Oskar ja Leena-Mai

Meie nõiad kihutavad praegu ratastega õues ringi.

Minu jaoks, kes ma olen ometigi endine Tartu üliõpilane, ei ole volber kunagi nõiandust tähendanud. Vastupidi. Aasta üks pidulikumiaid sündmusi oli see Tartu ajal. Tohutult mälestusi ja elevust ja… Sõnul seletamatu. Nüüd pole enam mitu aastat käinud. Ikka mõtlen, et peaks minema, aga alati satub midagi vältimatut ette ja ikka ei lähe. Tänavu oleks olnud õige minna. Ilm ju selline. Kaunimast kaunim. Aga see kolimine ja üldse sada asja, et ei saanud praegu küll Tallinast mujale paikneda kogu seltskonnaga. Jääb vaid ohata, et ehk tuleva aastal on sama kaunis ilm ja siis ma lähen, lepin vanade sõpradega kokku ja…

Aga nõiandus tuli linnapeale juba meie ajal ja seda tuleb üha juurde. Tänavu oli ka lasteaiast korraldus lapsed nõidadeks riietada. Mul ei olnud aega midagi õmmelda ja ostsin maskid ja mütsid. Seisin seal karnevali poes ja müüja õhutas takka, et ostke, ostke, igal aastal läheb vaja. No ma siis ostsin. Et igaks aastaks. Kuni ülikoolini.

Eile oli põhielevus nõiariietest ja maskidest ja mütsidest. Lapsed ei suutnud voodissegi minna, tahtsid igat pidi riideid kombineerida ja proovida. Ma ainult kordasin vahele, et ärge ära kaotage, et hommikul ikka üles leiame. Oskari voodist korjasin kokku need asjad kui ta juba magas. See oli talle siis see kindel koht, kust üles leiab.

Lasteaeda jõudes olid teistel juba nõiariided seljas ja tohutu kisa-kära. Ega siis nõidu ei suudeta ohjeldada. Ja nii see nõiaüritus neil oli. Kui ma õhtul järele läksin, olid nõiariided ikka seljas. Oskar ütles, et üritus oli jama ja Leena ütles, et “täitsa võrratu”. Mine võta kinni. Selle “jama” põhjus võib olla ka selles, et saabusid uue kuu ajakirjad ja Oskar oli ametis nende lugemisega. Selle kõrvalt tundub talle iga asi jama.

Tegelikult on meil see uus asi, et lapsed käivad omapead väljas. Issi ei ole tahtnud lubada. Mina korra lubasin ja andsin neile issi jaoks trumbi, et “aga me oleme juba olnud, emme lubas”. Ja nüüd nad käivadki õhtuti väljas. Lapsevanemale väga mõnus. Ja linnalapsed ju. Peavad harjuma. Mul endal oli kooliks juba “pool maailma”  läbi kolatud.

Aga nüüd ma pean veel pakkima ja koristama. Kuniks lapsed tuppa tulevad.

Läksime eile Mari juurde ja ostsime poest ühtteist kaasa. Oskari pealekäimisel ostsmie lastele mingit šokolaadi. Leena leidis, et tema ei saanud midagi valida ja võttis siis ühe nätsu. Autos hakati jagelema. Et kelle oma mis on ja kes mida sööb ja Oskar narris Leenat, et šokolaadi sööb ta üksi ära. Leena jäi pikapeale uskuma. Kui siis mina sekkusin siis Oskar võttis “uue relva” kasutusse ja hakkas iga Leena lause peale ütlema “miks”. Muidugi ajab see närvi. Ja eelkõige mind, kes ma ka seal autos ju olin. Isegi häält tõstsin. Aga noh nagu haneselga vesi. Ja mina ei oska selliseid asju lahendada. Kodus astun juurest minema.
Leena: Oskar eks sa annad kõigile seda šokolaadi?
Oskar: Miks?
Leena: Ära ütle miks.
Oskar: Miks?
Leena: Mina ka siis ei anna oma nätsu?
Oskar: Miks?
Leena: Jäta järgi.
Oskar: Miks?
Leena: Oskar, ma annan sulle nästu kui sa veel ütled miks.
Oskar: Oota, misa sa ütlesid?
Leena: Ma annan nätsu, ütle veel miks.
Oskar: Oo Leena sa oled nii hea. Miks. Ma annan sulle kõik loitsud.

