Oh Oskar!
Täna jäi Oskar koju, sest ta ei olnud väljamaganud. Ta magas terve öö, mis kellakeeramise tõttu oli nagunii lühem, aknalaua peal. Ja hommikul vaatas mulle äraoleva näoga otsa ja ütles, et ta oli terve öö üleval, sest ta kukkus pidevalt alla sealt aknalaua pealt ja pidi siis tagasi ronima. Aken on voodi kõrval. Ma siis käskisin tal voodisse jääda ja lubasin edasi magada. Ja täna öösel kavatsen keelata aknalaual magamise.
Ma vahel mõtlen, et ma ikka imelikke asju pean neile keelama. Vahel vaatan, et nad teevad jama ja mõtlen, et ei viitsi keelata, vast saavad ise aru, et jama, aga ega nad eriti ei saa. Nt et hambapastase käega ei peaks joonistama vannitoa peeglile.
Ise ka olen uimane kellakeeramisest. Aga sügisese kellakeeramise nimel olen rõõmsalt valmis praegu pisukest uimasust taluma.
me lapsed jäid ka täna koju, kuna ei saanud üles kuidagi õigel ajal ja pisike nohu kah lisaks. no juhtub… ma olen ise esmaspäeviti kogu aeg uimane, ei saa seda kellakeeramise süüks ajada
Comment by Anu — March 31, 2008 @ 10:39 am
No hirnu herneks, ausõna. Mul on nüüd pidevalt see pilt silme ees, kuidas Oskar aknalaua peal magab, sealt alla prantsatab ja uuesti tagasi ronib:)))
Aga vahepeal peab kummaliste asjade eet keelama tõesti. Muidu ikka mõtled, et suht mõistlikud lapsed ja siis vahepeal ikka üllatavad nii et vähe ei ole.
Comment by Evelyn — March 31, 2008 @ 4:27 pm