Oskar ja Leena-Mai

Tegin Karini retsepti järgi uut kooki. Nii hea lõhn. Ja maitse kindlasti veel parem.

Aga kirjutama hakkasin, et te vaataksite seda. Polegi muud öelda kui, et lai on maa, nii suur kui ime.

Lapsed olid täna teises rühmas. Neil ei olnud kasvatajat ja asendajat ei leitud. Leenale meeldis väga, aga Oskarile ei meeldinud üldse. See on väga tüüpiline. Leenale meeldisid võõrad mänguasjad, teine kasvataja, uued voodid ja sealse rühma väiksed lapsed: ma panin nad kelgu peale ja viisin mäest üles. Nii lõbus oli. Aga Oskarile ei meeldinud ei mänguasjad ega voodid: ma ärkasin paha tujuga ja pärast ei läinudki enam tuju heaks.
Praegu kuulavad nad plaati ja hakkavad magama jääma. Käisin igaks juhuks vaatamas, et nad mingit lollust ei tee. Leena oli juba magama jäänud, aga Oskar oli ennast hommikumantlivööga voodi külge sidunud. Ja lahti ei lubanud teha. Oh jah.

Lumine öö.

Tulen ikka päeva jooksul siia oma blogisse mitu korda vaatama. Ei teagi mida. Sest pole ju ooodata ei kommentaare ega midagi, kui ise kirjutada ei viitsi. Aga ei viitsi tõesti viimasel ajal. Puudub nagu soov jagada omi sündmusi. Ei teagi millest see tuleb. Ehk et viimasel ajal on aega rohkem suhtlemiseks “päriselt”. Mingil määral tunnen ka, et eemale peletavad blogimaailma tigeduse pursked. Hoolimata sellest, et neis blogides, mida mina loen, on juhuslikku tigedust ikka väga juhuslikult.

Eile ühes seltskonnas tuli jutuks, et vanematel inimestel puudub võime unustada ebaolulist. Mistap neid häirivad veel õhtul koduski päeval juhuslikult loetud nõmedad uudised. See mind painabki. Olen ka juba selles eas, et ei suuda unustada juhuslikult loetud nõmedust.  

Aga muus osas on põhjust tänulik olla. Olen elus kohanud palju väga armastusväärseid inimesi, kelle seltskonnas saab ka aastate möödudes ainult ja ainult positiivseid emotsioone. Ja on huvitav. Sedamoodi tundub ka kliima talutav, isegi kaunis. Nii vaatasin eile hilsõhtul rõõmsalt, kuidas taevas oli täis sädelevaid lumekübemeid.

Mina: No mis te koolis õppisite?
Oskar: Täna me matemaatikat ei õppinud. Me rääkisime jõuluasju ja…
Mina: Kas kirjutamist ei õppinud?
Oskar: Tead, me ikka kirjutasime seal ja me oleme enne ka kirjutanud, kui sa seda mõtled. Ma ei ole kunagi mõelnud, et see on kirjutama õppimine. Ta teeb seda nii toredasti, et see ei olegi nagu õppimine… Me lihtsalt kirjutame ja ta ütles pärast kõigile suurepärane.

Ja mina muudkui pinnin Oskarit, et kas nad kirjutamist õpivad. Ja tema ütleb, et ei õpi.

Leena on haige. Ja me istume kodus. Tal on palavik väike, vist, ma pole kraadinud, aga silmad on hallid ja tal oli eile kurk valus. Tundub, et igaastane haiguste perioodi on täiega avatud. Eelmisel nädalal Oskar, nüüd Leena.

Karin tõi erakordselt maitsvat kooki, nimedepäeva kook. Kavatsen seda esimesel ettesattuval põhjusel valmistada.

Väljas on pime, aga ma olen pimedusega harjunud. Külm ja pikk põhjamaa öö. Kas selles on oma võlu? Tegelikult vist mitte, või kui, siis eemalt vaadates, suvest vaadates. Aga Muumitrolli kolmas raamat “Trollitalv” on põhjamaa lummusest. See on küll võluv. Karin, seda võiks ma sulle küll soovitada ja laenatagi. Ja seitsmes kohtumine jäi tagasi andmata. Kes te seda lugenud ei ole, siis lugege kindlasti, üle aegade hea raamat Herbjorg Wassmo “Seitsmes kohtumine”. Mõtlik ja tõsine raamat armastuse vajalikkusest ja mis peamine, see raamat ei ole masendav.