Ja oligi olukord lahendatud. Kõik rahul ja rõõmsad.

Aga nüüd Poirot. Nii tore. Jõudsime ära oodata. Leena magab juba. Meie teised vaatame.

Täna ma ei jõudnudki Leenale lugema. Nad said kella üheksaks voodisse ja meil oli kokkulepe, et spordiuudiste ajal loen, aga spordi (juba ilmateateks) magas Leena juba paksu und. Selline väsitav päev.

Suured muidugi pakkisid ja kolisid jõudu mööda, kes kui palju sai. Mulle meeldib meie seekordne kolimine väga. Me ei kiirusta. Pakime ja sorteerime kuniks isu ja siis järgmisel päeval edasi. Ja midagi viime ära. Kui isu otsas siis võtame “mehed”. Praegu oleme põhiliselt raamatuid vedanud. No nuhtlus täielik. Eelmise kolimise ajal oli ka see kõige raskem. Nüüdseks oleme suuretoa raamatud ära viinud. Kogud ja kogud neid raamatuid. Paljusid, enamikke, pole ma peale eelmist kolimist puutunud, aga ikka tassime kaasa. Tolmu koguvad ka hullult. See kes pakib, sorteerib ühtteist välja, mida võiks ära visata, siis teine vaatab sorteeritu üle ja… oleme raamatuid vist ainul paar kotikest välja visanud ja neistki enamik ajakirjad.

Lapsed olid päeval Mari juures. Grillisid ja sõitsid ratastega ja mängisid. Sestap ka väsimus. Terve päev “jooksus”. Ja õhtul me veel viisime riiuleid uude korterisse ja siis pidi lapsed ringi sõitma, sest meil siin ei ole pidavat keldrit ja oleme laste rattaid siiani autos hoidnud. Aga mõistagi, kui tahad sinna panna riiuleid, siis peavad rattaomanikud oma ratastega midagi muud ettevõtma. Nii nad siis sõitsid ja ikka jäi neil väheks.

Nüüd on öörahu Leenal ja pakkijatel. Lubasin Oskaril vaadata laululahingut. Lähen vaatan ise ka. Elutuba on raamatutest, tolmust ja riiulitest tühi. Väga mõnus. Raamatud koguvad tolmu juba uues kohas.

Seisin ükspäev poes ja üritasin osta uut hiirt. Mul oli ilma juhtmeta hiir ja see pidev patareidega majandamine tüütas mind ära ja tal tulid veel mõned probleemid ja tahtsin osta korraliku juhtmega hiire. Üks müüja sebis edasi-tagasi ja ütles, et kohe tuleb. Ei tulnud seda kohet ja ma siis valisin ühe hiire. Välimuse järgi. Aga see hiir helendab õhtul. Tal on punane lamp sees ja kogu tuba saab punast valgust täis. Me magame selles toas. Nüüd katan õhtul hiire kinni. Peaks topsi heegeldama. No on tsirkus. Masinad võtavad elu üle.

Ilmad on ilusad. Aga külm ikka, kuigi päike paistab. Eile oli Jüriöö ülestõusu aastapäev. Kui Oskar oli aastane, olla sel päeval 27* sooja olnud. Ei mäleta.

Leena: Emme Madis õppis nüüd ka lugema.
Mina: Noh. Ja miks sina ei õpi?
Leena: Ma ei tunne tähti.
Mina: No mis tähti sa ei tunne.
Leena: Ma ei tunne G-d.
Mina: No miuke on G

Teeb õhus.
Mina: Tunned ju!
Leena: No aga P-d ma ei tunne.
Mina: Miuke on P.

Teeb õhus K.
Mina: No tunned ju.
Leena: Ei, ma tegin ju K. P on siuke!

No mis ma temaga teen. Tal on kujutlus, et tähti on tohutu palju ja tema tunneb mingit väikest osa ja ülejäänud tähemerest pole tal aimugi. Kõik mu jutud, et sa ju oskad tähestikku ja rohkem tähti ei olegi ja… panevad teda ainult muigama. Teisest küljest on Leenal kõik asjad tulnud märkamatult iseenesest. Usun, et ka lugemine tuleb sealt teisest küljest.

