Homme on meil viimane tavaline päev enne lõpupidu. Kõik oleme elevil. Kuigi käime ju lasteaias edasi kuni jaanini.
Täna nägin lasteaia juures garaažide vahel mobiiliga Pipi Pikksukka.
Mina: Nägite?
Lapsed: Ja.
Mina: Imelik?
Oskar: Ei. See ei ole imelik. Imelik oli, et ta tellis takso. Pipi peaks ikka hobusega sõitma.
Nii me koju kõmpisime. Leena kõige ees, tema järel Oskar. Ise Tanel Padari laulu üürates:
… võta aega veel ei ole hilja
jõuad elada…
Leena: Kas kasvataja teab kõike?
Mina: No päris kõike ta ikka ei tea.
Leena: …. jah. Minu issi teab tsipakene rohkem… sest vaata kui tohutu suur ta on.
***
Nüüd hakkab välja soojemaks minema. Et pole enam päike ja külm tuul, vaid päike ja kevadine tuul. Tulin praegu lasteaiast lapsi viimast. Läksime nagu ikka - lapsed ratastega ees ja mina kiirkõnnil järel. Täitsa mõnus on minna. Samas me peame minema mitmest kohast üle tee. Ja lapsed ju kaugel ees. Nad vahel ootavad mind järgele, aga vahel lähevad üle. Nad on küllalt ettevaatlikud, aga ikkagi mul süda peksab kui ma kaugelt vaatan, kuidas nad hakkavad minema. Leena on eriti tormakas. Või kärmakas nagu ta ise ütleb. Ja ma ju ei tea, kas autod ka on ettevaatlikud. Aga eks me kõik harjume. Ja Oskar peab ometigi minema kooli ja seegi tähendab üksinda üle tee minemist muu hulgas. Isegi kahest ilma foorita teest peab ta üle minema. Aga olgu ma selle pärast praegu ei muretse. Eriti rahustav on vaadata kuidas ta suudab tõesti vaadata kahele poole ja oodata veendumust, et auto jäi seisma.
Eile käisime Loore sünnipäeval. Loore sai juba 2. Oskar on Loorega suur sõber. Ta mängib ja jookseb ja ajab taga. Täitsa uskumatu. Ise ütleb, et Loore väga meeldib talle, sest Loore on nii rahulik. Loore ongi tore. Ja nüüd juba kahe aastane. Veelgi kummalisem, et üks teine beebi, kes siin alles sündis, sai neil päevil juba kolmekuuseks. Küll teiste lapsed kasvavad kiiresti. Varsti sööb ta putru ja varsti kõnnib… ja siis läheb kooli.
Nüüd ma vingun. Täiesti tühi päev. Mitte midagi ei saanud tehtud. Olime Leenaga kodus. Leena magas palju ja tegeles oma asjadega, aga mina. No ma ei tea. Suppi keetsin. Aga töö, mis oli ette võetud, ei edenenud mitte üks põrm. Ja õhtul kui oleks tulnud voodi minna, ma avastasin, et asi, mille me oleksime ära pidanud tegema kaks nädalat tagasi, on ikka tegemata ja tuleb teha täna, sest seda on vaja kolmapäevaks, aga homme meid ei ole õhtul ja siis me pidime seda tegema uneajast.
See asi oli kasvatajatele piltide joonistamine lasteaia lõpu puhul. Tore ju tegelikult. Aga mitte siis kui pole aega ja Oskaril on harvaesinev nõme tuju. Tal kohe on vahel. Kui väga väsinud (aga väsinud oli ta seetõttu, et avastasin ta eile veel pool 12 lugemas). Ta käitub siis nii vastikult, et ma hoian tast tavaliselt eemale. Ta ei teegi midagi, aga lihtsalt käib närvidele kõigega. Aga täna ma pidin teda siis veel sellises tujus joonistama motiveerima ja häid soove kasvatajatele panema välja mõtlema.
