Oskar ja Leena-Mai

Leena: Emme minu meelest meil on tore elu.
Mina: Minu meelest ka.
Oskar: Aga minu meelest on emmel kõige toredam.
Mina: No miks siis minul toredam?
Oskar: Sa saad koguaeg issiga rääkida.
Mina: Sa saad ju ise ka.
Oskar: Ja aga siis te ütlete, et mine nüüd magama. Ja vana mereröövli kapteniga saad sa ka rääkida…

Meil käis eile külas keegi, keda võib tõesti vanaks mereröövli kapteniks nimetada. Lapsed piidlesid teda, aga meie olime vestlusega nii hõivatud, et neile ütlesime tõesti, et minge magama.

Mulle meeldib inglise keeles väljend what made my day? Ma ikka mõtlen vahel õhtul, et mis siis tegi mu päeva ja laste päeva. Eriti enne blogimist. Kui ma täna oleks hakanud blogima kohe peale koju jõudmist, siis ma oleks kirjutanud, et peavalu. Mul oli kogu päeva jube peavalu. Ei häirinud mind pori ega arvutijamad tööjuures. Valutasin oma pead. See on vahel nagu meditasioon. Ja kui ta lõpuks (peale mitme rohu võtmist) lahkub, siis olen nagu uus inimene - puhanud ja värske. Nii ka täna õhtul. Sain peavalust jagu ja nüüd olen olnud rahulik, puhanud ja värske. Et ikka vist võin öelda, et peavalu tegi mu päeva.

Lapsed olid lasteaias. Kurtsid, et lõunasöök ei maitsenud, aga muidu oli tore päev. Praegu mängivad nad veel une-eelset lauamängu. Tsirkus. Küll neil jagub seda viitsimist. Kuulen ainult hüüdeid. minu kord, oota, käi nüüd, oo näed kuhu ma sain, jee jne. Ei teagi, mis nende päeva tegi. Nad ütlesid, et neile ei tundu see küsimus huvitav.
Kupatan nad siis magama ja jätkan oma õhtut. Peavaluvabalt.

See praegune porine aeg on mind nii hingepõhjani ära tüüdanud, et ei tea kohe. Ja nüüd veel sajab midagi alla. No mis midagi. See on puhas vihm ja seda on palju. Lapsed on lasteaiast tulles kohe tõsised porikäkid. Vastik mõeldagi kuidas nad seal mudas püherdavad. Sest muidu nii mudaseks ei saaks.

Täna lasteaiast tulles tundsin, et ikka väga pikk ja vaevaline tuleb tänavu kevade ootamine. Sellise ilmaga on see ootus ju kiire peale hakkama. Või noh kasvõi mingitki alternatiivi sellele sajule. Oskar on koolis. Vihmavarjuga pean talle järele minema. Ja miskid filmivõtted on linnas, et ma ei saa veel ka autot parkida kuhu olen harjunud. Oskar leidis, et vihm on mõnus, et nagu suvi oleks. Mul on ikka suveks rohkem vaja.

Ega ma tegelikult ei tahtnud vinguda. Tahtsin lihtsalt siia talletada 30. jaanuari tohutu vihmasaju.

Leena paneb jälle puzzlesid ja kuulab plaate. Mul on aega nüüd 10 minutit koristada enne kui Oskarile järgi lähen. Teen siis ruttu, on pärast kergem.

Leena sündis 6.24 - st et hommikul ärgates on ta juba viieaastane. Tundub, et nüüdseks on lapsed juba selle aasta-vahetumisega harjunud ja erilist elevust ei ole. Oskar on elevil, et tema teab, mis me Leenale kingime, aga suutis selle Leenale ütlemata jätta.

Täna käisin Mustika keskuses kingitust otsimas. Ikka kaarega läksin mööda tüdrukute riiulitest. Leena on tohutu karvaste loomade armastaja ja nukunõudega mängib ta ka, aga kõik muu roosa laadam jätab ta täiesti ükskõikseks. Tal on üks barbi ja kui ma pakun, et võta barbi ka mängu, siis ta naerab ja ütleb: ma ei taha tädit oma mängu. Ma tahan ise ema olla.
No loogiline mingis mõttes. Tal on lihtsalt selline mäng, et kõik need mõmsikud ja beebinukk ja üks tavaline nukk on tema lapsed. Muidugi ei ole tädile seal mängus kohta.

Tordi jaoks võtsin maasikad sügavkülmast, sest Leena tahtis “maasikatega torti muidugi”.

Leena sünnipäev on alati tulnud rahulikult, ilma suurema erutuse ja kärata. Ma ei mäleta kui ta sai üks. Aga kui ta sai 2 siis oli ta nii haige, et ei saanud üleüldse aru, et miskid kingitused vm. Siis me kinkisime talle Tille ja nukukäru. Mõlematega mängib ta siiani. 3 aasta sünnipäeva ma ei mäleta samuti, aga möödunud aasta on küll meeles. Me kinkisime pruuni hobuse. Siis oli tal tohutu hobusemaania. Nüüd on see pisut jahutunud, kuigi mitte möödas. Ja tänavune sünnipäev lõpetab pidustused, sest suur pidu toimus laupäeval ära.

Leena on nii hell ja armas inimene, et perekond, kes ta kunagi “endale” saab on küll õnnega koos.

Aga nüüd maasikatort.

Issi: no kangust on temas ka.

Olgu siis. Jah. Kangust on temas ka. Õnneks.