Meil on praegu kolimine päeva korral. Uus korter on puumajas, teisel korrusel. Väga mõnus. Oskarit ei huvita üldse ei uus korter ega kolimine. Leenat aga huvitab kõik tohutult. Eile õhtul ta ei suutnud uinuda, sest mõtles kolimisele. Pakkis mõned mõmsikud ära ka juba.
Leena: Emme aga ma ei mäleta kui me siia kolisime.
Mina: Sa ei saagi mäletada, sest kui sina sündisid, siis me juba elasime siin. Sa ei olegi kolinud.
Leena: Esimene kolimine… Ma olen nii ärevil. Kas ma homme kolime, kas kõik asjad võtame kaasa, kas voodid ja riided ka?

Jne. Täna kolime jah natuke. Leena tuleb kaasa ja võtame ka Oskari kaasa, sest ta tahtis, et tema tuba värvitakse teist värvi. Aga ta ei suuda kaugelt otsustada, mis värvi, samas ei viitsi ta kohale tulla. Küsib ikka, et kas homme ei või minna ja et kas ta koju lugema ei või jääda. Ta loeb Winnetoud. Narnia sai läbi. Ja issi leidis pakkimise käigus ühe väga imeliku raamatu, millest Oskar midagi aru ei saa, aga mida ta pealkirja tõttu ei suuda käest panna. Lahingkooli õpik “Üksikvõitleja käsiraamat”. Et ta loeb nüüd neid ja veel mõndasid raamatuid.

Leena: Emme kas sa tead, mis kohe tähendab? Kohe tähendab präägu. Nii et tule siis arvutist ära.

Nojah. Nüüd on siis “präägu” ja kuna ma lubasin Leena “kohe” arvutisse lasta, siis lähen pakin natuke.

Täna sai siis ka Oskar ratta selga ja sõitis temagi. Ja leidis, et lahe ja tahab oma ratta ka maalt linna tuua. No nädala lõpul saab seda ka loodetavasti teha. Kui mõni jälle haigeks ei jää. Lastega elu on täiesti ettearvamatu.

Ostsin lastele ükspäev Puhhi ajakirja. Seal oli miski lelu kaasa pandud, mis haises nii jubedalt, et terve toa lõi rõvedat keemia haisu täis. Viskasime kohe ära ja viisime prügi välja ka. Õnneks ei olnud hais ajakirjale juurde jäänud. Oh kus me küll elame!

Laupäeval olime Maril ja Loorel ja Meeril külas. Meeri õpetas lastele mängu, mida täna kogu õhtu mängisime. Ja mina ka ja täiesti ilma tüdimata. Nii naljakas oli. Mulle kusagilt udust meenub, et olen seda mänginud, aga ise ei oleks küll mäletanud. Mängus on üks müüja ja teised ostjad, kes küsivad poeasju ja müüja peab vastama vältides sõnu: ei, ja, must, valge. Mina olin abiks, et kui keegi ikka väga jänni jäi, siis tulin appi seda jaad, eid ja must-valget välja pigistama. Lõpuks muutusid nad nii osavaks, et ei õnnestunudki ja saatsin nad dušši alla.

Kui mängudest veel rääkida, siis lapsed mängivad viimasel ajal kaarte. Põhiliselt linnade põletamist. Me ka mängisime seda. Aga meil oli veel terve hulk mänge, mida ma üldse ei mäleta. Seda linnadepõletamist oleksin osanud, aga olid veel viis lehte, potiknoi, perekonnatola jne. Mitte midagi ei mäleta.

Täna oli imeline päike, aga tuul väga külm.

Leena: Aga kui on porilombis kõik täis, siis see tähendab, et sajab hullusti, aga kui ei ole nii hull, siis ei saja. Ja nüüd näed vaata porilompi ja sa näed, et minul on õigus ja me saame õue minna.
Mina: Õues on ju pori. Ja külm.
Leena: Ma pean minema, ma sõidan rattaga.

Täna õppis Leena ametlikult kaherattalisega sõitma. Oskar oleks ka õppinud, aga Oskar jäi haigeks.

Esimese ratta ostsime kui Oskar oli poolteist. Käisime beebipoes midagi ostmas ja Oskar võttis ratta ja keeldus sealt maha tulemast. Ostsime selle siis ära. Siiski anti ratas pakendis ja suure vaevaga jäi see välja pandud ratas ikka poodi. Koju jõudes ronis Oskar kohe ratta selga ja hakkas enamvähem kohe väntama ka. Palju rõõmu. Lemmik mänguasi.

