Oskar ja Leena-Mai

Leena: Kui issi saab doktoriks, kas ta siis hakkab inimesi arstima?
Mina: Ei…
Oskar: Leena. Ta on ju ajaloolane. Sa võid öelda, et ta arstib ajalugu.

Me oleme nüüd paar päeva olnud linnas ja homme sõidame jälle ära. Paar päeva on mõnus, aga pikalt enam ei ole mõnus. Meil on maal ehitus pooleli ja vanaema ja vanaisa tulevad külla ja…

Vahepeal:

Folk - palju inimesi. Alkoholi poe sappa kogunesid kõige nooremad. Ja keegi neilt dokumenti ei küsinud. No ikka hullumaja.

Käisime vaatamas Pärijat Otepää linnamäel. Väga tore oli. Oskar oli täiesti vaimustuses. Veel eile pinnis mind, miks ma ei olnud talle rääkinud kui põnev seal on. No ma ju ka ei teadnud ette.Pärast etendust räägiti veel ajaloost ja tehti ühes maailma vanima püssi (mis on leitud Otepäält) koopiaga pauku. Ja Oskar sai tukivingu nuusutada ja lapsed läksid pärast etendust lavataha ja lavaalla ja proovisid kiivreid ja katsusid mööku ja rõngassärke ja tõrvikud tilkusid jne. Koju sõites oli täiesti pime. Me ei sõida päris pimedas tihti. Sest me jõuame tavaliselt enne kohale kuhugi. Aga sel korral uurisime puurisime teeääri, et loomale otsa ei sõidaks.
Oskar: Mul on selline tunne, et täna midagi juhtub. Aga õnneks ma olen nüüd enne vähemalt Pärijat näinud.

Aga midagi ikka ei juhtunud. Ja suvi kestab edasi. Kuigi herned ja hein ja maasikad on selleks korraks läbi. Aga vaarikametsa on asja veel palju ja pikalt. Mulle väga meeldib vaarikaid korjata. Tänavu on ilusad ja suured. Ja magusad. Väga magusad.

Alustada tuleb mõistagi tõdemusest, et pesumasin sööb sokke. Meil on see alati nii olnud. Sest kuidas muidu põhjendada, et pidevalt jäävad sokid üksikuks ja mõned äsjaostetud kaovad hoopis. Meil tabab see saatus eriti Leena sokke. Ja mina räägin Leenale, et sa pead õhtul mõlemad(!) sokid mustapessu viskama, et sul ei ole kunagi sokke, et nad vedelevad sul kusagil, kust isegi koristades välja ei tule ja kuhu sa neid ometi paned. Leena ikka üritab seletada, et ikka ta paneb mõlemad õhtul mustapesukasti, aga tema ei tea, kus sokid on (no koristades me leiame voodi alt ka mitmeid paare ja üksikuid).

Aga siis ühel päeval me müüsime ära oma korteri ja sinna kolisid elama meie tuttavad ja me müüsime neile korteri koos pesumasinaga. Nüüd paar päeva tagasi tõi tuttav meiel kilekotitäie sokke!!! Pesumasina alt!!! Seal olid sokid alates laste titaeast ja mõned alukad ka. No täitsa lõpp. Paljude sokkide paarilised on ammu ära visatud (näed ei tasu ikka asju liiga ruttu ära visata). Aga mitmed sokid tulid välja koos paarilisega ja mõnede sokkide üksik kaaslane on ikka veel meiega. Küll ma katsusin mõelda, et mismoodi see kõik on võimalik. Aga siis mõtlesin välja, et väike sokk võib tõesti kukkuda sinna trumli vahele (meil oli pealtlaetav masin) ja siis äkki ta laseb nad kuidagi sinna alla kukkuda. Ja kui siis hakata masinat välja vahetama, siis see kõik vist tuleb ilmsiks. Imelikud lood igaljuhul. Õnneks on uues kodus eestlaetav masin. Ja ehk jääb vähem sokke kadunuks või üksikuks. Kõige kummalisem on selle loo juures, et peamiselt olid seal Leena sokid. Et siiski tundub, et see masin mingit moodi valis oma saaki.

