Oskar ja Leena-Mai

Leenaga käisime täna uut lasteaeda uurimas. Alguses läksime koos, siis ma tulin ära ja Leena jäi paariks tunniks üksi ka. Täitsa tore oli olnud. Kuigi minu seal olles ta oli ikka üpris tardunud olekus. Aga ise ütles, et pärast tulid lapsed ja kõik küsisid, mis ta nimi on ja ütlesid, et saame sõbraks, et väga tore päev oli. Loodetavasti hakkabki see asi tal sujuma. Kui ma järgi läksin, siis teised lapsed olid juba voodis ja neile loeti unejuttu.  Leena tuli ära. Ise veel ütles, et päris tore paistis neil seal olevat, et ta võib ka mõnikord seal magada proovida.

Muu osa päevast ajasime asju ja siis koristasime. Päris sisukas päev. Mul nimekiri asjadest, mis veel sel nädalal teha tuleb, kahaneb jõudsalt.

Oskar luges mingist raamatust keemiast ja, et aineid saab kokku segada ja siis võib imeasju juhtuma hakata. No sa võid 20 aastat nt nooremaks muutuda.

Oskar: Sa ju tahaks?
Mina: Oh kuule ei tahaks, ma käiks siis kooli alles. Aga tööl on ikka hulka parem käia.
Oskar: No aga ma annan seda siis vanadele. Ja ise ka proovin.
Mina: Ise küll ära proovi, siis sa 13 aasta pärast sünnid alles.

Siis ta käis mul järel, et ma annaks nõu, kus ime asju segada. Kuna ma koristasin, siis ma ei tahtnud küll siia koju mingeid ainete kokkusegamisi ja ei andnud. Siis tuli Leena oma toast ja pakkus Oskarile oma värvimisvee purki. See sobis. Ja aineid hakkasid nad üleni särades ise korteri pealt kokku otsima. No on ju igasugu aineid. Hambapasta, pesupulber, vedel seep, ploom, jahu jne. Ja igat asja segule juurde pannes nad lootsid, et plahvatab. Ja minu jutt, et ega siis hambapasta ei plahvata ei aidanud midagi. Nad ikka lootsid, aga asi ei plahvatanud. Ja lõpuks pakkus oskar, et ta paneb põlema selle orgi, millega asja segati, et äkki see plahvatab. Seda ma ei lubanud ikka tõesti. Lõpetuseks ohkas Oskar õnnelikult: Ma arvan, et minust saab leiutaja.

Aga nüüd nad vaatavad issiga jalgpalli ManU ja venelased mängivad. Kuigi ma ju tahtsin, et Oskar läheks varem magama. Pean ikka minema sinna õiendama. Kohe algab kooliaasta peale. Urr.

See maailma ülemine pool on nõuks võtnud alumise poole ära uputada. Aga eks siin toimub hulk imelikke asju ka, et põhjuse leiab alati võiks öelda. Korraks läheb vihm üle ja ma jõuan mõelda, et peaks lastega välja minema, aga juba ta sajab jälle. Õhtul võtsid lapsed asja oma peale ja läksid välja ilma aknast välja vaatamata ja saidki olla rohkem kui tunni. Püssid, käerauad kaasas. Pätt ja politseinik. Leena eelistab olla pätt, sest ta ei tea, mis politseinik peab tegema. Aga pätt võib iga üks olla ja…

Õhtul vaatasime Napoleoni filmi. Muidugi koos Oskariga. Kes kordas ainult: Vägev! Kuigi me tahtsime, et ta hakkaks varem magama minema. Aga küll see varem tõusmine asjad ise paika paneb.

Vaatamata vihmale oli täna tore päev. Käisime Mariga ja lastega Haapsalus. Ehitusel, söömas ja veekeskuses. Kõige tähtsam uudis on, et viimaks õppis ka meie Oskar ujuma.

