Oskar ja Leena-Mai

Hakkasin siin üks päev vastama Manni küsimusele, et kas Leenal on igal pool Mõmmi kaasas ja tundus, et see on nii keeruline lugu, et sellest peab kohe eraldi kirjutama. Sest see tõesti saadab meie päevi. Mõmmist olen varemgi kirjutanud, aga nüüd on see Mõmmindus suuremad mõõtmed võtnud.

Kaua aega oli Leenal ainult Mõmmi. Oma vana pruun karu, keda iialgi maha ei tohtinud unustada. Selline seikluslik elu võttis aga Mõmmil karva lahti ja tema keha peal on mitmed karvutud laigud. Leena paneb talle küll riideid selga, aga leiab, et riietega pole õige ja paljalt on ikka eriti mõnus. Kunagi sügisel ta leidis, et Mõmmil võiks olla õde. Et saaks Mõmmile puhkust anda. Jõuluvana tõigi Mõmmile õe. Kauni valge ja imeliselt pehme. Ehk niisama pehme kui Mõmmi ise uuena oli. Paraku puhkust see õde Mõmmile ei andnud, sest Mõmmi ja õde peavad kahekesi koos igal pool kaasas käima.

Radika küljes oli meil üks karvane seljakott, mille Leena kunagi Meeri käest sai. See vedeles igal pool ja ma panin ta radika külge, et vedelejaid vähem. Leena siis kauples, et ma selle talle kätte annaksin. Ma ikka puiklesin kuni isu selle mõmsiku järele läks nii suureks, et ta sai selle ja enam ei raatsinud loobuda. Nimeks pandi sellele Karvapall ja ka teda hakati lasteaeda kaasa võtma. Ja mujale ka, kui ma jaole ei saanud ja ära ei keelanud. Sest tegelikult ta ju tassib need uksest välja ja siis pean enamasti neid mina tassima, sest tal on käsi vaja. Ja ma siis käin süle karvaseid elukaid täis.

Aga ka Karvapall ei ole veel kõik. Sünnipäevaks sai Leena roosa kutsu koti. Seda saab õlale panna ja keerutada ka. Ja väga pehme on see kutsu. Tema sai nimeks Roos. Ja pälvis samuti au Leenaga kaasas käia. Siis veel üks. Poes müüdi täpselt Karvapalli moodi looma, ainult väikest. Ja me ei saanud ju Karvapalli poega poodi jätta. Õnneks saab Karvapalli poja toppida Karvapalli sisse.

Aga kaisuloomaks sobivad nad kõik. Enamasti ka kõik koos. Lasteaias loeb Leena salmi: üki, kaki, kommi, nommi…, et välja selgitada, kes kaissu saab, sest kasvataja ei luba kõiki võtta. Üldiselt on kõik enamvähem võrdsel pulgal. Mõmmi lõhnab väga hästi, aga teised on mõnusad pehmed. Niisama mängimiseks on Leenal veel terve hulk karvaseid loomi.

Ma olen alati mõelnud, et kes küll ometi nende karvaste asjadega mängib, mida poes on riiulid täis. Vat meie Leena mängib. Ja ei tüdi ja tal ei saa neist isu otsa ja poes on ta nagu lummatud.

Oskar siin arutles ükspäev taas, et ta ei tea veel kelleks saada: ma tahaks kas sõduriks, või politseinikuks või ajaloolaseks, see on ka ju väga lahe… aga Leena hakkab mõmmide eest hoolitsejaks.

Hakkab vist tõesti.