Oskar: Eks emme minu elust saaks maailma parima filmi. Seal on ju kõike. On nalja, sest mul ju ei vea ja õnne, sest vahel mul ju väga veab ja viperusi…

Suvised mõtted.

Meil tavapärased suvised marsruudid. Haapsalu-Tallinn-Haapsalu-Ojaveere-Tallinn-Haapsalu. Jne. Vahel on hea paar päeva kodus olla, aga ega palju üle paari päeva ei kannata. Ma tunnen siin, et pean pidevalt laste meelt lahutama ja nad pressivad telekasse ja arvutisse nagu tulvavesi. Ja siis tundub, et mujal on parem. Ja tavapärane on ka see, et Oskar tahab koju jääda ja ma kamandan teda kaasa ja siis ta jälle ei taha ära tulla sealt, kuhu ta on kamandatud. Leena aga tuleb igale poole kaasa, aga siis tahab ruttu koju, sest ta väsib või on tal palav või on mõni tähtis jõmpsik maha ununenud. Ojaveerde tahavad mõlemad ja sealt koju ka, sest sealne elu on veel suurem virr-varr.

Praegu on meil siin akna taga hääled nagu külapidu oleks lahti. See on omapärane kant siin Tallinnas. Sageli nurga taga poes käies ma tunnen nagu elaks külas. Inimesed seisavad tänaval ja vahivad. Nii eestlaslik. Ma nägin välismaal ka korra inimesi kes vahtisid ja ei naeratanud kui me märkasime, et vahivad. Ja ma mõtlesin, et raudselt eestlased. Ja siis taipasin kui ebaviisaks see ikka on. No see vahtimine ja mitte naeratamine. Ikka peeglisse peab vaatama, et taibata. Aga nad ei olnud eestlased. Ei tea siis kust. Koju jõudes muutus see jälle tavaliseks, et vahitakse ja ei naeratata. Ja siin Uus-Maailmas on see täitsa reegel - inimesed seisavad maja ees ja vahivad. Aga las vahivad. Eesti ju.

Haapsalus on küll mõnus. Ja meri on soe. Imelik jutt uudistes, et meri külm. Me ujume igal kellaajal ja ei ole külm. Eile õhtul tahtis Leena minna päikese loojangut vaatama ja kui mina mere äärde jõudsin olid tüübid juba paljad ja vees ja seisin siis seal sääskede süüa ja loojangupäike tundus korraga nii teravalt kuum, et tõin isegi ujukad ja rätikud ja ujusin koos nendega. Selleks ajaks olid lastel mõistagi huuled sinised. Aga nii palju sai plagisevate hammaste kiuste veel teha, et vaielda, kelle idee oli see suurepärane loojanguujumine.
Oskar: Eks emme, minu geniaalne idee.
Leena: Ei minu.
Oskar: Eiiiiiiii! Leena, kuidas sa ei mäleta!
Leena: Aga emme, Oskar teeb sohki.
Mina: No mis te vaidlete. Leena mõte oli tulla mere äärde ja Oskar kargas esimesena sisse.
Oskar: Said nüüd Leena.
Leena: Said nüüd Oskar.

Ja nii nad tuppa plagisesid. Ja kell oli pool kümme ja päike jäi meist veel üles. Päris päikeseloojanguid me vaatame augustis, siis see sobib paremini meie pärvarežiimiga.

Suure osa päevast nad veedavad tiigis. Leena oma delfiiniga ja Oskar Meeri algatusel kaane püüdes. Püügipäeva lõpetuseks sumatatakse kaanid tagasi vette. Kummaline huvi. Samas on tänu sellele kaanihirmust küll üle saadud. Tiigis on vett erakordselt palju. Ja muudkui sajab juurde. Aga vihma vahele paistab jäll päike sellise näoga, et kunagi pole sadanud. Ja soe. Saa sa aru sest suvest siis.

