Oskar ja Leena-Mai

Täna jäi Oskar koju, sest ta ei olnud väljamaganud. Ta magas terve öö, mis kellakeeramise tõttu oli nagunii lühem, aknalaua peal. Ja hommikul vaatas mulle äraoleva näoga otsa ja ütles, et ta oli terve öö üleval, sest ta kukkus pidevalt alla sealt aknalaua pealt ja pidi siis tagasi ronima. Aken on voodi kõrval. Ma siis käskisin tal voodisse jääda ja lubasin edasi magada. Ja täna öösel kavatsen keelata aknalaual magamise.

Ma vahel mõtlen, et ma ikka imelikke asju pean neile keelama. Vahel vaatan, et nad teevad jama ja mõtlen, et ei viitsi keelata, vast saavad ise aru, et jama, aga ega nad eriti ei saa. Nt et hambapastase käega ei peaks joonistama vannitoa peeglile.

Ise ka olen uimane kellakeeramisest. Aga sügisese kellakeeramise nimel olen rõõmsalt valmis praegu pisukest uimasust taluma.

Me käisime laupäeval kelgutamas. Läksime hästi vara mäele, et jõuda enne lume ärasulamist. Umbes kell 10 või pisut peale. Ja me ei olnud kaugelti esimesed. Eks teisedki olid tulnud viimast võimalust kasutama. Mäel oli palju rõõmsaid inimesi ja lund rohkem kui meie eelmisel tänavusel kelgutamise korral. Kaks neid oligi sel talvel.

Mäel oli väga tore. Ma ise ei kelgutanud. Polnud külm. Ma kelgutan tavaliselt sooja saamiseks. Ja kuna ei kelgutanud, siis vaatasin. Vaatasin ja imestasin ja rõõmustasin koos teistega.

Ühe lapse kelk oli eest kandiline. Ei teagi, mis disaininipp see oli, igal juhul valis see kelk mäest alla sõiduks täiesti ettearvamatu trajektoori. Üks vene tüdruk kujutles, et tema kelk on hobune. Ta üritas oma “hobust” kutsuda üles koostööle ja veenda, et nad on meeskond ja et hobune peab paigal püsima, kuini tema selga istub. Hobune oli mu meelest üpris kuulekas. Toredalt palju on saanud vanemaid, kes lapse kõrval mäest alla jooksevad, et siis kelku koos lapsega mäest üles vedada. Lahe. Sellisest imest ei oleks me lapsena unistadagi osanud. Me unistasime, et alla jõudes, keeraks mägi end ümber ja me saaksime uuesti alla, üles sõita. Aga et vanemad… selles ei osanud unistada.

Koletistest. Lükkasin Oskarit mäest alla ja kahe meetri pealt ta takerdus juurikatesse. Ukerdas seal välja ja ütles ise, et käis koletsitega võitlemas. Siis saigi kelgutamisest koletistega võitlemine. Oskar leidis, et lumi muutub järjest sulamaks ja inimesi tuleb järjest juurde, et pidevalt tuleb uus, raskem level. Arvutiajastu inimesed.

Kelgutasime umbes kella 12ni. Siis läks lumi päris märjaks ja hakkasime koju kõmpima.
Mina: Oi lapsed kas te näete, et kevad on tulnud.
Lapsed: Jaaaa!
Leena: Ja tead emme, nüüd ma tean, mis kevadel veel on. Kevadel tuleb lõpuks lumi maha.

Koju jõudes sõi Leena ära pool liitrit jogurtit, võttis mõmmi ja läks voodi. Selline kelgutamise päev. Kirjutasin üles, et mäletada märtsilõpu kelgutamist.

Äkki keegi saab aidata. Minu blogisse tuli selline kommentaar:

Hello,
unfortunately I cannot speak or write Estonian. However, I found in this page a reference to the Estonian edition of the book “Kitchen” (”Köök”) by Banana Yoshimoto, published in Estonia by Varrak in 2003, in the series Moodne aeg, translated by Kati Lindström.
I am a collector of all the editions of that book, but so far I could not find the Estonian edition. It is sold out and out of print. Is there someone here who might help me find that book, or sell me that book in case he or she has it?
Thanks a lot for the help!
Livio, Milan, Italy
livio_lanteriATyahoo.it

Nüüd on juba sula ja hanged kahanevad. Aga eile oli nagu filmis. Lumivalge lumi ja tohutud hanged katsid tänavaid. Kõik kohad olid täis lumes hullavaid lapsi ja noori. Sellist rõõmu polegi tänavatel kohanud. Ja nii valget lund samuti. Ja nüüd tundub, et ta jõuab enne äragi sulada kui poriseks määrdub. Küll on tore. Kohe elevust siia kevadeootusesse. Oskar ütles, et lasteaia õuepeal vajus vööni lumme.

