Oskar ja Leena-Mai

Hakkab ära lõppema see aasta. Ma vaatasin üllatusega oma aasta alguse ja vana lõpu postitusi ja selgub, et ma ei ole selleks aastaks midagi lubanud. Nüüd ei saa siis ka õhata - tehtud! Mõned umbmäärased soovid on. Seeeest on need kuhjaga täitunud. Nii heasti ei oleks oodanud elu minevat. Kui viimased päevad maha arvata on olnud tõesti hea aasta.

Viimastel päevadel oleme hullupööra hädas masinatega meie ümber. Mul on sellest tõesti juba stress. Külmkapp oli eile soe - alles vahetati kompressor! Laadisin endale netist ühe super-mega laheda plaadi ja peale pikka jupsimist ei saanud seda tööle, ei ühildu ei mühildu. Oli siis vaja aega raisata ja jupsida. Oskari jõuluks saadus Harry Potteri mänguplaat keeldus kahes arvutis töötamast ja laptoppi seda panna ei saanud, sest keegi(!?) on selle paberi nii ära ligastanud, et kood on kustunud. Oskar talus seda teadasaamist vapralt. Hoidis pisaraid tagasi. Ta ju teadis, et ise jättis vedelema ja loopis laiali. Mis teha. Lohutuseks ostsime talle Fööniksi ordu filmi. See lohutas hästi. Ta just lõpetas selle raamatu. Ise ka vaatasime. Täitsa põnev. DVD mängija, mis käis aasta tagasi paranduses, näitab jälle sama viga. No on tüütu. Mulle üldse ei meeldi kui elutähtsad asjad katki lähevad. Ja olgu kui parandatakse, aga siis jälle! Ikka nagu nõelutud sokk mu meelest. Veel on lisaks mõned tehnilised mured, mille jätan oma teada.

Selline tehniline aastalõpp. Tundub/räägitakse, et uus aasta tuleb roti. Ma olen rott. Et peaks hea aasta tulema. Ma mõtlen siis mõned lubadused kah. Et mida teeme, peame tegema.

Paar sõna ka möödunud pühadest. Täna vaidlesime Leenaga, et jõulud on läbi. Leena arvas, et ei ole veel, et lund pole ju õieti olnudki. See on meie peres lõputu seletamine, et lumi, talv, jõulud ja aasta on kõik täiesti omaette kategoorias. Lapsed kunagi ei usu, et kui üks lõppeb või möödub, siis see ei tähenda, et teised ka. No nt et kui aasta lõppeb, et siis talv ei lõppe ja et on talv hoolimata sellest, et lund ei ole.

Aga jõulupühade ajal, mis siiski lõppesid, oli meil Ojaveeres täiesti arvestatav lumi. Kelgud-suusad said esimese lumeproovi igaljuhul kätte. Leenagi pani endale suusad alla ja leidis, et ta on täitsa hea.

Leena: Ma olen filmis vaadanud, kuidas nad teevad.

Filmi järgi oli tal teadmine, et sõida kus sa sõidad, kas alla või üles mäge, ikka tuleb paaristõugetega hoogu anda. Mõistagi oli ta siis rohkem pikali kui püsti. Ja minul oli austusväärne ülesanne teda püsti aidata. Väga külmetamapanev ülesanne. Mistõttu ma ei viitsinud seda palju teha.

Mina: Mul on külm.
Leena: Ära vingu see ei ole siin mingi lalaa, see on tõsine töö.
Mina: Ma jään haigeks.
Leena: Ära muretse ma kraadin sind pärast toas.

Õnneks me maal tegime ka soojaandvamaid tegusid. Põletasime metsas oksi. See oli tore töö. Tassid oksi ja vaatad kuidas kõikvõimas tuli need nahka õgib. Iga päev paar tundi. Ja saun andis sooja ja eriti ei suutnud seda väärata ja ojja hüppamine otse lavalt. Ahvi mõnu noh. Ja toit. Meil oli seal päris mitu naist, kellel igalühel mõned toidu-koogi mõtted/ained. Ja igaks päevaks jagus midagi huvitavat. Nüüd on nii heade toitude söömise hoog sees, et uurisin täna tükk aega nami-namit, et mida homme õhtuks teha. Valisin välja ühe šokolaadi-vaarikakoogi ja lõhe- ja krevetirullid. Põhitoiduks teen tavalised kotletid. Meil pole ammu-ilma korralikku hakkliha olnud ja pole saanud kotlette teha. Nüüd käisime võru turul tõime liha ja ajasime läbi ja nüüd - pole meie peres inimest, kes neid üliväga ei armastaks ja homse õhtusöögi üle ei rõõmustaks.