See on minu jaoks üks oskusi, mis tuleks omandada viieselt. Aga võta näpust. Oskar iial ei tee midagi nagu mina ette kujutan. Ma nt arvasin, et lugema pole vaja enne seitset õppida - sellest arvamusest ta ka ei hoolinud. Rattaga õppis ta sõitma seitsmeselt, mitte viieselt, nagu ma oleks kujutlenud ja… midagi oli veel … ahjaa ujumine oligi. Ta ilhtsalt ei suvatsenud üldse proovida. Ja ise ta leiab, et talle pole võimalust antudki - et meres on alati külm, Kanaaridel oli soe, aga seal olid liiga toredad lained, et seda aega ujumise õppimiseks kasutada. Järves ta käib vähe ja veekeskuses on toru ja jälle ei läbe tüüp ujumist õppida. Nüüd siis inspireeris teda Aadria meri ja minu jutt, et soolases vees polegi vaja eriti ujuda, et see kannab ise. Ja siis ta seal ponnistas ja lasi laintel end kiigutada, silmad suud vett täis.

Kummaline tunne on panna hommikul jalga mustad teksased ja kinnised kingad ja vaadata aknast, et kas vihmavarju on vaja… veel üleeile ma kõndisin üle päikesest kuuma väljaku, kirikukellad helisesid ja ma mõtlesin, et elu on nii ilus. Nüüd on tavaline elu tagasi oma vihma ja argisekeldustega. Lõunapoolt tulles tundub siinne kliima ikka ebaõiglane.

Me käisime Veneetsias. Imeline linn. Oskar pinnis pidevalt, et kas see ikka kuulub kaheksa maailma ime hulka, et see ju on ime. Me natuke ette mõtlesime, et kas lapsed kannatavad nö linnareisi, aga kannatasid väga hästi ja viitsisid käia kirikutes ja paleedes ja muidugi mõista viitsisid nad sõita laevadega ja käia rannas ujumas.

Kuumus oli täitsa hull ja esimesel hetkel kui Markuse väljakul vaporetto pealt maha tulime, siis ikka nagu nuiaga andis, aga kiired jäätised ja väike istumine ja harjusime ära. Leena ka, kes kuuma kõige rohkem kardab. Aga veega tuli end ikka pisut kasta ja jooki kulus ka palju. Vett Veneetsias on ja iga liigilist. On soolast vett meres ja kanalites ja on ka lõputult kaeve kust pidevalt vett voolab ja see vesi on täiesti puhas ja väga hea maitsega. Omapärane süsteem. See pidi miskine liivakivi olema, mis seda vett puhastab.

Toiduga oli üpris keeruline. Lapsed meil ei söö ju pizzat. See on seal kandis tõsine raskus ja Leena ei söö tomatit ja piprast toitu nad ka ei söö. Et mis sa seal valid. Pasta carbonare, pasta bolognese. Aga ega seda ka lõputult taha. Ja kohutavalt kallis oli ka söömine. Pole veel näinud nii suurel hulgal turiste tänaval võileibu söömas kui seal. Londonis ka, aga seal ametnikud, mitte turistid. Leidsime siiski ühe küllalt odava koha, kus pakuti ka praekartult. Et siis olid eestlased rahul. Oskar juba hakkab meil ka pisut huvi tundma võõraste maitsete vastu. Nt ta turult ikka tahtis valida puuvilju, mida pole enne söönud. Leenale ostsime aga vaarikaid. Lastega oleks ikka lihtsam kui oleks appartment hotell, et saaks midagi ise teha. Või vähemalt meie lastega. Siiski ega ju nälga keegi ei jäänud. Aga kotletiga saiast ja pastast on mul küll täiesti kõrini. Oasupp maitses seeeest väga hästi.

