Filmiraamatud ja kirjutamine
Ma olen lõpuks aru saanud, miks filmiraamatud mulle ei meeldi. Nad on niivõrd visuaalsed ja tasapinnalised. Seal teised mõõtmed täiesti puuduvad. Kogu jutt on dialoog ja kirjeldused. Mõtted, tunded, kujundid - see, mis teeb teksti isikupäraseks ja üllatavaks, täiesti puudub. Me jätsime Ruudi pooleli, sest see oli talumatu. Metsikult palju sõnu, mis kirjeldavad, kirjeldavad, kirjeldavad. Leena üldse ei viitsinud kuulata. Igav. Ja tüütu. Nüüd loeme taas Lindgreni. Ja kõik naudime.
Kevad ikka saabub, kuigi täna ei olnud enam päikest. Soe oli. Käisin imepisikest beebit vaatamas. No beebid ON imelised. Kodus tagasi, läksime Leenaga poodi, et osta jalgratturi kiivrit. Poes polnud veel. Nüüd ei teagi mis saab. Leena tahab tõukerattaga lasteaias käia. Otsime veel mõnest teisest poest. Oskar käis koolis. Aga vaba aja veedab ta lõikudes. Ta on avastanud lumehelveste lõikumise lummava kunsti. Ja neid helbeid tekib palju. Kindlasti rohkem kui tänavu maha on sadanud.
Praegu istuvadki nad lauataga ja Oskar lõigub ja Leena õpib kirjutama. Oskar jälgib ja aitab, kui Leenal mõistus otsas. Leena valib ka muidugi toredad sõnad. Lauamäng, Prismakeskus, puzzle.
Leena: Oskar vaata siit ma alustan, ma kirjutan LENNUK.
Oskar: No mis sa ära kirjutasid?
Leena: L on alguses, siis E, siis N, siis U. Tule vaata ise kuidas ma tegin. Emme Oskar võttis su telefoni, ära luba tal telefonimänge mängida. Oskar mine teise kohta, ma ei taha kuulda neid helisid.
Kõige raskem on Leenal kuulda K tähte.
Leena: Ma teen kõik need read täis. Ma teen hästi lühikese sõna. Ma teen L. Siis ma saan ju kirjutada LIIM. Ma kirjutan nüüd raadia, siis on R, A. Oota mida ma kirjutasin.
Mina: Raadio.
Leena: Mis nüüd tuleb?
Mina: Veel üks A.
Leena: Näed nüüd ongi Raadio?
Mina: Ei ole, siin on RAA.
Leena: Oo. Aga siis ma võin hoopis RAAMAT kirjutada.
Mina: Jah võid küll.
Leena: RAAM. Näed ongi raamat.
Oi, oi. Ma pean tegelikult nõusid pesema. Leena innukus õppimisel paneb mul pea ringi käima. Ja ma ei ole hea õpetaja. Ja… saadan ta Oskari juurde.
Leena: Oskar, mis ma nüüd võiksin kirjutada?
Oskar: Kirjuta venekeele täntedega MONGUZOLI SO.
Leena: Mis täht?
Oskar: Mine emme juurde.
Leena: Ma ei saa emme ütles, mine Oskari juurde. Ma kirjutan nüüd BANAAN. Mis täht on essana?
…ja kirjutab ja kirjutab ja kirjutab…
Aga nüüd nõud. Ja Leena tuleb loomulikult kööki kaasa oma pliiatsi ja paberiga. Ja kirjutab ja kirjutab…
Novot, ma ütlesin Ruudi kohta. Mind ajas ka nii närvi, et ei olnud nõus isegi ette lugema. Aga samas Ingmar Bergmani raamatud on ka kõik filmide jaoks ette nähtud, seal pole isegi siis midagi erilist juures, kui on romaan (mitte näidend). Aga see dialoog iseenesest on nagu niivõrd hea siis.
Comment by Ruth — March 12, 2008 @ 7:44 pm
Natuke suuremad lapsed on ka imelised!
Comment by karin — March 12, 2008 @ 7:54 pm
Mina kohe ei teagi, mis saab - mul ei jagu üldse kannatust selle kirjutamise ja lugemisevärgiga tegelda. Olen ülikehv õpetaja. Samas saan mõistusega aru, et tuleb seda huvi võimalikult palju ära kasutada, kes teab kauaks seda jagub. Aga ikkagi ma soovin, et ma suudksin rohkem nautida seda koos õppimist…
Comment by Evelyn — March 13, 2008 @ 9:26 am