Vahepeal me käisime veel Raplamaal. Meie peres on kõigi sünnipäevad talvel. Mõned üksikud mais, Eesti mõistes varakevadel. Aga meie issi sünnipäev on täiesti südasuvel. Ja juba kaua aastaid me oleme seda tähistanud mõne väljasõiduga kusagile kus on tore ja huvitav. Tänavu tahtsime sõita Raikkülla ja Lohule ja siis mõistagi võtsime ette ka kõik sellekandi linnused. Ajaloohuviliste inimestena kurvastasime, et ei jätkunud aega-jõudu veel ka Mahtrasõja paikadesse põigata. Koju jõudsime uudisteks, rampväsinult. Palju põnevaid paiku. Tore lõuna Kohilas veski tammil. Praad oli nagu oli, aga oli tohutu suur. Paik väga armas. Rõdu alla sulistavad pardid said ka oma osa. Igaks juhuks olid kaasas mõned pirukad, aga neid õieti vaja ei läinud. Suurema osa neist pistsid nahka pardid Alu mõisapargi jões. Tore käik nagu alati.

Selline kiire ja suvine aeg. Veel ei ole villand. Suvest. Aga vara ka veel. Tavaliselt juhtub see minuga augusti keskel. Praegu on veel palju suviseid asju tegemata. Kooraste järves on liiga vähe ujutud (1x) ja värske supp (piim+hernes+klimbid+kartul+porgand) on veel söömata ja üldse. Ilma poolest võiks suve ju veel tulla. Aga seda suppi ma söön loodetavasti (ema märkad jah?) teisipäeval.

Et ilusat suve teilegi, kes selle joru lõpuni jõudsid lugeda.

Oleme jah kodus. Täitsa tavaline vihmane ja külma poone Eesti. Klaviatuuril täpitähed. Ja mitte vähe. Kodu.

Nüüd uudiste järgi tundub, et napilt saime koju. Itaalias pidavat hirmus streik olema - rongid, bussid ja nüüd veel lennukid.

Lapsed tekitavad kõrvulukustavaid naerurõkatusi. neil on üks papist kast. Ja see ajab niiväga naerma. Kes sees, kes väljas. Igaljuhul on mängijatel mitu elu ja igaüks saab võita. Tegelikult peaks nad magama suunama või vähemalt pesema. Lubasime veel õhtul filmi koos vaadata. Ostsime koju tulles terve paki ajaloo filme, kus Itaaliast juttu. Ja muud ka. Venest ja Hispaaniast. Nüüd vaatame neid järjest.

Seekord on reisiväsimus täitsa mõõdukas. Ikka palju oleme jõudnud teha nende päevade jooksul. Koristanud ja asju ajanud. Ülehomme, kui ilm paraneb, läheme pikemalt Haapsallu. See ikka päris suvi ja päris puhkus. Leenale olin lubanud juba möödunud sügisel selle täispuhutava krokodilli, mida igal pool müüdi. Aga tänavu enam ei müüda. Nüüd ostsime delfiini. Leena leidis, et see pole halvem. Aga meil suurejõudlusega pump on Haapsalus ja keegi ei viitsi seda puhuda ega pumbata. Oskar pingutas veits ja mina ka, aga Leena ise puhub kaks korda ja hakkab seletama kuidas ikka saaks ja kuidas parem oleks.
Leena: Ma lähen oma tuppa, panen plaadi ja seal puhun. Ma ei saagi puhuda, teie segate kogu aeg.

Mõeldud tehtud. Sätib ja sekeldab. Puhub seal ka kaks korda ja…
Leena: Tead ma puhun õhtl kui te hakkate filmi vaatama. Ja siis äkki Oskar puhub veel ja sina.
Mina: Ma ei saa puhuda, sest mul on mandlid ära lõigatud ja issil ja Oskaril ka. Sina üksi saadki puhuda. Hakka aga peale.
Leena: Ma tahan, et mul ka mandlid ära lõigatakse.