Kõige rohkem meeildis lastele linnas lihtsalt ringi uidata (no ujumise kõrval). Esimesel õhtul lasime neil otsida Accademia silda. Seal linnas on kõik “põhikohad” hästi viitadega näidatud. Üle terve linna on viidad nt Rialtole või Markuse väljakule. Ega seal muidu ei saaks ka. Täitsa lootusetu kui ära eksid. Aga siis lapsed läksid viitade järgi ja see oli väga lõbus minek. Nad jooksid meist ees ja meil oli tegu, et kannul püsida. Ikka jõudsime neile järgi kui nad kusagil väljakul uut silt otsisid. Ja õhtul uitasime laste soovi järgi suvaliselt. Üks õhtu valis suunda Oskar, teisel õhtul Leena. Mõlemad rihtisid võimalikult vaikseid tänavaid.
Leena: Eks on hea, et me viime teid täiesti tühjale tänavale, siis te saate rahulikult rääkida ja ei pea kõikidest üle karjuma.

Oskar leidis osavalt nii vaiksed tänavad, et need enamasti lõppesid kohe kas tupikuga või mõnes kanalis või olime jälle alguspunktis tagasi. Leena viis meid aga täiesti nõiduslikesse paikadesse (mida seal linnas on hulgaliselt). Ühes kohas kogunesid kassid ja teises … rotid. Prrrrrrrr!!! No ma kartsin. Õnneks me sattusime olema teisel pool kanalit. Aga jube, rõve oli ikka.

Sealne rand oli väga mõnus. San Marcolt vaporettoga 10 minutit ja väike jalutsukäik läbi saare ja mõnusa sooja veega rand oligi olemas. Oskar õppis peaaegu ujuma. Nüüd läheme seda kusagile veekeskusesse kinnitama.

Me olime kohal neil päeva. Tundus, et ühe linna jaoks piisav, aga kõik meist oleksid tahtnud edasi reisida. Enne ära tulekut jaamas istudes vaatasime plaane ja unistasime.. aga sõitsime ikka lennujaama.

***

Issi: Näete kellatorn.
Mina: Ilus.
Oskar: Kolm kella. Neist saaks suurtükke valada. Nagu Peeter I.

***

Oskar (issile ühe kiriku juures): Räägi mulle juttu sellest. Ja ära tule ütlema, et juttu ei ole. Kus see jutt siis on?
Leena: Väga õige küsimus ikka.

***

Vaporetto mõtisklus.

Leena: Minu jaoks on kuumal maal alati peamine, et ma saaksin pead natukene kusagilt välja pista, et tuult ikka saaks.

***

Oskar: Emme, kas ma magasin?
Mina: Jah. 2 tundi.
Oskar: Ei??? Ma ju ainult mõtlesin korraks.
Leena: Aga mina magasin päriselt.

Meie siin kõik tublid tugitoolisportlased. Kuigi selline võistlus ajab tuimemadki püsti kargama. Ongi olemas. Kuld! Braavo isand Kanter jm abilised.

Ilm on ikka täitsa hukas. Eile oli lämmatavalt kuum ja kui meie läksime täna hommikul vastavates riietes välja, siis puhus jahe tuul ja saime omajagu külmetada kuniks lõpuks koju tagasi jõudsime. Näis mis homme. Midagi uskuda ei või ei lehte ei raadiot. Pane aga pea aknast välja ja siis kah võid alt minna. Selline see linnaelu on. Aga homme läheme arvatavasti kinno ja poodi ja tassime pusasid kaasas ja õhtul vaatame Kanterit.

Täna käisid lapsed õhtul veel enne magamisaega väljas. Jooksid siin maja kõrval staadionil ja mängisid palli. Läksin neid poole üheksa paiku kutsuma. Leena oli üleni takjaid täid. Nagu soomussärk või mesilassülem. Ise nad naersid nõrkemiseni ja siis muljetasid õhtut.
Oskar: Väga tore oli, aga Leena nuttis koguaeg.
Mina: ???
Leena: No jaa… ma ei saanud sinna kivi otsa ja siis ma nutsin… ja siis ikka sain. Ja siis ma ei julgenud sealt alla hüpata ja … siis ma nutsin. Ja siis ma hüppasin sealt alla ja sain haiget ja nutsin.

Kummalised muljed. Eriti need rõõmurõkked sellise jutu taustaks.

