Oskar ja Leena-Mai

Kõmpisime täna vihmases linnas. Vabariiki vaatamas. Inimesed ostsid massiliselt kulda, rahapaigutuseks. Meie ostsime hõbedat, mälestuseks.

Siis läksime Tammsaare parki, sest sealt kostus hirmus lärm. Seal oli miskine kontsert. Lapsed panid käed kõhu peale ja Oskar ütles, et tal hakkab paha ja Leena ütles nii lahe. Müra oli suur. Oskar arvas, et me peaksime sealt jooksuga ära minema, aga Leena arvas, et me võiksime sinna jääda: nii mõnus on kui süda läheb pooleks.

Jalutuskäigu juurde kuulus veel tavapärane lõunasöök ja siis tulime koju tagasi. Selline 90nes aastapäev. Õhtul vaatasime muidugi telekat. No see Guido Kanguri esitatud “tavaeestlase” kuvand oli jäle, aga kõik muu oli tore. Inimesed muutuvad iga aastaga ilusamaks.
Oskar: See on nagu tantsud tähtedega.
Leena: Kas vanaema ja vanaisa tulevad ka. Siin on ju palju inimesi, keda me juba teame?

Vanaema ja vanaisa siiski ei tulnud. Leenat vihastas, et ma hiilisin lugemisest kõrvale. No söönud, joonud ja tore saade telekast - ma lihtsalt ei viitsinud.

Leena: Ma ei räägi sinuga enam mitte kunagi. Ja sa oled vastik. Ma ei taha, et sa enam kunagi loed. Homme ka ei taha. Sa oled mind solvatanud.

Õnneks see solvatatus läks ruttu üle ja ta vaatas minu süles saate lõpuni. Homme loen kaks peatükki.

Ongi läbi see suur pidupäev. Aga algusele mõeldes. Olid segased ajad. Ei kujuta ette, et kaasaegsed inimesed 1918. aastal seda vabariigi väljakuulutamist kuigivõrd tõsiselt oleks võtnud. Vabadussõdagi algas alles hilissügisel. Aga kui venelaste riik kokku kukkus, siis oli meil ikkagi inimesi, kes alternatiivile mõtlesid. Detsembris-jaanuaris oldi aktiivselt iseseisvumise suunal tegeletud. Aga kohe algas Saksa okupatsioon. No üleüldse ei kujuta ette kui palju siis inimesed teadsid ja mida taipasid. Minu vanaema oli kaheksa aastane. Ma tema käest ikka uurisin, aga tema teadmised olid seotud rohkem II maailmasõjaga. Mõtlen Siuru peale ja tundub, et isegi täiskasvanud ei taibanud midagi. Ei tahtnudki taibata. Polndki vist võimalik. Mis siis veel lastest. Minu jaoks ongi kõige keerulisem küsimus, et kust leiti see usk ja jõud oma riiki tegema hakata. Seda polnud ju kunagi olnud. Ja rahva enamiku tahtmised oma põllust kaugemale ei küündinud või kui Aleksis Kivi tsiteerida: elati ju ennegi kui oja taga oldi. Ja korraga ikka leidusid jõud ja inimesed, kes võtsid kätte ja tegid uue riigi. Uskumatu. Mõistetamatu. Sügav kummardus neile inimestele.

Kui väga teistsugune oleks meie elu kui ei oleks olnud 90 aastat tagasi neid erakordseid inimesi. Ja ma olen kindel, et see elu ei oleks parem. Tegelikult ei taha mõeldagi. Eriti vaadates mis naabri juures toimub.

Leena: Emme ma ütlesin kasvatajale ka, et sa loed mulle suurte raamatut.
Mina: Ma ei loe ju.
Leena: Loed. See Mio mu Mio on suurte raamat.
Mina: Ei, see on ikka lasteraamat.
Leena: Ei. Seal ei ole palju pilte.
Mina: Aga tegelased seal on lapsed ja…
Oskar: Leena sa pead teadma, et kui lapsed on raamatus peategelased, siis on lasteraamat. Suurte raamatus võivad ka lapsed tegelaseks olla, aga mitte peategelaseks. Eks emme?
Leena: Aga mulle meeldivad suurte raamatud. Ja Mio, mu Mio ka.