Kui Leena sai aastaseks hakkas ka tema Oskari ratta seljas turnima. Kevadel küsisime Oskarilt, et kas ta tahab uut ratast, aga ta ütles, et tal juba on ja uut ei ole vaja. Uue ostsime talle kevadel kui ta oli talvel saanud neil. Abiratastega. Palju rõõmu ja elevust siin maja ümber sõites. Ja tüütuseni tassisin ratast mänguväljakule ja üldse igalepoole kaasa. Oskar sai sõita tunduvalt vähem kui ta oleks tahtnud. Ma lihtsalt ei viitsinud nii kaua tee ääres seista ja teda valvata. Kui Oskar sai viis, siis ma võtsin Oskari rattal abirattad ära ja panin rattale, millega hakkas sõitma Leena. Ise ütlesin, et viieselt õpitakse rattaga sõitma ja ujuma, et hakka õppima. Oskar proovis paar korda minu viletsate õpetuste saatel ja lõi käega ja leidis, et ratas teda ei huvita.

Veel sel talvel ta ütles, et talle meeldib tunduvalt rohkem joosta kui rattaga sõita, et ratas on täitsa mõttetu.

Leenale kinkisime sünnipäevaks selle väikeste ratastega tõukeratta. Nad sõitsin kuni kevadeni sellega toas. Siis hakkas Leena rattaga lasteaias käima. Ja Oskar hakkas talt sõita manguma. Tülid. Ostsime siis Oskarile samasuguse ja käisime siin ümbruskonnas sõitmas. Tõukeratastega said mõlemad kiiresti tasakaalunõksu kätte.

Eile käisime Mari juures ja tassisime keldrist Leena ratta välja. Kummipumpamine ei õnnestunud, sest oli vale ventiil. Õhtul ostsime ventiili adapteri ja tõime ratta tuppa ja ma pesin selle puhtaks, pumpasin kummid ja lubasin õhtul Leenal toas sõitu harjutada. Niipalju kui ruumi on. Muidugi hakkas Oskar ka tahtma ja siis nad harjutasid korda mööda.
Selle tulemusena läksime hommikul kell 10 välja ja Leena sõitis nagu tirrdi esimese hooga kohe teise majani. Oskar ei saanud proovida. Ta oli öösel haigeks jäänud. Aga ta leidis, et ta muudab oma arvamust rattast ja ta leiab, et ratas on lahe ja ta ei jõua ära oodata, millal ta päriselt proovida saab. Alguses oli Leenal raske ratta peale saada, et kuda need jalad ja vändad ja käed. Siis ta hoidis kramlikult lenksust kinni ja käed hakkasid valutama, siis ta põrutas vastu poste ja seisvaid autosid. Aga kui õhtul veel kord proovima läksime, siis ta sõitis juba täitsa korralikult.

Nüüd jääb neil üle veel Leena aktiivsel eestvõtmisel ujuma õppida.

Oskar on täielikus plaani joonistamise vaimustuses. Me ju ostame korterit ja siis joonistame plaane ja mõtleme. Oskar leiab, et see on maailma kõige põnevam teema. Ta joonistab pidevalt. Joonistab kõikehõlmavaid poliseijaoskonna plaane, ideaalseid kortereid jne. Vaimustunult tardub hoonetes olevate evakuatsiooni plaanide ees. Politsejaoskonnad on muidugi eriti lahedad. Seal on kõige peale mõeldud. Garaažid, ülekuulamise toad, relvalaod, kongid, ülemused, uurijad jne. Rääkimata turvakaameratest. Lõputu. Aga korterid on ka lahedad. Igal ühel on oma tuba, siis on ühine magamistuba, siis on konku, arvutimängudetuba, köök, kemps ja vanakraami tuba: siia paneme kõik vana kraami, mida me enam ei vaja. No katkised mänguasjad ja… Ja kui see tuba täis saab, siis ma vaatan kõik läbi, et kas annaks midagi veel kasutada, aga ülejäänu viskame ära.

No seda vanakraamituba meile uude korterisse küll ei tule. Mul on niigi halb komme asju pidevald alles hoida, et äkki annab kusagil kasutada. Enamasti ei anna. Aga kui ma mõne asja ära viskan, siis on seda varsti vaja.