Keedan praegu lastele tatraputru ja mõtlesin, et blogin seni, et saadan selle hambapasta teema kaugemale. Mis seal ikka. Ma juba rahunesin. Peseme nüüd Lesnoi Balzamiga ja Sensodyniga kuni need otsas. Siis hakkan jälle mõtlema.

Meil on Issil praegu puhkus, Leena on haige ja mõtlesime, et mis me seda Oskaritki siis pooleks päevaks viime, kui mina nagunii tööle ei saa. Magasime kõik kümneni. No täitsa oblomovlus. Aga mõnus oli. Ja siis oli mõnus veel päiksepaistega tõusta. Jama on selles, et tolm kohe sillerdab päikese käes. Ülejäänud päeva peame tolmutõrjega tegelema. Praegu koristasime lastetoa riiulit. Viskasime hunniku asju ära, et kingituseks saadud asjad ära mahuks. Jube. Samas saadi kingituseks palju toredaid mänge ja raamatuid. Midagi kasutut ei kingitud. Ja vanad asjad olidki enamuses kas katki või oli neist välja kasvatud.

Prügi oleme sorteerinud peaaegu kolm nädalat. Kokkuvõtteks võiks öelda, et väga mõnus on. Olmeprügi peaaegu ei teki. Kõige rohkem tekib biojäätmeid. See paneb mind imestama. Pakendeid viime korra nädalas. Olmeprügi oleme korra viinud selle ajajooksul. Täna viin kaks kotitäit - laste riiuli koristamine.

Lind on aknapeale sittund, aga on paar kraadi külma ja ei saa pesta. Kui õhtu poole päike hakkab peale paistma, siis pesen ära. Eile oli juba kevadet tunda. Õhus. Põgusalt.

Leena sai sünnipäevaks väikeseid kutsu kleepse. Ma olen sad korda rääkinud, et kleepige oma kleepsud lastetuppa, et ma ei taha, et elutoa seinad on kleepse täis. Aga need kutsud olid ju nii ilusad. Ja Leena oli need ühtlaselt korteri peale laiali kleepinud. Pühapäeva hommikul kui meie magasime. Kui me ärkasime nägin kleepsu vannitoa ukse küljes ja vannitoa kõrval seina küljes. Ei osanud muud kui naerda. Need on nii väikesed ja naljakad.

Leena: Ma panin sulle puzzle juurde ka kaunistuseks.

Ja oligi. Ja nüüd ma märkan, et ka meie voodi küljes on.

Ja kipsist valasime muumitrolle. Need said nii siledad ja valged. Küll ei täi neid värvida, nagu õpetus käseb. Valame neid hoopis juurde. Nuuskmõmmikul murdus pea ja väiksel Myl nina. Neidki proovime veel valada. Peab rohkem kuivada laskma.

Igakord kui ma pean lastele ostma hambapastat, siis käin läbi ühesugused mõtted. Tulemus pole küll alati sama, aga kurjaks ja nõutuks teeb kogu see asi mind alati.

Kas on tõesti lapsi, kes seda blend-a-medi, colgatet jne alla ei neela. Kui ma olen arstile rääkinud, et nad ju neelavad seda alla, et mis ma teen, ma ei saa ju seda neile anda? Siis arst vaatab mind umbusklikult ja ütleb, et siis küll jah ei tohiks nendega pesta. Kui neil oli vahepeal lasteaias hammastepesu, siis läks tuub nädalas. Ma siis keeldusin seda sinna enam viimast, väitega, et see ei ole toit. Oskar ütles, et tema ei söö, et neil on paar poissi kes söövad teiste oma ka. No mis teha kui see on magus nagu komm.

Hambapasta “tööjuhendis” on tavalised laused (kopitud netist):
Tutti Frutti maitse innustab last hambaid harjama. Õpetage lastele õiget hammaste harjamise tehnikat, et nad ei neelaks hambapastat ja loputaksid pärast pesu korralikult suud.

Müüakse ka fluorivaba hambapastat, aga see on veelgi magusam ja seda kulub veelgi rohkem. Pole ju hullu kui seal ei ole fluori. Aga seal on sodium, mis ka ei ole toit ja see maksab oma imepisikeses tuubis 80 krooni. Et igaljuhul oleks see väga kallis toit. Ka see sodium on teema, millest ma aru ei saa. Sodium ehk naatrium on ju tavaline asi, aga mõnedes (vahutavates) ühendites on ta kahjulik. Aga milliseid neist just pastasse pannakse? No peab olema keemik, et kõigest sellest aru saada. Või olen mina ainus loll?

Ja nii kirjutati kusagil netis: •

• Sodium lauryl sulphate (naatrium dodetsüül sulfaat) – kasutatakse šampoonides, vannivahus, hambapastas vahtu tekitava ainena ja rasvaärastina

• ärritab nahka/silmi/hingamisteid

• võib kahjustada maksa, kopse ja immuunsussüsteemi.

Kas ma ei pea siis muretsema?

Miks ma ei osta suurte hambapastat, sest seda nad vähemalt ei söö? Sest suurte hambapasta on nii tugevalt mentooline, et sellega nad ei suuda pesta. Nüüd olen leidnud ühe vene hambapasta, mis ei ole talumatult vastik pesemiseks, aga piisavalt vastik allaneelamiseks. Ka see sialdab nii fluori kui ka sodiumit, aga nad vähemalt ei söö seda. Praegu avastasin netist, et võiks osta Weleda lastehambageeli. Haapsalust ostes pole ka väga kallis. Tallinnas müüakse seda Bussijaama apteegis ja seal on peaaegu poole kallim kui Haapsalus. Aga tuleb siiski odavam kui tavaline fluorivaba pasta. Ostan seda ka ja maitsen. Kui on nagu komm jään selle vene pasta juurde (sest olgu kui süütu, see ei ole siiski toit, ma mõtlen), mis on ka loodustoode. Aga kui on normaalne pasta, siis hakkan seda ostma.

