse. Aga pildistada seda lubas ja arvutisse lubas ka tõmmata. Sisetunne ütleb, et veel sekeldusi palju saab meil tänavu olema nende kinkidega. Leenal esimene aasta midagi soovida. Möödunud aastal ta veel eriti ei osanud. Aga lihtsam on. Panen kirja siia ka üles. Ja päkapikud! Lugege siis kirja ja jätke meelde! Ei tea ju kas kiri päriselt ka teieni jõuab.

Te kõik kindlasti ootate täna Leena etendust! No ei jää tulemata. Leena asus ettevalmistuma koheselt koju saabudes. Isegi õhtusööki palus pakkuda hiljem.
Leena: Me einestame vaheajal. Ja nüüd emme oota! Teatris ja kinos ju ongi nii, et peab natukene ootama.

Leena tassib kohale plated võtab öö (sinine lastetekk kuu ja tähtedega) ja päeva (oranž lastetekk liblikatega), võtab kaelkirjaku lile, õhupalli, mõmmi ja lepatriinu.

Leena: Ma mängin nii, et nad läksid tsirkusesse. Ja tead kuidas mõmmi nendega sõbraks sai? Nad kohtusid tsirkuses. Ja salli võtame ka mängu. Teeme nii, et see sall oli sinna külge kinni seotud. Ma oskan ikka natukene siduda ka…

Etendus algab.
Leena (peenikese häälega): Tere mina olen Lill ja mina olen Lepatriinu ja mina olen Mõmmi ja mina olen Mõmmi Kaelkirjak.

(Tavalise häälega): Ja nüüd ma kutsun tsirkuse onu (õhupall). Näed ta viskab ennast õhku..

Nii. (Teatri häälega) Tip-tap, tip-tap, tip-tap nad läksid tsirkusesse ja Mõmmi oli ka tsirkuses.

Lill: Tere! Kes teie olete?
Mõmmi ja kaelkirjak: Mina olen Mõmmi ja mina olen Mõmmi Kaelkirjak.
Ja nüüd tegi tsirkuse onu trikke ja nüüd on tal päris võimane trikk… ma löön nagu küüntega üles… Onju äge!

Nii. Tsikus algab, proua Kuu! Sa tead küll, mis see tähendab, see on ju vene keeles. Oot, mis keeles me räägime?
Mina: Eesti.
Leena: Aga võibolla me räägime prantsuses… aga ei, siis oleks meil ju prantsuse lipp ka…
Nii. Tsirkus ootab proua Kuu!
Näed. Nüüd on õhupall proua Kuu ja teeb imetrikke.
Oleks tore saada sõbraks.

Vaheaeg… Nüüd einestame. Sul on ju kõht tühi? Mul on ka.

II vaatus
Leena: Nüüd lähme mänguväljakule. Head aega!

Oota ma käin korraks ära! Vaata ma tõin karu Puhhi ja Mõmmi voodiasjad.
Head ööd!
Nüüd on öö (platedele laotatakse öö).
Ma lähen ise ka magama.
Ongi homme.
Ärka üles mu lapsuke. Kohe algab päev (platedele laotatakse päev).
Täna öösel tahab Mõmmi Lille ja Lepatriinu juures ööbida.
Ja tuul tuli ja torm ja välku lasi ja kõik olid oma kodus. Ainult Mõmmi oli Lille ja Lepatriinu kodus.
Lill: Küll on vastik toas istuda!
Ja siis ilmub nende kass Triibu…

Näitleja roomates ära.

Eesriie!

Selline tore ja sõbralik etendus.

Aga torm on meil siin ka ja tuul ja miskit sajab. Jalad olid ikka täitsa märjad täna. Ja telekas näitas puid, mis oli ümber kukkunud. Ja mina nüüd mõtlen, et ei tea, kas suvila kindlustus veel kehtib? Ma just mõtlesin, et tänavu ei tee, et hoian kokku. Aga nüüd vaatan tormi ja…

Leena: Mulle ei meeldi keegi meie perekonnast.
Mina: Soh?
Leena: Oskar segab alati vahele kui ma räägin, sina magasid eile ja issi vaatab uudiseid.
Mina: Oh Leena!
Leena: Ja vanaema ja vanaisa ka ei meeldi, sest me ei lähe kohe sinna ja ükskord nad vaatasid telekat.
Mina: Oeh.
Leena: Ja Mari ja Aimar ka ei meeldi, sest me ei ole nende juures nii kaua käinud. Ainult mõmmi meeldib.

Selle jorina jutu lõpuks oli ta oma jutu üle nii rõõmus, et kõkutas naerda. Ja selleks korraks oli paha tujuga ühel pool. See on Leena.

Praegu Oskar koolis, meie kodus. Ootame natuke ja siis läheme talle järgi. Ilm päikseline (nüüd ajab pisut pilvi) ja kuiv. Tuul üpris jahe. Meil on akna taga kaks tamme. Üks on täiesti roheline ja teine kollane-pruun. Kase lehed kollased või maha kukkunud. Aga elutoa akna tagune kask veel roheline.