Ma käisin varem lastega sageli jalutamas. Käisin linnas ja käisin maal. Nad olid väiksed ja pakkisin nad peale ja me sõitsime kus tahtsime jalutada ja siis lonkisime mööda linna ja mujal. Hea fiiling. Vahel. Vahel tüütud sekeldused, siis jälle tükk aega ei läinud.

Nüüd on aeg nii kaugel, et tülisid ja sekeldusi sel puhul ei esine. Keegi ei kaka ennast täis, ei kuku porri (enamasti) ega pole ka enam juhutunud, et kukkumise tagajärjel palju verd oleks lahmanud (nagu varem mitmel korral). Lapsed on suured. Jalutuskäik on ainult tore. Aga mida pole - on aeg. Pole seda aega enam jalutuskäikudeks.

Eile läksime jalutama. Käisime Stroomi ranna pargis päikeseloojangu ajal. Jooksime ja ronisime (no mina ei roninud) ja vaatasime kuidas päike linna taha vajus ja teiselt poolt kuu välja supsas ja kuidas hakkas kohe kiiresti pimedaks minema. Koju jõudes oli juba täiesti pime. Kõik õhetasime külmast ja varbad ja näpud surisesid. Küll oli mõnus. Hea, et läksime. Nüüd on aega rohkem, ei tohi laisk olla, peab ikka jalutamas käima. Peale jalutuskäiku on väga mõnus.

Leena: Kirjuta, et täna lõin keldris (kerdris) suure roti maha. Lõin kohe ahjuroopaga.

***

Oskar: Näed Leena ma tegin ühe õhtuga kõik ära.
Leena: Oskar ma ei ahvi sind ja kui me lähme emmega poodi, siis ma ütlen emmele, et me võtaksime Oskarile kartulikrõpse ja siis sa hakkad neid nosima. Mul on palju münte ja kui need otsa saavad, siis issi annab neid meile juurde…
Oskar: Leena, kuule oota, mul pole veel valmis, ära vaata palun, hästi ilus on…
Leena: Aitäh, et sa nii ilusa teed!
Oskar: Leena! Ära vaata!
Leena: Ma ei vaata. Ära vaata minu oma ka. Aga tegelikult sa võid vaadata, sest sina oled vanem.
Oskar: Näed vaata ikka minu oma!
Leena: Ma teen ilusama. Tondid on väga hullud. Näed nad möirgavad.
Oskar: Ei möirga…
Leena: Vaata ikka siia…
Oskar: Leena pane Sirli ja Siim.

See jutt on värvipiltide värvimise juurest. Kuulavad plaate ja värvivad. Juba mitu õhtut. Ma prindin välja ja siis nad oma toas värvivad. Täna tülitseti, sest Oskarit häiris, et Leena tahab kõik tema moodi teha. Siis Leena lasi printida endale ühe lillega jänese. Oskari rahustuseks.

Meil on lasteaias söögitädi haige ja teda asendab üks tohutu suur mees. Nii soorollides olen kinni, et tunnen vajadust see fakt siin fikseerida. Aga see mees on tore ja meeldib lastele väga. Ta mängivat nendega viskamise mänge. Aga ta on tõesti suur. Oskar isegi leidis, et ta on nii suur, et tema kohta võib lausa paks öelda: “ja tead, kui ma teda vaatan, siis mul läheb kartulikrõpsude isu täiesti ära”. Mis on jälle tore, sest see on üks Oskari suurimaid isusid. Ta ei saa neid peaaegu kunagi, aga mälestused on võimsad. Sünnipäeval ostan.

Aga muidu on tavaline novembrine reedeõhtu. Pime ja niiske. Kodus on soe. Peaks midagi küpsetama, see annab novembrile võlu. Homme küpsetan. Miski haigus tikub kallale. Mulle. Hea, et on reede.