***

Leena: Emme me tegime täna lasteaias sini-must-valget lippu. Nii ilus tuli. Aga ma ei näinud sealt musta pealt seda jutti ja lõikasin nii, et tuli natukene soki moodi. Eks sokk võib ka olla.

Oskar käis täna lasteaiaga Stenbocki majas ekskursioonil. Telekast ka näitas kuidas nad meeleavaldajate selja tagant läbi hiilisid. Väga lahe oli olnud.

Vabariigi teemast veel nii palju, et lasteaias õpiti hümni. Ja Oskar oli täiesti vaimustusest. Kodus lasime netist ja ta üürgas kaasa. Ja Leena ütles, et ta õppis uue luuletuse:

Leena: kuula: Kallid lapsed, head Vabariigi aastapäeva! Ma jätan selle meelde ja loen jõuluvanale järgmisel talvel. Kuigi nüüd jõuluvana juba oli, aga talve ei olnud. Kuidas uus jõuluvana saab tulla, kui talve ei ole tulnud?

Keerulised küsimused pühade eel. Tore, et on Vabariik.

Ma olin ära unustanud liiklusmärgi mootorsõiduki keeluala. No kui auto seisab punases ringis, et siis ei tohi üldse sõita.

Viin Oskarit kooli. Varem parkisin Oleviste kiriku kanti ja läksime sealt mäest alla, sest ma ei taha ümber linna sõita ja seal kooli ees ei ole ka enamasti ruumi ja me jalutame Oskariga hea meelega. Siis oli Oleviste kiriku ümbrus filmitegemise tõttu suletud ja ma tiirutasin ja tiirutasin ja märkasin, et tegelikult on väga tore parkida ka Laiale tänavale sinna Börsikäigu otsa ja sealt siis otse mäest alla kooli jalutada. Siis ma parkisin mõned korrad sinna. Aga hakkasin vaatama, et mingid autod seisavad ka Ajaloomuuseumi ees Pikal tänaval, et miks mitte ka mina vahel kui on kiire. Täna siis oligi kiire ja ma ei keeranud Laiale sisse vaid sõitsin edasi kuigi ees oli tupiku märk. Ja keerasin Pikale tänavale kuigi seal oli see auto punases ringis. Ma ei mäletanud seda märki. Ja no telliskivi alt ma ju ei oleks sisse keeranud. Imelik oli sõita. Ainult jalakäijad ja kui ma jõudsin Maiasmoka otsa juurde, siis märkasin, et kõik autod, mis seal pargivad on Vene saatkonna autod. Ja siis ei jäänudki muud üle kui silmad pool kinni, et järjekordset märki ei näeks, sõita Pühavaimu juurest alla otse kooli juurde. Voila!

Ma üldiselt pean liiklusreeglitest kinni. Kodus vaatasin ka netist järgi, et mis see märk siis ikka tähendab. No üllatus ei olnud suur. Seda ma arvasin. Ja varem olin ma imestanud, et miks takso ei vii meid siis ikka Mustpeade maja juurde ja paneb Laial tänaval maha.
Nüüd lõpetan mõneks ajaks optimeerimise ja sõidan kuhu olen harjunud. Aga ma olen üldiselt ka selline lõputu optimeerija. Kui me lapsena mingit tööd pidime tegema, siis ma alati mõtlesin uusi meetodeid ja kiiremat moodust asi valmis saada. Ja kõigi nende katsetustega koos võttis asi kindlalt rohkem aega, kui oleks vana meetodiga tehes võtnud.