No on mõtlemine. Nüüd ongi see pooltäis või pooltühi delfiin siin põrandal. No mina ei viitsi puhuda. Issi saatis lapsed hambaid pesema. Uudisteaeg. Keegi tüüp on minu laua peale küpsisepuru ajanud. Ja ometi ma räägin ja räägin, et ärge käige küpsistega ringi. Minu laua peale ajavad.

Oskar sai täna uue ratta, sest Leena leidis, et tema ratas on liiga väike, et ta võtab Oskari oma endale. Ikka veenma pidime Oskarit, et uus ratas on lahe. Ta puikles ja põikles ja arvas, et kui Leena võttis tema ratta, siis tal ei olegi ratast vaja. Aga uus ratas käes, läksid silmad särama küll.

Tàna oleme Roomas. Siin on sama kuum. Ja kultuui just niipalju nagu màletasin ja rohkemgi veel. Jààn siia linna saabudes vist alatiseks sellest kultuuri mahust yllatatud saama. Esimeses kirikus, kuhu juhuslikult sisse astusime, oli Michelangelo tòò. Uhh.

Aga kirjutan siiski veel Sitsiiliast. Roomast ei oskakski. Ehk seda, et siinne internet ei ole ràpane.

Eile 6htu oli Catania tàitsa pònev. Teatri vàljakul oli ooper. Mingi ala oli nòòriga piiratud, aga yks osa platsist vaba. Kuhu siis linnaelanikud kogunesid ja tund aega varem, et paremat kohta saada trepil vòi kohvikus. Inimesed olid uhkelt riides ja viisakad ja kenad. Tavalises tànavapildis rohked mustad ei hakanud seal silma. Kell 11 umbes hakkas linnas ka muu elu elavnema. Tàitusid baarid ja sòògikohad ja oli tòeliselt paeluv pilt. Ja palju lahedaid kohvikuid, mida pàevavalges, kui nad on kòik kokku pakitud, ei oskaks oodatagi.

Catania on ju suur kuurortikeskus, kuhu ka Eestist lennatakse massiliselt. Aga linnapildis seda vàga ei màrka. Turistid hajuvad rannaààrsetele kinnistele aladele ja neid tundus tòesti palju olevat. Ja linnas oli kyll palju hotelle, aga linna enda olemine ei olnud vàga turistilinnalik.

Sitsiiliaga jàtsime hommikul hyvasti. Vàga tore paigake, tàitsa eriline. Suure Itaaliaga peamine vahe tundub pealiskaudsel vaatlemisel, et seal saab kohalike elule turistina làhemale. Me pole elu sees nii palju kohalikku elu-olu nàinud reisides, kui nyyd Sitsiilias. Ja palju turismindusest plaseerumata teenindajaid. Kenad ròòmsad inimesed ja oma tòò tundub neile tore. Ja nad ei yrita petta. Nt tàna me sòime Roomas esimese asjana. Vàga lahe oli see mees, kes meid teenindas, aga miski 4 eurot kirjutas suvaliselt arvele otsa. Turismindus.

Toidud on nii ja naa. Tàitsa erinevad. Samas vòid saada midagi imemaitsvat ja samas tàielik jama. Aga hinnad enamvàhem samad. Mis teeb valimise raskeks. Yldiselt hinnad vist ikka pisut madalamad kui suures Itaalias, aga mitte palju. Vàhemalt Rooma ja Toscanaga vòrreldes kyll.

Hotellidega oli lihtne. Kerge leida ja hind 60-80 eurot toa eest. Tàhtis on konditsioneer! Aga seal ilma ei olnud ka yhtegi. Napolis oli ilma. See oli pàris hull. Aga alguses ei osanud seda vaadata. Ei teadnud, mis peamine.

Meil siin pooled juba igatsevad koduste toitude jàrele. Mina mitte. Ja jahedust ka enam ei igatse. Ikka jube tundub mòelda, et hommikul astume konditsioneeritud lennukisse ja pealel6unal maha tulles pole konditsioneeri enam vaja. Aga muidu tahaks koju kyll juba ja eriti (topelt super palju) teid nàha, Oskar ja Leenake.