Siis tulid nad tuppa ja naersid dušši all edasi ja ei nutunud. Peale pesu tulid veel laua taha ja sõid ära taldrikutäie muffineid. Või õigemini muffinipanniga tehtud kohupiima käkke. Me läheme ülehomme reisile ja ma tahan kapist kõik asjad, mis hukka lähevad, ära tarvitada ja meil oli ligi 600 grammi londikohupiima ja ma mõtlesin neist muffineid teha ja panin kaussi ja segasin sinna võid ja vaarikaid ja suhrut ja kui hakkasin jahu panema avastasin, et jahu polegi kui ehk õige pisut. Ma siis lisasin sinna veel neljaviljahelbeid ja küpsetuspulbrit. Täitsa omapärased käkid ja kohupiim, mida muidu ei tahetud, kadus käkina 7 minutiga laste kõhtu. Nüüd magavad mõlemad.

Me üritame normaalset päevarežiimi hakata juurutama. Vahepeal läks asi täitsa käest. Ma tulin laupäeval koju kella kahe paiku öösel ja Leena issi magasid, aga Oskar luges!!! Kusjuures ta oma ülbuses oli ühe raamatu (Oceola) ka ära lõpetanud ja öösel veel uutki (Mäss Bounti pardal) alustanud. Ja eile lubas issi neil vaadata mingid indiaanlaste filmi, mis lõppes kell 12. Nii ikka laste elu ei lähe. Eriti kui arvestada, et lapsed kasvavad öösel enne kahteteist. Ise ka lähen magama. Kuigi enam ei kasva, aga miskine mastaapne väsimus lasub mu peal. Vahel tunnen et kaalun kolm tonni ja vajun kohe läbi põranda ja läbi maa ka. Suveväsimus vist või hoopis allergia.

Täna oli Olümpiamängude avamine ja Gruusias algas sõda. Hull elu. No nii närv on sees selle sõja pärast. Kõik miljon toimetust on unaruses. Aga kaks miljonit on siiski tehtud ka.

Aga olümpiat me mõistagi vaatasime. Oskariga. Oskar leidis, et vaimustav. Oli ka. Enneolematu.

***

Oskar: Ma leian, et Peeter I oli halb tsaar. Tema ajal oli ikka talupoegadel kohutav elu… ja üldse need vanad ajad… ja talupojad… Ikka jube elu.

Ikka jätkub veel raamatu “Lood Suvorovist ja vene sõduritest” ideoloogiline mõju. Ta luges seda siin vahepeal uuesti. Uuesti luges ta ka “Sinist lindu”.
Oskar: Ma pean kohe saama Ameerikasse sõita ja koos indiaanlastega kõik valged sealt maalt välja ajada.

Aga nüüd on ta ette võtnud Pal tänava poisid. See on nii kurb raamat. Ma hoiaks teda sellest eemale, aga miski ei ole parem soovitus kui see, et mina soovitan mitte lugeda, et miski raamat on miskipärast liiga.

Praegu hakkasin sibulapirukat tegema. Seda Oravakese oma. Aga siin ükspäev ma tegin kooki, mille retsept oli viimases Kodu ja Aed. Mustikakook. Ma tegi vaarikatega. Väga hea oli. Tainas ikka tavaline, aga palju suhkrut ja siis ta muutus selliseks karamelliseks. Jube hea. Nüüd on otsas.

Aga lähen nüüd sibulat koorima ja lõikuma. Pisaradki kuluvad ära. Jube elu.

Eile õhtune linna mõnude nautimine lõppes külmas öös tänaval. Meie kõrval majas puhkes tulekahju ja meie maja elanikud aeti ka tänavale. Traagiline õnnetus nagu täna selgus. See oli minu elus 3 tulekahju, mida lähedalt nägin. Minu asjad ja kodu pole otseselt põlenud. Aga ühest varasemast tulekahjust on siiani järel hulk tahmunud raamatuid. Apuleiuse Kuldne Eesel ja Lotmani Kultuurisemiootika siiani haisevad kirbelt, sest olid mul just hetkel laual. Riiulis olnud raamatud said tahmase selja. Eilne tuli läks meist siiski mööda.

