Oskar ja Leena-Mai

Nüüd ma vingun. Täiesti tühi päev. Mitte midagi ei saanud tehtud. Olime Leenaga kodus. Leena magas palju ja tegeles oma asjadega, aga mina. No ma ei tea. Suppi keetsin. Aga töö, mis oli ette võetud, ei edenenud mitte üks põrm. Ja õhtul kui oleks tulnud voodi minna, ma avastasin, et asi, mille me oleksime ära pidanud tegema kaks nädalat tagasi, on ikka tegemata ja tuleb teha täna, sest seda on vaja kolmapäevaks, aga homme meid ei ole õhtul ja siis me pidime seda tegema uneajast.

See asi oli kasvatajatele piltide joonistamine lasteaia lõpu puhul. Tore ju tegelikult. Aga mitte siis kui pole aega ja Oskaril on harvaesinev nõme tuju. Tal kohe on vahel. Kui väga väsinud (aga väsinud oli ta seetõttu, et avastasin ta eile veel pool 12 lugemas). Ta käitub siis nii vastikult, et ma hoian tast tavaliselt eemale. Ta ei teegi midagi, aga lihtsalt käib närvidele kõigega. Aga täna ma pidin teda siis veel sellises tujus joonistama motiveerima ja häid soove kasvatajatele panema välja mõtlema.

Uhh. Saime tehtud selle töö. Pildid tulid ilusad ja soovid head. Aga mina olen täiega väsinud. Ja Oskar veel mõtiskles, et nõme, et peab joonistama, sest kunstitund oli ikka kõige: absoluutselt kõige nõmedam. Mis teha. Ta tegelikult joonistab täitsa normaalselt (minuga võrreldes), aga kas pole talle sattunud head õpetajat või on muu häda, aga ega ta joonistada ei taha küll. Ta joonistab minegid skeeme ja laevu ja ta tahtis väeosa skeemi joonistada ka kasvatajale, aga selle mõtte ma laitsin maha. Ja hea oli. See oleks kindlasti tunduvalt kauem aega võtnud. Ja lahingut ma ka ei soovitanud. Siis ta joonistas ühele puu ja lilled, teisele puu ja seened koos liblikaga ja kolmandale mere laevukesega. Ise leidis, et liblikas tuli kõige ilusam ja sellel veab, kes liblika saab. Nõme surve tegelikult minu poolt ja eks ta ise ka juba nagu “teab” mis sellisel puhul oodatakse. Aga väeosa skeem oleks tunduvalt temalikum olnud. Aga vot nii sai. Ja need skeemid vajavad ka põhjalikumat seletamist jne.

Praegu mõtlen, et suuremad joonistamishood on teda tabanud kui meie siin kodus oleme midagi joonistanud. Plaanide joonistamine nüüd, kui me plaane joonistasime ja muud joonistamised kui issi on talle joonistanud. Et ikka nii, et mida kodus tehakse, seda teeb ka laps. Ja siis ta põhiliselt loeb.

Leena joonistas ka. Aga temal ei olnud mingit probleemi teemaga ega viitsimisega. Ta teadis kohe, et tahab oma lemmikule, söögitädile, päikeselilled joonistada ja joonistaski. Teisetele tema ei joonistanud. Tegelikult pidid ainult kooliminejad joonistama, aga kuna Leena läheb uude lasteaeda, siis ta otsustas, et tema teeb ka.

Selline päev.

***

Leena: Emme mul hammas valutab.
Mina: Tee suu lahti. Sul on mingi täpp. See on nüüd kas komm või auk. Mine pese hambad ära ja tule uuesti näitama.
Leena: Oskar. Emme ütles, et mul on hambas kas auk või komm. Aga mina mõtlen, et mul on hoopis pomm ja siis ma plahvatan. Hi-hi.

Siiski ta ei plahvatanud ja auku ka ei olnud. Oli komm. Aga aja arstile võib ikka panna. Mõlemile.

Oskar: Emme kas poes müüakse niukseid asju nagu detektiivil vaja on.
Mina: Ma ei tea, mis tal vaja on.
Oskar: No ajusid kindlasti. Siis püstolit, siis luupi, hästi teravait silmi. Ühendust politseiga. Aga seda ei ole ilmtingimata vaja….

Ega vist ei müüd poes. Oskaril on jälle detektiivi periood. See algas ootuspäraselt koos Poirot´iga.

Täna käis lasteias turvamees Falkist. Väga lahe oli olnud. Rääkis ja andis lastele värvimise vihiku, kus olid vastavad pildid, mida ta siis oli kommenteerinud. Lapsed taasesitasid need kommentaarid õhtul. Väga asjalik ja kasulik. Et kes on varas ja mida tohib ja mida ei tohi ja miks peab sõna kuulama ja kui toredad on hästikasvatatud loomad ja siis ka mõistagi lapsed. Vaidlus tekkis (mul lastega, kes taasesitasid falgimehe teksti) pildi juures eksimisest. Et kus on parem eksida, kas metsas või linnas.
Mina: No linnas ikka mu meelest.
Oskar: Ei. Linnas on liiklus ja… Sa ei taha ometi turvamehega vaielda.
Mina: No aga linnas sa saad inimeste juurde minna ja abi paluda, aga metsas sa külmud lihtsalt põõsa all surnuks.
Leena: Emme, aga sa võid metsas puu otsa ronida ja vaadata, kus su vanemad on.
Mina: Ise oled metsas käinud ja tead, kui raske on leida puud kuhu saaks ronida ja isegi kui leiad, siis ei näe nagunii midagi.