Uhh. Saime tehtud selle töö. Pildid tulid ilusad ja soovid head. Aga mina olen täiega väsinud. Ja Oskar veel mõtiskles, et nõme, et peab joonistama, sest kunstitund oli ikka kõige: absoluutselt kõige nõmedam. Mis teha. Ta tegelikult joonistab täitsa normaalselt (minuga võrreldes), aga kas pole talle sattunud head õpetajat või on muu häda, aga ega ta joonistada ei taha küll. Ta joonistab minegid skeeme ja laevu ja ta tahtis väeosa skeemi joonistada ka kasvatajale, aga selle mõtte ma laitsin maha. Ja hea oli. See oleks kindlasti tunduvalt kauem aega võtnud. Ja lahingut ma ka ei soovitanud. Siis ta joonistas ühele puu ja lilled, teisele puu ja seened koos liblikaga ja kolmandale mere laevukesega. Ise leidis, et liblikas tuli kõige ilusam ja sellel veab, kes liblika saab. Nõme surve tegelikult minu poolt ja eks ta ise ka juba nagu “teab” mis sellisel puhul oodatakse. Aga väeosa skeem oleks tunduvalt temalikum olnud. Aga vot nii sai. Ja need skeemid vajavad ka põhjalikumat seletamist jne.
Praegu mõtlen, et suuremad joonistamishood on teda tabanud kui meie siin kodus oleme midagi joonistanud. Plaanide joonistamine nüüd, kui me plaane joonistasime ja muud joonistamised kui issi on talle joonistanud. Et ikka nii, et mida kodus tehakse, seda teeb ka laps. Ja siis ta põhiliselt loeb.
Leena joonistas ka. Aga temal ei olnud mingit probleemi teemaga ega viitsimisega. Ta teadis kohe, et tahab oma lemmikule, söögitädile, päikeselilled joonistada ja joonistaski. Teisetele tema ei joonistanud. Tegelikult pidid ainult kooliminejad joonistama, aga kuna Leena läheb uude lasteaeda, siis ta otsustas, et tema teeb ka.
Selline päev.
***
Leena: Emme mul hammas valutab.
Mina: Tee suu lahti. Sul on mingi täpp. See on nüüd kas komm või auk. Mine pese hambad ära ja tule uuesti näitama.
Leena: Oskar. Emme ütles, et mul on hambas kas auk või komm. Aga mina mõtlen, et mul on hoopis pomm ja siis ma plahvatan. Hi-hi.
Siiski ta ei plahvatanud ja auku ka ei olnud. Oli komm. Aga aja arstile võib ikka panna. Mõlemile.
Teisest toast
Kas sa tahad penalteid vaatma tulla?
Ei taha.
Sa võid tulla seda John Terry(?) penaltit vaatama, legendaarne…
Ei TAHA!
Aga keegi jooksis. Keegi tahtis. Ja nüüd nad vaatavad.
***
Me maalt tagasi. Leena korjas juba minnes endale mingi imeliku tõve kaela. Täna oli tal juba küll enamvähem, aga homme jätan igaks juhuks koju. Ta ise arvas ka, et see on tingimata vajalik. Nõme on see, et kevad otsa pole keegi haige olnud ja nüüd maal - kuigi ta lonkis ka haigena õues ringi, aga see polnud ikka see. Aga nii elu käibki.
Oskaril on kallal suuremat surti lugemismaania. Ta võttis maale 4 raamatut kaasa. 2 luges läbi (Vesse poeg ja mingi koomiks), 2 said poole peale (Sinine lind ja mingi väike raamat oli veel). Siis kahmas ta kohe peaaegu esimese asjana ülevalt toast riiulist Winnetou järgmised osad ja luges neid. Ahnelt. Kui hakkasime ära tulema ja ma ütlesin, et mine korja oma raamatud kokku, siis tõi ta neid kohe sülega autosse. Lisaks oma raamatutele ja Winnetoule oli ta kaasa krabanud veel Kevade ja oli seda ka lugema hakanud. Õhtul ta luges veel kell 12.