Igavese Linna kuumadel tànavatel rùhivad neli kogu. Palavus teeb liiga. Peatus iga niriseva veetoru juures. Rooma vesi on hea ja kòlbab juua, erinevalt paljude teiste siinsete linnade veest. Enamus Rooma veevàrgist ja purskkaevudest elab endiselt Vana-Rooma aegsest veesùsteemist (akveduktid). Sòpru vaevab aga koduigatsus. Konn on endiselt kòige kurvem. Lààpab mòòda varjulisi tànavakùlgi ja kurdab, et Tiberi jògi haiseb. Ta on kusagilt hankinud endale naljaka kùbara ja liigub selle all nagu kilpkonn. Teised sòbrad on sàilitanud veel terakese optimismi.

Meenutatakse, mis reisilt meelde jàànud. Mòni màlestus on pàris pentsik. Nàiteks Kommi kòige teravama elamuse sùnnitas pirakas tarakan Cefalu promenaadil. Nii suurt olendit polnud keegi varem nàinud. Pòrnitses ja kohendas vurre nagu Aragoonia prints. Catania ùllatas Pliiatsit veel viimasel pàeval, kui toomkiriku esisel platsil vanamehed maikade vàel ennastunustavalt vurri veeretasid. Nagu vàikesed poisid.   

Sòbrad peavad plaani, mida oma reisi viimase òhtuga teha. Roomas on see raske. Kas minna Circus Maximusse piiniate alla lesima, hulkuda piazza Navone ùbruses vòi minna Trasteveresse sòòma. ùks on aga kindel. Homme alustavad sòbrad koduteed ja kingitused on ostetud.   

Siin internetis on jube ròve. Mustad peavad ja kuigi poiss kàis eile ja pyhkis telefonid ja vabad arvutid mingi roosa ainega yle, on siin ikka tase ràpane. Oma kodu arvuti, kiire internet ja tòòkorras hiir ja puhas klaviatuur tundub siit kaugelt sulnis nagu kodust vaadates Vahemeri. Nii see elu on. Ikka tahad seda, mida hetkel pole. Vòi noh, mitte ka pàris. Vahemeri on sulnis ka siit vaadates ja kuumad lòunamaa linnade tànavad on ka pònevad.

Tàna tegime Cataniast vàljasòidu Syrakuusasse. Palju òpitud linn. Tahtsime siinkandis tiirutades ka “antiiki” vaadata. Oligi tàitsa antiik. Aga linn, see tànapàevane seal antiigi ymber, oli suhteliselt mittemidagi ytlev. Toit oli seal maitsev, aga kuumus enneolematu, ràpasus tavapàrane. Kaua me seal ei olnud. Vaatasime kreeka teatrit ja koopaid ja templit ja kastsime iga natukese aja tagant pead kraani alla vòi kaevu, et hing ikka sees pysiks.

Meil on kombeks k6ndida v66ras linnas kaart kàes, et ei eksiks ja et ei teeks asjatuid ringe, eriti siin kuumas. Vaatame yldjoontes suuna ja hakkame astuma ja siis satume lobisema ja ringi vahtima ja siis avastame korraga, et tàitsa puu taga oleme omadega. Siis otsime jàlle uuesti òige suuna kàtte ja hakkame samuti huupi panema ja uue puu taha. Jalad saavad palju vatti, aga nyyd, reisi eelviimasel pàeval, me juba t6deme, et me ei 6pi sellest. Ikka teeme enne tiiru ymber kvartali, kui silte loeme. Sammum66tja on meil ka kaasas. See nàitab ikka oma 16 000 sammu pàevas, rekord on siiani 20 500 ja praegu kell 7 6htul on 14 900. Siia tuleb veel oma 3000 juurde. Tàitsa hullumaja. Aga jalad on harjunud.

Nyyd tuli siia nii magus lòhn. Mustad sòòvad midagi vàga magusat ja head.