Ja veel parkimisest. Ma ei tea, kas ma olen ainus. Kui ma näen, et parkimiskontrolörid lähenevad minu autole, siis ma olen alati kindel, et ma trahvi saan, et kindlasti olen midagi valesti teinud. Täiesti kooliõpilase kompleksid. Mul polnd täna telefoni kaasas ja siis ma vahtisin neid, kes nad minu auto poole venisid ja tahtsin nad ära oodata, et siis saaks kohe klaarida, aga nad nii venisid, et ma pidin ikka kooli minema. No parkimiskell mul on, aga ma olin ühe värava ees, kus vist tohtis olla, aga võibolla oli kollane lihtsalt kustund. Ma mõtlen alati nii. Aga kuna mul oli kiire, sest Oskar räägib alati, et üks poiss unustati ükskord kooli ja teda ei tohi unustada, et sa pead enne tunni lõppu kohal olema, siis ma ei saanud neid ära oodata. Ma olin täiesti kindel, et  trahv on olemas kui tagasi jõuan ja juba mõtlesin, et millise raha ma selle peale kulutan. Trahvi ei olnud. Nüüd ma siis tean, et Börsikäigu ette tohib parkida.

Selline segaduses naisliikleja jutt. Täna sadas lumemoodi asja, aga õhtul oli kõik üks pori. Käisime Oskariga raamatukogus. Leenale hakkasin õhtul lugema Mio, mu Mio. Ma arvasin, et ei ole seda lugenud, sest see ei ilmunud “meie ajal”, aga võta näpust. Loetud. Õnneks pole palju meeles. Et ikka on huvitav omal ka lugeda.

Hakkasin vastama eelmise teksti kommentaaridele, aga nii pikaks paisus see, et teen eraldi jutu hoopis. Unejutust siis.

Praegu on kell pool üheksa, aga ma olen juba lõpetanud. Täitsa haruldane. Aga täna ma lugesin juba tund aega tagasi põhiraamatu lõpuni ja unejutuks valiti siis üks õhuke nö titeraamat.

Ma tegelikult hiiliks hea meelega unejutust ära, aga Leena on kohutavalt järjekindel ja ta hakkab lubadust nuiama juba päeval. Ja enamasti lõppeb asi sellega, et ma loen umbes kella 6 paiku ja siis ta peseb ennast juba kell kaheksa ära ja läheb voodisse ja laseb siis lugeda ikka pikalt. No kaupleb ja kaupleb: aga sul ei tule veel uudised.

Varem nad tülitsesid mis juttu lugeda, aga nüüd Oskar ei küsi, kuulab, mis Leena tellib. Leena ei lase endale eriti nõu anda ja valib ise ja jälgib, et ikka järjehoidja saaks vahele. Ka selles ei usalda ta mind.

Mulle ei meeldi lugeda titeraamatuid. Nüüd hakkavad Leenale paremad raamatud ka huvi pakkuma, neid võin lugeda. Täna lõpetasime Nukitsamehe. Näis, mis järgmiseks tuleb. Ma tahaks Vahtramäe Emilit, aga Leena ütleb, et seda ta kuulab kasseti pealt. Näis siis. Varem ma sõdisin ikka rohkem vastu just seetõttu, et ma igasugust jama ei viitsi lugeda. Ja jube palju on viletsa keelega ja ilusate piltidega raamatuid. Ja lapsed ju valivad poes ja raamatukogus peamiselt pildi järgi. Oskar muidugi mitte. Tema valib pealkirja ja kaane järgi.

Kui mina olen unejututamise lõpetanud, siis loeb Oskar oma raamatut. Ta on kaks kodusolevat Harry Potterit teistkorda lugenud ja nüüd ootab, et me läheks kolmandat tooma raamatukogust. Varsti tundub mulle, et need oleks ikka otstarbekas kõik osta. Näis. “Augu täiteks” loeb ta Narnia lugusid. Nüüd on need ka ta kaasa haaranud. Ja ta ütleb, et tooge teine osa. Ka neil on seitse osa. Meie lapsepõlves neid ei olnud. Tunduvad põnevad. Vahepeal oli nii hirmus, et Oskar isegi tegi pausi ja ütles, et ei julge lugeda. Nüüd vaatan, et on veel kümmekond lehte jäänud. Ehk loen neid isegi. Ka mul on praegu põnevike periood. No kuigi mitte veel ulmepõnevike.