Kevad saabus lumega. Meie esimene Lumememm sel aastal. Porine küll pisut, aga täitsa lumi. Panen siia üles, sest hommikuks kukkus ta ümber ja nüüd polegi teda enam mujal. Kuigi lund tuli veelgi juurde.

Pühad möödas. Kevad käes. Nüüd jääb veel kevadist ilma oodata.

Pühadest: Lapsed said lõputult poris ja märjas lumes rullida, nad olid õues peaaegu ööni;  sõime; vestlesime; käisime kirikus;  väike tiir metsas, kus ei õnnestunud lõket süüdata; saun koos suurvee-aegse ojas ujumisega; munade otsimine, jagamine, värvimine; Tallinn-Tartu mnt.

Viis päeva maal ja nagu oleks tohutu kaua siit ära olnud. Kodus on ka mõnus. Homme puhkame. Nüüd lähen kraban Oskarilt raamatu ära. Leena magab ammu, Oskar ütleb, et kas ma siis ei tahagi, et ta targaks saab. Manipulaator. Nüüd ma enam tõesti ei taha. Ise ka olen väsinud.

Me käisime pühapäeval lastega balletti Lumivalguke ja 7 pöialpoissi vaatamas. Väga tore oli. Viimasel ajal tundub üldse, et siin Tallinnas on lasteetendustel justkui rohkem hinge sees. Oskar oli alguses pisut skeptiline ja esimese tantsu ajal ta ikka avaldas kahetsust, et ainult tantsivad, aga lõpuks elas nii kaasa, et ütles, et isegi kardab pisut. Leena pobises pidevalt omaette: see ei ole ju ballett, see on etendus, nii õudne. Tal oli kujutlus, et ballett on üks igati kena tantsuetendus. Aga võta näpust. Nõid oli tõesti jube. Kõik see saalitäis lapsi pidas hästi vastu ja oli väga kaasahaaratud. Iga pikema tantsu juurde kuulus mõni mürts, või tuli vm üllatus ja lavakujundus oli fantastiline ja samuti kostüümid. No just täpselt mida lastele vaja. Ja muusika muidugi imeilus. Et tasus minna ja vaadata ja soovitan teistelegi.

Üks poiss meie taga (kui pöialpoisid ajasid nõida taga, kes oli mürgitanud Lumivalgekese): No ruttu, ruttu minge, mis te enam tantsite.

Hommikul käisime arsti juures ja pärast oli kiire. Tahtsin siiski apteegist läbi joosta ja Oskarit salviga määrida, et allergiat leevendada. Lapsed vaakusid juua. Aga mul polnd aega poodi minna.
Mina: Minge ise kuni ma apteegis olen, ma annan raha.
Oskar: Ei. Siis ma ei taha juua.
Leena: Lähme jaa Oskar, mina julgen.

Ja läksid ja ostsid. Oskar seisis kõrval kui Leena rahaga majandas ja kassas sekeldas. See oli Leena esimene poeskäik. Oskari soovid ei ole kunagi nii suured, et sellise julgustükiga hakkama saada. Leena oli rahul ja toppis ülejäänud raha oma tasku ja ütles, et ta ostab järgmisel korral jälle midagi.
Leena: Aga kas tädi annab mulle alati raha tagasi?
Mina: Ei noh, siis kui oled ikka kogu summa ära kulutanud, siis ta ei anna.
Leena: Kui sinul saab raha otsa, kas siis sina ka ei saa enam osta?
Mina: Muidugi.
Leena: Ahjaa ma tean. Jänku Juss rääkis ka, et kui raha otsa saab, siis tuleb maksta kaardiga. Anna mulle ka kaart. Sul on ju mitu.
Mina: Ja, aga need on minu omad ja nendega saan ainult mina maksta.
Leena: Kust siis mina endale kaardi saan?
Mina: No sa pead panka minema ja sealt küsima. Kuigi ma ei tea, kas nii väikestele üldse antakse. Aga kui antakse, siis ei ole sul seal raha ikka.
Leena: Aga kust siis raha saab?
Mina: Kui sa käid kusagil tööl, siis see, kelle juures sa töötad, kannab iga natukese aja tagant sinu kaardi peale raha.
Leena: Aga kes minule kannab?
Mina: Esialgi mitte keegi.
Leena: Aa. Siis ma ei osta limonaadi. Ma panen selle raha ära ja kui ma kooli lähen, siis saan kõike osta.