Mulle ei meeldi selle artikli toon. Ei tehta mu meelest neile mittemaksjatele liiga. Keegi ei õienda, et keeltekool on tasuline. Aga süvaõppega kool on ju mingis mõttes nagu keeltekool, eriti teada saades, et riik neid lisatunde ei finantseeri. Ja eks see oleks tegelikult ka ebaaus kui finantseeriks (et miks siis teiste koolide lapsed peavad tasulises keeltekoolis käima?).

Veel tänasest. Meie maja ukrainlane seisis täna oma koeraga maja ees. Me ei märganud pimedas ei koera, ega ammugi mitte koera rihma. Lapsed koperdasid ja oleks peaaegu kukkunud. Siiski püsti jäädes, purskasid nad naerma. Mees, nähes, et midagi ei juhtunud, purskas samuti naerma ja tegi veel ühe väikese lisanalja lastele.

Oskar (edasi jalutades): No nüüd oli küll täielik Hispaania… no siin ei ole ju inimesed tavaliselt toredad.

Tegelikult on ju siin ka inimesed toreda, aga teisiti ehk. Ise ka täna õiendan pidevalt. Uudiseid vaadates ja Anu juures ja… Peaks katsuma toredam olla…

Oskar: Leena ei lurista
Leena: Aga muidu keegi ei tea, et see on supp.
Oskar: Sa ei ole mingi Vahtramäe Emil. Mina olen kui ma tahan, sest mina olen poiss.
Leena: Ma võin olla kes ma tahan.
Oskar: Ei!!! Loll!!!
Leena: Sa ära karju.
Oskar: Mul hakkab süda täis saama
Leena: Auh.
Kuule ära lurista.
Oskar: Ole vait! Kus Harry Potter on.

Ja tusane Oskar hüppab voodi peale, et edasi lugeda.
Leenal on täna selline väike Oskari kiusamise meeleolu. Oskarit häirib eriti kui Leena nö targutab. Targutamine on kui Leena “õpetaja häälega” räägib, kuidas elu on. Oskar läheb kohutavalt vihaseks. Aga Leena leiab, et tema teab kuidas elu käib.
Leena: Ja pealegi, sa ei tohi rabeleda, sest siis sa ajad endale peale. Oskar!
Emme, kui sa poodi lähed, pead sa enne tegema kapi lahti ja vaatama, mis seal on ja panema nimekirja, mis vaja tuua on. Sest muidu jätad sa jälle saia ja leiva toomata.

See viimane oli siis minu manitsemiseks.

Aga R-iga läheb tõusvas joones. Nüüdseks küll mõnedes ühendites pisut põriseb veel valesti, aga üldiselt tuleb hästi. Aga ta näeb ka hullusti vaeva ja harjutab õhtul voodis (põdra, põrda, põdra, proua, trenn jne). Aga teisest küljes kipub ta nüüd L-i ka R-iks vahetama - Ramp. Usun, et kõik läheb korda, kui ta oma uue uhke oskusega ära harjub.

Aga nüüd viin Oskari kooli ja tulen ise koju, et õhtuks kartuliputru keeta.

Mina: Ma arvan, et ma kolmapäeval sind veel lasteaeda ei saada, aga kooli viin. Pole sa nii haige. Ja siis näeb ära, kuidas on.
Oskar: Ma lugesin kusagilt, et bakterid võivad end vahel meeldivaks teha ja sa lähed lasteaeda või kooli ja nad ikka nakkavad… ja ma arvan, et punastel ja valgetel verelibledel peab ikka laskma rahulikult tegutseda, enne kui hakata kooli minema.

No vot. Nii käib meie vereliblede elu. Tegutseda tahavad. Kuigi minu meelest on nad juba küllalt tublilt tegutsenud. Oskari haigused on väga imelikud. Tal palavikku ei tule ja üldse tundub, et pole õieti midagi viga, aga kurgus krõbised ja ühe päeva köhib nagu koer, kellel on midagi kurku läinud. Ravida ei oska kuidagi. Ta ise arvas, et verelibledele peab ikka abiks tegema kummelit või muud. Kummelitee on tema lemmik. Suvel korjab ta seda ja toob koju, et ma teed keedaksin. Tegime täna ka. Et verelibledele abiks või nii.