Ja Leena hakkab plaati kuulama. Täna kuulab Pipit. Kui Oskar on lugemise lõpetanud (no meie ikka tema lugemise lõpetanud), siis ta läheb ja lepib Leenaga kokku, et ta võiks raadio peale panna ja kuulab siis uudiseid ja pool 11 järjejuttu. Peale seda lähen ja panen raadio portestidest hoolimata kinni. Ja hommikul ei saa Oskar üles. Leena jääb magama juba kümnesteks uudisteks või nende ajal, sest need on nii igavad. Ja ärkab enne teisi.

Praegu mõtlen, et peaks reegelid muutma ja mingi nipiga saama Oskari ka varem magama, sest 11 on lasteaia lapsele ikka liiga hilja. Selle peale tuleb mõelda. Sest ega tegelikult neid unejutte nii palju vaja ei ole.

Aga nüüd ma pean minema, sest Leena ütleb, et tal on üks mäng mulle õpetada ja ma pean seda tema toas vaatama ja: tule nüüd ruttu lähme, see on nii põnev.

Kui põnev, siis tuleb kiirustada.

Oskar: Joosep ei jää kunagi niisama koju puhkama, nagu meie. Tal hakkab kodus igav. Tal ei ole üldse plaate, mida kuulata.

Meil on tohutult plaate ja neid kuulatakse ka tohutult. Ma olen varem ka sellest kirjutanud. Siin ja siin nt. Ja kuulamishuvi ei ole vähemalgi määral vaibunud. Kuulatakse neid plaate, mis siin varem juba kirjas. Just viimasel ajal on see Sirli, Siim ja saladused Leenal täielik hitt. Tõttöelda olen ma sellest juba üpris tüdind. Teine lugu, mida kuulatakse ja mis on hiiglama tore on SSH ehk Suur sõbralik hiiglane. Seda kuulan ma ise ka hea meelega. Siis kuulatakse muusikat. Kuulatakse ikka seda vana Haldjaplaati. Sarnane plaat on veel Võluvitsavägi, klaverijutud. Ja kuulatakse Genialiste ja lasteteater Trummi plaate jne. Juttudest veel minu peale loetud Viplalat ja Muumilugusid ja Aleksei Tolstoi Kuldvõtmekest. Paljud plaadid on neil peas. Nt Vahtramäe Emil ja Pipi Pikksukk (5 plaati) jne. Viimasel ajal vaatan, et nad kuulavad filmiplaate ka ilma telekat käima panemata. Lottet nt. Ja see on tore. Nagu kuuldemäng. Eile kuulas Leena pool päeva Musketäride filmi. See vene oma. Ja ma üllatusega märkasin, et seal on peaaegu kogu aeg muusika.

Ma absoluutselt ei kujutaks ette, kuidas oleks elada ilma plaatideta. Viimasel ajal kuulab Oskar ka raadiot. Ta hoiab ennast üleval kuni algab õhtune poole 11nene järjejutt ja kuulab seda. Ja enne seda kuulab uudiseid jm: mulle tundub kõik huvitav, mis raadiost tuleb. Seal on kohe selline huvitav hääl inimestel.

Kas teil kuulatakse? Ja mida?

Praegu on imelised ilmad. Leena hakkab paranema, aga ta ei söö veel eriti midagi. Aga ta on rõõmus ja vaidleb ja kakleb juba minuga pisut. Harva kui see rõõmu teeb. Hommikul vaatasin kohe heldimusega kui ta mind kamandas, et näe, ongi tal parem.

Nüüd lähen poodi ja toon Oskari koju. Pinnin Leenat, äkki tal on mõni soov ka peale pulgakommi. Sest seda ma küll ei osta mitu päeva näljas olnud lapsele.

Oskar: Mulle tundub, et meie klassis ei ole ühtegi Nelvilli, et meil on kõik Hermioned. Need etteütluse suurepärased hakkavad mind ära tüütama. Täna sain mina üksi suurepärase. Aga minu häbiplekk on arvutamine.