Yldiselt on see kyllalt kummaline linn. Ràpasuselt ja rààmasuselt tuletab Palermot meelde, aga see miski, mis meid Palermos vòlus, on siin leidmata. Elu ei làhe siin kàima ka enne kui pàris hilja. Kell pool kaheksa hakatakse alles sòògikohti avama, seni peab pirukaid nàrima. Ja baare sàtitakse avamiseks alles yheksa paiku. Eile me istusime nàljasena toomikirikupaltil ja s6ime saiu kui saime toreda etenduse osaliseks. Keegi pruutpaar (tydruk kusagilt kaugelt Aasiast, nt Bangladeshist vm ja poiss - jumal teab kust) s6itsid kahehobuse rakendiga platsile, ronisid maha ja hakkasid pildistama. No tàitsa l6pp poosid ja atribuudid ja aeg. Oma tund kindlasti. Seal nad jooksid ja istusid ja kykitasid ja kuuega ja ilma ja hobusega ja ilma. L6puks haarati veel mòòda jalutanud vanaproua koerake ka pildile. Ja mustlaspoiss, kes l66tsaga tegi kààks. Vaata ja imesta. Nagu ajakirjast. On ikka inimestel tahtmine. Kuumust ei olnud alla 30*. See mustlaspoiss oli ka nahaal. Sammus on kààksutamisega meie laua juurde ja kui me kohe mynte ei haaranud, siis haaras tema meie laualt suhkrutoosi ja kummutas otse suhu. No ainult 6hku ahmib siin rahulik eestlane.

Oi pikalt nyyd kirjutan. Jàtan ikka Mòmmi ja s6prade seiklustele ka ruumi. Homme hakkame tagasipoole s6itma. Lendme hommikul Cataniast Rooma ja oleme yhe pàrastlòuna veel Roomas. Kui tekib hetk, blogime sealt ka. Aga nyyd s6brad.

Tàna oli see pàev, kui sòbrad hakkasid koduigatsust tundma. Pliiats rààkis midagi kodusest pinalist ja Mòmmi petipiimast, mis pidavat olema kòige-kòige. Kòige kurvem nàib olevat Konn, kes vist vàga igatseb Eestimaa jàrvede jàrele. Ta vòib vabalt keset Corso Umbertot seisma jààda ja krooksatada: Verevi. Vòi Kooraste. Vòi mòne muu Lòuna-Eesti jàrve nime. Komm on sulanud elavate silmadega kamatombuks, kuid tànu Pliiatsi hangitud jààkotile pole enda tublist sisust midagi kaotanud.

Mòmmi on reisi jooksul muutunud tòsisemaks ja asjalikumaks. Istudes vaikselt Monreale katedraali kùljes oleva kloostri òues ja vaadates, kuidas ùks pààsuke katedraali kuldsete vòlvide all vàljapààsu otsis, mòistis ta korraga, et martsipani vohmimine ei ole ùhe Karu elus peamine. 

Aga keele òppimine edeneb sòpradel ladusalt. Kòige terasem on Pliiats, kuid omamoodi itaalia keelt rààkima on òppinud kòik. See pole ka eriti raske, kuna paistab, et itaallased on suure osa oma sònu eesti keelest ùle vòtnud. Eriti meeldivad sòpradele sònalòpud “ria”, mis aitavad moodustada uskumatult lahedaid sònakobaraid. Nàib, et siinne rahvas ei kohku tagasi ka uudissònu vàlja mòtlemast. Nàiteks drinkeria ja ristobar. Mòlege ise, mis need tàhendavad. Homme lahkuvad sòbrad Sitsiiliast, et minna Igavesse Linna, Urbsi. ùks asi on ainult Mòmmil sùdamel. Kus kohas kùll peitsid ennast kuulsad Sistiilia ròòvlid, kellest ta nii palju kuulnud oli. Kogu maa, mida sòbrad nàgid, ei pakuks peidupaika tòsisele ùhelegi ròòvlile. Vaid Pliiats ehk suudaks end mòne rammusama kaktuse taha àra peita. See kùsimus vist jààbki vastuseta…   

Tàna oleme Palermost juba pàris kaugele sòitnud (vòi noh kui kaugele siis s6ita saabki, sest tegelikult on see saar pàris vàike), aga Palermo ei lase veel lahti. Peab sellest veel kirjutama. Eile òhtupoole sattusime ka teisttyypi linnaosadesse. Seal olid majad ilusamad ja olemine mitte nii mahajàetud. Baarid ja kohvikud vàga lahedad. Palju kohalikku sitsiilia suhtlust ja inimesi sai nàha. Sealne kàibiv linnaelu nàikse koonduvat mitte peatànava ja toomkiriku juurde, nagu enamasti, vaid hoopis ooperiteatri ymber. Tore oli vaadata kuidas prouad ja hàrrad teatrisse voorisid.