Oskar: Mis me homme teeme.
Mina: Midagi erilist. Puhkame ja läheme trenni.
Oskar: Ei mina kavatsen kogu päevaks voodisse jääda ja lugeda ja sellest tuleb minu elu kõige parem päev.
Täna ta siiski ei jäänud voodisse, vaid tuli meiega trenni. Loopis korvi poolteist tundi. Leenal oli paha ja tema trenn jäi tegemata. Ta ei ole söönud ka midagi. Lõunal pisut sõi.
Praegu on ilus aeg Eestimaal. Kõik mets on rohekirju. Saksa keeles on ühe värvi nimi Mai grün. Eestis vaadates ei oska küll arvata, milline roheline see just on. Sest kõik on mais isemoodi roheline.
Sääsed on väljas. Näis kuidas tänavune suvi sääskede poolest tuleb. Kuidas esimesel põlvkonnal elu õnnestub. Meile mõistagi meeldiks kui väga ei õnnestuks.
Oskaril on praegu tähtsad päevad. Peaaegu iga päev toimub midagi. Kas koolikatsed või mõni üritus lasteaias kooliminejatele või väljasõit vm. Täna oli lasteaias nt pidulik lõuna.
Oskar: See oli väga tore. Tulime õuest tuppa ja väikesed istusid lauda. Neil oli seljanka. Meie hakkasime riide panema. Kõigepealt panime püksid ja pluusi ja siis lipsu. Kasvataja aitas lipsu.
Leena: Oskar oli jube ilus.
Oskar: Siis ootasime. Ma hakkasin juba nälga kõngema kui kutsuti saali. Me istusime lauda ja siis andis juhataja lilli kasvatajatele. Meie kasvatajale ja triikimistädile ja kokatädile ja kõik plaksutasid. Mis selle nimi on, kes menüüd koostab?
Mina: Ma ei tea.
Oskar: No talle anti kah. Ja kõik plaksutasid, isegi juhataja. Ja siis öeldi head isu ja me hakkasime sööma. Toiduks oli kotlett, mida lõikasime noaga. Siis oli kartul ja salat. Salatis oli kapsas. Ott võttis kapsast nii palju, et see rippus suust välja ja Kent ütles, et kasvataja, Ott sööb nagu lammas. Aga teised käitusid kõik hästi. Siis toodi jäätis. Topsijäätis kandikuga. Mina juba sain. Aga siis kukkus kandik maha.
Mina: Noh? Kas koos jäätistega?
Oskar: Jah.
Mina: Mis te siis tegite? Kas ehmusite?
Oskar: Ei. Toodi uued jäätised.
Mina: Naersite ikka?
Oskar: Ei.
Oskar: Siis kui kõik oli söödud, läksime rühma tagasi.
Leena: Ta äratas mu üles.
Oskar: No aga sa pidid ju kohe kõike kuulma ja nägema, et ma olen tagasi.
Leena: Ma oleksin nagunii näinud, kui ma ärkasin. Ma tahtsin magada.
Oskar: Aga sul oli rõõmus nägu kui ma kurgist rääkisin. Emme. Ma kohe tunnen, et ma olen suur.
Vot selline suure poisi üritus oli täna. Homme nad lähevad simmanile Vabaõhumuuseumi. Peab jälle pidulikud riided panema. No ma tegelikult ikka ei taha, et päris uued viigipüksid simmanile lähevad. Paneb mõned teised. Loodetavasti peab ilma.
Homme sõidame üle hulga aja maale. Saab siinsetest sekeldustest eemale. Kuigi siinne olukord hakkab laabuma ja elu muutub elatavaks.
Aga nüüd pean minema. Meistriteliiga (oli vist?) finaal juba algas ja ma lubasin seda seltsiks vaadata.