Muus osas möödus tänane päev uimerdades, pesu pestes, süüa tehes ja lugedes. Lugesin Ludlumi Chancellori käsikirja. Uhh kui põnev. Täiesti arusaamatu mulle endale see põnevike armastus. Kusjuures ma väikseimatki põnevikku telekast vaadata ei taha. Aga lugeda. Oo. Ei tea, mis toimub. Viimati lugesin põnevikke pubekana.

Täna oli ilm jälle suvise ilmega.

Kui sügis tuleb sügisel, siis pole tal tühjal väga vigagi. Et rõõmustad üksikute päikseliste päevade üle ja elad oma järjest rahulikumaks muutuvat elu. Aga nüüd on meil ju kalendris veel suvi, aga väljas on sügis. Me ka tulime täna suvilast ära, sest kes see ikka viitsib sügisel suvilas kükitada. Oskar leiab, et nüüd ei ole enam ükski aastaaeg siis kui peab. Et kogu talve oli sügis ja nüüd suvel kah. Millegipärast on nii, et kui ilm kisub kiiva, siis on võimatu kujutleda, et see peaks veel kunagi normaalseks muutuma. Samuti ei usu ilusa ilmaga selle muutumist. Niipalju siis ilmast. Ma peamiselt kirjutangi kui ilm on vilets, sest ilusa ilmaga ma ei blogi, vaid istun põõsa all ja naudin suve.

Eile me käisime veel ratastega sõitmas, et sügist trotsida ja meil hommikul oli eile veel tegelikult väga ilus ilm. Aga pealelõunal vajus ära. Aga me ikka jätkasime oma suvetegemisi, st käisime ratastega sõitmas. Meil seal Haapsalus on ümbruskonnas lõputult sõjaväerajatisi ja teid. Sõidame neid läbi. Ka vana raudteetamm on tehtud ratturitele ja jalutajatele korda. Seda mööda on hoopis mõnus kihutada. Leena oma väikese rattaga on põhikihutaja. Ta ei väsi ja ta on pidevalt nii rõõmus.
Leena: Eks on tore, et me inimesed oleme… et saame rääkida… rääkida on nii tore… aga tegelikult saavad mõmmid ju ka rääkida… ja hobused. Hobused räägivad hobuse keeles. Tegelikult ma tahaks hoopis hobune olla. Hii-ha-haa head aega!

Ja ta kihutab ja kihutab, et me suured ainlt tema kiivrikukalt näeme.

Oskar on juba selles eas, et tal kipub sada häda olema. Või on loomus lihtsalt selline. Kuigi video pealt vanu aegu vaadates tundub siiski, et see on ealine iseärasus. Ja kooliärevus. Kuigi ta ütleb, et hoolimata ärevusest ei tahaks ta lasteaeda tagasi.

Suvilast ära tulemine on alati nii vaevaline. Muudkui paki ja säti ja pese ja korista ja korja asju kokku, et kõik ikka saaks ja oleks ja et teinekord tagasi minnes ka oleks. Nii tänagi. Ja seda kõike külma vihma saatel. Nii vastik oli, et võtsin nõuks lapsed ka tööle rakendada. Nad muidu hädaldavad ja mulle tundub, et ise tehes on asi efektiivsem ja ei pea asjata energioat kulutama tüüpide innustamiseks. Aga täna. Rivistasin lapsed üles ja ütlesin, et see pole aus, et mina üksi, et kõik peavad tegema ja et üks võtab toa ja teine õue ja teete, mis ma ütlen. Kui üllatus üle läks, siis asuti tööle ja jooksuga kohe ja rõõmsalt (no Oskar vähem rõõmsalt). Korjati asju ja riideid ja viidi autosse ja pandi kuuri ja tõsteti nõusid riiulile ja koristati kööki. Isegi kahju oli neil kui nõud otsa said. Pakkimine ja koristamine läks umbes poole kiiremini. Nii tore. Eks oma viga, et ei ole varem lapsi rakendanud. Kodus küll on oma tubade koristamine pigem reegel. Aga muu. Nad ei viitsi teha ja ma löön käega. Aga tõenäoliselt ma lihtsalt tavaliselt ei tekita sellist meeleolu, et pole pääsu, tuleb teha. Ja siis imestan, kui nad ei viitsi ühtteist. Ikka ise süüdi. Edaspidi kavatsen ise vähem teha. Ja lapsi rakendada.