Praegu Leena nutab voodis. Ta pressib välja… ma ei teagi mida. Ma keelasin tal voodis hüpata ja Oskari voodi minna, kui Oskar ei taha, siis ta hüüdis, et ma ei armasta teda ja, et minuga rohkem ei räägi. No eks ma nüüd lähen ja vaatan, kas ta võtab mind jutule. No on tüüp.

Saingi andeks. Ta väitis, et mina alustasin ja kui ma parandan ta klambri ära, siis ta annab andeks. Parandasin. Kuigi ma ju ei alustanud… No on tüüp!

Nädalavahetus läbi. Selles nädalavahetuses ei olnud midagi tavalist. Ei olnud rahulikku, koristamisega laupäeva ega trenniga pühapäeva. Oli palju rõõmsaid inimesi, mingil määral tööd ja pühapäevane väsimus. Aga trenn jäi ära, sest Oskaril oli kurk valus ja teised… teistel olid omad põhjused. Leena oleks tahtnud küll mina. Aga väsinud oli temagi, magas pool päeva maha.

Muusikaks Maria Teresa Vera.

Oskar: Leena sa oled hea suhtleja ja ninatark.

Oskar loeb Kirbust naiste tüüpe.

Oskar: Aga emme.. ma ei tea kes sa oled. No kõige parem on: armastab reisida, kui mees maksab. See oled sina. Siin paremat tüüpi ei ole. Aa… siin on ka huumorimeelega ja kultuuri- ja teatrihuvidega. See oled ka sina. Patoloogiline valetaja, no see sa küll ei ole. Ja keskmise välimusega ega inetu sa ka ei ole. Kihistab naerda… see sa ka ei ole…
Leena: Tommy ja Anni!
Oskar: Olgu ma lähen.

Ja mina mõtlen, et kes seda Kirpu loeb. Nüüd enam ei mõtle. Kui on väljaanne, siis on ka publik.

Lapsed leidsid kapist päkapiku mütsid, panid pähe ja ütlesid, et nemad magama ei lähe, sest päkapikud hulguvad ju öösel ringi. Nad siin siis hulkusid. Aga mitte kaua. Oskar käis täna koolis ja Leena teda kooli saatmas, mistõttu mõlemil jäi lõunauni tegemata. Ja lõpuks voodisse langedes uinusid hulkujad minutitega.

Teisest küljest on mõranema hakanud nende päkapiku ja jõuluvana usk, sestap sai palju “head nalja” päkapiku mütsidega. Samas tundub, et pigem usuvad nad päkapikke kui jõuluvana. Aga ma pole ülearu võimelnud ka müsteeriumi ehitamise-säilitamisega. Ise oma lapsepõlvest mäletan isegi üht rusikavõitlust õue peal, kui teised lapsed väitsid, et päkapikke pole olemas. Eks tänavu tuleb meil see päkapiku triangel ikka veel läbi teha. Aga see on veel kaugel. Vara mõelda. Lihtsalt need päkapiku mütsid.

Uus plaat. Vat muinasjutt. Väga hea. Lapsed lihtsalt kõõksuvad naerda. Olen ise ka paari juttu kuulanud. Tõesti hea. Varsti saab seda neil kuulata nädal. Pidevalt.

Täna sadas lund. Ma sel talvel (sügisel) pole varem lumel juures viibinud, sestap märgin selle siia üles. Aga veelgi tähtsam on, et isadepäeva eelsel õhtul tuli Leenal R. Esmalt tuleb vaid paaris sõnas, kõige paremini sõnas proua. Aga täna ta ütles, et lasteaias tuli kogemata ka “lissalt see täht, mida ma öelda ei oska”. Ja mina ikka alles võtsin hoogu logopeedi juurde minekuks. Nüüd vist ei lähegi. Jälle üks asi plaanisest maha tõmmata.

Muidu elu tavaline, hall. Raske leppida ebaõiglusega, et kusagil õitsevad roosid.