Hommikul sòitsime otse làbi saare alla. Vàga ilus maa. Màed ja pòllud ja istandused. Kaunis. Aga elanikud jaotuvad kyll peamiselt rannikule. Sisemaal olekski hull elada ikka kuum ja vàga kuiv tundub seal olevat. Mitmed uhke olemisega majad nàisid mahajàetuna. Kaktus katusest vàljas. All l6unas tegime pògusa peatuse sòòmiseks ja ymberistumiseks. Edasi sòitsime Cataniasse, mis on saare idaranniku yks suuremaid linnu. Nyyd panime asjad hotelli àra ja hakkame vaatama, mis siin linnas toimub. Palav on endiselt. Aga sellega harjub.

Pipi on nyyd t6esti r66msalt s6prade juurde kohale j6udnud ja rààgib oma viivitusest, et ta oli hoopis Oskari ja Leenaga vanaema ja vanaisa juures ja ei saanud tulla, sest ka seal olid p6nevad matkad pokumaale ja Piusale ja tuli siis l6puks kiiruga, et enne reisi l6ppu ikka kohale j6uda ja vaadata, kas teistega on k6ik korras. Et Oskar ja Leena on vanaema ja vanaisa hoole all ja nende pàrast ei pea muretsema.

Sòbrad seisavad kobaras palazzo Steri òues. Korraga tormab sisse hulk karabinjeere pùstolkuulipildujad puusal. Pliiats puges hirmunult ùhte seinas olevasse kiviprakku olles eelnevalt tuvastanud, et sinna pole topitud suitsukoni ega jààtisepaberit. ùlejàànud sòbrad kogunesid summas Mòmmi laia selja taha ja vaatasid, mis saab. Midagi ei saanud. ùks noor karabinjeer màngis oma relva kokkukàiva kabaga klòk-klòk-klòk. Pliiats torises: praegu on kabaga klòk-klòk, pàrast on kaitseriiviga klik-klik ja siis pààstikuga plònn-plònn. Lòpuks làksid karabinjeerid àra vòttes ringi ùhe tàhtsa olemisega hallipàise mehe ùmber. Sòbrad làksid samuti àra puhates jalgu ùhe suure magnoolia maast vàlja voolavate juurte peal.

Tànaval kùsis Mòmmi: Kas teate, et siin maal on ainult kaks tòeliselt jahedat paika. Kus siis? kùsis Komm. ùks koht on jààtise sees ja teine on Banco di Sicilia ootesaatis. Panga ootesaali sòpru siiski ei lastud ja nii nad istusid Palermos oma viimase òhtu Pretoria vàljaku purskkaevu ààrel nagu tuvid ja lubasid, et juulis Sitsiiliasse enam ei tule.

Mis puudutab Sitsiilia eripàrasid, siis enesekindel inimene vòiks sellest juba raamatu kirjutada. Sòbrad màrkavad palju. Nàiteks seda, et erinevalt ùlejàànud Itaaliast lastakse siin vàikeste toidupoodide uksekatted poolenisti alla, et ruumis olev konditsioneeritud òhk vàlja ei pààseks. Poe kùlastajad ronivad kummargil poodi ja kedagi ei paista see hàirivat. Kòige vàhem hàirib see sòpru, kes on oma latte fresco ja pàiksekuivad tomatid ammuilma kàtte saanud.

Konn on viimasel ajal rohkem vaikinud. Tema viimane lause oli: Hispaania on meister!