Nad ei uskunud mind. Sest mis olen mina turvamehe vastu. Aga ma ikka vaikselt imestan, kas turvamees polnd metsas käinud. Ja arvan endiselt, et hullem on ikka metsas eksida.

Ma oma päevast ei peagi kirjutama, sest te nagunii teate, et ma muud ei tee kui koristan. Siiski, siiski lõpp hakkab paistma. Tajtsin täna ka muuks aega leida, aga ei õnnestunud. Ilm täna soojem. Päike endine.

Aeg lendab kevade poole. Ja tänavune mai pudeneb käest enneolematult kiiresti. Blogidagi pole jõudnud, viitsinud. Kuigi vahepeal on palju põhjust olnud. Panen mõned märksõnad.

Kolimine. Põhiüritus mõistagi. Nüüd oleme juba nädala elanud uues korteris. Oleme väga rahul. Lapsed eriti. Igal on oma tuba ja oma süsteem asjades. Väga lahe oli lastel asjade sorteerimine. Vanas kodus oli neil ju üks tuba, mistõttu ka ühised asjad. Kolimise järel oli vaja kõik nende asjad ära jagada. See sujus ootamatult valutult. Esiteks omad asjad. Aga raamatud ja plaadid ja lauamängud jne jagati nii, et Oskar valis mõned üksikud, talle eriti olulised välja ja ülejäänud võttis Leena rõõmsalt omale. Oskar ei tahtnud oma tuppa midagi üleliigset, aga Leenale tundus tore kui on palju erinevaid asju riiulile panna, et äkki läheb vaja. Oskar tegeles põhiliselt raamatute sorteerimisega. Ta tekitas kaks suurt alajaotust. Ajalugu ja lihtsalt raamatud. Plaadimängija läks Leenale. Ühel hetkel ostame Leenale uue ja siis saab Oskar vana endale, kuniks sellelel vanal elu.

Lasteaeda läheme endiselt jala. Lapsed ratastega. Minek kestab umbes 20 minutit. Väga mõnus hommikune jalutuskäik. Uuest aastast läheb Leena uude lasteaeda, mis on kodule lähemal. Sest arvatavasti talvisel pimedal hommikul ei tundu jalutsukäik nii tore. Pealegi lõpetab praegune rühm tegevuse, sest enamik lastest lähevad kooli ja väiksed jagatakse lasteaia peale ära. Leena parim sõber Kevin läheb Hiiumaale elama. Et ei jäägi Leenal muud üle kui endale uued sõbrad leida. Ma tegelikult muretsen Leena pärast rohkemgi kui Oskari pärast. Eile käisime uut lasteaeda vaatamas. Leppisin juhatajaga kokku, et tulen alguses Leenaga koos.

Oskari kool on uuele kodule väga lähedal. Tore. Saab jala minna. Ei ole kümmet minutit see jalutuskäik.

Emadepäeval käisime loomaias. Oli tore käik. Sõime jäätist ja sõitsime karuselliga ja mõnda lamavat looma nägime ka. Ilm oli nii palav, et tegelikult oleks sama hästi võinub vaadata pildiraamatut: puu all lamavad loomad. Siiski oli tore jalutuskäik.
Leena: Emme eks ma olen hea, et ma väga pressisin sulle peale loomaaeda ja sa ikka hakkasid vastu, aga ma ei andnud alla ja nüüd on oo kui tore.

Nii oligi. Leena juba mitu nädalat rääkis, et peame loomaaeda minema.
Leena: Emme mul tuli nii suur loomaaia isu. Ma suren ära kui ma ei saa loomaaeda. Hiljem ei saa. Siis mul võib isu ära minna.

Isu siiski püsis. Ja jäätise isu kah.

Ükspäev siin möödunud nädalal käisid lasteaias korvpallurid. See tekitas küll suure elevuse. Igatpidi arutleti seda käiku ja mängu ja mehi. Ikka tippmängijad käisid. Valmo Kriisa ja Davis Reed ja veel keegi.

Oskar: Kasvataja ütles, et te peate küsimusi küsima, et te näete neid viimast korda. Aga mina ei näe neid viimast korda. Mina hakkan korvpalluriks.

Leena: Aga sina Oskar pidid ju tekst-tekst-tiiviks hakkama? Aliina küsis neilt telefoni numbrit. Ja see vastas 5555555. Kersti on Kalevi fänn. Must mees oli ka. Must mees läheb varsti teise gruppi. Aga teised ei lähe. Ja mustale mehele ei tohi neeger ütleda, sest siis ta hakkab nutma. Kasvataja ütles…

Jne. Väga palju muljeid.

