Oskar ja Leena-Mai

Oleme jah kodus. Täitsa tavaline vihmane ja külma poone Eesti. Klaviatuuril täpitähed. Ja mitte vähe. Kodu.

Nüüd uudiste järgi tundub, et napilt saime koju. Itaalias pidavat hirmus streik olema - rongid, bussid ja nüüd veel lennukid.

Lapsed tekitavad kõrvulukustavaid naerurõkatusi. neil on üks papist kast. Ja see ajab niiväga naerma. Kes sees, kes väljas. Igaljuhul on mängijatel mitu elu ja igaüks saab võita. Tegelikult peaks nad magama suunama või vähemalt pesema. Lubasime veel õhtul filmi koos vaadata. Ostsime koju tulles terve paki ajaloo filme, kus Itaaliast juttu. Ja muud ka. Venest ja Hispaaniast. Nüüd vaatame neid järjest.

Seekord on reisiväsimus täitsa mõõdukas. Ikka palju oleme jõudnud teha nende päevade jooksul. Koristanud ja asju ajanud. Ülehomme, kui ilm paraneb, läheme pikemalt Haapsallu. See ikka päris suvi ja päris puhkus. Leenale olin lubanud juba möödunud sügisel selle täispuhutava krokodilli, mida igal pool müüdi. Aga tänavu enam ei müüda. Nüüd ostsime delfiini. Leena leidis, et see pole halvem. Aga meil suurejõudlusega pump on Haapsalus ja keegi ei viitsi seda puhuda ega pumbata. Oskar pingutas veits ja mina ka, aga Leena ise puhub kaks korda ja hakkab seletama kuidas ikka saaks ja kuidas parem oleks.
Leena: Ma lähen oma tuppa, panen plaadi ja seal puhun. Ma ei saagi puhuda, teie segate kogu aeg.

Mõeldud tehtud. Sätib ja sekeldab. Puhub seal ka kaks korda ja…
Leena: Tead ma puhun õhtl kui te hakkate filmi vaatama. Ja siis äkki Oskar puhub veel ja sina.
Mina: Ma ei saa puhuda, sest mul on mandlid ära lõigatud ja issil ja Oskaril ka. Sina üksi saadki puhuda. Hakka aga peale.
Leena: Ma tahan, et mul ka mandlid ära lõigatakse.

No on mõtlemine. Nüüd ongi see pooltäis või pooltühi delfiin siin põrandal. No mina ei viitsi puhuda. Issi saatis lapsed hambaid pesema. Uudisteaeg. Keegi tüüp on minu laua peale küpsisepuru ajanud. Ja ometi ma räägin ja räägin, et ärge käige küpsistega ringi. Minu laua peale ajavad.

Oskar sai täna uue ratta, sest Leena leidis, et tema ratas on liiga väike, et ta võtab Oskari oma endale. Ikka veenma pidime Oskarit, et uus ratas on lahe. Ta puikles ja põikles ja arvas, et kui Leena võttis tema ratta, siis tal ei olegi ratast vaja. Aga uus ratas käes, läksid silmad särama küll.