Segaselt suvest
Oskar: Eks emme minu elust saaks maailma parima filmi. Seal on ju kõike. On nalja, sest mul ju ei vea ja õnne, sest vahel mul ju väga veab ja viperusi…
Suvised mõtted.
Meil tavapärased suvised marsruudid. Haapsalu-Tallinn-Haapsalu-Ojaveere-Tallinn-Haapsalu. Jne. Vahel on hea paar päeva kodus olla, aga ega palju üle paari päeva ei kannata. Ma tunnen siin, et pean pidevalt laste meelt lahutama ja nad pressivad telekasse ja arvutisse nagu tulvavesi. Ja siis tundub, et mujal on parem. Ja tavapärane on ka see, et Oskar tahab koju jääda ja ma kamandan teda kaasa ja siis ta jälle ei taha ära tulla sealt, kuhu ta on kamandatud. Leena aga tuleb igale poole kaasa, aga siis tahab ruttu koju, sest ta väsib või on tal palav või on mõni tähtis jõmpsik maha ununenud. Ojaveerde tahavad mõlemad ja sealt koju ka, sest sealne elu on veel suurem virr-varr.
Praegu on meil siin akna taga hääled nagu külapidu oleks lahti. See on omapärane kant siin Tallinnas. Sageli nurga taga poes käies ma tunnen nagu elaks külas. Inimesed seisavad tänaval ja vahivad. Nii eestlaslik. Ma nägin välismaal ka korra inimesi kes vahtisid ja ei naeratanud kui me märkasime, et vahivad. Ja ma mõtlesin, et raudselt eestlased. Ja siis taipasin kui ebaviisaks see ikka on. No see vahtimine ja mitte naeratamine. Ikka peeglisse peab vaatama, et taibata. Aga nad ei olnud eestlased. Ei tea siis kust. Koju jõudes muutus see jälle tavaliseks, et vahitakse ja ei naeratata. Ja siin Uus-Maailmas on see täitsa reegel - inimesed seisavad maja ees ja vahivad. Aga las vahivad. Eesti ju.
Haapsalus on küll mõnus. Ja meri on soe. Imelik jutt uudistes, et meri külm. Me ujume igal kellaajal ja ei ole külm. Eile õhtul tahtis Leena minna päikese loojangut vaatama ja kui mina mere äärde jõudsin olid tüübid juba paljad ja vees ja seisin siis seal sääskede süüa ja loojangupäike tundus korraga nii teravalt kuum, et tõin isegi ujukad ja rätikud ja ujusin koos nendega. Selleks ajaks olid lastel mõistagi huuled sinised. Aga nii palju sai plagisevate hammaste kiuste veel teha, et vaielda, kelle idee oli see suurepärane loojanguujumine.
Oskar: Eks emme, minu geniaalne idee.
Leena: Ei minu.
Oskar: Eiiiiiiii! Leena, kuidas sa ei mäleta!
Leena: Aga emme, Oskar teeb sohki.
Mina: No mis te vaidlete. Leena mõte oli tulla mere äärde ja Oskar kargas esimesena sisse.
Oskar: Said nüüd Leena.
Leena: Said nüüd Oskar.
Ja nii nad tuppa plagisesid. Ja kell oli pool kümme ja päike jäi meist veel üles. Päris päikeseloojanguid me vaatame augustis, siis see sobib paremini meie pärvarežiimiga.
Suure osa päevast nad veedavad tiigis. Leena oma delfiiniga ja Oskar Meeri algatusel kaane püüdes. Püügipäeva lõpetuseks sumatatakse kaanid tagasi vette. Kummaline huvi. Samas on tänu sellele kaanihirmust küll üle saadud. Tiigis on vett erakordselt palju. Ja muudkui sajab juurde. Aga vihma vahele paistab jäll päike sellise näoga, et kunagi pole sadanud. Ja soe. Saa sa aru sest suvest siis.
Vahepeal me käisime veel Raplamaal. Meie peres on kõigi sünnipäevad talvel. Mõned üksikud mais, Eesti mõistes varakevadel. Aga meie issi sünnipäev on täiesti südasuvel. Ja juba kaua aastaid me oleme seda tähistanud mõne väljasõiduga kusagile kus on tore ja huvitav. Tänavu tahtsime sõita Raikkülla ja Lohule ja siis mõistagi võtsime ette ka kõik sellekandi linnused. Ajaloohuviliste inimestena kurvastasime, et ei jätkunud aega-jõudu veel ka Mahtrasõja paikadesse põigata. Koju jõudsime uudisteks, rampväsinult. Palju põnevaid paiku. Tore lõuna Kohilas veski tammil. Praad oli nagu oli, aga oli tohutu suur. Paik väga armas. Rõdu alla sulistavad pardid said ka oma osa. Igaks juhuks olid kaasas mõned pirukad, aga neid õieti vaja ei läinud. Suurema osa neist pistsid nahka pardid Alu mõisapargi jões. Tore käik nagu alati.
Selline kiire ja suvine aeg. Veel ei ole villand. Suvest. Aga vara ka veel. Tavaliselt juhtub see minuga augusti keskel. Praegu on veel palju suviseid asju tegemata. Kooraste järves on liiga vähe ujutud (1x) ja värske supp (piim+hernes+klimbid+kartul+porgand) on veel söömata ja üldse. Ilma poolest võiks suve ju veel tulla. Aga seda suppi ma söön loodetavasti (ema märkad jah?) teisipäeval.
Et ilusat suve teilegi, kes selle joru lõpuni jõudsid lugeda.