Täna oli üsna jäine kuigi päikseline päev. Mul on uued kingad. Ostsin allahindluse ajal täitsa odavalt. Ilusad ja mugavad. Pole need susskingad, mis mulle ei meeldi. Aga võta näpust. Pole olemas ideaalseid asju. Need söövad sokke. Kui nad on kahe nädalaga, mis ma neid kandnud olen, ära söönud neli paari sokke, siis ei saa neid vasrti enam miskist vaatepunktist soodsaks pidada. Oeh. Tavalisetel päevadel saab ühtesid sokke kanda kaks korda, enne kui auk sisse tuleb. Aga Oskari kooliviimise päeval läheb paar päevas. Hakka siis nüüd sellepärast autoga käima.

Me pidime täna tegelikult maale sõitma. Aga eile oli Leena õhtul haige, kõht. Tänaseks ta küll paranes, aga siis selgus, et vanaema on haige. Ja meil sel nädalal ei ole võimalik uusi viiruseid tarnida, sestap otsustasime sõidu edasi lükata. Ehk on ilm ka tuleva nädalal parem.

Hakkasin siin üks päev vastama Manni küsimusele, et kas Leenal on igal pool Mõmmi kaasas ja tundus, et see on nii keeruline lugu, et sellest peab kohe eraldi kirjutama. Sest see tõesti saadab meie päevi. Mõmmist olen varemgi kirjutanud, aga nüüd on see Mõmmindus suuremad mõõtmed võtnud.

Kaua aega oli Leenal ainult Mõmmi. Oma vana pruun karu, keda iialgi maha ei tohtinud unustada. Selline seikluslik elu võttis aga Mõmmil karva lahti ja tema keha peal on mitmed karvutud laigud. Leena paneb talle küll riideid selga, aga leiab, et riietega pole õige ja paljalt on ikka eriti mõnus. Kunagi sügisel ta leidis, et Mõmmil võiks olla õde. Et saaks Mõmmile puhkust anda. Jõuluvana tõigi Mõmmile õe. Kauni valge ja imeliselt pehme. Ehk niisama pehme kui Mõmmi ise uuena oli. Paraku puhkust see õde Mõmmile ei andnud, sest Mõmmi ja õde peavad kahekesi koos igal pool kaasas käima.

Radika küljes oli meil üks karvane seljakott, mille Leena kunagi Meeri käest sai. See vedeles igal pool ja ma panin ta radika külge, et vedelejaid vähem. Leena siis kauples, et ma selle talle kätte annaksin. Ma ikka puiklesin kuni isu selle mõmsiku järele läks nii suureks, et ta sai selle ja enam ei raatsinud loobuda. Nimeks pandi sellele Karvapall ja ka teda hakati lasteaeda kaasa võtma. Ja mujale ka, kui ma jaole ei saanud ja ära ei keelanud. Sest tegelikult ta ju tassib need uksest välja ja siis pean enamasti neid mina tassima, sest tal on käsi vaja. Ja ma siis käin süle karvaseid elukaid täis.

Aga ka Karvapall ei ole veel kõik. Sünnipäevaks sai Leena roosa kutsu koti. Seda saab õlale panna ja keerutada ka. Ja väga pehme on see kutsu. Tema sai nimeks Roos. Ja pälvis samuti au Leenaga kaasas käia. Siis veel üks. Poes müüdi täpselt Karvapalli moodi looma, ainult väikest. Ja me ei saanud ju Karvapalli poega poodi jätta. Õnneks saab Karvapalli poja toppida Karvapalli sisse.

Aga kaisuloomaks sobivad nad kõik. Enamasti ka kõik koos. Lasteaias loeb Leena salmi: üki, kaki, kommi, nommi…, et välja selgitada, kes kaissu saab, sest kasvataja ei luba kõiki võtta. Üldiselt on kõik enamvähem võrdsel pulgal. Mõmmi lõhnab väga hästi, aga teised on mõnusad pehmed. Niisama mängimiseks on Leenal veel terve hulk karvaseid loomi.

Ma olen alati mõelnud, et kes küll ometi nende karvaste asjadega mängib, mida poes on riiulid täis. Vat meie Leena mängib. Ja ei tüdi ja tal ei saa neist isu otsa ja poes on ta nagu lummatud.