Sellised plaanid. Ja õhtul ta veel ütles, et ta sai tädi käest kaks münti ka, et andku ma need ka talle tagasi.

***

Mina: Leena kui sa tahad, et me lugeda jõuame, siis pead minema hambaid pesema.
Leena (mulle): Ma ei taha lugemist.
Leena (Oskarile): Eksju ma ei taha lugemist?

Põhjus selles, et neil on mingi väga metsik mäng käsil.
Oskar: Tähelepanu, valims olla! Mister Bean! Tule sisse. Hobune ootab. 6-tonnine veoauto. Hädaabi on alati kohal. Oi ma tagurdasin, hobune vajab putitamist. Oi. Ma unustasin koorma maha.

Midagi ei saa aru.

Nii on meil tihti, et Leena ütleb, et ei taha lugemist, aga kui siis tuleb aeg minna voodisse ilma lugemiseta. Siis ta mõtleb ümber ja leiab, et see, et ei loeta on ebaaus ja ma peaksin ikka lugema vähemalt ühe peatüki ja kui ma ikka ei ole nõus, siis pressib ta välja lugemise teiseks päevaks rohkem. Et tegelikult loen ma igal õhtul kas järgi või ette ja täna olen tõesti imestunud kui ei peagi lugema. Näis. Keegi pole veel voodis. Oskarile tõin raamatukogust Narnia järgmise osa. 4. See millest tuleb kevadel film.

Ma olen lõpuks aru saanud, miks filmiraamatud mulle ei meeldi. Nad on niivõrd visuaalsed ja tasapinnalised. Seal teised mõõtmed täiesti puuduvad. Kogu jutt on dialoog ja kirjeldused. Mõtted, tunded, kujundid - see, mis teeb teksti isikupäraseks ja üllatavaks, täiesti puudub. Me jätsime Ruudi pooleli, sest see oli talumatu. Metsikult palju sõnu, mis kirjeldavad, kirjeldavad, kirjeldavad. Leena üldse ei viitsinud kuulata. Igav. Ja tüütu. Nüüd loeme taas Lindgreni. Ja kõik naudime.

Kevad ikka saabub, kuigi täna ei olnud enam päikest. Soe oli. Käisin imepisikest beebit vaatamas. No beebid ON imelised. Kodus tagasi, läksime Leenaga poodi, et osta jalgratturi kiivrit. Poes polnud veel. Nüüd ei teagi mis saab. Leena tahab tõukerattaga lasteaias käia. Otsime veel mõnest teisest poest. Oskar käis koolis. Aga vaba aja veedab ta lõikudes. Ta on avastanud lumehelveste lõikumise lummava kunsti. Ja neid helbeid tekib palju. Kindlasti rohkem kui tänavu maha on sadanud.

Praegu istuvadki nad lauataga ja Oskar lõigub ja Leena õpib kirjutama. Oskar jälgib ja aitab, kui Leenal mõistus otsas. Leena valib ka muidugi toredad sõnad. Lauamäng, Prismakeskus, puzzle.
Leena: Oskar vaata siit ma alustan, ma kirjutan LENNUK.
Oskar: No mis sa ära kirjutasid?
Leena: L on alguses, siis E, siis N, siis U. Tule vaata ise kuidas ma tegin. Emme Oskar võttis su telefoni, ära luba tal telefonimänge mängida. Oskar mine teise kohta, ma ei taha kuulda neid helisid.

Kõige raskem on Leenal kuulda K tähte.
Leena: Ma teen kõik need read täis. Ma teen hästi lühikese sõna. Ma teen L. Siis ma saan ju kirjutada LIIM. Ma kirjutan nüüd raadia, siis on R, A. Oota mida ma kirjutasin.
Mina: Raadio.
Leena: Mis nüüd tuleb?
Mina: Veel üks A.
Leena: Näed nüüd ongi Raadio?
Mina: Ei ole, siin on RAA.
Leena: Oo. Aga siis ma võin hoopis RAAMAT kirjutada.
Mina: Jah võid küll.
Leena: RAAM. Näed ongi raamat.