Ma tegelikult tunnen, et ei vaja lisaajusid (vähemalt preagu) ja ei vaja lapsed lisamänguasju vaid aega oleks vaja lisaks ja vähemalt topelt käsi, et jõuda kõik toimetused tehtud ja siis veel rahulikult lõõgastuda ja suhelda kah. Ma reeglina istun esimest korda kartulikoorimiseks ja teist korda Leenale lugemiseks. No söön ka mõistagi istudes. Aga ikka. Kogu see kolimine ja sekeldamine on väga tüütu. Just seetõttu, et vähenegi vaba aeg, mis hakkas tekkima, kuna lapsed suured, on nüüd lõpuni ja rohkem täis planeeritud. Õnneks on see kõik ajutine. Väga ajutine. Aga mul on villand kah. Tore on ka see, et järgmist kiire-kiiret ei ole esialgu silmapiiril. Ees ootab suhteliselt muretu suvi. Meil kõigil.
Aga tegelikult tahtsin kirjutada siia üles laste kaugushüppe rekordid. Oskar hüppab umbes 2.50. No pisut üle pisut alla. Ja Leena hüppab 2. Vaatasin, et sügisel on Oskaril olnud sama, aga Leena on sügisel hüpanud 1.56. Täitsa lahe. Ja Leena jooksurekord kah kirja - ta jooksis minu tempos 2,5 km. Täitsa uskumatu. Käis vahepeal kaks korda joomas, aga muuaja jooksis jutti. Ja veel veiderdas rajal.
Eile käisime Oskariga koos poes talle riideid ostmas. Palju pidulikke sündmusi tulemas ja üldse kõik on kuidagi korraga väikseks jäänud või ära kulunud. Sujus päris hästi. Aga lõpuks läksime tülli. Tavaliselt ta ei tule kaasa, sest ta ei salli poodi. Me toome koju ja siis vahetame hiljem. Aga nüüd oli tal mitu asja vaja ja võtsime kaasa. Tal jäi filmivaatamine pooleli. Lubasin siis kergekäeliselt talle filmi osta. Oh seda valimise vaeva. Samas vahes on arvutimängud ka. Kõigepealt ta vaatas Kariibimere pireetide kolmandat osa. Siis mitmeid ajaloofilme, siis avastas arvutimängud.
Oskar: Oskatame hoopis arvutimängu.
Mina: Ei. Me pidime filmi ostma.
Oskar: Oskame vähemalt ühe labase tulistamismängu. Otil on neid palju.
Mina: Ei ma ei osta labaseid tulistamismänge.
Oskar: No aga need ei olegi nii labased, need on ikka põnevad.
Mina: Ma ei osta.
Oskar: Näed ostame selle.
Mina: Ei see on ingliskeelne ja sa ei saa sealt midagi aru ja kolmas osa pealegi ja no ei osta. Jäta pealkiri meelde, võime kodus netist uurida, mis see endast kujutab ja siis võime edasi arutada. Kui sa filmi valida ei suuda, siis las olla, lähme minema.
Lõpuks siis läbi häda ta valis Röövel Hotzenploti filmi. Oli nagu rahul, aga ei olnud ka ja oli väsinud ja tundis, et ikka tegi lolli valiku, eriti arvestades, et arvutimängud olid sedavõrd käeulatuses. Koduni mossitas. Mina olin vihane. Seletasin, aga ei aidanud. Siis olin vait. Kaeblesin issile koju jõudes. Issi arutas temaga. Ei aidanud. Siis läksime trenni. Trenni jõudes hakas tuju paranema. Meil mõlemil.
Oskar: Ma tunnen, et tuju läheb paremaks.
Mina: Mul ka. Panen näed paha tuju siia kappi koos riietega.
Oskar: Aga siis sa ei tohi ust kinni panna, tal on paha üksi kapis.
Mina: Näed ta valgub siit kapipõhja kaudu välja ja läheb laia maailm uusi ohvreid otsima.
Oskar: Ja meie oleme juba relvastatud.
