Oskar ja Leena-Mai

Tànast pàeva alustasime sildi alt pedonale Rocco, mis tàhendas jalgsiraja algust kaljule. Kalju tipu otsas oli kindlus. Selle avastasime tàiesti ootamatult. Korraga kerkis nigu maaseest kindlus, mille juures oli silt V sajandist. Nii siin elatakse. Ronisime mòòda kuuma kaljut kòrgele taeva alla. Imeliselt vedas meil ilmaga. Pàike ei paistnud. Pàike tuli vàlja alles pàrast lòunal. See oli siis siinnne yks kolmest pàikseta pàevast suvel. Pàris kuuma pàikesega oleks vist tàitsa àra pòlenud seal kaljul.

Praegu on kell neli ja kuumus on igal tànaval. Aga vesi on jahe. Nyyd làheme ja kòmbime ringi ja sòòme midagi. Enam mitte makarone sardiinidega. Las need jààda pealegi kohalikele.

Siin linnas puhkab palju itaallasi. Kòik rand on tàis suuri perekondi, kelle sebimist ja elu on tore kòrvalt vaadata. Ja lapsed on siin tòesti paksud. Tàitsa imelik. Ei tea, mis nad siis sòòvad vòi kuidas elavad.

Homme sòidame kohe hommikul Palermosse. See on juba hoopis teise rytmiga linn. Kiire ja ràpane. Aga seal on palju vaadata. Siin Cefalus vòib tàitsa àra unustada, et oled làrmakas ja sebivas lòuna-Itaalias. Siin on nii tavaline Vahemere kuurort, mis vòiks vabalt olla ykskòik kus - kas Hispaanias, Kreekas vòi Prantsusmaal.

Kas tead, mis on tòeline ònn, kùsis Mòmmi. Tòeline ònn on see, kui sa lesid hotellis valgete linade vahel, sul on 6 kilo mureleid ja sa sùgad murelivarrega oma pàikesest kirvendavat kòhtu. Kuigi - eks igaùhel on ònnest oma arusaam.

Tàna oli sòpradel spordipàev. Cefalu elanikud vòisid jàlgida, kuidas neli vàikest kogu ùles kalju otsa rùhkisid. Konn jài juba esimese cisterna juures (see on kalju otsas asuva garnisoni joogikoht) lòòtsutades seisma ja teatas, et tal on kohalike kollase-rohelise tàpiliste sisalikega ùks jutt ajada. Nii jòudsid màe otsa ùks pulstunud ja kleepuv karu, tòmbi otsaga pliiats ja jààkotti jàrel lohistav kamakomm. Màe otsas olid hiigelsuured kaktusejunnid ja kàbid, mis turritasid nagu siilid ja iga kàànaku tagant sòpru ehmatasid. Mòmmi martsipanist kleepuv kasukas kogus enda kùlge okkaid ja sodi. Kogu ùlejàànud pàev kulub ilmselt kasuka puhastamisele. Aga vòib-olla làheb ta keskaegsesse pesumajja. See on ùks koht ùhe vana maja siseòues, kus allikas tuhiseb ruudukujulistesse vannidesse ja kus rahvas sajandeid oma pesu on pesnud. Alles mòned aastad tagasi keelati see àra. Nii sammub Mòmmi vastu oma saatusele, vaikselt murelitest unistades. Sòbrad teavad, et homme kleebib ta jàlle kas òuntest, aprikoosidest vm. Selline on kord juba ùhe maia karu elu.