Oskar siin arutles ükspäev taas, et ta ei tea veel kelleks saada: ma tahaks kas sõduriks, või politseinikuks või ajaloolaseks, see on ka ju väga lahe… aga Leena hakkab mõmmide eest hoolitsejaks.

Hakkab vist tõesti.

Oskar: Täna hommikuringis kasvataja küsis, et mis linnud lendavad lõunast tagasi ja mina ütlesin, et pappa pizza.
Mina: See on ju kasvataja kiusamine.
Oskar: Ei. Talle meeldis.
Mina: Ah ära aja.
Oskar: No talle meeldib ju hea huumor.
Mina: Ja see on sinu meelest hea huumor?
Oskar: Jaa muidugi. Ma ise küll möirgasin naerda ja poisid ja isegi tüdrukud. Ja kasvataja ka.
Leena: Ei kasvataja küll ei möirganud. Kasvataja pahandas Kaspariga ja pani meid nurka.
Mina: Sinu nurka???
Leena: Jaa. Jube äge.
Mina: Mis seal ägedat on. See oli paha lugu ju? Mis te tegite?
Leena: Me… ma ei teagi enam. Ahjaa. Minul oli valge asi käes ja siis Kaspar võttis ära ja mina võtsin ära ja…
Mina: Ja rabelesite. Kas sa saad aru, et see oli pahasti tehtud?
Leena: Jaa-jaa saan küll. Räägi nüüd Oskariga. Et Oskar oli nurgas.
Mina: Oskar! Kas sina ka olid nurgas?
Oskar: Jaa olin küll. Me kõik olime.
Mina: Ah. Mis sa ajad. Kogu rühm või?
Oskar: Ei meie poistega.
Mina: Mis te tegite?
Oskar: Ma ei tea, me rääkisime anektoote ja istusime täitsa vaikselt.
Mina: Raske uskuda.
Oskar: No me natukene võitlesime ka…

Saa sa nüüd aru, kas tehtigi üldse muud peale nurgas seismise. Aga lapsed ise on rõõmsad. Ja kasvataja ka ei kurtnud, et vast siis ikka midagi väga hullu ei olnud. Leenal jäi Mõmmi koju. Leena ütles, et ta nuttis enne magama jäämist, aga Oskar andis talle oma padja ja siis ikka tuli uni. Hommikul lähevad nad tõukeratastega ja ei saa ise midagi kaasa võtta. Kõik jääbi minu peale. Mina aga vaatan, et üldse seltskonna mingil mõistlikul ajal välja saaks ja üritan riideid jm võtta kaasa. Ja Oskar tahab, et võetaks raamat ja… nii see Mõmmi täna koju ununes. Leena ise unustas ta ukse juurde valmis panna nagu ta tavaliselt teeb.

Täna sadas. Oli küllalt jahe, aga siiski kevadine. Kevadine vihm on ilus ja hea. Ja natukene harvendas tolmu, mida siin Tallinna tänavatel on liiga palju. Kõik autod on hallid. Meie oma eriti.

Poes puhkeb alati elav arutelu, et mida osta. Enamasti lepitakse kokku, aga sageli valib igaüks midagi endale. Me siis otsustasime, et tellime mõlemale lapsele ajakirja. Mida keegi soovib.

Oskar: Mina võtan Tommy ja Jerry.
Leena: Mis mina võtan Oskar?
Oskar: Võta Muumi või Puhh. Need sulle kindlasti meeldivad.
Leena: Emme ma võtan Muumi või Puhhi.
Mina: No sa pead ikka ühe neist valima. Kas tahad vaatame poes veel?
Leena: Ei taha. Mul on neid juba kodus ka. Ma mõtlen.
Oskar: Oo Leena võta TÄHEKE.
Leena: Emme ma võtan Tähekese. Kui ma nüüd ikka Puhhi ei võta.
Mina: Mõtle rahulikult mul pole miskit kiiret.
Leena: Ma oleks ise tahtnud Tommy ja Jerryt. Kas kaks ei saa võtta.
Mina: No kuule. Me ei hakka ühte ajakirja kahte tellima. Sa saad ju Oskari oma vaadata. Ja Oskar vaatab sinu oma.
Leena: See pole aus…
Mina: Oeh. Ma ei suuda seletada. Ma ei võta siis midagi.
Leena: Ah olgu võta TÄHEKE.