Aga nüüd paisub tümin lastetoas nii suureks, et pean minema sealset seltskonda korrale kutsuma. Ojaveeres mindi magama kell pool üks. Nüüd ei taha uni kell kümme tulla jah.

Palli mängisid. Võtsin palli ära. Ise koristan veidi. Et homme oleks vähem teha. Tahtsime lastega veel kinno minna. Näis.

Need hullud vaatavad telekast miskit õudukat. Ja meelitasid mind ka vaatama, aga noh, see ei ole ikka minu jaoks. Nii kole film. Ja Oskar vahib näpp suus ja issigi ei saa oma üli-väga-kiirete asjade kallale asuda. Põnev ju! Ja Oskar ei taha üksi vaadata. Aga Leena sellist värki ei vaata. Leena kuulab plaati ja paneb puzzlesid.

Tänavused pühad on pikad. Meil tavaliselt ei ole nii, et jõulureedeks jääb üksnes puhkamine ja meeldivad toimetused. Tänavu on nii. Kõik vastikud tööd on tehtud. Kõik on valmis ja algab pühade aeg. Mul ei ole vist elujooksul nii jõulune ja jõulutundene jõuluaeg olnud. Ilus aasta ja ilus aeg. Isegi lumepuudumine ei sega. Rahu on tulnud hinge. Ära on kadunud see tunne, et ei ole ikka kõik täpselt nii kuis peab ja siis ei saa seda “õiget” emotsiooni kätte. No lapsena oli ju küll, kuigi siis oli see jõuluaeg ikka palju lühem. Algaski jõululaupäeval kuuse toomise ja ehtimisega ja surnuaias käimisega ja põhiootus puudutas vanaaastaõhtut. Noorena oli kogu aeg kripeldus hinges ja kunagi ei olnud piisavalt hea ja alati tundus, et kusagil mujal on parem või ei olnud lund või ei olnud aega. Kui lapsed hakkasid sündima, siis ma olin kahel aastal jõuluajal rase ja ühel aastal oli Oskar haige ja ühel aastal oli mul kohutavalt palju tööd… Polegi aega olnud täiskasvanueas korralikult pühi pidada. Tänavu on aega ja tahtmist ja rõõmu. Palju väikeseid jõuluseid tegevusi. Käsitöö, küpsetamised jm meisterdamised. Mitmed head jutuajamised lähedastega ja lastega. Mitte ainult argistel teemadel. Paar uut muusikat. Ja mõned uued sõbrad, kes ka aega eredamaks värvivad. Ei oskagi muud tahta.

Jõulutunnet ja jõulurahu soovin kõigile uutele ja vanadele sõpradele ja ka neile, kes siit lihtsalt läbi jalutavad! Rõõm algab südamest…

Panen siia meie kuuse-männi pildi. See lõngast “päkapikk” esiplaanil on Oskari mitme õhtu käsitöö. Ta tuli oma käsitööga minu juurde, et koos minuga käsitööd teha. Nohisesime siis koos oma lõngapusade juures. Kui ma näo järele küsisin, siis ta ütles, et eks fantaasiat peab ka natuke olema. Tõsi. Peab jah.

Kõnnin täna õhtu otsa mööda tube ja teen koristamise nägu. Üllatavalt efektiivne tegevus. Olengi ühtteist ära koristanud. Toomapäev ju. Oleks kõige hakkama pidanud saama. Aga võta näpust. Kõige küll ei saa. Isegi kui ma veel tund aega siin kõnnin. Aga noh ma siiski kõnnin veel. Homme vähem teha. Homne päev on nagunii ülekoormatud tegevustega, mis kõik veel enne pühi ja puhkust tehtud peab saama. Ja neid asju ei ole vähe. Ma ei hakka üles lugema, tekitab masendust. Teen otsast. Eks mul nimekiri on tegelikult kah, et siis hea pärast maha tõmmata.