Ilm on külm, aga päikseline. Kõik puud-põõsad õitsevad. Lubatakse öökülma.

Meie nõiad kihutavad praegu ratastega õues ringi.

Minu jaoks, kes ma olen ometigi endine Tartu üliõpilane, ei ole volber kunagi nõiandust tähendanud. Vastupidi. Aasta üks pidulikumiaid sündmusi oli see Tartu ajal. Tohutult mälestusi ja elevust ja… Sõnul seletamatu. Nüüd pole enam mitu aastat käinud. Ikka mõtlen, et peaks minema, aga alati satub midagi vältimatut ette ja ikka ei lähe. Tänavu oleks olnud õige minna. Ilm ju selline. Kaunimast kaunim. Aga see kolimine ja üldse sada asja, et ei saanud praegu küll Tallinast mujale paikneda kogu seltskonnaga. Jääb vaid ohata, et ehk tuleva aastal on sama kaunis ilm ja siis ma lähen, lepin vanade sõpradega kokku ja…

Aga nõiandus tuli linnapeale juba meie ajal ja seda tuleb üha juurde. Tänavu oli ka lasteaiast korraldus lapsed nõidadeks riietada. Mul ei olnud aega midagi õmmelda ja ostsin maskid ja mütsid. Seisin seal karnevali poes ja müüja õhutas takka, et ostke, ostke, igal aastal läheb vaja. No ma siis ostsin. Et igaks aastaks. Kuni ülikoolini.

Eile oli põhielevus nõiariietest ja maskidest ja mütsidest. Lapsed ei suutnud voodissegi minna, tahtsid igat pidi riideid kombineerida ja proovida. Ma ainult kordasin vahele, et ärge ära kaotage, et hommikul ikka üles leiame. Oskari voodist korjasin kokku need asjad kui ta juba magas. See oli talle siis see kindel koht, kust üles leiab.

Lasteaeda jõudes olid teistel juba nõiariided seljas ja tohutu kisa-kära. Ega siis nõidu ei suudeta ohjeldada. Ja nii see nõiaüritus neil oli. Kui ma õhtul järele läksin, olid nõiariided ikka seljas. Oskar ütles, et üritus oli jama ja Leena ütles, et “täitsa võrratu”. Mine võta kinni. Selle “jama” põhjus võib olla ka selles, et saabusid uue kuu ajakirjad ja Oskar oli ametis nende lugemisega. Selle kõrvalt tundub talle iga asi jama.

Tegelikult on meil see uus asi, et lapsed käivad omapead väljas. Issi ei ole tahtnud lubada. Mina korra lubasin ja andsin neile issi jaoks trumbi, et “aga me oleme juba olnud, emme lubas”. Ja nüüd nad käivadki õhtuti väljas. Lapsevanemale väga mõnus. Ja linnalapsed ju. Peavad harjuma. Mul endal oli kooliks juba “pool maailma”  läbi kolatud.

Aga nüüd ma pean veel pakkima ja koristama. Kuniks lapsed tuppa tulevad.

Oskar: Täna hommikuringis kasvataja küsis, et mis linnud lendavad lõunast tagasi ja mina ütlesin, et pappa pizza.
Mina: See on ju kasvataja kiusamine.
Oskar: Ei. Talle meeldis.
Mina: Ah ära aja.
Oskar: No talle meeldib ju hea huumor.
Mina: Ja see on sinu meelest hea huumor?
Oskar: Jaa muidugi. Ma ise küll möirgasin naerda ja poisid ja isegi tüdrukud. Ja kasvataja ka.
Leena: Ei kasvataja küll ei möirganud. Kasvataja pahandas Kaspariga ja pani meid nurka.
Mina: Sinu nurka???
Leena: Jaa. Jube äge.
Mina: Mis seal ägedat on. See oli paha lugu ju? Mis te tegite?
Leena: Me… ma ei teagi enam. Ahjaa. Minul oli valge asi käes ja siis Kaspar võttis ära ja mina võtsin ära ja…
Mina: Ja rabelesite. Kas sa saad aru, et see oli pahasti tehtud?
Leena: Jaa-jaa saan küll. Räägi nüüd Oskariga. Et Oskar oli nurgas.
Mina: Oskar! Kas sina ka olid nurgas?
Oskar: Jaa olin küll. Me kõik olime.
Mina: Ah. Mis sa ajad. Kogu rühm või?
Oskar: Ei meie poistega.
Mina: Mis te tegite?
Oskar: Ma ei tea, me rääkisime anektoote ja istusime täitsa vaikselt.
Mina: Raske uskuda.
Oskar: No me natukene võitlesime ka…

Saa sa nüüd aru, kas tehtigi üldse muud peale nurgas seismise. Aga lapsed ise on rõõmsad. Ja kasvataja ka ei kurtnud, et vast siis ikka midagi väga hullu ei olnud. Leenal jäi Mõmmi koju. Leena ütles, et ta nuttis enne magama jäämist, aga Oskar andis talle oma padja ja siis ikka tuli uni. Hommikul lähevad nad tõukeratastega ja ei saa ise midagi kaasa võtta. Kõik jääbi minu peale. Mina aga vaatan, et üldse seltskonna mingil mõistlikul ajal välja saaks ja üritan riideid jm võtta kaasa. Ja Oskar tahab, et võetaks raamat ja… nii see Mõmmi täna koju ununes. Leena ise unustas ta ukse juurde valmis panna nagu ta tavaliselt teeb.

