Oskar ja Leena-Mai

Me käisime laupäeval kelgutamas. Läksime hästi vara mäele, et jõuda enne lume ärasulamist. Umbes kell 10 või pisut peale. Ja me ei olnud kaugelti esimesed. Eks teisedki olid tulnud viimast võimalust kasutama. Mäel oli palju rõõmsaid inimesi ja lund rohkem kui meie eelmisel tänavusel kelgutamise korral. Kaks neid oligi sel talvel.

Mäel oli väga tore. Ma ise ei kelgutanud. Polnud külm. Ma kelgutan tavaliselt sooja saamiseks. Ja kuna ei kelgutanud, siis vaatasin. Vaatasin ja imestasin ja rõõmustasin koos teistega.

Ühe lapse kelk oli eest kandiline. Ei teagi, mis disaininipp see oli, igal juhul valis see kelk mäest alla sõiduks täiesti ettearvamatu trajektoori. Üks vene tüdruk kujutles, et tema kelk on hobune. Ta üritas oma “hobust” kutsuda üles koostööle ja veenda, et nad on meeskond ja et hobune peab paigal püsima, kuini tema selga istub. Hobune oli mu meelest üpris kuulekas. Toredalt palju on saanud vanemaid, kes lapse kõrval mäest alla jooksevad, et siis kelku koos lapsega mäest üles vedada. Lahe. Sellisest imest ei oleks me lapsena unistadagi osanud. Me unistasime, et alla jõudes, keeraks mägi end ümber ja me saaksime uuesti alla, üles sõita. Aga et vanemad… selles ei osanud unistada.

Koletistest. Lükkasin Oskarit mäest alla ja kahe meetri pealt ta takerdus juurikatesse. Ukerdas seal välja ja ütles ise, et käis koletsitega võitlemas. Siis saigi kelgutamisest koletistega võitlemine. Oskar leidis, et lumi muutub järjest sulamaks ja inimesi tuleb järjest juurde, et pidevalt tuleb uus, raskem level. Arvutiajastu inimesed.

Kelgutasime umbes kella 12ni. Siis läks lumi päris märjaks ja hakkasime koju kõmpima.
Mina: Oi lapsed kas te näete, et kevad on tulnud.
Lapsed: Jaaaa!
Leena: Ja tead emme, nüüd ma tean, mis kevadel veel on. Kevadel tuleb lõpuks lumi maha.

Koju jõudes sõi Leena ära pool liitrit jogurtit, võttis mõmmi ja läks voodi. Selline kelgutamise päev. Kirjutasin üles, et mäletada märtsilõpu kelgutamist.