Oi, oi. Ma pean tegelikult nõusid pesema. Leena innukus õppimisel paneb mul pea ringi käima. Ja ma ei ole hea õpetaja. Ja… saadan ta Oskari juurde.

Leena: Oskar, mis ma nüüd võiksin kirjutada?
Oskar: Kirjuta venekeele täntedega MONGUZOLI SO.
Leena: Mis täht?
Oskar: Mine emme juurde.
Leena: Ma ei saa emme ütles, mine Oskari juurde. Ma kirjutan nüüd BANAAN. Mis täht on essana?

…ja kirjutab ja kirjutab ja kirjutab…

Aga nüüd nõud. Ja Leena tuleb loomulikult kööki kaasa oma pliiatsi ja paberiga. Ja kirjutab ja kirjutab…

Et kevad on käes. Muidugi märkasite. Kõik põhjamaa inimesed märkavad. Sest see on nii mõnus. Esimesed soojad ilmad. Päike ja valgus. Ja ärgata pole enam üldse raske. Mina suur unekott ärkasin juba enne kella helisemist ja olin täiesti virge. Leena jooksis lasteaeda nagu vasikas. Ta kaebas palavat ja pani õhema jope, õhemad kindad ja teised saapad. Kepsutas ja kargles. Lasteaeda jõudes oli tal ikka palav. Oskar hommikuti ei jookse. Astub rahulikult. Alati on tal külm, hoolimata riietest ja vaevaline. Ta on pika unega. Õhtul koju jooksevad nad võidu. Kes saab enne ukseni. Kaotab see, kes jääb vestlema või leiab midagi maast. Eile leidis Leena käbi. Ja Oskar jõudis esimesena. Leena ütles, et ta paneb käbi kasvama ja kasvatab sellest kuusekese, siis on hea käia iga päev käbisid võtmas. Pärast kadus see käbi ära. Eks me leiame selle koristades kusagilt üles.

Ega ma muud ei tahtnudki. Kevadet üles märkida. Kes teab, kas õhtuni püsib. Praegu paistab küll päike läbi akna mulle peale. Tunnen ennast nagu kass.

Nüüd olen jälle blogimiselainel ja blogin, blogin.

Kõige rohkem meeldib mulle nädalapäevadest neljapäev. Siis on hea tunne, et homme on reede ja siis… Kui nädalavahetus juba käes, siis ühelt poolt tundub ta väga kiirelt mööduvat, teiselt poolt on see västiav. Ja pühapäev on meil ka väga mõnus oma rutiinidega, aga teadmine, et homme on esmaspäev lahjendab pisut selle päeva mõnu. Esmaspäeva vastu pole mul ka midagi. Tore jälle tööl olla ja vaikses toas vaikselt laua taga istuda ja lõuna ajal kollegidega maailmaasju arutada. Teisipäev on kõige hullem päev. Pole põhjust midagi oodata. Muudkui istu ja tööta.

Täna on pühapäev. Trennis käigust hea värske olemine ja mitu huvitavat plaani, mille kallale asuda. Sest kohustustega ei pea ju pühapäeval tegelema. Ilm on küll hall ja nörritav. Õues on kevadine, aga aknast paistab ajatu ja märg olemine.

Eilse jutu järel mõtlesin veel emotsioonide peale, mis kedagi puudutavad. Igal inimesel on emotsioon, mis eriliselt hinge läheb. Vist. Mul on. Mulle läheb väga korda alati sõpruse truudus. No muidugi kui jätta kõrvale kõigi lapsevanemate ühine emotsioon olukorras kus lapsed (ükskõik kelle omad) satuvad hätta.

Ja veel mõtlen täna ja mõtlen ikka vahel, et kas on tõesti võimalik, et ka salli panemine-panematus võib olla pärilik. Meil siin kipub sallipanematus pärinema meesliinipidi. Nüüd ta siin köhib. Oskar just lõpetas.

Me tahtsime minna täna jälle muinasjutte kuulama. Aga Leena köhis nii hullult, et oleks kogu muu seltskonna ruumist välja köhinud. Sestap me ei läinud. Ja hästi tegime, sest õhtul tal hakkas paha ka. Hoopis koristasime ja lapsed vaatasid uut filmi “Narnia. Lõvi, nõid ja riidekapp”. Ma ise ei vaadanud. Kuigi oleks olnud huvitav. Me, suured, käisime linnas. Käisime kunstinäitusel ja kohvikus. Nagu vanadel aegadel.

