Oskar ja Leena-Mai

Ma olin ära unustanud liiklusmärgi mootorsõiduki keeluala. No kui auto seisab punases ringis, et siis ei tohi üldse sõita.

Viin Oskarit kooli. Varem parkisin Oleviste kiriku kanti ja läksime sealt mäest alla, sest ma ei taha ümber linna sõita ja seal kooli ees ei ole ka enamasti ruumi ja me jalutame Oskariga hea meelega. Siis oli Oleviste kiriku ümbrus filmitegemise tõttu suletud ja ma tiirutasin ja tiirutasin ja märkasin, et tegelikult on väga tore parkida ka Laiale tänavale sinna Börsikäigu otsa ja sealt siis otse mäest alla kooli jalutada. Siis ma parkisin mõned korrad sinna. Aga hakkasin vaatama, et mingid autod seisavad ka Ajaloomuuseumi ees Pikal tänaval, et miks mitte ka mina vahel kui on kiire. Täna siis oligi kiire ja ma ei keeranud Laiale sisse vaid sõitsin edasi kuigi ees oli tupiku märk. Ja keerasin Pikale tänavale kuigi seal oli see auto punases ringis. Ma ei mäletanud seda märki. Ja no telliskivi alt ma ju ei oleks sisse keeranud. Imelik oli sõita. Ainult jalakäijad ja kui ma jõudsin Maiasmoka otsa juurde, siis märkasin, et kõik autod, mis seal pargivad on Vene saatkonna autod. Ja siis ei jäänudki muud üle kui silmad pool kinni, et järjekordset märki ei näeks, sõita Pühavaimu juurest alla otse kooli juurde. Voila!

Ma üldiselt pean liiklusreeglitest kinni. Kodus vaatasin ka netist järgi, et mis see märk siis ikka tähendab. No üllatus ei olnud suur. Seda ma arvasin. Ja varem olin ma imestanud, et miks takso ei vii meid siis ikka Mustpeade maja juurde ja paneb Laial tänaval maha.
Nüüd lõpetan mõneks ajaks optimeerimise ja sõidan kuhu olen harjunud. Aga ma olen üldiselt ka selline lõputu optimeerija. Kui me lapsena mingit tööd pidime tegema, siis ma alati mõtlesin uusi meetodeid ja kiiremat moodust asi valmis saada. Ja kõigi nende katsetustega koos võttis asi kindlalt rohkem aega, kui oleks vana meetodiga tehes võtnud.

Ja veel parkimisest. Ma ei tea, kas ma olen ainus. Kui ma näen, et parkimiskontrolörid lähenevad minu autole, siis ma olen alati kindel, et ma trahvi saan, et kindlasti olen midagi valesti teinud. Täiesti kooliõpilase kompleksid. Mul polnd täna telefoni kaasas ja siis ma vahtisin neid, kes nad minu auto poole venisid ja tahtsin nad ära oodata, et siis saaks kohe klaarida, aga nad nii venisid, et ma pidin ikka kooli minema. No parkimiskell mul on, aga ma olin ühe värava ees, kus vist tohtis olla, aga võibolla oli kollane lihtsalt kustund. Ma mõtlen alati nii. Aga kuna mul oli kiire, sest Oskar räägib alati, et üks poiss unustati ükskord kooli ja teda ei tohi unustada, et sa pead enne tunni lõppu kohal olema, siis ma ei saanud neid ära oodata. Ma olin täiesti kindel, et  trahv on olemas kui tagasi jõuan ja juba mõtlesin, et millise raha ma selle peale kulutan. Trahvi ei olnud. Nüüd ma siis tean, et Börsikäigu ette tohib parkida.

Selline segaduses naisliikleja jutt. Täna sadas lumemoodi asja, aga õhtul oli kõik üks pori. Käisime Oskariga raamatukogus. Leenale hakkasin õhtul lugema Mio, mu Mio. Ma arvasin, et ei ole seda lugenud, sest see ei ilmunud “meie ajal”, aga võta näpust. Loetud. Õnneks pole palju meeles. Et ikka on huvitav omal ka lugeda.