Leena: Äkki ta ei tule enam kunagi tagasi.
No tore oleks. Kuigi see on ilmselgelt liigne optimism.
Oskar: Emme kas poes müüakse niukseid asju nagu detektiivil vaja on.
Mina: Ma ei tea, mis tal vaja on.
Oskar: No ajusid kindlasti. Siis püstolit, siis luupi, hästi teravait silmi. Ühendust politseiga. Aga seda ei ole ilmtingimata vaja….
Ega vist ei müüd poes. Oskaril on jälle detektiivi periood. See algas ootuspäraselt koos Poirot´iga.
Täna käis lasteias turvamees Falkist. Väga lahe oli olnud. Rääkis ja andis lastele värvimise vihiku, kus olid vastavad pildid, mida ta siis oli kommenteerinud. Lapsed taasesitasid need kommentaarid õhtul. Väga asjalik ja kasulik. Et kes on varas ja mida tohib ja mida ei tohi ja miks peab sõna kuulama ja kui toredad on hästikasvatatud loomad ja siis ka mõistagi lapsed. Vaidlus tekkis (mul lastega, kes taasesitasid falgimehe teksti) pildi juures eksimisest. Et kus on parem eksida, kas metsas või linnas.
Mina: No linnas ikka mu meelest.
Oskar: Ei. Linnas on liiklus ja… Sa ei taha ometi turvamehega vaielda.
Mina: No aga linnas sa saad inimeste juurde minna ja abi paluda, aga metsas sa külmud lihtsalt põõsa all surnuks.
Leena: Emme, aga sa võid metsas puu otsa ronida ja vaadata, kus su vanemad on.
Mina: Ise oled metsas käinud ja tead, kui raske on leida puud kuhu saaks ronida ja isegi kui leiad, siis ei näe nagunii midagi.
Nad ei uskunud mind. Sest mis olen mina turvamehe vastu. Aga ma ikka vaikselt imestan, kas turvamees polnd metsas käinud. Ja arvan endiselt, et hullem on ikka metsas eksida.
Ma oma päevast ei peagi kirjutama, sest te nagunii teate, et ma muud ei tee kui koristan. Siiski, siiski lõpp hakkab paistma. Tajtsin täna ka muuks aega leida, aga ei õnnestunud. Ilm täna soojem. Päike endine.
Täna käidi lasteaiaga Varbolas ekskursioonil. Mõistagi oli tore. Aga eriti midagi mulle ei räägitud. Oskar ei viitsinud üldse rääkida. Hm. Ta üldse viimasel ajal ei viitsi rääkida oma elust ja päevast. Nii suureks hakkab saama vist. Õnneks ta muudel teemadel arutleb hea meelega.
Leena küll rääkis.
Leena: Seal olid kujud. Viis kuju. Ja mõnele sai selga ronida. Aga kasvataja ei lubanud toitu bussis süüa. Üks tool oli juba märg ja bussijuht pahandas. Siis sõime kui olime seal pinkide juures. Nagu piknik oleks olnud. Jube lahe. Ja tead emme need pirukad olid jube head. Siis tuli üks tädi ja rääkis meile. Seda linna ei vallutatud mitte kunagi ära. Ja seal oli üks purskkaev, mis ei olnud pursk ja sinna võis kuldmünte visata. Aga Aliinal olid kaasas küpsised ja ta sõi neid bussis. Miks mina ei saanud bussi süüa?
Et söömine oli väga tähtis teema. Ma ise ka mäletan lapsepõlvest, et selline väljas söömine ikka tegi ekskursioonist ekskursiooni. Me võtsime sageli võileibu kaasa klassiekskursioonile või põllule kui klassiga mindi. Vahel tegi ema praemuna sinna vahele. No paremaid võileibu ei ole olemas. Ma arvan, et ma ei ole neid umbes 25 aastat söönud. Ja me käisime sõpradega kodu ümber vahel luusimas ja mõnikord võtsime toitu kaasa ja siis kuulutasime need luusimised matkaks ja kui vähegi kodu silmapiirilt kadus, ladusime toidukraami kusagile kivile ja lasime hea maitsta. Ükskord oli meil õega muna-või kaasas klaaspurgiga. Ja see kukkus ja läks katki. Siis urgitsesime sealt purgipoolikute seest näpuga. Ka see muna-või oli parem kui “tavalised” muna-võid.