Muinasjutu tunnikesest ilma jäämisest oli kahju. Nii mul kui lastel. Aga selle plaaniga seoses tuli jälle teemaks laste manitsemine juttude abil. Me oleme seda vahel natuke teinud. Hästi tore. Aga. Meie ajal see eriti ei mõju. Meie aja inimesed ei usu muinasjutte. Mina eelkõige. Ja siis pole mingit tulu kui ma räägin loo selle kohta miks peab pudru ära sööma või tuba koristama. Lood meeldivad. Ja nõutakse veel, veel. Aga kui keegi ei usu, siis see ei tööta. Või töötab ainult niipalju, et oleks võimalus järgmisel korral jälle lugusid saada. Tore on lugude puhul see, et lastele mõjuvad erinevad emotsioonid. Leenale läheb hinge ja paneb tegutsema kurbus ja olukord kui keegi satub eemale kellestki keda ta armastab. Oskarit mõjutab peamiselt piinlikkus. See on tema jaoks kõige hullem emotsioon. Piinlikus ja ebaõnnestumine. Asi ei pea üldse olema temaga seotud. Kui ikka pudrul on piinlik seal taldriku peal lamada üksi kui rosinad ja moos on juba kusagile kadunud, siis see jutt sunnib Oskarit pudru ära sööma, kuigi ta seda ju ei usu. Samas mulle tundub, et kui ma mängin nende emotsioonidega, siis on see manipuleerimine ja ma ei taha seda teha. Rääkida maintsevaid jutte. Ma ütlen otse, mis ma soovin. Teine asi oleks muidugi kui usuks seda kõike. Minu jutud on ja jäävad olema sellised, mida ma ise ka usun. Et putru tuleb süüa, sest see on kõige tervislikum hommikusöök. Argine. Ja ma ei tahagi tagasi muinasjuttude aega. Mulle tundub, et see on põnev üksnes eemalt vaadates. Ei taha pidevat ebamäärast hirmu, mis seda põnevust saadab.

Aga eemalt vaatame ka edaspidi muinasjuttude aja põnevust. Põnevust ilma hirmuta.

Naistepäeva me väga ei pea. Tordi ikka tegime Leenaga. Naistepäevaselt värvilise. Kollane, punane, valge + šokolaad. Meie lapsepõlve naistepäevad olid imelised. Läksime perega lossimägedesse jalutama ja pärast sõime restoranis. Lahe. Ega maalapsed ju nõukogudeajal ei saanud iga nädalavahetus restorani. Tohutult helged mälestused. Oma lastega käime restoranis Vabariigi aastapäeval. Tavaliselt linnas süües sööme Krahlis. Viimasel ajal harvem. Elu on kiireks saanud.

Leena magab juba, Oskar loeb. Saadan tema ka voodisse. Homme jälle päev. Oskaril on ära tulnud 6 hammast. Kolmel on asemikud olemas. Ma lihtsalt fikseerin.

Mina: Oskar magama.
Oskar: Kohutav. Mitte lugemine, aga see kui vara sa mu ära kupatad. Alles oli kell pool.

Oskar: Leena võitle minuga.
Leena: Ja.

Võitlevad patjadega, mõõgavõitlus.
Leena: Ma ei viitsi enam.
Oskar: Leeeeeena…
Leena: No olgu ma võitlen, aga sa pead siis minuga kofdu mängima pärast.
Oskar: Olgu. Aga pool tundi või 200 tundi võitleme enne.
Leena: Võitleme seni, kuni mina võidan.

Varsti lamab Oskar maas. Leena on ta padjaga pikali kõmminud.
Leena: No nii. Tule.
Oskar: Kuule Leena tahad mängime musketäre. Kõrtsikappamist.

Leena mõtleb. See on tema lemmik koht filmis. Aga ei.
Leena: Ei sa lubasid kodu mängida. Ja sa oled isa!
Oskar: Ma olen mõõgavõitlejast isa. Kes võitleb koguaeg.
Leena: Sa võid võitlemise tunni käia, aga pärast pead sa armastama mind ja minu lapsi.
Oskar: Oooeee Leena!
Leena: Paneme poksikoti üles, siis isa käib trennis ja pärast läheb täitsa bossidega võitlema.
Oskar: Jaa.
Leena: Ja õhtul oled natukene isaks.