Oskar üle hulga aja koolis. Arvutamine, mis ei ole päris 2+4, ajab tal tõesti aju sõlme. Mul on seda aga raske õpetada, sest mul on just arvutamine iseenesest tulnud. Etteütlus oleks minu häbiplekk. Eks ma siiski proovin teda asja taipama õpetada. Huvitav, et see ikka nii on, et kes taipab keelt, ei taipa matemaatikat. Selles asjas ei ole loogikat.

Leena ikka põeb. Mingil määral on tal siiski parem. Ta isegi sõi juba täna. Tellis pannkooke ja sõi kaks tükki ära.

Kell on pool kuus ja ei ole veel pime. Sinine. Lapsed vaatavad lastesaadet.

Homme jälle päev.

Meil on Leenal kõhugripp. No nagu vähe oleks tal veel vaeva olnud. Ja me ka teised pommi otsas elame, et millal läheb süda pahaks. Ei taha mõeldagi uuele haigusele. Kui vanagi pole veel möödas. Leena on tohutult vapper. Ta iial ei vingu. Kui on halb, siis lamab. Ja kui küsida talt, et kas on väga halb, siis ütleb, et pole üldse halb. Nii kahju tast.

Aga Oskar teeb trikke. Igasuguseid. Ta kasutab tikke, tikutoose, õhupalle, jääd, niiti, soola jne. Mõned trikid on täitsa lahedad. Tal on üks raamat ja üks ajakiri kus trikke õpetatakse. Nüüd ta piinab meid Leenaga, et me vaataksime. Aga me juba vaatasime palju-palju kordi. Ja üks trikk ei tule tal välja. See on mingi õhupalli trikk, kui tuleb täis puhuda kaks õhupalli üksteise sees. Ja siis pealmine katki teha. Ma olen väga nõrganärviline ja mulle tegelikult tundub liig, mis liig, ka ühe õhupalli purunemine, aga see väljatulematus seisneb tal selles, et katki lähevad mõlemad korraga. Ikka korralik pauk. Vastik. Õnneks on kahe palli puhumine raske ja ta ei saa seda palju teha.

Ilm on täna jälle ilus ja kevadine. Hommikul sadas mingit lund ja muutis tänavad märjaks. Nüüd on päike. Nii kaunis. Ja taevas on nii sinine. Nüüd hakkab tulema juba vaikselt tunne, et ikka tore siinkandis elada, et kevad saab nii ilus ja nii oodatud ollagi ainult SELLISE ootamise peale. Aga imekspandav on ikkagi, et talv päris vahele jäi. Varsti ju märts, aga märts pole enam mingi talvekuu. Ja jälle läheb vett vedama üks rahvatarkus. Sedakorda siis: ega tali taeva jää. Võib jääda küll.

Leena küsis vahepeal kakaod ja jõi ka pool tassi. Äkki hakkab tal paremaks minema. Tore.

Oskar istus hommikul mõtlikult laua taga ja ütles, et ta tunneb, kuidas ta tahab väga minna lasteaeda. See on iga ema unistus. Minu ka. Paraku ei juhtu seda tihti. Põhjuseks epideemia - lapsed on kõik haiged. Neil päevil on lasteaias koos meie lastega 6 last olnud. Nagu tellitult on lasteaias ka meie laste parimad sõbrad. Ja muidugi on seal tore õhustik. Lapsed ütlevad, et kõik on vaikne ja kasvataja ei kisenda.

Aga selle kõige tulemusena ma tegin plaanid ümber ja otsustasin viia lapsed lasteaeda enne kui suured arsti juurde läksid. Kiirustasin. Lapsed naersid ja jooksid koos minuga. Arsti juures käidud, issi tööl, tulin koju, et asuda oma kohustuste kallale. Aga võta näpust pole võtit! Kiirustades olin oma võtme koju unustanud. Tahtsin haarata telefoni, et helistada ja muretseda võti, aga telefon oli täiesti tühi. No ega haige inimene kodus ju ei vaja telefoni, mis tast siis laadida. Ja nii ma siis seisin maja ees ja mul ei jäänudki muud üle kui sõita Mari juurde.