Täna saime veel teada (telekast AK), et piparkooke üritatakse päästa tavalise küpsise staatusest. Sõime omad ruttu ära, et mäss/revolutsioon meie omade sekka ei jõuaks. Olgu nad ikka küpsised!

Reede hakkab läbi saama. Paar tundi veel. No ma kõnnin siis edasi.

Oskar: Harry Potteris ei saa enam asi hullemaks minna. ??? sai koolidirektoriks ja Dumbledore saadeti vanglasse, aga ta saab sealt iga kell välja murda. Ta saab end nt koeraks muuta ja siis ei saa dementor midagi teha, sest loomadele need tunded ei mõju.

Täna oli kaunis päev. Tulin Tartust bussiga ja lugesin täpselt kuni poole viieni. Loojuva päikese kuma andis valgust. Siis läks buss metsa vahele ja lugeda enam ei saanud. Süüdati sinised lambid. Kui puude vahelt pisut veel taevast paistis, siis pilved moodustasid ranniku ja taevas ise oli oranž ääretu ookean.

Ma sain täna ühe lootusetult venima jäänud asja LÕPLIKULT kaelast ära. Olen nüüd parem inimene. Ja pidu kestab uue aastani!

Kui mul siin juba on selline laste blogi, siis ei saa ka mina jätta arvamust ütlemata Maris Sarve ja soolise võrdsuse teema kohta. Mind ärritab, see kisa, mis seda uudist saadab. Jah. Lausa šovinistlik kisa. Sest tegelik reaalsus on see, et me ootame ühiskonda mehi, kes teeksid süüa, paneksid lapsi magama ja osaleksid muulmoel pere igapäevategevustes. Aga lastele seda seisukohta ja elustiili me eriti tutvustada ei taha. Lastemaailm kasvatab poistest mammutikütte ja tüdrukutest beibesid. Kui mõni tüdruk ehitab või püssiga vehib, siis tekitab see võõristust ning samuti kogeme kummalisi hoiakuid kui mõni poiss armastab mõmmisid magama panna ja muidu käruga ringi kärutada. Rääkimata lasteraamatutest, etendustest ja mänguasjadest.

On jah nii, et poistele meeldivad rohkem nö poiste asjad ja tüdrukutele tüdrukute asjad. Lapsevanemaks saades ma täiesti muutsin seisukohta, et soorollid on sotsiaalsed ja lastele juurde õpetatud ja tõdesin, et miski väga tugev on ka kaasasündinud. Aga sel määral, nagu lastele tekitatud maailm seda esitab, see kindlasti sündides kaasa pandud ei ole. Ja see oli teine asi, mis mind imestama pani - et kui tugev on ikkagi surve “õigete” soorollide omandamiseks. Lastele suunatud kultuur räigelt ignoreerib kaaseagse ühiskonna tegelikku korraldust.

Mulle ei meeldi selline kutse üritusele, et Poistepäev ja poiste asjad ja siis öeldakse, et sinna oodatakse ka tüdrukuid. Vanemad lähevad ja naeratavad ebalevalt, et jah meie tüdrukule pakuvad autod ja ehitus huvi. Samas on suureks kasvades enamikel naistest auto. Mõni sotsiaalselt tundlikum laps ei lähe sellisele üritusele. No nt kui oleks üks tore üritus, mis on välja reklaamitud tüdrukute üritusena, siis meie Oskar raudselt ei nõustuks osalema. Lasteaias on see surve, et poisid ei tee üht ja poisid ei tee teist ikka tugev. Oskar räägib, et neil on üks poiss, kellele meeldib nukunurgas mängida, aga ta ei julge, sest teised hakkavad naerma. Oskar ka tahab vahel nukuasjadega mängida, aga tal on õde ja ta saab seda kodus teha. Selline hoiak on ju jabur. Ja see on mu meelest asi, mis tahab selgitamist ja muutmist. Poisid kasvavad suureks ja peavad sissekasvanud hoiakuid muutma. Ei usu, et see nii kerge on. Nukuasju armastaval poisil on nüüd kodus väike õeke ja ta saab oma isu täis mängida “tüdrukute asjadega”. Aga miks peavad nukud ja nukuasjad olema tüdrukute? Kui lapsed hiljem on ju ometi nii emadele kui isadele.