Aga ei leidnud tüübid kohta kuhu poksikott siduda.
Leena: Ah ära poksi. Teeme, et me oleme kungiad ja elame kuninga lossis. Ja nüüd on õhtu ja lapsed peavad magama minema.

Vara rõõmustasin. Nüüd kõmmib Oskar vannitoa ukse külge seotud poksikotti padjaga (mõõk). Aga Leena on väga rahul. Paneb lapsi magama.

Leena: Emme Oskar ütleb, et ma pean ütlema, et ta pole mingi isa ja tahad teeme mõõgavõitlust. Aga ma ei saa ju öelda. Kodus pole mingit mõõgavõitlust!
Oskar: Kodu on nii igav mäng. Ma ei saa aru kuidas sa saad nii igavat mängu mängida.
Leena: Kodu on maailma kõige toredam mäng.
Mina: Oskar see pole aus.
Oskar: Ma ei oska seda mängu. Ma ei tea, mis ma pean tegema. Minu mäng on palju lihtsam.
Leena: Oota. Sa ole siin. Mina lähen poodi ja sina valvad, et kui keegi saab haiget, siis sa lohutad. Räägi nendega.
Oskar: Mina võtan ainult sõjalisi ülesandeid.
Leena: Ei. Mõmmi õde ütleb, et kes kellegile haiget tegi. Saad aru!
Oskar: Mõmmi ütleb: Leena mängi Oskariga mõõgavõitlust.
Leena: Ei! Mõmmi ei räägi nii!
Oskar: Ah siin on igav. Isa läheb trenni.

Aga nüüd pean ma ära minema. Eks see mäng lõppeb nagu ikka. Leena mängib kodu ja Oskar mürab või loeb. Loodan siiski, et kui Oskar pärisisaks saab, siis oskab ta seda mängu natuke paremini mängida.

Täna on lapsed kodus, sest Oskar köhis hommikul koledasti ja Leena ütles, et tal on ka köha. Aga sellest pole eriti midagi, sest mul on kodus ka tööd küllalt ja lapsed on nii suured juba, et ma võin rahulikult vähemalt poole päevast oma toas istuda ja tööd teha. Ja midagi ei juhtu. Keegi ei loobi laiali vett, värve, toitu - mida meil siin varasematel aegadel on juhtunud. Ma ikka veel imestan, et lapsed on äkki nii suureks saanud, et elu sujub täiesti tavaliselt, ilma eriliste kriisideta. Haigused käivad ikka lastega kaasas. Siiski algavad need iga aastaga üha hiljem. Tänavu tuli esimene haiguse moodi asi alles veebruaris. Varem oli paar korda kahepäevast köha. Et suured.

Ja mängivad ilusasti. Leena püüdis ka täna korraks Oskarit kodu mängima meelitada.

Leena: Oskar tule. Mul on ikka isa vaja.
Mina: Ega ta ei tule, võta keegi muu isaks.
Leena: Nad on nii väikesed.
Mina: Aga hobune?
Leena: Oo jaa. Hobune võib olla isa. Kuigi ta ei oska rääkida. Aga ta hirnudb. Näed: hihaahaa! Ja mina saan ju hirnumises jutust ka aru.
Mina: No mis ta ütles?
Leena: Süüa küsib.

Ja nüüd mängib Leena kodu ja Oskar pusib Riski kallal. Kuulatakse plaati “Bullerby lapsed”. Me ei jõudnudki seda teatrisse vaatama. Ikka on nii kiire. Minu viga tegelikult. Ei saanud õigel ajal pileteid piisavalt pikalt ette ostetud, käisin küll paar korda kassas, aga ei miskit. Nüüd pühapäeval on viimane etendus. Vaatasin, et etenduse muusikaga on plaat väljas. Ei tea kas peaks ostma? Kas oli tore muusika ja laulud?

Aga väljas tuleb kevad. Tihased vilistavad ja räästad tilguvad.