Täna sadas. Oli küllalt jahe, aga siiski kevadine. Kevadine vihm on ilus ja hea. Ja natukene harvendas tolmu, mida siin Tallinna tänavatel on liiga palju. Kõik autod on hallid. Meie oma eriti.

Leena: Emme Ragnar ütles, et konnal on jalad ja neid süüakse. Kas need on tervislikud ka?

See on küll küsimus suurele ringile. Mina ei tea, kas konnajalad on tervislikud.

Üldiselt on kevad. Täitsa ilus ja hea. Kõik kuivab. Lasteaia riiete küljes on nüüd ainult väike pori. Ja riide ei oska lapsi üldse panna. Et mis mütsid ja mis joped ja kas kindad ja mis saapad? Nii igal hommikul ja igal õhtul saan täiesti higised lapsed lasteaiast kätte. Ma ju ei tea, et mis ilm ja milline tuul on kui nad õue lähevad. Aga seal on tavaks, et kõik pannakse selga, mis kaasas. No ega kasvatajad ei suuda ju kõigi laste riideid mõelda. Ma ei suuda kodus kahegi riideid. Nõme on see, et Leenal oli täna väike nohu ja kardetavasti see keerab end nädalavahetuseks haiguseks. Ja meie plaanid, mis plaanitud, võivad minna vett vedama. No nüüd kraaksun häda. Praegu on ta siiski veel pigem terve. Ja homme läheb lasteaeda, sest nad lähevad linna. Lähevad loodusmuuseumisse. Mina jään koju ja teen kevadkoristust. Või plaanin teha. Näis palju jõuan. Mitmed muud asjad on ka veel plaanis. Kiire aeg. Aga kevadel on energiat ka topelt. Et olgu see kiire pigem nüüd kui sügisel.

Taaskord hakkab Oskar mulle rääkima loitsudest jms.
Mina: Kuule, ma ei usu neid loitse. Need ei ole päriselt olemas. Räägime muust.
Oskar: Oeh. Kuidas sa aru ei saa. Kuidas sa ei usu. Ühte loitsu oskad sa ise ka…
Mina: Appi! Ära piina mind!
Oskar: Emme! Kuula! Kas sa siis ei suuda aru saada, et ema oskab armastuse loitsu ja ta paneb selle lapsele peale. Sa ise ju paned.

Saan ju aru küll, miks ei saa. No vot. Selline õppetund minu kärsitule loomusele.

***

Täna oli lumi. Ja talv. Lasteaeda läksime kelguga. Ma tavaliselt ütlen, et ah homme võtame, kui on värske lumi, aga tänavu on homme juba lumi läinud olnud, sestap tuli seda teha täna. Ja tundub, et saab teha ka homme. Aga segadust on palju lume ja talve jm-ga.

Leena: Kuidas siis tuli lumi? Kas lumi läheb homme ära ja siis on jälle sügis? Kas nüüd tulevad jõulud? Sügis oli talve asemel, eksju? See oli ime, et tuli lumi. Täna on talv. Ja homme ka on.
Täna räägiti pisikutest. Et kui sa aevastad, siis pead panema käe ette, sest aevastamise pisikud lähevad teisele külge ja ta aevastab ka. Ja asju peab teisega jagama, aga kui ei jaga, siis teine ütleb: kadekops, soolatops. Ja siis läksime meie Kiiraga esikusse ja tegime sellist mängu, et kui lilli oli ühepalju, siis me ütlesime ühepalju. Ja peale esikut hakkasime voolima. Voolisime kraanikaussi. Ja inimest ka. Me tegime ühe vorsti ja siis vajutasime pöidlaga. Ja inimene oli ka, pea ja jalad ja… Ja meil väikestega läks kõige rohkem aega. Aga siis läksime võimlema. Täna oli õnneks see kasvataja, kes ei käse kõrgushüppeid hüpata. Ma ei taha, ma olen ju väike ka ja ma ei jaksa nii kõrgele hüpata. Me ei ole kunagi proovinud. Ja siis kasvataja pahandab. Ükskord ma isegi seisin seal rivis, aga siis märkasin, et Kevin ja Kaspar ja Sandra istuvad batuudi peal ja ma läksin ka nende juurde. Me ei hakka hüppama, sest me ei jaksa. Peale seda tuli õueminek. Siis me panime riidesse. Siis ma võtsin oma rooliga kelgu. Kevin ja Patricia aitasid mind ja Patricia vedas mind ja ma lubasin teistele ka. Ja ma kukkusin täiega lume sisse, nagu oleks keegi mu lume sisse matnud ja mul hakkas jube külm. Ja me tegime ühte mängu sellist. Alguses tegime tsipake sellist mängu, et kui öeldakse maa, siis sa hüppad maa peal ja kui öeldakse vesi, siis sa hüppad ette. Ja peale seda tuli päris äge mäng. Me pidime paari võtma ja keegi oli kull. Ja see pidi kellelegi kolmandaks võtma ja siis pidi teine ära minema. Ja kui me tuppa läksime oli mul nii külm ja nii jube uni, et ma magasin terve lõunaaja.

