Banaanisalat
Nonii. Siit tuleb siis suurepärane banaanisalat! Algidee pärineb Tenerifelt, Puerto de la Cruzi restoranist. Me läksime sinna suure näljaga ja oleks söönud enam vähem ükskõik kus, aga ükskõik-kus-sis olid kõik kohad täis ja kõige lõpuks jõudsime kindluse juurde kus oli restoran ja vabu kohti ja tohutult maitsvad toidud.
Banaanile lisada chillimaitseline kaste.
Kõige parem oleks värsked päikese käes kasvanud tomatid purustada (no nagu caspaccio) ja seda siis chilli kastmega maitsestada. Aga kust meil päikese käes valminud tomatid eks. Poesmüüdavad ei sünni süüa. Kõige peale röstitud mandlilaastud.
Ja ongi valmis.
Lihtne, aga see maitsete kombinatsioon on uskumatult hea. Proovige!
Fotokas oli kelgutamise jope taskus. Boiler on parandamata, sest ma olen ära kaotanud näpitsad. Näpitsate kohta mäletan viimast mõtet: ah ma ei pane neid korralikult ära, las vedelevad, ma mäletan kus nad on. Ja mäletangi. Aga neid ei ole seal! Ja peamised näpitsaröövlid vangutavad pead, et nemad pole kunagi (!) näpitsaid näinud. Ükskord saabub aasta, mille alguse puhul antavate lubaduste seas on mul lubadus hakata asju oma kohtadele panema. Praegu ei ole ma selliseks lubaduseks veel küps.
Päeval tõin fimo ära, et nädalavahetusel mätsida. Hakkasin lastele uhkeldama, et näete kui ilus.
Oskar: Teeme kohe! Teeme jah! Noh!
Mind ei olnud vaja kaua paluda. Nii hoogu läksime ja mõnus oli. Ainus mure, et ega teha ei oska küll nende asjadega midagi. Mõned peaotäied “pärleid”, mõned kaelaripatsid, üks juukseklamber. Paar nööpi Leena kampsuni jaoks muidugi kuluvad ära. Kolm tundi mätsisime, uudisteni välja. Aga “effektiga” värvid, mis peaks nagu läbipaistvaks muutuma. Nendega ei oska hästi arvestada, et nad ahjus muutuvad ja mul läks see imeline juukseklamber pisut untsu. Oranž läks sinise sees pruuniks. Ei ole ilus. Aga tore on see, et nüüd on põhjust veelgi mätsida. Ja ilusat punast ma üldse ei saanud. Mustikakeskuses pidi ka olema hobikeskuse pood. Lähen sinna. Tahan ikka ilusat punast. Helmehaldjas öeldi, et neil ostetakse peaaegu kõik kohe ära kui tuleb.
Ja veel, et Oskar sai Harry Potteri 6. osa täna läbi. Laupäeval läheme lastekirjanduskeskusesse muinasjuttu kuulama, loodetavasti saab sealt 7. Sest eraldi raamatukokku pole aega minna.
See söök kõlab küll nagu heeringas vahukoorega
Comment by karin — January 17, 2008 @ 12:07 am
eksole. Aga ära enne uputa, kui pole proovinud
Comment by triin — January 17, 2008 @ 9:41 am
mis fimosse puutub, siis mul ka ehetust juba tüdimus peal aga hetkel mul uus väljend: tibatillukesed kujukesed. no mõne sentimeetri suurused loomad jne, eriliselt vahva on teha nn nukuasju- 2 cm suurune taldrik, tassike ja lusikas, sama suured koogikesed, õunad jne.
Comment by ritsik — January 17, 2008 @ 11:07 am
see on hea mõte. Pean lastele ütlema.
Comment by triin — January 17, 2008 @ 11:08 am
Ma kirjutasin just Anu juurest porganidisupi retsepti ja nüüd siis siit selle banaanisalati oma. Hakka või tervislukult toituma! Nii palju ahvatlusi:)
Comment by Evelyn — January 17, 2008 @ 11:59 am
ma kavatsen ka seda porgandisuppi teha. Paraku kahtlustan, et seda pean jälle üksi sööma.
Comment by triin — January 17, 2008 @ 12:25 pm
ma proovin sel päeval kui korralikke suuri lihakäntsakaid grillin, selle salati järgi.
kuna karin mainis heeringat, siis ma pean ära tooma oma viimase aja lemmikvõileiva-alla must leib, peale heeringas hapukoore ja munaga, sinna pohlamoosi ja peale praekapsad.
aga see asjade õigesse kohta panemine töötab vaid siis kui majapidamises seda kõik järgivad ja arusaam kindlast kohast on üks ja sama. niiet meil see ei toimi.
Comment by mann — January 17, 2008 @ 12:45 pm
oi mann, mul hakkab ainult sinu võileiva lugemisest kõht valutama
aga selle salati suhtes olen (palun vabandust) natuke skeptiline. kahjuks ei ole kodus ka muid komponente peale ühe pool kärbatand banaani
Comment by karin — January 17, 2008 @ 1:01 pm
ma oleks ka skeptiline, kui ma oleks sellist juttu kuulnud
Aga ma maitsesin 
Meil ongi jama selles et teine täiskasvanu kodus paneb ALATI asjad oma kohale. Mina MITTE IIAL. Väga nõme. Õnneks see teine on väsinud mind veenmast ja imelik, aga ta ka ei vihasta mu peale
Võileib tekitas isu kuni hapukapsani. See ei mahu kohe kuidagi - nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kuda sa seda siis sööd? Noa ja kahvliga?
Comment by triin — January 17, 2008 @ 2:34 pm
Mul tekkis võileiva suhtes sama küsimus, mis Triinul. Ja asjade ja nende kohtadega on meil ka samamoodi - selles mõttes et üks pere täiskasvanutest (mitte mina loomulikult), paneb asjad oma kohale ära ALATI ja teine mitte IIAL:))))
Comment by Evelyn — January 17, 2008 @ 3:35 pm
ma sellest kirjanduskeskusest tahaks ka kindlasti muljeid. et kuidas neil uues kohas siis läheb
Comment by karin — January 17, 2008 @ 5:06 pm
söön peenelt noa ja kahvliga!
Comment by mann — January 17, 2008 @ 6:53 pm