Meil siin mõnda aega on teema ülevalt, et Emili (Vahtramäe) ema teeb nii head vorsti, et kogu Wimmerby tuleb kokku ja Kassisalu ja Vahtramäe inimesed ka, et seda vorsti maitsta.
Leena: Emme, kas sina ka oskad sellist vorsti teha, et Wimmerby kokku tuleks vorsti maitsma.

Ja nii kestab see päevi. Mis seal siis ikka, ei saa maagi Emili emast kehvem olla. Mul on üks retsept lapsepõlvest kaasa tulnud. Magus vorst. Meil ema tegi seda kui õnnestus kondentspiima hankida. Jube hea! Suussulav! Tänapäeval muidugi pole kondentspiimaga probleeme, võib kohe mitu purki igast poest tuua. Nii meiegi Leenaga eile. Hea toit isadepäevaks! Tõime kohe mitu purki.

Retsept:
800gr küpsist
300gr margariini
1kl suhkrut
100gr kakaod
1 purk kondentspiima
Purustan küpsised. Sulatan margariini, sekka segan muud asjad ja siis küpsiste peale. Segan ja keeran fooliumis vorstiks.

No tegelikult on see nagu kirju koer, aga ma ei armasta neid marmeldaadi jm tükke, et see retsept maitseb mulle rohkem ja see oli meie kodus juba ammu enne onu Raivo kirjut koera, või kesse oli, kes seda õpetas. Miski lind ütleb, et see õpetaja võis ka keegi teine olla. Ja see on mulle täielik lapsepõlve maitse. Aga kogus on aukartustäratav. Ei juhtu ka midagi kui teha pool portsu. Samas on meil õhtuks ainult 1/3 alles.

Niisiis äratasime täna hommikul issit vorstiga, mis peaks laste meelest küll Wimmerby kokku tooma. Mõistagi olid ka kaartid ja muu teemasse puutuv. Ja Oskar asus kohe vorsti pugima, et hommikusöögi vastu puudus tal igasugune isu ja veel lõuna eel ta küsis ikka vett ja vett.

Õhtusöögi tegime ka isadepäevase. Uhke ja maitsva ja ilusa. Pilti ei saa panna, sest kõht oli nii tühi, et ei olnud mahti pildistada. Proovisin juba neid banaane röstitud mandlite ja tomatimöginaga. Nämma sai. Aint tomatimögin oli veidi liiga tshilline. Peab veel katsetama. Lapsed sõid tavalise ketšupiga. Ka sel polnud viga. Lihtsalt hämmastav kombinatsioon. Just need röstitud mandlid teevad maitse eriliseks (ma muidu üldse mandleid ei söö). Nonii.

Oskar: Mina olen ka peaaegu isa. Ma ju saan kunagi isaks… siis see tähendab, et ma võin diivani peal vorsti süüa.

No pole mina veel näinud, et meie issi diivani peal vorsti sööks… ja kui sööb, siis ta ei pudista seda vaibale… ja kui pudistab siis korjab ise ära… Loodetavasti saab ka Oskarist selline isa, praegu korjan tema vorstitükid vaibalt ära mina, et hullem ei saaks…

Palju õnne isale ja palju õnne vanaisale!

Edit:

Issi: Ma ei söö diivani peal vorsti!!! Ja üleüldse ma olen seda ainult 3 tükki võtnud!!!

Nojah. Tõsi. Eks see käis rohkem lõputult veerevate viinamarjade kohta, ülekantud tähenduses või nii… Ja need viinamarjad… neid veereb siit meie kodust läbi kilode kaupa, sest issi eelistab igasugusele vorstile viinamarju. Neid ei saa aga isedepäeval pakkuda, sest need on nagunii alati olemas.

Veel üks parandus: Meie issil on tugitool. Ta ei istu mitte kunagi diivanil, ainult siis kui mõni laps haige on ja tema tugitoolis tahab oma tekiga istuda. Aga seda juhtub harva ja enamasti eelistavad nad siis juba süles istuda.