Nonii. Nüüd läks Leena hambaid pesema, muidu oleks ta veel kaua siin bloginud. Niigi on kell juba liiga palju.

Lasteaias oli lapsevanemate koosolek. Lasteaia lõpetamise teemadel. Hakkabki see aeg kätte jõudma. Uudised peal.

Ma olen täiesti ärritatud hommikusest lasteaias olemisest. Viisin lapsi, olin seal umbes 6 minutit ja kuulsin ja nägin nii palju, et süda valutab. Neil olid taas asenduskasvatajad. Nii söögitädi kui kasvataja. On ikka häda küll kui kasvatajal on kolm väikest last. No kindlalt on ta rohkem kodus kui tööl. Aga tänaseid asenduskasvatajaid ei onud ma varem näinud.

Kasvataja (ühele poisile, kes läks sukapükstega rühma): Mine kohe ära, titad käivad sukapükstega, mine pane riided selga. Sa ei ole ju tita.
(Teisele poisile, kes seisis keset rühma): sa oled kuri laps ja kui sa kuri oled, siis ma viin su siit minema.

Üks poiss kasvatajale, nähes esikus Oskarit: Oskar on ka kuri laps. Tema ka jookseb Joosepiga. Näed, kuri!
Kasvataja: Kes on Oskar?

Siis naeratab mulle kohmetult ja pragab rühmas edasi ikka, et kes on kuri ja kes ei ole kuri ja head lapsed istuvad tooli peal… Jubeeeee! Süda muret täis. Lapsed peavad selliste hulludega terve päeva veetma. Eks ma õhtul kuulen.

Söögitädi küsis Leena käest, et kas ta sööb ja enne kui ma sain välja astuda kuulsin kuidas ta hüppas Leenale peale, et tuleb süüa, pole mingit juttugi. Läksin tagasi ja ütlesin, et me oleme kodus söönud.
Söögitädi: Kust mina pean teadma, igaüks tuleb ja…
Mina: Kuulake siis mis laps teile ütleb, ta ju teab.

No nii vastik tunne on küll. Kust sellised hoiakud ja suhtlemisstiil? Keskealised inimesed, kas siis elu ei ole õpetanud, et kui suhtled leebelt, siis sujub kõik leebelt. Aga kui kärkima hakkad, siis nii peabki. Ja kui väsitav on selline äkilisus. Meil on lapsed üldiselt harjunud, et kui neilt midagi küsitakse, siis nad vastavad nagu asi on ja neid ka usutakse. Näis näis. Olen tõesti valmis juhatajale helistama, kui õhtul kuulen, et selline terroriseerimine jätkus. Loodetavasti nad lähevad vähemalt õue. Seal saavad vabamalt hingata.

Ja kodus unustasin tilkuva boileri alt kausi tühjendada. Nüüd lohutan ennast, et ah mis seal ikka. Päevaga tilgub väikese kausi täis. Et ega see ei uputa, vaevu jõuab põrandale. Aga ikka nõme. Lükksime sellega tegelemist edasi, sest fimo jm tundus mõnusam. Nüüd enam ei lükka edasi. Näpitsad leidsin ka üles.

Tõeline peavalupäev. Ainus hea asi on, et lubatud tormi ei ole kusagil. Aga kõik muu on vastik, nastik, rästik.

Õhtul…

Laste päev laabus hästi, sest need kasvatajad olid neil ainult korraks. Varsti tuli nende söögitädi arsti juurest ja teised inimesed läksid ära.

Oskar: Ma tean neid kasvatajaid, nad on teisest rühmast. Ma tihti olen mõelnud, et tore, et nad meie rühmas ei ole. Et meie kasvatajad on nii lahked.