Leena: Emme Oskar ei taha kunagi kodu mängida ja ta ei taha olla isa mu lastele.
Oskar: Leena! Mina olen poiss ja poisid mängivad sõda ja politseid. Ole pätt ma püüan su kinni.
Leena: Ei. Mul on lapsed. Tule ole isa!
Oskar: Ei.
Leena: Aga kõik politseinikud on isad ka. Ole politseinik, aga kui sa õhtul koju tuled, siis sa võid ju isa olla?
Oskar: Ei!
Leena: Ah. Ole siis pätt ja varasta meil asju kui meil on kodu.
Oskar: Ei. Ma ei taha kodu mängida ja ma ei ole pätt, ma olen politseinik.
Leena: Ah Oskar olgu ma olen pätt ja sa püüad mu kinni ja mu lapsed jäävad üksi… ei nii ikka ei saa… ah tead ma jätan nad kellegi hoolde. No Tille ja eesel võivad nende eest hoolitseda. Oskar tule.

Ja ikka annab Leena järgi. Ja Oskarit ei saa mingi nipiga kodu mängima. Aga siis ta vihastab, kui mina Leenaga väikese “perekondliku” nuku teeõhtu korraldan. Siis ta ütleb, et ma pean temaga ka mängima. Ja ei hooli seletusest, et ma ei taha olla ei pätt ega politseinik ega ammugi mitte sõdur.

Oskar on praegu põhiliselt politseinik. Tal on käerauad. Ja lasteaias pidid teised poisid olema ka politseinikud. Ja tegelikult ma imestan, et miks meil üldse veel mõni pätt ringi jookseb kui meil on ometi lasteaiad täis niivõrd vingeid politseinikud. Ikka proffilt vingerdab ta käeraudadest välja, kui pätt on ta kinni pannud. Siis haarab püssi, tõukab, lööb, tulistab ja päti võib vangi vedada. Paraku pole siin kodus palju pätte. Leena tüdib, mina ei salli seda mängu ja issile ei ulatu need käerauad hästi ümber. Leena perekonna käpad on aga liiga väikesed. Õnneks on lasteaed täis vingeid politseinikuid ja veel vingemaid pätte.

Tuli lumi, oli ja läks ja nüüd lubati jälle külmakraade. Näis kas tuleb lund juurde. Ma üldiselt juba rõõmustasin täna tööl olles, et näe tuli talv, tuiskas ja sadas paksu lund. Tõesti rõõmustasin, endalegi üllatuseks. Ja kurvastasin kui pealelõunal need lumetükid üha kiiremini alla hakkasid kukkuma kui lõpuks oli klaasi peal ainult veepiisad. Jälle tavaline lörts, vesi, pori ja pori sees rullinud lapsed.

Selline päev.

No täna see lume-ime veel kestab. Ja päike. Ma mäletan lapsepõlvest ka palju selliseid ereda päikesega, aga lumiseid päevi. See oli kõige parem. Ja nüüd ka. Kõik tundub talutav kui vaid päikest püsiks.

Täna on meil logelemise päev. Või noh kuidas võtta. Hommikul käisime hambaarsti juures, siis poes, siis raamatukogus ja nüüd läheb Oskar kooli. Leena uurib raamatuid, mis ta raamatukogust sai. Ruudi, ettelugemiseks ja mingi Disney raamat piltide vaatamiseks. Mio, mu Mio meeldis meile tohutult. Nii õudne oli vahepeal, et ma muudkui lugesin, et leida mõni rahulikum kohta, et saaks pooleli jätta. Ei jäta ju enne und pooleli kohas, kus Mio ripub trepi küljas ja raudkonksuga kuri rüütel teda sikutab. Mulle meeldis see stiil. Palju kordusi ja üldse arhailine. Seletasin lastele ka suuliste lugulaulude aega, mida see stiil meenutab. Et kordusi palju. Nii võluv. Nagu teises ajas oleks käinud. Näis kuidas Ruudi mõjub. Hüper-super kaasaeg, filmiraamat. Oskar võttis Narnia kolmanda osa ja multikaraamatu StarWars.

Praegu valas Leena endale mahla peale, et ka sokid ja aluspüksid tuli väljavahetada. Ja tuba on neil kohutavalt segi. Viimasel ajal on lapsed mind üllatanud oma koristamisvõimega. Et koristavad ja saabki korda. Nüüd lähen Oskarit kooli viima ja mainin Leenale, et äkki ta koristab seni. Päike paistab sisse, tahaks tolmuimejaga elamise üle teha, sest tolm on liiga hästi näha päikese käes. Aga kui kogu tuba on legot ja puzzlesid jm täis, siis ei saa ju tolmu imeda.

Varesed istuvad akna taga. Neid saab üha rohkem. Jõgeva olevat täiesti üle võtnud.

Aga nüüd kooli!