Sellised korrektiivid tegi hajameelsus ja kiirustamine minu päevas. Aga tegelikult olid need toredad korrektiivid. Maril lapsed haiged ja neil oli hea meel väikesest vaheldusest. Loore käis mind mitu korda kallistamas ja tahtis tantsida jm nalja teha. Tore on tädi olla. Ma ei näe oma õelapsi ülearu tihti, aga alati on nii tore. Meeri on juba suur koolipreili ja tema käest kuuleb koolielust ja asjust ja Loore on lihtsalt imearmas. Ja veel. Mari tegi reisiplaane ja mis siis minulgi. Tulin koju ja ostsin piletid Rooma. See kõlab lummavalt ja toob naeratuse näole. Ma olen nii elevil. Sel korral me siiski Rooma ei lähe, vaid sõidame sealt alla poole, aga igasugune reis teeb praegu tuju heaks. Viimasel ajal on vähe rõõmu ja elevust päevades. Ei ole vist veel haigusest taastunud ja pole energiat lihtsalt. Kuigi päike on täiesti kevadine.

Oskar: Eks oleks hirmus kui elevant muutuks jäneseks ja hüppaks põõsast põõsasse…. Ma mõtlen põõsaste peale.

Sain Oravakeselt ülesande mängida uut blogimängu.

Võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

Mul on laua peal kaks raamatut. Üks Oskari oma, mis ootab tagasi raamatukokku viimist ja teine minu enda oma, mille lubasin õele laenata.

Esimese raamatu pealkirja ma ei peagi ütlema, sest sellest saavad kõik kohe aru, ka need, kes ei ole lugenud.

1)Oo, sünnipärane vaev, tumeda saatuse verevad hoobid, talumatu kannatus, lakkamatu valu.

2)Arm ei olnud Harryle üheksateist aastat valu teinud. Kõik oli hästi.

3)”Jah sest meie ellu on tõesti veel natuke hirmu vaja”, ütles Harry enne, kui sõnasabast kinni sai.

Teine raamat on Dan Brown “Inglid ja deemonid”, mida ma lugesin, et aitaks haigust unustada. Väga põnev oli. Aitas küll.

1)Füüsik Leonardo Vetra haistis kõrbeva liha lehka ja teadis, et seal põleb tema enda ihu.

2)”Siis pole sa veel kunagi joogameistriga voodis olnud, ega ju?”.

3)Nelja ambigrammikujulise põletusraua legend oli sama vana kui illuminaadid ise: maa, õhk, tuli, vesi - neli täiusliku sümmeetriaga kujundatud sõna.

Kellele edasi saata? Ma pole üldse kursis kes seda pole veel teinud. Vaatan oma RSSi ja sealt valin. Tundub, et enamik minu RSSis on seda mängu juba mänginud. Siiski. Evelyn kirjutab hoopis Napoleoni koogist. See moodus tundub küll uskumatu.  Ja Ritsik ka ei ole teinud. Tehke siis sõbrad.

Täna on taevas nii sinine ja valgus hoopis kevadine. Ilusat sõbrapäeva kõigile, sest igaüks on kellegi sõber.

Lapsed olid täna üle hulga aja lasteaias. Ja mina sain kasulikke, vaikust nõudvaid asju teha. Olin tubli ja produktiivne. Kui nii edasi läheb võib reedel paar tundi lõõgastuda. Aga mitte sellest.

Vaid tegelikult tahtsin kirjutada lasteaia kohvikutest. Meil on kombeks teha mõned korrad aastas lasteaias kohvik. Vanemad toovad miskit toidud (peamiselt magusad) ja tulu läheb sihtotstarbeliselt millegi ostmiseks. On muusika ja lauad ja tohutu rahvas ja sigin-sagin. Lastele väga meeldib, kuigi seal ei toimu midagi erilist. Mulle tundub seal palav ja lärmakas. Õnneks ei kesta see kaua. Lapsed pugivad ennast kooke ja komme täis, ampsavad mõne võileiva, ajavad ümber vähemalt ühe tassi morssi ja on nõus rõõmsalt koju tulema. Sellised argipäeva katkestused. Neid on vaja.