Nii ma vaevlen. Teadjad ütlevad tuimalt, et tuleb ikka enne vaadata, mida ostetakse ja pakendilt lugeda… Minu kui humanitaari lugemine selliselt pakendilt on nagu on. Tekitab ainult ärevust. Siis saadetakse mulle tabel. Aga ma ei ole sellega teemaga nii paanikas ka, et suudaks “käsiraamatuga” poes käia. Huvitav kas on tõesti täiesti võimatu need pakendilehed ja teated inimesele arusaadavalt kirjutada?

Millega teie lapsed pesevad? Kas ma olen ainus, kes selliste teemade käes vaevleb?

Täna oli meil siis see mängutoa sünnipäev. Mängutoa valik õnnestus hästi. Seal oli tohutult ruumi. Kuigi pisut umbne, aga neil tüüpidel on igal pool umbne ja palav kui nad AINULT jooksevad. Kolm tundi. Vahepeal kiire söök, kiire tort ja muul ajal jooks kõik see aeg. Ma pean peale laste sünnipäeva alati imestama nende poiste jooksu ja müramise võimet. Nad mürasid kõik see aeg vahet pidamata. Täitsa metsik. Aga kuna seal oli ruumi tõesti palju, siis said tüdrukud ka mängida ja ei pidanud poiste eest hoidudes seina ääres istuma. Leena leidis, et talle meeldiks rohkem pidu kui kõik ei karju koguaeg. Koju jõudes oli Leenal korralik palavik. No hea, et see ei ilmnenud enne pidu. Siis oleks kõik ikka väga segaseks muutunud. Et millal ja kes ja kus. Nüüd on pidu läbi ja saame rahulikult kodus haiged olla. Homsele sõbra sünnipäevale läheb Oskar üksi. Leena ütles, et tal ei ole üldse kahju, et ta ei saa minna. Et ta on sellest kisast juba väsinud. Leena on meil mürgel küll, aga ega temale tõesti ei meeldi selline sihitu kisa ja jooks. Väike Loore oli aga ime armas ja rahulik. Vaatab, et ikka süüa saaks ja muidu kõnnib rahulikult ja mängib, nagu ei olekski ümberringi kõrvulukustavat müra.

Tegelikult oli mugav küll lahkuda koos külalistega ja pidu lõppenuks lugeda. Ei miskit koristamist ega muud ponnistust. Ülejäänud toidud ja kingitused kotti ja koju. Nüüd vaatavad lapsed filmi, mis neile kingiti.

Kui Oskar sündis, tundus ka, et see 23. jaanuar ongi see aeg, kui on ilm juba märgatavalt valgem. Nii nüüdki, seitsme aasta pärast. Nüüd võib tõesti juba öelda, et ilm on valgem. Kell on juba kolmveerand viis, aga pole üldse veel pime. Hoopis mõnus sinine videvik. Minu lemmik aeg. Eriti kui veel lund oleks. Aga see on tegelikult ka ilma lumeta mõnus.

Nõme on see, et Leenal on nii paha olla, et ta ei saa oma kingituseks-saadud puzzlet panna ja see teeb ta õnnetuks. Mõtlen, et kas anda palavikualandajat või veel mitte. Ööseks annan kindlasti. Praegu käskis ta Oskaril plaadi panna. Kui see lõppeb lähen loen talle. Ta sai sünnipäevaks ka mitu toredat raamatut.

Vaatasin päeval rõõmsalt kuidas väljas sajab ja tuiskab. Talv.
Kui hiljem töölt tulin, siis väljas tavaline linnalörts. Pisut lund, mis on juba räpasevõitu ja tänavad täis löga. Ei saa sest ilmast aru. Üldiselt mul kulm ka ei liigu ilma peale, aga kui ikka aknast nii sulnist talveilma näen, siis tahaks vähemalt talve lõhna tunda kui välja tulen. Eks. Aga võta näpust.

Kell ei olnud veel kümmegi täna, kui meil on täielik öörahu. Tavaliselt Oskar loeb kolmveerand kümneni. Tal on Harry Potteri 7. osa pooleli, aga ta ütleb, et ta ei saa hästi lugeda, sest see mäng, mis me talle kinkisime tiirleb tal silme ees.

Oskar: Ma olen täitsa sõltlane. Ma muud ei mõtle. Kõik need laevad ja koletised ja…

Me oleme selle juba selgeks ka saanud. Mis on täitsa ime, sest tavaliselt on lauamängud nii keerulised, et ikka mitu päeva peab lugema ja uurima. See oli suhteliselt lihtne. Me saame isegi juba peaaegu ilma õpetuseta mängida. Aga minu jaoks muudab need lauamängud tüütuks see tohut pikk aeg, mis nad nõuavad. Eile mängisime ja mängisime ja mul käis pea ringi juba, aga ikka me ei lõpetanud. Lõpuks lugesime lihtsalt varanduse üle, et kellel on rohkem see võitis. Täna ütles Oskar, et ta teeb uue reegli: määrame aja ja nii kaua mängime. No et mind mängu meelitada. Määrasime siis pool tundi. Aga mängisime pärast tund ja veerand. Siis tuli voodi minemise aeg. Ja kaugel sellest, et läbi saime. Kusjuures karbi peal on 30-60 min. Ei teagi, kas on viga meis või… Mulle tundub Riski ikka palju põnevam, eriti oma reeglite järgi. Aga see on tegelikult hea, sest on lihtne ja seda saab nt muusika või teleka taustaks mängida. Riski nõuab ikka täit tähelepanu.

