Oskar ja Leena-Mai

Teisest toast

Kas sa tahad penalteid vaatma tulla?
Ei taha.
Sa võid tulla seda John Terry(?) penaltit vaatama, legendaarne…
Ei TAHA!

Aga keegi jooksis. Keegi tahtis. Ja nüüd nad vaatavad.

***

Me maalt tagasi. Leena korjas juba minnes endale mingi imeliku tõve kaela. Täna oli tal juba küll enamvähem, aga homme jätan igaks juhuks koju. Ta ise arvas ka, et see on tingimata vajalik. Nõme on see, et kevad otsa pole keegi haige olnud ja nüüd maal - kuigi ta lonkis ka haigena õues ringi, aga see polnud ikka see. Aga nii elu käibki.

Oskaril on kallal suuremat surti lugemismaania. Ta võttis maale 4 raamatut kaasa. 2 luges läbi (Vesse poeg ja mingi koomiks), 2 said poole peale (Sinine lind ja mingi väike raamat oli veel). Siis kahmas ta kohe peaaegu esimese asjana ülevalt toast riiulist Winnetou järgmised osad ja luges neid. Ahnelt. Kui hakkasime ära tulema ja ma ütlesin, et mine korja oma raamatud kokku, siis tõi ta neid kohe sülega autosse. Lisaks oma raamatutele ja Winnetoule oli ta kaasa krabanud veel Kevade ja oli seda ka lugema hakanud. Õhtul ta luges veel kell 12.
Oskar: Mis me homme teeme.
Mina: Midagi erilist. Puhkame ja läheme trenni.
Oskar: Ei mina kavatsen kogu päevaks voodisse jääda ja lugeda ja sellest tuleb minu elu kõige parem päev.

Täna ta siiski ei jäänud voodisse, vaid tuli meiega trenni. Loopis korvi poolteist tundi. Leenal oli paha ja tema trenn jäi tegemata. Ta ei ole söönud ka midagi. Lõunal pisut sõi.

Praegu on ilus aeg Eestimaal. Kõik mets on rohekirju. Saksa keeles on ühe värvi nimi Mai grün. Eestis vaadates ei oska küll arvata, milline roheline see just on. Sest kõik on mais isemoodi roheline.

Sääsed on väljas. Näis kuidas tänavune suvi sääskede poolest tuleb. Kuidas esimesel põlvkonnal elu õnnestub. Meile mõistagi meeldiks kui väga ei õnnestuks.