Oeh. Ma siin ikka blogin. Kuigi teised panevad massiliselt kinni. Ma sügisel otsustan, mis edasi teha. Praegu aga naudin linnamõnusid. Nagu nt soe dušš.

Õhtused tunnid lähevad kuritegelikult kiiresti!

Taevas mere kohal on sinise halli triibuline. Ja selline on ilm ka. Vihm ja päike vahelduvad veerandtunniste vahedega. Praegu tuli päike välja, aga kohe hakkab jälle sadama. Meil on siin suur rahu ja vaikus. Vanemad sõitsid tagasi on neljatunnisesõidu. Ja Mari pere läks linna. Meie puhkame. Leena magab lausa. Oskar luges, sõi ja nüüd läks välja lõket sorkima. Rahu.

Lapsed peavad puhkama enne kui uue mängu ette võtavad. Eile oli tohutu jooks ja sõda naabripoistega. Me lapsi ei näinud kogu õhtu. Ainult huikeid kuulsime kaugemalt metsast. Ja uneski Leena vähkres ja ei maganud hästi. Eks ta nüüd magab järgi. Hommikul käis Oskar nagu vaevas. Suled, mis eile olid temast indiaanlase teinud, ei mõjunud täna. Nutu äärel oli täiesti, et ei ole indiaanlase tunnet. Kuigi viskas riided seljast ja vihma trotsides hulkus mööda metsa suled peas tolknemas. No ei tulnud seda õiget tunnet.

Näe hakkaski jälle sadama. Ma hakkan siin toas tööd tegema. Leena magab õnneks all korrusel. Töö on mul üleval. Aga enne pean netist vaatama kui pikk on inglise meremiil. Oskar tahab teada. Ta loeb viimasel ajal meresõitjate raamatuid. Lõpetas Fregatikaptenid ja nüüd on alustanud Columbuse elulugu. Ja paralleelselt loeb veel Sinist lindu ja Kassisaba poisse.

Muusika: Lindpriid. Oskari valik.

Sääsed õgivad. Hakkasin kalasuppi keetma ja tulin korraks siia terrassile, et blogida, aga sääsed õgivad. Teen lühidalt.
Meil on siin Haapsalus nüüd internet. Jube lahe. Täielik vaikus ja rahu ja mets ja meri ja põõsestes üürgavad indiaanlased ja net siinsamas laua peal.

Lastel on täna suur indiaanlase hullus peal. Kõik kohad on mere äärest korjatud luigesulgi täis ja metsas kostab ainult huilgeid. Ja siis ratsutavad nad ratastega korraks õuele, et jälle kaduda.

Meri on tohutult soe ja ilm ka. Lubatakse vihma. Homme pidavat kõikjal Eestis sadama. Eks siis meilgi. Mul on mitu tubast tööd. Saan need ehk tehtud.

Suvi kestab. Ja kui pikemalt siia Haapsallu jään, siis on selline tunne, et suvi ei lõppegi. Kestab ja kestab. Ja ei tahagi, et lõppeks.

Aga nüüd supp. Ja kala. Vanemad tulevad kaugelt-kaugelt lõuna-Eestist täna siia külla. 4 tundi sõidab siia Võrumaalt. Kaugemal enam suurt olla ei saa. Kaugemal oleks vist ainult Narva. Väke maa see Eesti. Aga 4 tundi on ikkagi pikk sõit.