Seisin bussipeatuses kui minust möödus proua jänesenahkses kasukas rebasest kraega. Väga paljutähenduslik kombinatsioon. Nagu eesti rahvajutt või midagi…

Laste saapad saavad märjaks. Oskari saapad ei taha isegi ülejärgmiseks päevaks ära kuivada. Kuidas te laste saapaid kuivatate?

Lapsed on täitsa plahvatusohtlikud. Nad ei kujuta ette kuidas uinuda teadmisega, et homme ei ole Oskar enam kuue aastane, vaid on juba seitse. Eks pime tuba ja väsimus teevad lõpuks oma töö. Juba praegu kuulen üha vähem itsitamist ja üha rohkem plaati. Täna kuulatakse “Väike lord Fauntleroy”.

Kook on ahjus ja lõhnab lummavalt. Kohe pakin kingituse. Ja hommikul ongi meie poiss 7 täis. Täna ta arutles ikka igapidi seda vanemaks saamist ja seitse tundub talle tähtis.

Oskar: Mulle tundub, et seitse on suur ja tähtis igaljuhul. Ka siis kui sa oled juba 10. Seitse ikka on midagi juba.

Jah tõesti. Seitse ikka on midagi juba.

Muu õhtu läks taas Aliase tähe all.
Oskar: Emme tule mängi meiega, Leena seletab nii kergelt, et ma saan kohe aru. Sina ikka seletad hästi ja keeruliselt, et nii kaua tuleb mõtleda.

Oskar: Kes pissivad sulle peale?
Leena: Sipelgad.

Leena: Kes elavad seal samas kus jääkarud?
Oskar: Pingviinid.

Oskar: Koletiste teenrid, ainsad lendavad imetajad?
Mina: ???
Oskar: No mõtle natukene. LENDAVAD imetajad.
Mina: ???
Oskar: Nahkhiired noh! Või tead sa veel lendavaid imetajaid?
Mina: ???

Aga õhtunael oli igal juhul küsimus teleka kohta.
Oskar: Mida meie issiga piiname.

Ja me saime Leenaga kohe aru.

Meil hakkab neile kaartidele ring peale saama. Lastel on meeles, mis eelmine kord öeldi ja nad ütlevad sama. Eks paar õhtut mängime veel ja siis paneme seisma. Unustame ära. Ja hakkame jälle mängima. Nagu uut.

Koogi lõhn läheb järjest paremaks. Loodetavasti ta ikka mahub mu vormi ära. Väga hoogsalt kerkib igaljuhul.

Hilja õhtu…

Vahepeal on lumi maha sadanud. Ja sajab veelgi juurde. Kraad on nulli ümber. Küll lapsed hommikul rõõmustavad. Oskari sünnipäevaks on kõik valmis. Ilus kingitus, kook, küünlad, tort lasteaeda ja lilled. Olen ise ka elevil. Seitse aastat tagasi olin haiglas ja sama elevil. Ei suutnud magama jääda. Seitse aastat tagasi. Seda aega on palju. Ja see on minu senise elu kõige kirjum aeg. Erk ja värviline.

No mitte see roosa asi suus.

Leena: Seda sidutakse.
Oskar: Köis.

Oskar: Roosa ja räpane.
Leena: Siga.

Oskar: Emmel on ja ta on hull selle järele.
Leena: Pesumasin.
Oskar: Ei ta ei ole ju pesumasina järgi hull.
Leena: Mootorsaag.
Oskar: Saag varastati tal ära. Ja see on rohkem nagu mänguasi.
Leena: Kaamera.
Oskar: Ei sellega saab ainult pilti teha.
Leena: Fotoaparaat.

Leena: Emmel on seda väga vaja.
Mina: Nõudepesumasin.
Leena: õige!

Vanaema kinkis lastele eelsünnipäeval Aliase. Ja me oleme täna kõik vabad hetked seda mänginud. Kui ma pesin nõusid või koristasin, siis pidin arvama. Oskar on kiire arvaja. Mina sain arvata kui Oskar koolis oli. Leena on päris osav ütleja. Eriti tore kuidas nad üksteist lennult mõistavad.
Leena: Tumeroheline.
Oskar: Leht.

Leena: Lendab õhus.
Oskar: Haldjas.

Jne. Ise ei jõuagi eriti midagi vahele öelda. Viimasel ajal on meil (neil) üldse palju keelemänge. Pobisevad õhtuti voodis ja me kuuleme ainult naerurõkatusi. No sellised mängud näiteks:

Leena: Ütle lumehelbeke.
Oskar: Lumehelbeke.
Leena: Sul homme taga pumepelbeke.

Oskar: Ütle tass.
Leena: Tass.
Oskar: Sul homme kodus kass.

Oskar: Ütle pino.
Leena: Pino.
Oskar: Sul homme püksis kino. Oo. See oleks küll lahe, lähed püksi kino vaatama. Hi-hi.

Oskar: Ütle buss. … Sa homme oled kuss.

Jne. Lõputult sõnu, riime ja naeru. See on nii jabur, et me suured ka ei saa seda naermata kuulata.

Õhtusöögi kõrvale tegin musta rõika salatit õuntega. Oskar võttis ampsu ja ütles, et täitsa hea, aga ta siiski ei soovi. Leena puutus keelega ja jooksis sülitama. Kui Leenal hiljem hakkas kõht valutama, siis Oskar vaatas mind etteheitvalt ja ütles: Sa ei tohiks talle anda asju, millega tema organism ei ole harjunud. Kui issi koju jõudis ütles Oskar, et täna on Dracula salat.

