Elust nii ja naa
Siinne internet liigub tàiesti samas rytmis selle linnaga. Kòik kàib aeglaselt, tasapisi. Pole nàrviliste inimeste jaoks. Vàhemalt mitte tàna, pyhapàeval. Tegelikult on linn tàna tàiesti vàlja surnud. Kuumus on vist kòik kodanikud linnast vàlja vòi kivist majadesse peletanud. Ainult vàga yksikud turistid kòmmivad muuseumite kinniste uste taga. Meie ka.
Kuidas Palermo lòhnab. Siin on segu kòrvaltànavate ràpasuse ja pesuvehendite lòhnadest (siin pestakse tohutult pesu ja kòik kòrvaltànavad on raamistatud pesuraamidega) ja taimedest ja merest ja toidust. Kohati meeldiv, kohati mitte vàga. Praegu istume siin mustade meeste interneti punktis ja siin lòhnab parfyymist ja veel millestki magusast. Ei tea, mis see on. Ymberringi kasutatakse elavalt skaipi. Tàitsa vòòras keeles. Siin linnas on yldse màrgatavalt rohkem vòòrast keelt ja vòòraid inimesi ja vòòraid toite. Ja sildid rààgivad kuidas saab hàsti helistada nt Saudi-Araabiasse. See on siin just selline Sitsiilia, millist ma ette kujutasin. Tòeline minnalaskmise meeleolu. Milline kaunis ja pompòòsne linn see kunagi on olnud! Ja nyyd nii rààmas. Peatànaval on sellised palazzod, et vahid kaela kangeks, aga kòik on must ja lagunemas ja sageli imestad, et kas ka siin siis tòesti keegi elab. See on pyhapàevane pilt Sitsiilia suurimast linnast Palermost. Nukker pilt ja kurb linn. Tàna. Nàis, mis mulje jààb homme kui linn yles àrkab.
Sòit siia kulges rahulikult. Kui olime jòudnud jaama natuke peale poolt yhtteist, et minna 11.04 vàljuvale rongile, selgus, et minemata on ka veel 10.26 rong ja minema peaks ka 10.45. rong. Seisime ja ootasime kuni l6puks ikka làksime rongile 11.04, mis vàljus 11.34. Paras ootamine seal kuumas. Aga see oli ka esimene viivitus siinses yhistranspordis. S6it làks mòda mere kallas ja làbi aedade ja istanduste. Siin kandis on ikka rohkem rohelist “v6sa” kui nt Andaluusias. Peamiselt kyll kaktuse v6sa, aga siiski. Kasvatatakse palju erinevaid vilju - viinamarju, p6ldude kaupa tomateid ja muidugi sidruneid, mis on siinne k6ige kuulsam vili. Imelikul kombel olid terved sirduni p6llud kuivanud. Ei tea siis, mis toimub.
Hommikune Cefalu raudteejaam. Piletiautomaadi ees taarub veider torn. Sòbrad on roninud ùksteise kukile ja ùritavad aparaadist piletit osta. Pliiats on kòige ùleval ja toksib ekraani. Pilet kàes, ei taha rong kuidagi tulla. Mòmmi avastab, et perroonil on putka putka kùljes on uks sildiga “dirigente.” Hulk aega kàib ta edasitagasi ja mòtleb, mis orkester siin pesitseb. Kus siin esimene viiul ja kus oboe. Siis loeb uuesti - dirigente movemento. Kummaline orkester ja kummaline maikaga dirigent. Kuid maailmas on palju kummalisi asju ja kòigest ei peagi kohe aru saama. Siis paneb dirigent korraga kellad helisema ja saabubki rong.
Reis viib sòbrad edasi Palermosse. Mòmmi aurab endiselt martispanist ja jàtab enda jàrel asfaldile màrgi plekke. Pliiats lubas, et ei terita ennast enne, kui on koju jòudnud. Teised endale mingeid piiranguid ei sea. Kus on aga sòprade kodu? Siin see kodu kindlasti ei ole - siin on liiga palav. Kuigi vaadata on siin palju. Nàiteks on siin palju tumedanahalisi ja muidu vòòrapàrase moega inimesi. Siin oleks nagu Saudi-Abhaasias, ùtles Mòmmi. Kkas talve koolis kàinud Pliiats kòòritas kleepuva Mòmmi poole, nagu ei usuks oma kòrvu.
Sadama làhedal on park, kus kasvavad hiigelmagnooliad, mille juured sirutuvad nagu vihad maa poole. Kui selline viht kord otsa maha saab, muutub ise puuks. Nii vòib ùhel puul olla mitu tùve. Tihnik on selle kohta leebelt òeldud. Pargi nimi on Garibaldi nagu vist enamikul Itaalia linnade parkidel. Pargi servas on vana palazzo, mille omanik valitses kunagi tervet Sitsiiliat (Chiaramonti perekond). Siis tulid hispaanlased ja lòid omanikul pea maha. Selline on kord elu. Mòtlikuks jàànud sòbrad tammusid sadamast vaikides sùdalinna suunas.
Praegu hakkasid vàljas kirikukellad kòvasti peksma ja meie làheme tagasi kuumale, kuumale!, tànavale.