Jutu mõte on selles, et Maris Sarve seisukohavõtt kõlab jaburalt, aga sisuliselt ei ole jabur, vaid jaburad on meie hoiakud, mis ei luba lasteaia poistel nukunurgas mängida.

Oskar: Täna on kõik päevad. On lasteaiapäev, koolipäev, jõulupeopäev, argipäev, esmaspäev… Kas saaks siis veel mõned päevad? Kas saaks telekapäeva ja arvutipäeva kah?

Näis. Näis. Praegu nad vaatlevad oma kommipakke, mis jõuluvana tõi. Oi kui palju komme.

Leena: Šampus lauale! Täna on tegelikult peoke!
Oskar: Ma teen ruttu lahti, sest mu sööbikud ja pisikud juba ootavad. Neil peab ju ka jõuluajal tore olema. Oodake natukene, kohe tuleb. Täna ma küll vist süüa ei taha.

Ja kommitäis suuga loeb Oskar Leenale ette, mis peab kingiks saadud meisterdamisraamatus tegema. Ei tea kas jäävad haigeks nii suurest kommi söömisest? Endale panin verivorstid ahju. Leena lubas neid ka süüa.

Pidu oli tore. Täitsa jõulune. Jõuluvanale esinemisega olid aga omamoodi lood. Kõik lapsed lugesid ühte luuletust. Üksikud olid midagi ise õppinud. Oskaril oli miskine luuletus, aga kuna ta oli üks viimaseid, siis olles kuulnud juba oma 10x järjest sama luuletust, alustas temagi sellega. Poole pealt taipas, et vale asi ja luges oma luuletuse veel otsa. Leena aga läks taaskord improvisatsiooni peale välja. Et läheb, teeb suu lahti ja luuletus tuleb: Päkapikk, päkapikk on väike mees… emme! Minul ei olnud midagi lisada. Õnneks jõuluvanale sellest piisas. Aga enne kodus kui ma soovitasin Leenal midagi õppida või vähemalt mõelda sel teemal, siis ta ütles, et tal on küllalt luuletusi ja igakord siis luges midagi huupi oma peast. Eelmisel aastal ta laulis ja täitsa päris laulu. Aga tegelikult pole vahet, sest suu on mõlemil ühtviisi kommi täis.

Leena: Eks jõuluvana hiilib poes ringi ja ostab. Keegi ei näe, et ta seal hiilib.

* Käisime metsas. Lapsed kukkusid porri, sest pori oli palju. Oskar leidis, et see oli jube käik, sest sööki ei olnud kaasas ja kõht läks tühjaks. Haapsalu lihapirukad, tuntud headuses, leevendasid olukorra. Ilm läks pimedaks.

* Koristamine, mille käigus tabas lapsi korduvalt rõõmus deja vu, kui kapi-, voodi-, riiulitagused asjad nähtavale ilmusid. Mind pani kogu see rõõm rohkem torisema ja aevastama. Lõpetuseks ohkas Leena, et küll puhtas toas on mõnus olla ja kallas karpi kogutud puzzle tükid laial, et hakata kõiki puzzlesid panema.

*Pood. Hommikul kell kümme. Nii hull ostleja olen. Lootsin pääseda teistest ostuhulludest. Pääsesingi ja sain kõik, mis vaja oli. Riided lastele ja kinke, mis veel puudu. Kell 11.30 olin kodus tagasi.

* Trenn. Küll seal oli täna palju rahvast! Aga Oskaril vedas. Korviga väljak jäi tühjaks ja ta sai korvi loopida ja issiga sööte anda.

*Pipargoogitegu. Tegime 2 pipargoogimaja ja 4 pannitäit piparkooke (ainult mõned üksikud kõrbesid ära). Õhtul kaunistasime. Ja siis oleks Leena need kõik ka Ohtliku lennu ajal nahka söönud, kui me oleks lubanud. Liig mis liig, hakkab veel paha pärast.