Oskar leiab, et Harry Potter 7 on täpselt sama tekst, mis 5. Vaatab juba korduvalt kaant ja on nõutu. Loeb ikka. Vaatab lõppu ja leiab, et lõpp on ikka 7 oma.

Nüüd on ta tunnikese lugenud ja nüüd ei olevat enam 5. Ta ei taha rääkida ja hoiab näpud kõrvades, et ei saa ka kuulata, mis ma räägin. No mis ma räägin? Magama üritan teda saata. Leena juba voodis. Kuigi ka temaga ei ole tänaseks lõpetatud veel. Tal on mõmmi kadunud. Minu mõistus on otsas. Kus see mõmmi siis on. Leena ajab nii segast juttu mõmmi kohta, et ma ei oska kusagilt otsida.
Leena: Leidsin!
Mina: Kus ta oli?
Leena: Oskari voodi all.
Oskar: Siin osas on palju kirjavigu. Jube. Nt ühes kohas on möönib, aga peaks olema möönab.
Leena: Emme aga ma ei saa pusslet panna kokku. Nii palju tükke on puudu.
Mina: Oeh Leena, alles hommikul oli ainult kaks tükki puudu. Ma tulen aitan.

Pussletükid leitud, pussle koos ja Oskar ka magama kupatatud. No täitsa lõpp. Kell on varsti kümme. Meil on üldiselt nii, et lapsed lähevad voodisse enne üheksat ja uudistest alates on meie aeg. Ja mul on täiesti tingitud refleks välja arenenud, et ma väsin punkt kella üheksaks ära ja ei taha enam ühtegi sekeldust. Ei mõmmit otsida, ei pusslesid koristada ega tükke otsida, ei Oskariga majandada, et ta voodisse jõuaks. Kohe vihale ajab. Nüüd hakkab veel kallistamiste rida ja rohtu peab Oskarile andma. Ja kempsu neid kupatama. Ja praegu tunnen, et Tõnu Aava hääl paneb kõrvad kumisema ja pea valutama. Meil on lastel CD-mängija katki ja töötab ainult kassetimängija. Kassettidest aga on nende lemmikud Alice imedemaal, Muumitroll ja Vahtramäe Emil - kõik Tõnu Aava poolt sisse loetud. Väga toredasti loetud. Aga ikka liiga palju ei jõua kuulata.

Tegelikult kipuvad nädalavahetused sageli oma toreduses väga väsitavad olema. Kõigi tegevuste taustal tuleb ju veel koristada ja süüa teha ja nõusid pesta. Ootad ikka seda reedet, aga pühapäeva õhtuks tundub täitsa tore mõte, et saab tööle minna ja seal rahus ja vaiksuses nokitseda.

Muidu oli täna tavaline pühapäev. Rahulik hommik, trenn ja muu rutiinne tegevus. Trennis tahtis Oskar sõudeergomeetriga rekordit püstitada. Nad vaatasid issiga väga tugevalt kaasa elades hommikul Kalevi kanalilt sõudeergomeetrite võistlust. Trennis siis pidi ju nähtut rakendama. Aga enne oli ta pool tundi palli korvi loopinud, mattidel hüpanud ja kaugushüpet teinud, et tegelikult oli ta juba väsinud. Tõmbas siis 2 km ära ja pärast kurtis, et tal on paha olla. Õnneks möödus see paha kiirelt.

Meie kodused poisid siin vaatavad tihti seda Kalevi kanalit. Ikka elavad nad kaasa kas mõnele väravpalli mängule, korvpalli või võrkpalli mängule jne. Tõele au andes ei salli ma seda silmaotsaski. Mulle üldse ei meeldi eriti telekas. Ja ammugi ei meeldi mulle selline sihitu klõpsimine ja siis mingi haige spordivõistluse juures peatumine ja selle kirglikult kaasa elades vahtimine. Leenale ka ei meeldi. Leena tahaks muusikat kuulata, aga nemad oma spordiga. Selge, et meil on liiga vähe ruumi. Kõik ei saa elada nagu meeldib. Eks me tegelema sellega ka.

Kinnisvara on üks tõsine peavalu teema. Meil, suurtel, on õnneks väga ühtviisi arusaamad, milline peaks olema korter, kus me elada tahame. Meie maja ei taha, sest meist ei ole majapidajaid. Meile meeldib muretu korteriinimese elu ja meile piisab täiesti väikesest vähenõudlikult suvilast. Me oleme päris palju kortereid vahetanud ja praegune on väga mõnus, aga kipub väikeseks jääma. Sel kevadel-suvel seisab see teema kogu oma argisuses meil risti teel ja eks me siis tegele sellega jõudu mööda. Lastel on aga väga vastakad soovid. Leena tahab oma maja. Täna just ta protesteeris, et miks mina pean alati saama, mis mina tahan, et miks me ei võiks “näed seda maja seal” võtta. Õnneks ta mõistis siiski, et temal on see võimalus, aga hiljem ja ilma meieta. Oskar lepib küll korteriga, aga ta tahab, et korter oleks vanalinnas. Toreda seltskonna oleme omale siia saanud.