Ega meie elu muus osas veel päris normaalne ei ole. Issil on kopsupõletik ja ma ise olen õhtuks täiesti läbi. Nõrk ja väsinud. Jube haigus oli. Ja siis pole blogida ka midagi. Pole jõudu millestki pikemast kirjutada, aga igapäevaseid pisiasju ei toimu. Sest vabad hetked on lamamiseks. Nüüd ei suuda otsustada kas need kohvikus käinud tüübid vajavad veel minu toitu ka. Koju tulles nad olid suurelised ja ei soovinud midagi. Hull kui nälg tabab voodis. Igakjuhuks peaks midagi veel vist nokkima. Kuigi praegu on kõik nii vaikne, et ei tahaks oma toidujutuga mängu segama minna. Aga lähen vist siiski. Räägin ääri-veeri. Mis tore sõna. Ma ei ole seda enne kirjutanud. Ääri-veeri.

Ma juba mitu korda täna avan seda kirjutamise akent, aga ei ole nagu midagi öelda. Olime nii haiged, et päris normaalseks saamine näikse veel mitu aega võtvat. Leena sai esimesena terveks. Aga siis ta jäi ikka köhima ja täna hommikul oli ta pisut udu näoga ja kraadimine andis 38.4. Oskar vist hakkab siiski terveks saama. Kõmmib praegu köögis ja nõuab süüa. Kuigi just lõpetasime lõunasöögi. Õhtusöögi mõtlesin teha seitsmeks, aga tundub, et pean kohe tegema hakkama.

Kõhklematult võib lastele anda heade-kannatlike laste ordeni või risti või mis siis antaksegi. Me olime terve nädal toas ja haiged ja meil ei olnud ühtegi tüli. Lapsed olid nigu inglid. Me suured hädaldasime tunduvalt rohkem. Leena oli muidugi eriti tubli (nagu ikka). Pidevalt toimetas rõõmsal meelel ringi ja isegi koristas. Kui palavik väga hulluks läks, viskas pikali ja ootas kuni rohi palaviku alla võttis. Ja siis toimetas edasi. Oskar luges palju. Lõpetas vaimustusega Harry Potteri 7. osa. Kahetses, et rohkem ei ole ja alustas uuesti esimesega: Ma ei saa ilma Harryta elada. Ja nüüd ma saan siit tunduvalt rohkem informatsiooni.

Selline haigus ja selline nädal. Veebruar, mis nagunii on lühike, jääb nüüd küll peaaegu täiesti vahele. Pool kuud varsti möödas ja me pole veel hakanudki õieti veebruarit elama. Uue nädala lõpuks lubati -20. Võtab tummaks. Ma arvasin, et kevad peatselt saabub.

Natuke halan ikka haigust veel. Jube palavik, jube paha, jube köha ja jube nõrkus. Nõrkus on ikka kontides. Mitte midagi ei viitsi teha. Kui ehk ainutl tugitoolis raamatut lugeda. Lamamisest on villand, telekas ja arvuti panevad silmad valutama ja kõndida (isegi mööda tube) ei jõua ka. Ärge te haigeks jääge. Ja vaktsineerige gripi vastu. Sest see ei ole mida soovida. Meil olid hoopis teised plaanid. Toredad plaanid. Nüüd me siin uimerdame. Ja köhime.

Me jäime kõik haigeks. Oskar on kõige tervem. Kuigi ka temal on 38.2. Hull elu. Oskar arvas, et kui tal on homme parem, võtab ta majapidamise üle: teen teile süüa ja pesen pesu. Mulle meeldiks. Aga Leena arvas, et tema ei lubaks küll Oskarit üksi kööki toimetama: kas sa kujutad ette kui ta potte hakkab tõstma ja panema? Tegelikult kujutan küll. Eriti kui alternatiiviks on ise neid potte tõsta ja panna.

Siiski siiski loodame ravimitele.

Nüüd lähen laman.

Oskar: Sa pead mulle need loitsud õpetama inglise keeles. Sest need on ju tõlgitud. Ja ma arvan, et need eesti keeles üldse ei mõju. Ma olen palju vastaseid nendega teise ilma saatnud, aga ma kardan, et kui loitsud ei mõju, siis nad hakkavad sealt uuesti välja tulema.