* Kuusk. Jah. Tõime kuuse sisse ja ehtisime ära ka. No missiis, et veel pole aeg. Aga me jõuluajal läheme maale ja siis me ju ei näekski seda ilu. Ja me hääletasime ja enamus nõudis nii. Pealegi on meil kõik natuke valesti. Meil on kuuse asemel mänd ka. Metsas olid elektrimehed hulga ilusaid noori mände maha võtnud. Ei hakanud me enam uusi puid langetama ja tõime männi. No see pole põrmugi sobimatu. Terve tuba sai metsa lõhna täis ja ilus kahar puu peaaegu laeni. Oskarile küll tundus, et pole ikka õige asi, aga kui otsustasime ta kuuseks nimetada, sai ka tema traditsioone armastav hing rahu.

***

Oskar: Vaata mu jalg on täiesti pruun.
Mina: Mh?
Oskar: Ma panin jala vastu radikat ja läks pruuniks.
Mina: Ega siis radikaga pruuniks ei lähe.
Oskar: Aa. Aga siis on midagi muud.
Mina: Soe?
Oskar: Jah.

No on ikka päevi ilmas. Kas te teadsite, et täna oli ahvi päev?

Mul on tore pilt selleks päevaks. Päikseline ja soe. Just mida vaja!

Aga üldiselt sain täna stressilaksu poes. Tahtsime lastele mõned riided osta. Vale aeg, vale koht, valed soovid. Pärast oli palav ja paha tuju. Kõige nõmedam, et ei saanud midagi vajaminevat, aga esmaspäevaks peab saama vähemalt ühe valge pluusi Leenale. Pole ju kuigi keeruline soov. Aga seda lihtsat asja ei olnud poes. Hm. Nüüd on stress üle läinud, kuigi toad on sassis ja kell palju. Las olla. Homme uue hooga.

Leena: Nüüd ma tean emme! Pöial-Liisi on tegelikult Punamütsikese teinud.
Mina: Mis mõttes?
Leena: Noh, Punamütsike on Pöial-Liisi tehtud!
Mina: Kuidas?
Leena (kulmu kortsutades): Noh. Siuh, viuh. Niimoodi.

Ja jookseb minema. Ega ei saanud ikka aru. Mis seal ikka.

Täna on Luutsinapäev. Evelyn ütles, et sellel päeval ei tohi kududa. Mõtlesin, et miks siis ometi. Ja kudusin õhtu otsa. Nüüd lugesin, et Lucia ei tahtnud mehele minna, vaid tahtis Jumalt teenida. Eks kudumine seostub veimevakandusega. Uhh. Oleks päeval aru saanud, siis ei oleks õhtu otsa kudunud. Nüüd edasise õhtu veedan siis päevale kohaselt. Loen midagi hoopis.

Elu on nagu kiik. Üles-alla. Räägin siis vahepeal mittejõulujuttu ka. Meil on üldiselt lapsed nii suured juba, et saab nendega üsna rahulikult koos elada. Ilma eriliste karistuste ja karjumisteta. Aga siis korraga saabub aeg, kui ma märkan, et nad ei kuula üldse. Et ainult karjumist. Et muigavad rahuliku jutu peale. Siis ma karjun. Mis on jube. Tüütu. Ja rikub tuju. Nüüd möödunud nädalal ma märkasin, et nad karjuvad juba ka üksteise peale. Enam jubedam olla ei saa.

Istusime siis nädalavahetusel maha ja arutasime olukorra läbi. Rääkisin, et see on nõme ja see olukord häirib mind, et me peame uued reeglid kehtestama.
Leena: Teeme jah. Teeme sellised reeglid nagu lasteaias, et toas joosta ei tohi…
Oskar: Ei tee. Kodus ju vahel tohib.
Mina: Mind ei häiri miski muu, kui et te ei kuula ilusat juttu.
Oskar: Ma tean. Hakka meid nurka panema. Mulle väga meeldib nurgas. Seal on hea rahulik saab oma mõtteid mõelda.
Mina: Kas lihtsalt nii ei või, et te hakkate kuulama rahulikku ütlemist.
Leena: Aga siis sa pead ikka väga ilusti ütlema (peenikese häälega): palun koristage.
Mina: Olgu.

Nii jäigi. Nüüd harjume. Harjume hästi. Kui tekib karjumise olukord, siis meenutan neile (ja endale), et meil on uued reeglid ja tõesti, tõesti! nad kuulavad. Tegelikult ma tean seda. Sest me oleme enne ka nii teinud, aga ikka peab olukord üle pea kasvama, enne kui midagi muutma hakkan. Varem nagu ei märkagi. Ja ei tule meelde, mida tegema peab.