Ma alguses mõtlesin, et ma ei blogi. Lugesin Maarja vaimustavaid muljeid ja mõtlesin, et mis mul siin blogida, et pime ja vihmane (kuigi täna oli isegi pisut päikest) ja midagi erilist ei toimu, aga istusin ja hakkasin heietama ja nüüd ei saa järgi jätta. Kohe lõpetab pesumasin undamise ja siis lähen ja toimetan veel pisut. Rahu hakkab saabuma. Leena magab juba ja Tõnu Aav lõpetab kohe. Juba räägib ta kohtust ja vandemeestest. Masin lõpetas. Kui pesu on kuivama pandud loen lõpuni Ene Mihkelsoni Katkuhaua. Ja … klõpsin telekat. Ma ei sallin seda ainult siis, kui saan ise, üksi klõpsida.

Meil on siin täna torm. Või noh tormiootus. Ja ilm on ikka päris vilets. Sajab kõike ja puhub jube tuul.

Aga meil oli plaanis minna muinasjuttu kuulama. Ilm meie plaane ei muuda ju. Laboratooriumi tänava otsa juures sattusime merehätta. Tohutu loik müürist müürini ja meie siis seal kiirustades. Lapsed jooksid lombi ühest äärest teise ja mina hõikusin nõuandeid: oota, mine sealt, ära mine, hüppa, anna Leenale käsi, tulge siia, siin on kivid. Kana, mis kana. Täiesti arutu ja täiesti tulutu. Niipalju oli sellest siiski tulu, et tuli üks mees, võttis lapsed sülle ja kandis üle. Mina sain ikka hüpata, nii suur see loik ei olnud.

Esimene takistus ületatud, jooksime edasi. Sadas ja vaatasin juba täiesti poriseks muutuvat Oskarit. Ohkasin. Jõudsime viimasel minutil. Aga jutt ei olnud veel peale hakanud. Lapsi oli päris palju. Ja vanemaid. Ruum on seal tohutult tore. Ja jutud ja jutuvestja ja pillimängija olid ka toredad. Eriti meeldis meile lugu indiaanlastest, kes kunagi ei pahanda lastega. Nad isegi ei vaata lastele sügavalt silma ja ei ütle: seda ei tohi teha. See pani Oskari ja Leena itsitama, sest seda teeme meie küll. Neil indiaanlastel on kombeks lapse korralekutsumiseks rääkida talle üks õpetlik lugu. Mida ulakam laps, seda rohkem lugusid ta kokku korjab. Muidugi hakkasime seda kohe praktiseerima. 1 lugu selle kohta, et ära nühi vastu autot, 1 lugu, et ei tohi vales kohas üle tänava minna, 4 lugu, et vii oma taldrik kööki, kui oled söönud, 3 lugu selle kohta, et söö oma toit ära. Palju nalja. Siiski ei saa ma lubada, et see nüüd nii jääbki. Ma ikka keelan neid tavalisel moel ka vahel.

Tagasi tulles nägime tänaval rüütlit. Rohelise mantli ja suure punase kilbiga.

Leena: Emme ma arvan, et me oleme nüüd muinasjuttu läinud ja kõik see meie ümber on muinasjutt.

Ja siis me rääkisime muinasjuttu, et igaüks ütles paar lauset. Oskar tõi iga korraga sisse Harry Potteri ja musta nõia ja mina koristasin nad jälle ära, sest Leenale nad ei meeldi. Kui jutt jõudis selleni, et linn läks pimedaks ja rüütel kohtas tänaval Leenat kellel ei olnud mõmmit, siis tuli Leenal nutt peale. Ja me tahtsime jutu ära lõpetada, aga linn läks tõesti pimedaks ja Leenal ei olnud tõesti mõmmit ja ei saanudki enam aru, oleme siis muinasjutus või mujal. Kuni jõudsime panka. Pangamimm oli kena ja lahke ja pakkus lastele kommi. Mina oma asju seal kahjuks aetud ei saanud. Ja torisesin.

Oskar: Ole õnnelik, et nad olid vähemalt lahked. Veelgi hullem oleks olnud kui sa ei saa asju korda, aga nad on veel vihased kah.

Eks ta õige on. Eks ma ponnistan edasi.

Piima peale on kirjutatud tänapäeval joogipiim. Me ei oskakski sellega midagi muud teha.

Nüüd teen õhtusööki ja siis lubasin natuke fimotada. Õhtusöögiks on heeringad. Et siis Oskar sööb pisut riisi, Leena neljavilja putru ja meie heeringaid. Nii see on. Ei taha igapäev kartuliputru või spagette või riisi lihapallidega.

Ma olen täiesti ärritatud hommikusest lasteaias olemisest. Viisin lapsi, olin seal umbes 6 minutit ja kuulsin ja nägin nii palju, et süda valutab. Neil olid taas asenduskasvatajad. Nii söögitädi kui kasvataja. On ikka häda küll kui kasvatajal on kolm väikest last. No kindlalt on ta rohkem kodus kui tööl. Aga tänaseid asenduskasvatajaid ei onud ma varem näinud.

Kasvataja (ühele poisile, kes läks sukapükstega rühma): Mine kohe ära, titad käivad sukapükstega, mine pane riided selga. Sa ei ole ju tita.
(Teisele poisile, kes seisis keset rühma): sa oled kuri laps ja kui sa kuri oled, siis ma viin su siit minema.

Üks poiss kasvatajale, nähes esikus Oskarit: Oskar on ka kuri laps. Tema ka jookseb Joosepiga. Näed, kuri!
Kasvataja: Kes on Oskar?

Siis naeratab mulle kohmetult ja pragab rühmas edasi ikka, et kes on kuri ja kes ei ole kuri ja head lapsed istuvad tooli peal… Jubeeeee! Süda muret täis. Lapsed peavad selliste hulludega terve päeva veetma. Eks ma õhtul kuulen.