Aga kusagil nad on…

Täna otsustasin, et ah heeringa karpe (neid kileseid) ja hapukoore pakke ei hakka pesema. Muus osas olen süsteemi läbi mõelnud ja hakkan siis ka nüüd sorteerima lõplikult. Ma olen ühtteist ka varem sorteerinud ja lugenud selle kohta palju, aga biojäätmed on ikka võimatu siin kortermajas pisikeses köögis eraldi panna tundunud. Nüüd ostan mingi kaanega ämbri ja loodetavasti toovad nad konteineri ka. Eks see on harjumuse asi. Üldiselt ma tervitan üldist prügisorteerimisekohustust. Uude korterisse (millal see ükskord tuleb, eh) tahaks köögihunti uurida. Jube mõnus oleks. Aga ei tea kas ka keskkonnale mõnus. Arvamused vastakad. Samas kui mõelda, et ökohullus Rootsis maksab omavalitsus pool kinni, siis ikka vast on hea keskkonnale? Teisest küljest nad seal Rootsis ei kustuta tulesid ega midagi, et ei tea, kas nad siis seda köögihunti kah nii hästi teavad…

Sellised mõtted ja probleemid uue aasta alguses. Teine asi, mis tähelepanu äratab on pikad pühad. Kui eile tööle läksin oli bussis peale minu veel 6 inimest. Kus kõik on? Nagu see Pelle või Palle, kes üksi maailma jäi. Ja lasteaias on ka 6 last ainult. Inimesed puhkavad. Huvitav. Me peame küll tööl käima. Isegi ajalehed ilmusid täna juba. Ja bussijuhid ja poemüüjad ka ju tööl. Kes siis ei käi?

Tegelikult ei ole mul kurb meel, et tavaline elu peale hakkab. Ega ei jõua lõputult pühatada. Siin kodus pole ju miski lamamine. Ikka üks pidev koristamine ja söögitegemine ja nõudepesemine ja söömine kogu see aeg. Tööl on päris mõnus. Keegi ei jookse pikali ega röögi kõrva ega ürita lauamängus sohki teha ja kui üritaks, siis teine ei paneks selle peale röökima…

Oskar ütles eile kasvatajale, et kui tema kooli läheb, siis Leena läheb teise lasteaeda, sest kasvatajad ei saa siin lastest jagu. No muidugi minu sõnad. Kontekst küll teine. Esimese hooga oli mul piinlik, aga siis enam mitte eriti. Kui ikka muusikatunnis midagi eriti teha ei saa, sest kolm last segavad ja need sõnad ja jutud ja juhtumused, mis lasteaias aset leiavad ja see kisa kui ma lähen vahel… Oi-oi-oi. Üks kasvataja on tegelikult hästi tubli. Aga teine karjub laste peale ja … Või kuulen lihtsalt seda elu rohkem, kui käin Oskarit kooli viimas, siis peab mõnikord ootama ja siis näen paratamatult. Minu jaoks on indikaatoriks ka see, kui lapsed on õhtul närvilised. Kui lasteaias on kõik korras, siis nad ei ole. Aga ma ei tahtnud tegelikult halada. Olen varem sel teemal juba halanud. Aga tõesti kui me kolime ja kui vähegi saab koha mõnes teises lasteaias, siis paneme ta mujale.

Selline elu siis ja selline jutt. See on see häda kui blogid õhtul hilja. Siis on väsimus peal ja kõik mõtted selle varjundiga.

Homme olen kodus ja koristan. Terve päeva. Tegelikult on see mõnus väljavaade. Sest ma olen kodus üksi! Kui nüüd mõni ootamatult ei haigestu. Seal nad köksivad. Oskari haigust ootasime juba Ojaveeres. Nüüd märkan, et siiski on ta ära ravinenud. Kõik see veekeskus ja surnuaiad ja muud külmetamised. Selline elu on teda ennegi tervendanud. Et siis kõigile köhijatele! Väike külmetamine surnuaias ja mõõdukas külmetamine veekeskuses otsa! Ravib hästi.

Oskar: Täna on kõik päevad. On lasteaiapäev, koolipäev, jõulupeopäev, argipäev, esmaspäev… Kas saaks siis veel mõned päevad? Kas saaks telekapäeva ja arvutipäeva kah?

Näis. Näis. Praegu nad vaatlevad oma kommipakke, mis jõuluvana tõi. Oi kui palju komme.

Leena: Šampus lauale! Täna on tegelikult peoke!
Oskar: Ma teen ruttu lahti, sest mu sööbikud ja pisikud juba ootavad. Neil peab ju ka jõuluajal tore olema. Oodake natukene, kohe tuleb. Täna ma küll vist süüa ei taha.

Ja kommitäis suuga loeb Oskar Leenale ette, mis peab kingiks saadud meisterdamisraamatus tegema. Ei tea kas jäävad haigeks nii suurest kommi söömisest? Endale panin verivorstid ahju. Leena lubas neid ka süüa.

Pidu oli tore. Täitsa jõulune. Jõuluvanale esinemisega olid aga omamoodi lood. Kõik lapsed lugesid ühte luuletust. Üksikud olid midagi ise õppinud. Oskaril oli miskine luuletus, aga kuna ta oli üks viimaseid, siis olles kuulnud juba oma 10x järjest sama luuletust, alustas temagi sellega. Poole pealt taipas, et vale asi ja luges oma luuletuse veel otsa. Leena aga läks taaskord improvisatsiooni peale välja. Et läheb, teeb suu lahti ja luuletus tuleb: Päkapikk, päkapikk on väike mees… emme! Minul ei olnud midagi lisada. Õnneks jõuluvanale sellest piisas. Aga enne kodus kui ma soovitasin Leenal midagi õppida või vähemalt mõelda sel teemal, siis ta ütles, et tal on küllalt luuletusi ja igakord siis luges midagi huupi oma peast. Eelmisel aastal ta laulis ja täitsa päris laulu. Aga tegelikult pole vahet, sest suu on mõlemil ühtviisi kommi täis.