Saigi Täheke võetud. Nüüd on esimesed numbrid kohal ka. Oskar on mõlema ajakirja üle rõõmus ja loeb ja lahendab ülesandeid. Aga Leenale tundub ikka, et ta on TÄHEKEsi enne ka näinud ja tal on neid varemgi kodus olemas, et tal ikka poleks seda vaja. Aga ega ma tühistama ka ei hakka. Las siis käib, küll Oskar loeb. Kui on Leena ajakiri, siis Oskar tunneb moraalset kohustust Leenale ette lugeda. Ja varsti loeb Leena juba ise, siis on ikka asjaks see ajakiri. Omavahel öeldes on Tommy ja Jerry jube nõme. Täheke on hoopis parem. Hea kui on midagi paremat ka.

Loodusmuuseumis vaadati dinosauruseid. Oskaril oli kahju, et mutte ei vaadatud ja Leenal kahju, et ei vaadatud karu. Eks tuleb minna ja needki elukad üle vaadata.

Me ise käisime KUMUS. Küll on tore, et seesamune ikka ehitati. Vaatasime Soome näitust ja muud ka. Hea ja ilus ja kosutav. Kõigi nende agressiivsete argiaskelduste kõrvale. Isegi ei mõelnud neile asjadele, mille ajamisega me praegu end vaevame.

Leena: Emme Ragnar ütles, et konnal on jalad ja neid süüakse. Kas need on tervislikud ka?

See on küll küsimus suurele ringile. Mina ei tea, kas konnajalad on tervislikud.

Üldiselt on kevad. Täitsa ilus ja hea. Kõik kuivab. Lasteaia riiete küljes on nüüd ainult väike pori. Ja riide ei oska lapsi üldse panna. Et mis mütsid ja mis joped ja kas kindad ja mis saapad? Nii igal hommikul ja igal õhtul saan täiesti higised lapsed lasteaiast kätte. Ma ju ei tea, et mis ilm ja milline tuul on kui nad õue lähevad. Aga seal on tavaks, et kõik pannakse selga, mis kaasas. No ega kasvatajad ei suuda ju kõigi laste riideid mõelda. Ma ei suuda kodus kahegi riideid. Nõme on see, et Leenal oli täna väike nohu ja kardetavasti see keerab end nädalavahetuseks haiguseks. Ja meie plaanid, mis plaanitud, võivad minna vett vedama. No nüüd kraaksun häda. Praegu on ta siiski veel pigem terve. Ja homme läheb lasteaeda, sest nad lähevad linna. Lähevad loodusmuuseumisse. Mina jään koju ja teen kevadkoristust. Või plaanin teha. Näis palju jõuan. Mitmed muud asjad on ka veel plaanis. Kiire aeg. Aga kevadel on energiat ka topelt. Et olgu see kiire pigem nüüd kui sügisel.

… kus ma täna vihastasin. Ma pole aastaid sellise asja peale vihastanud. Sest sellist asja ei juhtu. Kunagi. Aga täna. Kõik algas sellest, et mul ei olnud aega lõunat süüa. Mul oli vaba, Oskari koolivedamise päev, ja ma üritasin absoluutselt kõik eriti ebameeldivad asjad tänasele lükata ja korda ajada. Kui lõpuks tuli aeg minna Oskarile järele, olin ma juba näljast stressis. Sain kokku oma kalli õega, kes oli paariks tunniks Tallinnas. Me siis ootasime Oskarit ja saime ta kätte ja läksime sööma. Lapsed pidasid söögikohas end mõõdukalt vastikult üleval, aga me rääkida siiski saime ja õnnestus neid ignoreerida ja nad taltusid ka mingil määral kui kõht täis, kuigi Leena kurtis, et nõme on söögikohas see, et ei saa juurde võtta.

Edasi oli õde ühest bussist maha jäänud ja me lonkisime mööda linna. Väga mõnus ja lastel ka. Oskar ütles, et me oleks nagu Tenerifel. Hõlmad tehti lahti ja mütsid võeti peast. Tõesti mõnus. Siis nad jooksid veel pargis ja väike asi oli Leena poriseks saamine ja Oskari põõsas pissimine. Siis selgus, et me oleme seal sekeldades ka järgmisest bussist maha jäänud. See selgus Juhkentalis.