Mulle üldiselt meeldib ka sügis. Hea rahulik aeg. Aga kontrastid. Kui eile samal ajal panime ujumisriideid kuivama ja täna… Polegi midagi lisada. Lihtsalt naerma ajab, kui jube võib olla ilm. Talveriided kapist välja ja nina kraesse!

Eile , täna

Kellaaeg umbes sama - viie paiku.

Aga küll me jälle harjume. Lastele tundus tore väljavaade lumest, mida Tallinnas siiski täna ei ole.

Teen reisist väikese kokkuvõtte kiiresti. Muidu enam ei viitsi, porine argipäev tuleb peale.

Algatuseks tahan öelda, et me ei oodanud sellelt reisilt palju, sest Kanaari saarte kuvand on nagu on. Aga kusagile mujale kindla peale sooja minna ka ei osanud novembris. Niisiis valisime Tenerife. Tegelikult ületas kogu reis kõik ootused paljukordselt. Panen kirja mõned märksõnad.

* No mõistagi ilm! Soe-soe nii öösel kui päeval, aga palav siiski ei olnud.

* Ookean on minu eriline armastus juba alates esimesest kohtumisest. Ja seal olid mõnusad rannad, kus lapsed said ringi summida, laine oli suur, aga ei läinud kohe sügavaks nagu Vahemeri, kuhu enamasti ei julgeks lapsi üksi lasta. Käisime ka laevaga sõitmas ja laeva ümber ujusid delfiinid.

* Põnev vulkaaniline maastik. See saar ongi vulkaan ja asustus paikneb siis mööda rannikut vulkaani ümber. Sõitsime bussiga päris kõrgele ja kõmpisime seal ringi. Ronisime ka ühe väiksemat sorti mäe otsa. Päris vulkaan oli meile ülejõu ja sinna ilma lubadeta ei lastagi. Maastik oli ennenägematu! Kliima väga imelik. Tuul jahe, päike palav-palav.

* Taimed!!! Looduses ei kasva seal peale kaktuste eriti midagi (aga kaktused on kohe tihnikuna - sellest võsast juba läbi ei tungi), aga linnades on tohutu lai valik kauneid troopilisi taimi ja puid. Ma muudkui pildistasin ja pildistasin ja nuusutasime neid läbi - no täitsa hullud põhjamaalased: ooooo! tulge vaadake ruttu, milline taim, katsuge!!! Ooo! Ja milline lõhn!

* Loomapark! Ühes vanimas linnas on põnev park koos troopikahõngulise pargi, hulga papagoide ja suurejooneliste vaatemängudega. Pingviinidele oli ehitatud lumine maastik, kus kupli all sadas isegi lund. Ja delfiinid ja muud kalad ja haid jne. See on kindlalt selline koht, kuhu me ilma lasteta läinud ei oleks. Aga oli väga põnev nii meil kui lastel. Eks seetõttu ka, et me ei ole sellistes kohtades varem käinud.

* Kohalik elu-olu. Ka see oli seal täitsa olemas, kuigi arvasime, et seda leida on raske, kui mitte võimatu. Sõitsime väikesesse Güimari linna vaatama eelhispaanlaste astmik püramiide ja see linn ja see muuseum oli täitsa teisest ajast. Vaikne rahulik Hispaania linnake, nagu mulle just üle kõige meeldib. Koos põneva muuseumi ja sulni kohvikuga seal juures ja kohalike paatide ja täiesti musta liivaga rannaga.