Muidu tavaline päev. Päike ja külm. Kõik vabad hetked mööduvad koristades, asju paigutades ja asjade paigutamise üle mõtiskledes. Huvitav kas ma sellest maratonist veel tervemõistuslikuna väljun ka. Eile koristasime vana korteri keldrit. Seal oli huk kaste, mille tahtsime prügimäele saata - et mingid vanad, kasutud, välja praagitud raamatud. Kergemeelselt tegin ühe kasti lahti ja sealt vaatas vastu Maailmakirjanduse lugemik ja selle all oli Ben Oksi ja Dostojevski. Ja see kõik tähendas omakorda kõigi nende kastide läbi vaatamist, ümber pakkimist ja siia, uue kodu keldrisse tassimist. Voilà. Nüüd sõidavad nad maale tuulduma ja sügisel tuleb üks osa linna tagasi. Kõik see kestis hilja õhtuni ja oli vastik. Aga vältimatu. Ja täna ma peaaegu magasin tööjuures. Päikeselaigus.
Tegelikult tahtsin kirjutada hommikustest jalutuskäikudest. Aga jäin jälle heietama kolimisteemadel. Ja nüüd on öö.
Aeg lendab kevade poole. Ja tänavune mai pudeneb käest enneolematult kiiresti. Blogidagi pole jõudnud, viitsinud. Kuigi vahepeal on palju põhjust olnud. Panen mõned märksõnad.
Kolimine. Põhiüritus mõistagi. Nüüd oleme juba nädala elanud uues korteris. Oleme väga rahul. Lapsed eriti. Igal on oma tuba ja oma süsteem asjades. Väga lahe oli lastel asjade sorteerimine. Vanas kodus oli neil ju üks tuba, mistõttu ka ühised asjad. Kolimise järel oli vaja kõik nende asjad ära jagada. See sujus ootamatult valutult. Esiteks omad asjad. Aga raamatud ja plaadid ja lauamängud jne jagati nii, et Oskar valis mõned üksikud, talle eriti olulised välja ja ülejäänud võttis Leena rõõmsalt omale. Oskar ei tahtnud oma tuppa midagi üleliigset, aga Leenale tundus tore kui on palju erinevaid asju riiulile panna, et äkki läheb vaja. Oskar tegeles põhiliselt raamatute sorteerimisega. Ta tekitas kaks suurt alajaotust. Ajalugu ja lihtsalt raamatud. Plaadimängija läks Leenale. Ühel hetkel ostame Leenale uue ja siis saab Oskar vana endale, kuniks sellelel vanal elu.
Lasteaeda läheme endiselt jala. Lapsed ratastega. Minek kestab umbes 20 minutit. Väga mõnus hommikune jalutuskäik. Uuest aastast läheb Leena uude lasteaeda, mis on kodule lähemal. Sest arvatavasti talvisel pimedal hommikul ei tundu jalutsukäik nii tore. Pealegi lõpetab praegune rühm tegevuse, sest enamik lastest lähevad kooli ja väiksed jagatakse lasteaia peale ära. Leena parim sõber Kevin läheb Hiiumaale elama. Et ei jäägi Leenal muud üle kui endale uued sõbrad leida. Ma tegelikult muretsen Leena pärast rohkemgi kui Oskari pärast. Eile käisime uut lasteaeda vaatamas. Leppisin juhatajaga kokku, et tulen alguses Leenaga koos.
Oskari kool on uuele kodule väga lähedal. Tore. Saab jala minna. Ei ole kümmet minutit see jalutuskäik.