Söögitädi küsis Leena käest, et kas ta sööb ja enne kui ma sain välja astuda kuulsin kuidas ta hüppas Leenale peale, et tuleb süüa, pole mingit juttugi. Läksin tagasi ja ütlesin, et me oleme kodus söönud.
Söögitädi: Kust mina pean teadma, igaüks tuleb ja…
Mina: Kuulake siis mis laps teile ütleb, ta ju teab.

No nii vastik tunne on küll. Kust sellised hoiakud ja suhtlemisstiil? Keskealised inimesed, kas siis elu ei ole õpetanud, et kui suhtled leebelt, siis sujub kõik leebelt. Aga kui kärkima hakkad, siis nii peabki. Ja kui väsitav on selline äkilisus. Meil on lapsed üldiselt harjunud, et kui neilt midagi küsitakse, siis nad vastavad nagu asi on ja neid ka usutakse. Näis näis. Olen tõesti valmis juhatajale helistama, kui õhtul kuulen, et selline terroriseerimine jätkus. Loodetavasti nad lähevad vähemalt õue. Seal saavad vabamalt hingata.

Ja kodus unustasin tilkuva boileri alt kausi tühjendada. Nüüd lohutan ennast, et ah mis seal ikka. Päevaga tilgub väikese kausi täis. Et ega see ei uputa, vaevu jõuab põrandale. Aga ikka nõme. Lükksime sellega tegelemist edasi, sest fimo jm tundus mõnusam. Nüüd enam ei lükka edasi. Näpitsad leidsin ka üles.

Tõeline peavalupäev. Ainus hea asi on, et lubatud tormi ei ole kusagil. Aga kõik muu on vastik, nastik, rästik.

Õhtul…

Laste päev laabus hästi, sest need kasvatajad olid neil ainult korraks. Varsti tuli nende söögitädi arsti juurest ja teised inimesed läksid ära.

Oskar: Ma tean neid kasvatajaid, nad on teisest rühmast. Ma tihti olen mõelnud, et tore, et nad meie rühmas ei ole. Et meie kasvatajad on nii lahked.

Aga kusagil nad on…

Ma kuulsin sellest juba ammu. Ikka kusagil blogides. Mulle tundus ääretult kummaline, et suured inimesed sellisa asjaga jundivad ja juba see sõna “helmehaldjas” pani kulme kergitama. Aga ükskord ma siiski piilusin üht linki ja… Sssa säde! Ime noh. Ja täitsa tehtav-mõistetav ime. Kuigi tol ajal oli mul kiire-kiire, teadsin, et varem või hiljem see fimo siia saabub. Jõuluks kinkisin õetütrele ühe komplekti ja vaatasin siis üle tema õla kuidas ta pusis ja aitasin teda. Koju tulles tellisin endale ka portsu värve. Eile juba kirjutasin kuidas me mätsisime. Täna undas Oskar terve õhtu, et hakkame fimotama, palun, palun. Aga aega ei olnud ja siis võttis Oskar ühe kee eilsetest asjadest kokku seada.

Ma sain selle kingiks. Nii ilus. Leena pusis ka keed teha. Aga ta jättis selle endale. Ja veel kauples mult lubaduse, et kui tal on vaja suvel seda minu keed, siis ma annan ja tema annab siis mulle enda oma. Üldiselt see asi Leenat väga ei eruta. Või noh ta tahab teha küll, aga ei viitsi vaeva näha ja siis ei tule nii ilus kui Oskaril ja siis ta tüdib. Aga Oskar õhkab pidevalt vaimustusega kuidas tal on pea värve ja mõtteid täis ja… Andsin lubaduse nädalavahetusel selle jaoks jälle aega leida. See ei ole lihtne. Kolm tundi järjest tööpäeval - no pole seda lihtsalt. Nädalavahetusel saab.

Nonii. Siit tuleb siis suurepärane banaanisalat! Algidee pärineb Tenerifelt, Puerto de la Cruzi restoranist. Me läksime sinna suure näljaga ja oleks söönud enam vähem ükskõik kus, aga ükskõik-kus-sis olid kõik kohad täis ja kõige lõpuks jõudsime kindluse juurde kus oli restoran ja vabu kohti ja tohutult maitsvad toidud.

Banaanile lisada chillimaitseline kaste.

Kõige parem oleks värsked päikese käes kasvanud tomatid purustada (no nagu caspaccio) ja seda siis chilli kastmega maitsestada. Aga kust meil päikese käes valminud tomatid eks. Poesmüüdavad ei sünni süüa. Kõige peale röstitud mandlilaastud.

Ja ongi valmis.

Lihtne, aga see maitsete kombinatsioon on uskumatult hea. Proovige!

Fotokas oli kelgutamise jope taskus. Boiler on parandamata, sest ma olen ära kaotanud näpitsad. Näpitsate kohta mäletan viimast mõtet: ah ma ei pane neid korralikult ära, las vedelevad, ma mäletan kus nad on. Ja mäletangi. Aga neid ei ole seal! Ja peamised näpitsaröövlid vangutavad pead, et nemad pole kunagi (!) näpitsaid näinud. Ükskord saabub aasta, mille alguse puhul antavate lubaduste seas on mul lubadus hakata asju oma kohtadele panema. Praegu ei ole ma selliseks lubaduseks veel küps.

Päeval tõin fimo ära, et nädalavahetusel mätsida. Hakkasin lastele uhkeldama, et näete kui ilus.
Oskar: Teeme kohe! Teeme jah! Noh!