Viimased päevad on olnud toredad. Oleme suhelnud mitme kalli inimesega. Väga mõnus. Hinges on kohe rahu. Enne aastavahetust peaks veel ühe kapi ära parandama ja raamatukogu raamatud tagasi viima, siis on kõik. Ja millist imelist hõbedast salli ma endale koon… Leena tahab ka. Õnneks lõnga jätkub.

Leena: Emme mul on mure. Ma haigutan ja siis haigutan veel ja veel ja see tüütab mind jubedalt.

No mis mul soovitada? Polegi midagi. Ega kell kuus õhtul ei ole vaja minna uinakule, sest varsti on nagunii öömagamise aeg. Ainult emad võivad teha kell kuus õhtul uinakut. Ma täna tegin. Me oleme viimasel ajal nii kaua üleval, et täitsa arutu ja siis on uni ja loidus päeval. Magasin 20 minutit. Täpselt. Mul on selline unerütm.

Istun siin lastega juba mitu päeva kodus. Erinevad põhjused. Ja täna võin öelda, et olen kõrini. Nad on ikka nii lärmakad. Parem on, et homme lähen tööle ja tüübid lasteaeda. Kui nad päris terveks saavad, siis nad lihtsalt ei mahu oma energiaga siia nelja seina vahele. Ja nüüd on see käes. Üks kisa kära käib ja kakle nendega siis. Suured inimesed hoidku ikka suurte ligi.

Mis me täna tegime? Raske meenutadagi. Üks sebimine-sekeldamine terve päev. Väike koristamine, väike õmblemine. Otsisime jõululuuletusi. Oskar lõi netti sisse jõulusalmid ja hakkas sealt sellised jubedaid salme ette lugema, et ma pidin ta minema kupatama. No kaua ma seletan, mis on striptiis ja mis on joodik ja… no ikka ikka nõmedust täis on nett. Otsisin siis oma kooliaegsed kaustikud välja. Väike nostalgiahetk. Aga midagi väga sobivat ei leidnud. Oskar leidis, et need on liiga pikad ja ei jää meelde (ta ei viitsi lihtsalt õppida). Üks oli lühem ka, aga seda ma olen ise aastaid lugenud ja Mari ja Reet vaataks viltu, kui nüüd ka Oskar hakkaks minu vana salmi, mis neid on juba hingepõhjani tüüdanud, taasesitama. Säästame neid. Lõpuks leidsime ühe salmi, mis mulle meeldib. Oskarile mitte eriti esialgu. Aga kui keegi seda ei taha, siis loen ise. Mul on ju ka ometigi pakki oodata.

Kuu taevas ringi uitas omapäi
ja lõpuks kuuse latva seisma jäi
Kui aga kuuseladvas peatub kuu
Saab kuusest uhke metsajõulupuu.

Ma istusin siia paar tundi tagasi sooviga kirjutada, et meil on mõnus elu, mistap ei ole viitsimist blogida. Korraga kuulsin kõrvalt toast kahtlast kolksu. Mingit häält ei järgnenud, aga süda ütles, et see oli kahtlane kolks. Kohale minnes nuttis Leena nägu padjas ja kui ta pea tõstis lahmas ninast verd ja laubale kerkis hiigelsuur muhk nagu multifilmis. Ta oli roninud ja kukkunud vastu radika toru. Jube. Õudne. Helistasime haiglasse ja sealt öeldi, et hoida külma peal ja jälgida. Nüüd oleme paar tundi jälginud ja ära vaadanud ohtliku lennu ja uudised ja Leena täitsa särab. Tundub, et ei ole midagi hullu. Muhk on küll hull. Ehk jätame homme ta veel koju jälgimisele. Näis. Uhh. Usun, et ta enam ei roni. Vähemalt mõnda aega. Oskar on ka haige, et homme veel üks kodune päev.

Aga muidu on viimasel ajal väga tore elu. Kohustusi on vähe ja päevi täidavad meeldivad tegevused. Hea toit, väiksed külaskäigud, meisterdamine, käsitöö jne. Täitsa jõulune aeg. Mind üldse ei häiri, et lund pole ja rohi haljendab. Pime on nagunii. Ei märkagi, et miskit on puudu või ei rohi haljendab.