Leena: Vanaisa on ikka tohutult kallis. Ma tunnen, et ta armastab mind väga ja mina armastan teda ka väga-väga.

Pole raske arvata, mis on tähtis ja mis veider. Veidraid asju on meil veelgi. Nt võivad lapsed tundide kaupa issi süles lesida ja ennast kõditada lasta. Kõditatu siis kõõksub naerda ja teine seisab vesise suuga kõrva: mina ka, mina ka, millal minu kord on? Minu jaoks mõistetamatu. Issi ütleb, et talle meeldiks kui talle ka nii tehtaks. Imelik seltskond meil siin.

Leena sätib oma perekonda voodisse, Oskar loeb. Nüüd on ta selle 7. osaga otsapeale saanud ja pobiseb ainult: nii kohutav, oi Hermione, palu nüüd vabandust. Oi ei!

Täna käisime koolis. Oskar ütles, et ta on hingepõhjani tüdinenud sellest kirjutamisest ja häälimisest. Nagu tellitult jäävad järgmisel nädalal tunnid ära. Nädala lõpus läheme maale. Puhkame pisut. Kulub ära. Ja saun.

Uudised.

Me ka vaatasime Eurovisiooni. Nii tore. Ma pole enne lõppvõistlustki vaadanud. No poole kõrvaga kuulanud. Pole nagu huvi olnud. Ja kindlasti ei kuulu ma inimeste hulka, kes vaatavad kaks tundi telekat, et pärast öelda põlglikult: niiii nõõmee.

Niisiis tundus meile tore. Tulemus ka. Sest tõele au andes me seda Leto Sveti pärast vaatasimegi. Ja lapsed. Kuigi nad käisid kordamööda issi süles ja issi tegi nendega nalja, et nad kõõksusid kogu see aeg, et mulle tundub, et nad peale Leto Sveti suurt midagi ei kuulnud. Aga ka neile meeldis. No nalja peab ikka saama. Naer on terviseks.

Noh piilupart,
miks sa nii mossis oled.
Naerata ometi.
- Mul ei ole hammast suus.

Leena kuulab seda laulu viimastel päevadel 10 korda päevas. See on Meie mehe lasteplaadilt. Väga tore plaat. Leena kuulab seda vaheldumisi Genialistide “Gentel-Tenteliga”.

Aga hambast. Oskaril ka ei ole hammast suus, aga ikka ta naeratab. Tal tuli ülevalt esimene hammas ära. All on tal kaks uut hammast juba suured. Nüüd on ta täitsa koolimineja nägu. Hammas puudu. Nii armas.

Hommik otsa kleepis Leena valgele paberile valgest paberist lumememme. Mosaiik. Lumememm sai päris kiiresti valmis. Siis kleepis ta lumememmele tohutu mütsi pähe ja lume sadama ja veel palju muud. Tulemuseks oli valge paber valge paberi tükkidega kaetud.

Leena: Ma tunnen, et see on ikka tõeline käsitöö. Mul käsi juba valutab.

Pilti ei saa ka panna, sest see pilt ei jää pildile. Jääb lihtsalt valge.

Leena: Ma ei näita Oskarile. Oskar ütleb, et see ei ole lumememm.

See tuletab meelde Lehte Hainsalu luuletust Villist, kes ennast joonistas ja siis kõigile näitas:
Öelge, mis ma joonistasin?
Tädi arvas: kriipsujuku.
Õde arvas: kaltsunuku.
Vanaema: Hernetondi,
Elevandi kondi londi.
Kui ma jonni joristasin,
tihkusin ja luristasin,
ütles ema: ära pilli,
see on tõesti täpselt Villi.

See laul on ka lasteteatri Trumm lastelaulude plaadi peal koos teiste sama naljakate ja õpetlike lauludega.

Täna on küünlapäev. Talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama, siga kõrv päikese käes läbi paistma jne. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest.

Seda ennustust tänase ilma põhjal ei tahaks küll uskuda. Lumi on juba ära sulanud. Väljas sajab vihma. Säärast suve me ju ei oota.