Mind ei olnud vaja kaua paluda. Nii hoogu läksime ja mõnus oli. Ainus mure, et ega teha ei oska küll nende asjadega midagi. Mõned peaotäied “pärleid”, mõned kaelaripatsid, üks juukseklamber. Paar nööpi Leena kampsuni jaoks muidugi kuluvad ära. Kolm tundi mätsisime, uudisteni välja. Aga “effektiga” värvid, mis peaks nagu läbipaistvaks muutuma. Nendega ei oska hästi arvestada, et nad ahjus muutuvad ja mul läks see imeline juukseklamber pisut untsu. Oranž läks sinise sees pruuniks. Ei ole ilus. Aga tore on see, et nüüd on põhjust veelgi mätsida. Ja ilusat punast ma üldse ei saanud. Mustikakeskuses pidi ka olema hobikeskuse pood. Lähen sinna. Tahan ikka ilusat punast. Helmehaldjas öeldi, et neil ostetakse peaaegu kõik kohe ära kui tuleb.

Ja veel, et Oskar sai Harry Potteri 6. osa täna läbi. Laupäeval läheme lastekirjanduskeskusesse muinasjuttu kuulama, loodetavasti saab sealt 7. Sest eraldi raamatukokku pole aega minna.

Ma ei saa ikka täna panna pilte suurepärasest banaanitoidust, kuna viimane, mis ma oma fotoka kohta mäletan, on: et ma ei pane seda siia pilla-palla laste kapi peale, pärast ei leia, ma panen selle kusagile korralikult ära. Väga kurjakuulutav mõte ja tulemus on, et teda pole. Pole fotokat. Vähemalt ma tean, et ta on kusagil siin kodus ikka. Eks otsime-leiame.

Praegu käib kibe koristamine. Tulin korraks selga puhkama. Viskame täna oma kuuse-männi välja. Või noh. Paneme kokku. Ei oskagi kuhugi visata. Kui Mari-pere suusatamast tagasi tuleb, siis äkki võtavad meie puukese endale toasoojaks. Valgusfestival läks ka mööda kui mina olin Tartus ja ei hakanud siinsetest keegi seda puud maha võtma ja kusagile Sääse või Siili poe juurde viima. Aga biojääde see ei olevat. Tabel annab, et jõulukuusk - komposter. Aga meil pole. Tegime oksad väikeseks ja panime kilekotti. Tüvi seisab nurgas.

Lapsed on erutatud “uuest” kodust. Puu väljas - nagu oleks üks tuba juurde tulnud. Nad jooksevad ja müravad ja kaklevad. Et kes saab okkaid pühkida.

Oskar: Ei, mina. Sina ei oska!
Leena: Ääää. Miiiina kaaaaa!!!
Mina: Ah anna talle Oskar. Ta tüdib varsti ära.

Leena pühib ja pühib. Üks käsi liigutab harja ja teine kallab juba kühvli peale saadud okkaid pühkimise rütmis maha.
Mina: Ah Oskar mul on suur hari ka, võta see.
Leena: Ääää. See pole aus, mina tahan ka suure harjaga pühkida…

Jne. Et ühesõnaga nad aitavad mind.

Siis istub Oskar nurka pandud vaiba all koopas ja Leenat sisse ei lase. Leena kisab. Lähen panen vaiba maha tagasi. Kuusk on kokku korjatud.

Ja boiler tilgub. Käis üks mees boileri gaasiolukorda parandamas, aga nüüd ta tilgub. Mina ei oska midagi teha. Ootan õhtut. Kaks pead ja neli kätt on ikka kaks pead ja neli kätt. Ja üle jäävad kaks pead ja neli kätta peab hästi kaugele lastetuppa küüditama. Sest usun, et see boiler teeb suured närviliseks. Praegu panin kausi alla. Las tilgub sinna.

Mängutoas käisime ka täna. Seal oli täitsa tore. Seal on tohutult ruumi. Ja kolm tundi tegime kutseid. Selle aja sisse läks: mõtlemine, keda kutsuda, keda kutsub Leena, keda kutsub Oskar ja keda kutsuvad mõlemad. Mis pilt kellele kutse peale panna: kellele mõmmi, kellele hobune, kellele püssiga sõdur. Teksti tegime arvutiga, aga nimed kirjutasid lapsed ise. Päris kibe töö. Ja võttis aega kolm tundi.

Õhtusööki üldse ei kavatse teha. On veel alles spagetid lihapallidega ja Leenale võin teha putru. Suured söövad midagi külmkapist ja parandavad boilerit. Meil on tehniliselt vilets aasta algus.

Tunni pärast…

Nüüd hakkavad toad korda saama. Jube mõnus. Ainult köök on veel jäänud. Algas lastesaade. Päris mõnus on lõpp üksi koristada. Leena oli küll tubli ja aitas mind, aga Oskar käis järel ja mangus mind võlukeppi tegema. Ma ei usu, et ma oskaks. Ta ütleb, et ta ise ka ei oska, aga see on lihtne. Aga ma ikka ei julge proovida. Nüüd on ta hõivatud saatega. Tore.

Lähen siis ja koristan köögi lõpuni. Täna on olnud väga toimekas päev. Tööle-lasteaeda ei läinud, sest käisime Oskari arsti juures. Ja ajasime kõik muud asjad ka korda, mis ripakil. Läksime mängutuppa, siis raamatukokku, siis tulime koju ja tegime kutseid ja sõime. Siis koristasime. Nüüd koristan ja siis hakkab õhtu. Hea õhtu. Oeh. Boiler läks meelest. No olgu, mitte väga hea õhtu. Aga palju on tehtud. Ja mul on Helmehaldjas üks pakk fimoga ootamas. Na-nanan-naa-naa. See on nädalavahetuseks.