Oskar ja Leena-Mai

Hakkab ära lõppema see aasta. Ma vaatasin üllatusega oma aasta alguse ja vana lõpu postitusi ja selgub, et ma ei ole selleks aastaks midagi lubanud. Nüüd ei saa siis ka õhata - tehtud! Mõned umbmäärased soovid on. Seeeest on need kuhjaga täitunud. Nii heasti ei oleks oodanud elu minevat. Kui viimased päevad maha arvata on olnud tõesti hea aasta.

Viimastel päevadel oleme hullupööra hädas masinatega meie ümber. Mul on sellest tõesti juba stress. Külmkapp oli eile soe - alles vahetati kompressor! Laadisin endale netist ühe super-mega laheda plaadi ja peale pikka jupsimist ei saanud seda tööle, ei ühildu ei mühildu. Oli siis vaja aega raisata ja jupsida. Oskari jõuluks saadus Harry Potteri mänguplaat keeldus kahes arvutis töötamast ja laptoppi seda panna ei saanud, sest keegi(!?) on selle paberi nii ära ligastanud, et kood on kustunud. Oskar talus seda teadasaamist vapralt. Hoidis pisaraid tagasi. Ta ju teadis, et ise jättis vedelema ja loopis laiali. Mis teha. Lohutuseks ostsime talle Fööniksi ordu filmi. See lohutas hästi. Ta just lõpetas selle raamatu. Ise ka vaatasime. Täitsa põnev. DVD mängija, mis käis aasta tagasi paranduses, näitab jälle sama viga. No on tüütu. Mulle üldse ei meeldi kui elutähtsad asjad katki lähevad. Ja olgu kui parandatakse, aga siis jälle! Ikka nagu nõelutud sokk mu meelest. Veel on lisaks mõned tehnilised mured, mille jätan oma teada.

Selline tehniline aastalõpp. Tundub/räägitakse, et uus aasta tuleb roti. Ma olen rott. Et peaks hea aasta tulema. Ma mõtlen siis mõned lubadused kah. Et mida teeme, peame tegema.

Paar sõna ka möödunud pühadest. Täna vaidlesime Leenaga, et jõulud on läbi. Leena arvas, et ei ole veel, et lund pole ju õieti olnudki. See on meie peres lõputu seletamine, et lumi, talv, jõulud ja aasta on kõik täiesti omaette kategoorias. Lapsed kunagi ei usu, et kui üks lõppeb või möödub, siis see ei tähenda, et teised ka. No nt et kui aasta lõppeb, et siis talv ei lõppe ja et on talv hoolimata sellest, et lund ei ole.

Aga jõulupühade ajal, mis siiski lõppesid, oli meil Ojaveeres täiesti arvestatav lumi. Kelgud-suusad said esimese lumeproovi igaljuhul kätte. Leenagi pani endale suusad alla ja leidis, et ta on täitsa hea.

Leena: Ma olen filmis vaadanud, kuidas nad teevad.

Filmi järgi oli tal teadmine, et sõida kus sa sõidad, kas alla või üles mäge, ikka tuleb paaristõugetega hoogu anda. Mõistagi oli ta siis rohkem pikali kui püsti. Ja minul oli austusväärne ülesanne teda püsti aidata. Väga külmetamapanev ülesanne. Mistõttu ma ei viitsinud seda palju teha.

Mina: Mul on külm.
Leena: Ära vingu see ei ole siin mingi lalaa, see on tõsine töö.
Mina: Ma jään haigeks.
Leena: Ära muretse ma kraadin sind pärast toas.

Õnneks me maal tegime ka soojaandvamaid tegusid. Põletasime metsas oksi. See oli tore töö. Tassid oksi ja vaatad kuidas kõikvõimas tuli need nahka õgib. Iga päev paar tundi. Ja saun andis sooja ja eriti ei suutnud seda väärata ja ojja hüppamine otse lavalt. Ahvi mõnu noh. Ja toit. Meil oli seal päris mitu naist, kellel igalühel mõned toidu-koogi mõtted/ained. Ja igaks päevaks jagus midagi huvitavat. Nüüd on nii heade toitude söömise hoog sees, et uurisin täna tükk aega nami-namit, et mida homme õhtuks teha. Valisin välja ühe šokolaadi-vaarikakoogi ja lõhe- ja krevetirullid. Põhitoiduks teen tavalised kotletid. Meil pole ammu-ilma korralikku hakkliha olnud ja pole saanud kotlette teha. Nüüd käisime võru turul tõime liha ja ajasime läbi ja nüüd - pole meie peres inimest, kes neid üliväga ei armastaks ja homse õhtusöögi üle ei rõõmustaks.

Aga nüüd paisub tümin lastetoas nii suureks, et pean minema sealset seltskonda korrale kutsuma. Ojaveeres mindi magama kell pool üks. Nüüd ei taha uni kell kümme tulla jah.

Palli mängisid. Võtsin palli ära. Ise koristan veidi. Et homme oleks vähem teha. Tahtsime lastega veel kinno minna. Näis.