* Rüütliturniir. No oli see alles üritus! Laste pärast jällegi võtsime ette sellise tõelise turistipeibutise. Kusagil mägedes kindluses päris ehtne turniir koos keskaegse õhtusöögiga - nii kõlas reklaam. No meil ju huvigrupp sellise asja jaoks rohkem kui olemas. Esialgu lõi see butafooria ulatus täiesti pahviks - isegi laternad ei olnud päris, vaid õhuga puhuti mingit riidenartsu liikuma) ja see kindlus - no lihtsalt mõne huvilise nikerdatud tagaaeda. Meie ajaloolastena olime jahmunud, aga kuna asi oli nii äärmusesse viidud, siis tegi see tegelikult nalja ja omaette vaatamisväärsus, et kui kaugele ikka on võimalik minna. Samas oli turniir uhke. Hobustega ja rüütlitega, kes olid täitsa proffid ja rahvas köeti nii üles, et kisa oli tõesti kõrvulukustav. Toiduks oli roheline hernesupp supp, teiseks toiduks räntsatati terve kana ühe kartuliga taldrikule ja seda tuli siis süüa ilma riistadeta. Täitsa tore oli. Lisaks veel tuleneelajad, mõõgavõitlus jne. Ja rüütle tuli tribüünile ja kinkis meie Leenale lille. Muidu ei saada aru, et Leena on tüdruk, aga näed rüütle sai kohe aru. Väga uhke!

Leena rüütel kah

Nüüd ongi vist kõik tähtsamad muljed ära märgitud. Väiksemaid on veel kuhjaga. Toidumuljetest veel nii palju, et üli maitsev oli liha banaaniga, mis oli kaetud teravamaitselise tomatimöginaga ja röstitud mandlitega. Seda ma tahan kindlasti proovida teha. Ja kohalik kohvi barraquita (kohvi piima, kaneeli, kondentspiima, likööri ja sidrunikoorega). Hinnad täpselt nagu Eestis. Tunduvalt odavamad kui mandri Hispaanias.

Kui lotovõidu saaks, sõidaks kohe tagasi.

… et mitte hakata kõigile eraldi maile saatma ja siin kiitlemine mõjub ehk vähem uhkeldavalt.

No jah. Siin ongi kaunis suvi. Täitsa uskumatu, et kusagil on pime ja lörts. Täna on meil siin neljas päev. Tulime plaaniga puhata-lamada, eriti mitte midagi teha. Aga sellega me väga hakkama ei saa. Meil kipub iga asi käes spordiks. Siin on nii palju vaadata, et randa minekuks aega napib. Loodame siiski ka seda teha, sest ookean on mõnus soe ja soolane ja laine parasjagu kiigutav. Üks õhtu käisime rannas kui laine oli suur-suur. Lapsed jooksid lainete eest ja Leena kukkus kõhuli, et tagasi tulles olid nagu porikäkid. Siinne liiv ei ole valge, vaid must, vulkaaniline.

Eile käisime vulkaani otsas. Mõtlesime, et ei võta ekskursiooni, et see on liiga pikk, et läheme ise. Sinna jõudes selgus, et ega sealt väga kiirelt siiski alla ei saa. Nii me seal siis matkasime ja kui lapsed väsisid, siis passisime ja sõime ja passisime. Lõpuks kui linna tagasi jõudisme oli tunne nagu oleks teises maailmas käinud. Ja olime väga väsinud. Seal on elu nagu kuu peal. Kuumaastik. Ja isegi väike mäehaigus käis kummitamas. Pilved jäid jalgade alla ja … No ikka väga põnev oli seal.

Täna läheme mööda rannikut sõitma. Siis saame vast randa ka rohkem.

Esimene hommik oli aga väga tore. Oskar magas õhtul kui kohale tulime ja hommikul ta ärkas juba pool 8. Alguses tundus talle, et me oleme kodus, aga siis vaatas et ikka päris kodu moodi ei ole. Ja kui siis rõdule läks ja seal palme ja ookeani nägi, siis istus ta seal hiirvaikselt. Kuni tuli meilt küsima, et kas me kavatseme terve päeva maha magada, et akna taga on palmid ja ookean. Me siis tulime ka üles, sest rõõmus elevus täitis kogu toa. Kell 9 läksime juba randa vaatama ja seal oli nii palav, et inimesed päevitasid.

Üldiselt on ilm siin tore - hommikul paistab päike, lõunast tulevad pilved ja tuuleke - paras aeg matkamiseks jm ja õhtul tuleb uuesti päike. Täitsa paradiis. Aga nüüd ma pean minema. Leena keksleb siin taga ja Oskar tahab enne sõitma hakkamist basseinis ujumist õppida.

Ahjaa, no muidugi, ma vist ei öelnud, me oleme Tenerifel.