Emadepäeval käisime loomaias. Oli tore käik. Sõime jäätist ja sõitsime karuselliga ja mõnda lamavat looma nägime ka. Ilm oli nii palav, et tegelikult oleks sama hästi võinub vaadata pildiraamatut: puu all lamavad loomad. Siiski oli tore jalutuskäik.
Leena: Emme eks ma olen hea, et ma väga pressisin sulle peale loomaaeda ja sa ikka hakkasid vastu, aga ma ei andnud alla ja nüüd on oo kui tore.
Nii oligi. Leena juba mitu nädalat rääkis, et peame loomaaeda minema.
Leena: Emme mul tuli nii suur loomaaia isu. Ma suren ära kui ma ei saa loomaaeda. Hiljem ei saa. Siis mul võib isu ära minna.
Isu siiski püsis. Ja jäätise isu kah.
Ükspäev siin möödunud nädalal käisid lasteaias korvpallurid. See tekitas küll suure elevuse. Igatpidi arutleti seda käiku ja mängu ja mehi. Ikka tippmängijad käisid. Valmo Kriisa ja Davis Reed ja veel keegi.
Oskar: Kasvataja ütles, et te peate küsimusi küsima, et te näete neid viimast korda. Aga mina ei näe neid viimast korda. Mina hakkan korvpalluriks.
Leena: Aga sina Oskar pidid ju tekst-tekst-tiiviks hakkama? Aliina küsis neilt telefoni numbrit. Ja see vastas 5555555. Kersti on Kalevi fänn. Must mees oli ka. Must mees läheb varsti teise gruppi. Aga teised ei lähe. Ja mustale mehele ei tohi neeger ütleda, sest siis ta hakkab nutma. Kasvataja ütles…
Jne. Väga palju muljeid.
Ilm on külm, aga päikseline. Kõik puud-põõsad õitsevad. Lubatakse öökülma.
Käisime kah koristamas. Väga tore oli. No sopp, mida maha on loobitud, mõistagi ei olnud tore. Aga kõik see tegemine ja ilm jne. Lapsed oli juba nädal aega ette elevil, et saavad minna “Eestimaad puhtaks” tegema. Nii mastaapne reklaam läks neile hinge. Isegi sedavõrd, et Oskar siis üks päev ohkas, et küll koristajatel on tore elu, et saavad iga päev teha Eestimaad puhtaks. Lisas siiski enesekriitiliselt peale pausi, et temale see vist ikka ei sobiks. Aga täna tundus asi vastupidi. Oskar töötas kogu see aeg meiega koos ja koristas ja koristas ja jooksuga käis kotte juurde toomas ja kui ma ütlesin talle, et puhaku, siis ta leidis, et ta ei saa puhata, äkki toimub vahepeal midagi põnevat. Ja siis rääkis ta meile anektoote . Ja … ühesõnaga oli väga lõbus. Leena viitsis vähem. Aga tal oli ratas kaasas ja siis kui ta tüdines, siis kimas rattaga ringi, et ei vingunud. Ja väga uhked olid nad märgi üle ja õhtul vaatasime koos uudistest kui tulemustest räägiti.
No 7 laipa on ikka täitsa lõpp. Meie ei leidnud õnneks ühtegi. Aga täiesti uskumatu tundub inimeste võime oma aiatagust saastaga katta. Selle üle olen imestanud eriti muidugi lõuna Euroopas. Aga ega siingi kiita ei ole. Kõike loobitakse lihtsalt põõsa alla - riideid, auto juppe, nõusid, jalatseid. Rääkimata muidugi pudelitest ja snäkipakenditest.
Tüütu on see, et sarnane tegevus täidab me päevi ka kodus. Me siin muudkui koristame ja sordime ja pakime. Hakkab villand saama. Aga suur osa on ära ka juba sorditud. Nüüd võtame auto ja kolijad ja lõpetame ära selle kahes kohas elu.