Oskar ja Leena-Mai

Täna ma ei jõudnudki Leenale lugema. Nad said kella üheksaks voodisse ja meil oli kokkulepe, et spordiuudiste ajal loen, aga spordi (juba ilmateateks) magas Leena juba paksu und. Selline väsitav päev.

Suured muidugi pakkisid ja kolisid jõudu mööda, kes kui palju sai. Mulle meeldib meie seekordne kolimine väga. Me ei kiirusta. Pakime ja sorteerime kuniks isu ja siis järgmisel päeval edasi. Ja midagi viime ära. Kui isu otsas siis võtame “mehed”. Praegu oleme põhiliselt raamatuid vedanud. No nuhtlus täielik. Eelmise kolimise ajal oli ka see kõige raskem. Nüüdseks oleme suuretoa raamatud ära viinud. Kogud ja kogud neid raamatuid. Paljusid, enamikke, pole ma peale eelmist kolimist puutunud, aga ikka tassime kaasa. Tolmu koguvad ka hullult. See kes pakib, sorteerib ühtteist välja, mida võiks ära visata, siis teine vaatab sorteeritu üle ja… oleme raamatuid vist ainul paar kotikest välja visanud ja neistki enamik ajakirjad.

Lapsed olid päeval Mari juures. Grillisid ja sõitsid ratastega ja mängisid. Sestap ka väsimus. Terve päev “jooksus”. Ja õhtul me veel viisime riiuleid uude korterisse ja siis pidi lapsed ringi sõitma, sest meil siin ei ole pidavat keldrit ja oleme laste rattaid siiani autos hoidnud. Aga mõistagi, kui tahad sinna panna riiuleid, siis peavad rattaomanikud oma ratastega midagi muud ettevõtma. Nii nad siis sõitsid ja ikka jäi neil väheks.

Nüüd on öörahu Leenal ja pakkijatel. Lubasin Oskaril vaadata laululahingut. Lähen vaatan ise ka. Elutuba on raamatutest, tolmust ja riiulitest tühi. Väga mõnus. Raamatud koguvad tolmu juba uues kohas.