Oskar ja Leena-Mai

Meie nõiad kihutavad praegu ratastega õues ringi.

Minu jaoks, kes ma olen ometigi endine Tartu üliõpilane, ei ole volber kunagi nõiandust tähendanud. Vastupidi. Aasta üks pidulikumiaid sündmusi oli see Tartu ajal. Tohutult mälestusi ja elevust ja… Sõnul seletamatu. Nüüd pole enam mitu aastat käinud. Ikka mõtlen, et peaks minema, aga alati satub midagi vältimatut ette ja ikka ei lähe. Tänavu oleks olnud õige minna. Ilm ju selline. Kaunimast kaunim. Aga see kolimine ja üldse sada asja, et ei saanud praegu küll Tallinast mujale paikneda kogu seltskonnaga. Jääb vaid ohata, et ehk tuleva aastal on sama kaunis ilm ja siis ma lähen, lepin vanade sõpradega kokku ja…

Aga nõiandus tuli linnapeale juba meie ajal ja seda tuleb üha juurde. Tänavu oli ka lasteaiast korraldus lapsed nõidadeks riietada. Mul ei olnud aega midagi õmmelda ja ostsin maskid ja mütsid. Seisin seal karnevali poes ja müüja õhutas takka, et ostke, ostke, igal aastal läheb vaja. No ma siis ostsin. Et igaks aastaks. Kuni ülikoolini.

Eile oli põhielevus nõiariietest ja maskidest ja mütsidest. Lapsed ei suutnud voodissegi minna, tahtsid igat pidi riideid kombineerida ja proovida. Ma ainult kordasin vahele, et ärge ära kaotage, et hommikul ikka üles leiame. Oskari voodist korjasin kokku need asjad kui ta juba magas. See oli talle siis see kindel koht, kust üles leiab.

Lasteaeda jõudes olid teistel juba nõiariided seljas ja tohutu kisa-kära. Ega siis nõidu ei suudeta ohjeldada. Ja nii see nõiaüritus neil oli. Kui ma õhtul järele läksin, olid nõiariided ikka seljas. Oskar ütles, et üritus oli jama ja Leena ütles, et “täitsa võrratu”. Mine võta kinni. Selle “jama” põhjus võib olla ka selles, et saabusid uue kuu ajakirjad ja Oskar oli ametis nende lugemisega. Selle kõrvalt tundub talle iga asi jama.

Tegelikult on meil see uus asi, et lapsed käivad omapead väljas. Issi ei ole tahtnud lubada. Mina korra lubasin ja andsin neile issi jaoks trumbi, et “aga me oleme juba olnud, emme lubas”. Ja nüüd nad käivadki õhtuti väljas. Lapsevanemale väga mõnus. Ja linnalapsed ju. Peavad harjuma. Mul endal oli kooliks juba “pool maailma”  läbi kolatud.

Aga nüüd ma pean veel pakkima ja koristama. Kuniks lapsed tuppa tulevad.