Leena: Eks jõuluvana hiilib poes ringi ja ostab. Keegi ei näe, et ta seal hiilib.

Tegin Karini retsepti järgi uut kooki. Nii hea lõhn. Ja maitse kindlasti veel parem.

Aga kirjutama hakkasin, et te vaataksite seda. Polegi muud öelda kui, et lai on maa, nii suur kui ime.

Lapsed olid täna teises rühmas. Neil ei olnud kasvatajat ja asendajat ei leitud. Leenale meeldis väga, aga Oskarile ei meeldinud üldse. See on väga tüüpiline. Leenale meeldisid võõrad mänguasjad, teine kasvataja, uued voodid ja sealse rühma väiksed lapsed: ma panin nad kelgu peale ja viisin mäest üles. Nii lõbus oli. Aga Oskarile ei meeldinud ei mänguasjad ega voodid: ma ärkasin paha tujuga ja pärast ei läinudki enam tuju heaks.
Praegu kuulavad nad plaati ja hakkavad magama jääma. Käisin igaks juhuks vaatamas, et nad mingit lollust ei tee. Leena oli juba magama jäänud, aga Oskar oli ennast hommikumantlivööga voodi külge sidunud. Ja lahti ei lubanud teha. Oh jah.

Lumine öö.

Meil on lasteaias söögitädi haige ja teda asendab üks tohutu suur mees. Nii soorollides olen kinni, et tunnen vajadust see fakt siin fikseerida. Aga see mees on tore ja meeldib lastele väga. Ta mängivat nendega viskamise mänge. Aga ta on tõesti suur. Oskar isegi leidis, et ta on nii suur, et tema kohta võib lausa paks öelda: “ja tead, kui ma teda vaatan, siis mul läheb kartulikrõpsude isu täiesti ära”. Mis on jälle tore, sest see on üks Oskari suurimaid isusid. Ta ei saa neid peaaegu kunagi, aga mälestused on võimsad. Sünnipäeval ostan.

Aga muidu on tavaline novembrine reedeõhtu. Pime ja niiske. Kodus on soe. Peaks midagi küpsetama, see annab novembrile võlu. Homme küpsetan. Miski haigus tikub kallale. Mulle. Hea, et on reede.

Oskar käis lasteaiaga KUMUs. Väikseid ei võetud. No Leena oli ikka kurb küll. Aga mis teha. Õnneks oli mul kotis tükk šokolaadi. Šokolaad leevendab Leenal ka kõige suuremad mured. Ja õhtul arvas Leena, et väga mõnus oli maha jääda, et neile tuli üks uus kasvataja, kes oli väga tore ja viis nad teise liivakasti.
Oskar: Me läksime trammiga ja mina istusin Kenti kõrval, aga ma ei vestelund Kentiga, sest ma vaatasin aknast välja ja see oli nii põnev… Ma nägin McDonaldsi märki ja … Põhiliselt vaatasin inimesi. See oli väga huvitav. Ma nägin nt ühte väikest vanameest ja…
Kui me trammilt maha läksime, siis seal me olime juba olnud. See oli Kadriorg ja muuseumis pandi meile kleepsud rinda ja siis ükt tädi tuli meie juurde. Ja ta oli hästi tore ja pärast me läksime ühte ruumi, kuhu tavalised inimesed ei pääse ja me joonistasime seal tütarlast kannuga. Aga mina unustasin kannu tegemata. Ja siis me vaatasime pilte. Ühe pildi peal oli Herakles ja kui tädi küsis, et kes see on, siis mina kohe kõige esimesena ütlesin, et Herakles. Ma sain sellest kohe aru, sest Heraklesel on ju selline lõvi nahk niimoodi üle.
Ta võitles põrgukoeraga.
Ja seal oli veel näkineiu ja ta oli nõid. Ta laulis nii ilusasti, et ta meelitas meremehi ja nad sõitsid karile, uppusid ära või läksid veekeerisesse. Siis läksid mungad ja panid oma ristid sinna ja lugesid oma plaveid, aga nõid pääses.

Käisime täna siin kohalikus raamatukogus. Oli täpselt nii tore kui ma ootasin. Lapsed said kõiki raamatuid, mis silma puutusid, näppida ja paremad koju võtta. Lugesime ja vaatasime oma 1,5 tundi. Soe, valge ja sõbralik oli seal. Lastel oli aga päris raske aru saada, et see pole pood ja siit võib niisama võtta. Algul käisid ikka, et ostame selle ja ostame selle, aga kui ma iga asja peale ütlesin, et olgu, võtke-võtke, siis tundus see koht neile ikka täitsa vaimustav. Üldiselt tundusid Oskarile vene raamatud lahedamad - kaanepildid olid püstolite jm-ga. Eesti keelne lasteraamatu valik on tunduvalt pedagoogilisem.