Leena: Emme ma tahan, et meil tuleks siia veel mõned jõmpsikad.
Mina: Soh!
Leena: 4 poissi ja 1 tüdruk võib ka tulla. Aga siis me peame arutama, mis me neile nimeks paneme. Oo siis on siin lõbus…aga alguses on nad vist titad?

Saime lasteaiast lõpukaustad. Vaatasime joonistusi. Seal hulgas oli ka palju nö töövihiku lehti, mida siis jõudu mööda oli lahendatud. Leenagi oli väga innukas oma saavutuste demonstreerimisel. Ma siis lõpuks arvasin, et äkki talle osta mõni selline töövihik.
Leena: Ei. Ma ei taha õppida. Siis ma muudkui õpin. Aga kunas ma siis mängin?
Mina: Ei no sa õpid natukene ja siis mängid. Sa võiksid ju tegelikult tähti õppida…
Leena: Ei. Ma ei oska ja ei taha. Mina mängin. Ja “L” tähte ma juba oskan. Ja “A”…
Mina: Aga seal töövihilkus on selliseid ülesandeid ka, mida sa oskad. No peab nt kolmnurki pildi pealt otsima.
Leena: Ei.

Kui ei, siis ei.

Mõne päeva pärast …
Leena: Emme, sa osta siis midagi õppimiseks, kust saab kolmnurki otsida… Ma mõtlesin, et ma ikka võin ühe korra neid kolmnurki otsida. Aga ma arvan, et ma suvel ei õpi.

Leena valvab hoolega, et keegi talle kogemata midagi ei õpeta, mida tõesti õppimiseks pidada võib. Tegelikult pole see muidugi ka tähtis. Ma lihtsalt arvasin, et kuna kõiksugused töövihikud Oskarile väga meeldivad, et äkki Leena ka… Et maal hea tegevus vahel puhkuseks. Üldiselt olen ma arvamusel, et ega tähti pole mõtet liiga vara õppida. Kui laps lugemiseks vaimselt küps, siis tulevad tähed paari päevaga. Varane tähtedeoskus pole mingil kombel seotud varase lugemisoskusega, mis omakorda pole seotud hilisema lugemise armastamisega.

Ja siia võiks lisada sellised toredad vanasõnad nagu:
Aeg antud atra seada;
Kaua tehtud kaunikene jne.

Leena oma kõrvapõletikuga kodus. Ülimalt rõõmus ja energiline ja tore. Me saame hästi hakkama. Ei sega teineteist. Praegu paneb ta juba 2 tundi puslesid Sirli-Siimu saatel. No vahepeal me sõime.

Mõne hetke pärast...

Käisin vaatamas kuidas mu ingel hästi puslesid paneb. Millegi pärast oli selle käigus vesi maha pudenenud… Aga laps rõõmus.

Leena: Oota ma käin korra kempsus ära. Vaatan mis seal on.
Aa. Issi on vist kõik korda teinud. Me enne keerasime seal jama kokku. Meil sai see mullitaja tühjaks ja me hakkasime sinna vett juurde panema ja siis tuli vett juurde ja vesi tuli seal välja ja hakkas kukkuma… Me oleks pidanud hoopis pesupulbrit sinna panema. Vesi ei aita.

Ega ei aita tõesti. Õnneks ei pannud nad siiski pesupulbrit, sest ega see ka ei aita. Aitab vedelseep või nõudepesuvahend. Jutt käib siis seebimullitajast, mille täna Leenale ostsin. See läheb ümber. Kui üks käsi tõuseb suu juurde, et mulle puhuda, siis teine käsi teeb umbes sama liigutuse, aga madalamal. Ja nii lõppebki see mullitamine peaaegu alguses.

37 emadepäeva kaarti on mul juba käes. Nii populaarne olen. Lapsi küll niipalju mul veel ei ole. On ainult kaks. Üks neist kahest on aga ülimalt produktiivne kaardimeister.

Leena: Emme näed ma tegin sulle emadepäevaks. Et sul oleks palju õnne. Sa võid neid vaadata, kui sul igav hakkab. Ja lasteaia peole võta need kaasa. Kui emadepäev tuleb, saad neid kõigile näidata. Ma siia kirjutasin Leena ka peale, aga pärast enam ei viitsinud.

Ei saa jätta ütlemata, et Leena köhib pisut. See on ettemääratud - kui mul on mingi plaan end kusagil hästi tunda, siis ei saa see plaan kindlasti teostuda. No ma ikka loodan, et ta ei jää päris haigeks. Ma lähen homme Tartu ja tahtsin sinna jääda ka ööseks, aga kui Leena jääb haigeks, pean õhtul koju tulema, sest issi ei saa mingil juhul jääda reedel koju. Vot.

Ja ta köhib. Tavaline elu.