Sõitsime Kalevi staadioni juurde parki, et teha veerand tundi aega parajaks. Meie jalutasime ja rääkisime ja rääkisime ja hakkasime tagasi auto juurde tulema ja lapsed kutsusin ka, aga ei vaadanud, et nad ei tule. Kui olime peaaegu auto juures siis vaatasin, et tüübid on pargi teises otsas ja rullivad ennast seal mäest alla. Ma hüüan. Ei midagi. Kuulen kaugusest ainult vaikselt Leena vastuhüüdu: me ei tule! Linnariided väike asi, aga meil juba kolmas bussiaeg ja nad teadsid, et me teeme bussiaega parajaks. Hüüan veel ja sama värk. Tüübid ei kavatsegi ennast liigutada. Või noh liigutavad, aga rullides mäest alla ja näen veel kuidas inimesed tõusevad püsti ja pildistavad. Tore nali jah. Ma siis hakkasin vihastuma ja mõtlesin, et kui ma lähen nii pikalt neile järgi jooksma, siis ma plahvatan vahepeal vihast. Ja hüüdisn veel ja ütlesin õele, et ah lähme autosse küll nad tulevad. Kui juba autos olime ja ma veel hüüdsin, siis hakkas Oskar jooksma ja Leena jalutama. Kohale nad jõudsid. Leenal uus saabas hõõrus. Ma siis õiendasin ja lubasin ära keelata arvuti ja teleka jne. Tõesti olin vihane. Väga. Kodus ka veel. Siis tuli issi ja ma sain end tühjaks kaevelda ja läks paremaks ja siis Leena ütles, et ta ei lähe issi sülle, kui ta minuga ära ei lepi. Ja me leppisime ja siis tõi Oskar salakirjas kirjutatud kirja, mille dekodeerimisel veerisin kokku küsimuse: emme kas arvuti on keelatud? No mis viha enam. Lasin tüübid arvutisse. Ja üldse. Ikka halb on vihastada, aga mis sa teed. Eks ise ka süüdi: väsinud, näljane ja jutuhoos, mis sellise emaga teha…

Ma mäletan ennast ka sarnases olukorras. Isegi kahel korral. Korra läksin oma hoidja tütre (või poja) pulma. Läksin nagu olin maalaps - räpane ja paljajalu. Olin väga väike ja jäin kauaks - kõik suured tahtsid minuga nalja teha. Kui siis ema lõpuks järele tuli. Oli täitsa vihane. Teised ei saand midagi aru. Talle pakuti pits viina ma mäletan. Ta võttis ka, aga suurt see tema viha ei lahutanud. Ta oli ise ka koduste õueriietega. Ja pulmas ühtäkki. Koju me kõmpisime. Sain aru küll, miks ta vihane oli. Teisel korral me läksime kodust hulkuma. No ma usun, et ma olin napilt kolm, kui sedagi. Teiste sabas töökoja juurde. Kiikusime väraval. Kuigi meil oli keelatud suurest kasest kaugemale minna. Ema tuli ja oli mures ja vihane. Ma olin veel püksi ka pissinud. No täitsa hull olukord. Pärast kodus läksime lõunamagamisse. Egs ma muud ei mäleta kui, et ema oli vihane ja ma sain aru, et põhjusega.

***

Oskar: Emme ma pusisin ja rassisin ja lõpuks läks korda talle (Leenale) salakirjas E ära õpetada.
Mina: No mis sa vaevad teda, õpetad teda õiges keeles lugema ja kirjutama.
Leena: Ei, aga salakeeles ma oskan.
Oskar: Emme ma teen Leenale natsa kergema koodi, sest ta on liiga väike. Kuigi mulle tundub, et see plaan ei lähe korda.

Oskaril on salakirjamaania. Me peamiselt suhtleme salakirjas.

Mina: Nüüd on kevad ja koguaeg tahaks rohelist süüa. Imelik.
Oskar: Söö siis ennast ära, sa ju oled roheline.
Mina: Oo jaa. Tõesti.
Oskar: Me kõik sööme.
Mina: Hm. See kipub siis juba kriminaal kuritegu olema. Et nagu kehavigastuste tekitamine või nii.
Oskar: Ma arvan, et see on juba natuke tapmine.
Leena: Aga eks hundid võivad teha nii, et nad söövad rohelist. Aga meie ja kits tohivad ainult kapsast süüa?