Naasesime koju 3+3 raamatuga. Leena võttis mingi hiire raamatu, sokikolli ja ühe oota sa. Ja Oskar võttis Kalle Blomkvisti, mida ta veel lugenud ei olnud, mingi piraadi raamatu ja adapteeritud Sherlok Holmesi. No mulle ei meeldi eriti need adaptsioonid, aga see vist kehtib peamiselt raamatute kohta, mis on nii head kirjanduslikult, et neid peab originaalis lugema. Aga see vist võib olla adapteeritud ka. Aga ega ta minu arvamust sel teemal lõputult ei kuula ka. Ja õige on. No Aarete saart ma selles variandis ei tahaks. See on nii lahedalt ülesehitatud. Oskaril on praegu originaal käes ja tal on see juba poole peal, aga tegelikult ta jääb sellest ilma, sest kõik see lugu ju tuleb läbi mitme vaatenurga ja peab ise pilti kokku panema, et ikka väga lahe. Aga ma arvan, et tema seda pilti küll veel kokku ei saa. No aga las loeb. Või jätab pooleli. Nüüd on ta Sherlok Holmesist vaimustunud.
***

Oskar: Emme ma arvan, et tänapäeva lapsed üldse ei karda midagi.
Mina: Misasja?
Oskar: No mõistad. Vanasti usuti kõiksuguseid tonte ja kummitusi ja siis ju vanaaja lapsed neid kartsid. Aga tänapäeval neid ei ususta ja lapsed ei kardagi midagi.

***

Issi (loeb ette uusi Päevalehe raamatuid): …. Ja Gabriel Garcia Marquezi armastus ja teised deemonid…
Oskar: Oo selle ostame… Deemonid…
Leena: Jaa selle ostame… Gabriel…

***

Ja veel pidin kirjutama spordipäevast suurtele, lasteaias. Oskar ei tahtnud minna, aga pärast oli väga tore olnud.

Oskar: Ikka tohutult lahe oli. Tead kõige kuulsamad jalgpallurid olid seal ja kõige efek…, efektis… efektiivsem ründaja ja Mart Poom oli väravas ja me lõime talle peale. Ja mina sain kaks lööki sisse… aga ma arvan, et neilt ei oleks see löök erilist raskust nõudnud… aga nad tahtsid lastele rõõmu teha.

Ja pärast said kõik kommi ja kõrrejooki ja väikestele viidi ka, kes olid lasteaeda jäänud. Spordipäev toimus staadionil.

Tänane ilm on heitlik - sajab ja ei saja. Isegi päikest on olnud. Temperatuur näitab ca 10*, nagu juba pikka aega.

Hullult jooksevad praegu. Aga ma ei ütle midagi. See on köhale kasulik. Kuigi köha hakkab ära minema. Kui homme ei oleks hambaarst, siis saadaks nad homme lasteaeda. Et nad jookseks seal.

Aga muidu on lapsed ikka väga lahedad. Ma siin möödunud nädala lõpus heitsin meelt, et Oskar ei räägi ja toriseb ja tujutseb. See läks kohe üle, kui sai kodus lesida. Ühelt poolt tore, et ta päriselt on ikka tore ja meeldiv kaaslane, aga teisest küljest, mis seal lasteaias siis on? Et ta nii ära väsib. Mari arvab, et pole veel harjunud. Ehk tõesti.

Harri Potteri kolmandat osa pole Oskar meid ostma meelitada suutnud. Vahelduseks loeb muid raamatuid. Luges Eno Raua “Sõjakirves on maetud”. See on nüüd selline raamat, mis on täitsa poiste raamat. Mina pole seda lugenud ja paljud teised tüdrukud ka ei ole, aga pole vist poissi, kes seda ei teaks. Oskarile meeldis.

Oskar: Väga lahe oli. Seal oli kolm poissi, kes said mustlase käest kana ja teised poisid, keda oli jube palju, tahtisid seda ära võtta ja tulid rünnakule. Aga need poisid olid selle kana ausa kaubaga saanud, nad andsid mustlasele rakulka.

Nüüd loeb Tom Sawyerit. Tundub, et talle meeldib. Aga neil nõukaaegsetel lasteraamatutel on nii väike tekst, et paha kohe vaadata. See vist rikub silmi lausa. Ei tea, mida kokku hoiti - värvi või paberit.

Nüüd jooksid nad siia ja teatasid, et Leena voodil kukkus põhi ära. Ja lasid oma higist selga katsuda. Vist viin peale hambaarsti nad homme ikka lasteaeda. Mul hakkab omal tõbi tulema ja see variant on ikka raskevõitu - terved lapsed, töö ja nohu. Oma nohu ja tööga saan veel hakkama.