Jõulukalendrid, mis siiski saada õnnestus, on tühjaks söödud. Täna lõpetati. Aga rõõmu oli neist palju.

Oskar: Mulle tundub, et nad õpetavad seal lasteaias valesti, aga koolis õieti.
Mina: Mis sa mõtled?
Oskar: No ma toon näite. Kui koolis räägib õpetaja uut asja sellise näoga, et tema ei tea, aga meie teame ja juba aastaid, kuigi ma just siis saan teada, siis jääb mulle kõik kohe meelde, mis ta räägib. Aga lasteaias kasvataja räägib nii, et ma räägin ja teie jätke meelde. Aga mul ei jää niimoodi midagi meelde, mul tulevad hoopis oma mõtted peale.

Ma lihtsalt ei saa jätta üleskirjutamata neid Oskari mõlgutusi. Küll tema võib kaalutleda ja analüüsida. Aga järgmisel hetkel ronis ta müürile, lärtsatades põlved ja käed poriloiku. Nii jäigi minust kooli pisut porine poiss.

Leena ei tahtnud täna lasteaeda jääda. Lausa nuttis, aga lõpuks ühmas, et toogu ma talle pulgakommi, siis ta jätab nutu. Mis mul üle jäi, kui lubada. Siis vingus Oskar, et ma pean siis talle ka ostma. Eks ma vaatan.

Oskar: Emme miks päkapikud on alati punaste riietega?
Mina: Ma ei tea. Aga mulle tundub, et tegelikult pole vahet, mis riietega nad on. Aga nii on hakatud lihtsalt joonistama.
Oskar: Oo. Siis on küll hea, siis sa võid tavaliste riietega ka tulla meie tuppa ja sussi sisse kommi panna ja …
Mina: Mh.
Oskar: Aga et saada teada, kas ikka paned sina, ma võtan teilt kõik raha ära ja  söön kõik kommid kodust ära ja siis vaatan kas ikka tulevad tooma.

No on ikka hullud plaanid. Samas näitab, see, et usk ei ole veel päriselt kustunud. Mängime siis edasi.

Eile sadas terve päev puhast vihma, aga täna oli õhk välja tulles eriliselt värske ja kosutav. Ja taevas on kõrgemal. Poleks ime päikestki näha.

Ma panen Oskarile kooli kaasa kaks võisaia singiga. Pasteedile tuleb selle tunniajaga imelik maitse juurde (Oskari arvates) ja juustu ta ei armasta. Saiadele lisaks 1 kommi ja kõrrejoogi. Siin mõni aeg tagasi hakkas Oskar rääkima, et talle jääb sellest väheks, et tal on kaks vahetundi ja ta tahab mõlema ajal süüa. Ma panin siis kolm saia, sest rohkem sinna karpi ei mahu ja kaks kommi. Eile kui ta koolist tuli, oli ta jälle oma soove korrigeerinud.
Oskar: Tead, pane järgmine kord ikka kaks saia, sest muidu mul läheb nende söömiseks liiga kaua aega ja lolluste tegemiseks ei jäägi.
Mina: Mis lolluste?
Oskar: Me teeme seal lollusi ja jube naljakas on kui õpetaja klassist välja läheb. Aga kui mul on kolm saia, siis ma söön nad ikka ära, ma annan kiusatusele järgi ja pärast on kohe vahetund läbi.

Vot siis võileivad ei lase piisavalt lollusi teha. No olgu, ma panen siis toitu vähem kaasa, et lolluste jaoks ka ikka aega jääks.

Muidu läheb Oskaril koolis hästi ja talle meeldib seal väga-väga. Ta eriliselt särab ja sätendab kui ma talle järgi lähen. Eile pandi neil hindeid ja Oskar sai arvutamise eest viie.
Mina: Oi Oskar kui tubli sa oled, ma olen nii rõõmus…
Oskar: Aga tead…
Mina: … tõesti ma olen rõõmus… no mis sa öelda tahtsid?
Oskar: Ma ootan. Kiida, kiida. Ega kiitust ei saa kunagi piisavalt palju.