Toidust, segaselt
Mõistetavalt keerlevad mu mõtted ikka toidu ümber, kuna saan süüa üpris üksluiseid ja igavaid toite. Nüüd olen kikerherne vaimustuses. Leotasin, keetsin, praadisin. Sai maitsev. Ilus. Jah. Need kikerherned on väga ilusad mu meelest. Olemiselt on nad hernesarnased, aga maitse mitte. Maitset on vähem, mis laseb neist erineva maitsega toite teha. Tahan püreesuppi ka proovida. Nüüd teen veel hummust. Väga põnev.
Veel üks viimase aja leiutis. Ma olen alati (muidugi mitte lapsena) arvanud, et mulle maitseksid tangud (või kruubid). Ja olen neid proovinud erinevalt teha. Olen teinud magustoitu - et keedetud tangud, praadinud suhkru ja võiga läbi, raputanud peale šokolaadi ja söönud jäätisega. Oli küllalt hea. Aga päris õiget maitset ikka ei saanud. Nüüd siis võtsin taas oma tangukoti ette ja panin mõned peotäied likku. Järgmine päev pesin korralikult läbi, keetsin kõvasti ja praadisin võiga kergelt üle ning siis lisasin rosinadi (kollaseid). Sõin kartuli asemel. Oh. See oli maitsev. Teised pereliikmed ei pane muidugi ninagi sisse, aga mulle meeldib. Eriti kuna ma ei talu kartult.
Kolmas kiiks on kõige raskepärasem. Lehttainas. Ma vanasti tegin ise. Mul oli üks retsept, mis sai kiirelt ja kergelt ja tulemus oli hea. Nüüd ostan poest ja iga kord kirun seda rasva, mis poetaigna pirukaid süües suu külge hangub. Hiljuti tuli Manni juures jutuks ja ma andsin selle retsepti. Ja see ajas nii isu peale, et ma proovisin kodus ise ka teha. Aga võta näpust. See retsept küll ei tööta. Ära sa Mann proovima hakka. Nüüd ma ei tea, kust mul see kunagine retsept oli. Selle järgi sai liiga vedel, ei usu ju et häda oli võis? Ma panin teine päev ohtralt jahu juurde. Täna ehk proovin küpsetada. Näis. Aga kus on siis SEE retsept??? Mõistatus. Pean emaga arutama, äkki on see hoopis ema juures. Kuigi ma mäletan, et olen oma kodus lehttainast teinud, mitte ema juures. Ühesõnaga katsetused-otsingud jätkuvad.
Tegelikult tahtsin kirjutada Oskari koolist, ehk teen seda õhtul.
Aga siia panen oma lõunasöögi pildi. Kikerherned hapukoore ja pohla-küüslagu moosiga.
selge, siis ma veel ei tee selle järgi.
tangupudrust ma unistan, või on see kruubipuder. aga palun vanaemal teha kui nõmmele jõuame. siin ei söö seda keegi. kui J’le näitasin neid kunagi, siis aint ühmas, et hobused ju söövad seda. sama käis kaerahelveste kohta.
kikerherned on toredad.
Comment by mann — October 25, 2007 @ 3:24 pm
kuda too raam pildile tuleb???
Comment by mann — October 25, 2007 @ 3:26 pm
mul on ACDSee 7.0 ja seal on selline sinine ruuduke - rectangle ja kui seal joone laius panna 100 peale, siis saab raami ümber tõmmata. No nüüd sai küll ullusti seletatud
Äkki saad aru? Mul on see raam endal ka uus asi.
Comment by triin — October 25, 2007 @ 3:32 pm
oi, kui ilus söök! kust sa neid herneid ostsid? ma tahaks loomulikult ka
aga kruubid. prrrrrrrrr õudukas! mul ema sööb neid igast asendist. aga ma sain lapsepõlves terveks eluks isu otsa (tehti pekitükkide ja põllult korjatud vorstirohuga). öäk (palun vabandust).
meil tehti ka mingit lehttaigna moodi asja. see oli 1-2-3 kook. äkki keegi mäletab? seal oli siis vastavas koguses jahu, võid ja vett. aga ma ei mäleta mida ja kui palju.. kas siis 1 osa vett/2 võid/3 jahu? peamiselt sai sellest õhulist õunakooki.
Comment by karin — October 25, 2007 @ 6:39 pm
Eksole ilusad! Meil siin kohalikus poes müüdi. Herne letis.
Tead need kruubid, mida mina sõin ei olnud puder ega pekiga. Pesin enne hästi ilusti puhtaks ja see oli täiesti sõmer. Ma tegis seda(neid) kohe hulga, et saaks järgmisel päeval ka süüa, aga nokkisin kõik õhtu joksul ära. Ma üldiselt ei salli sellist nokkimist, eriti kausist ja toiduvaheaegadel, aga ei suutnud lihtsalt vastu panna
Aga selle lehttaigna asja ma selgitan välja.
Comment by triin — October 25, 2007 @ 8:29 pm
kruubipuder on minugi meelest öka, aga nt kruupidega hapukapsa- ja külasuppi ja rassolnikut söön väga hea meelega.
Comment by Anu — October 25, 2007 @ 9:38 pm
meil vanaema pani kruubipudrule peale praetud pekikõrneid. sa süda. neid ma võin paljalt süüa lõpmatuseni.
kunagi frankfurdi raamatumessi ajal oli üks õhtusöök, kus pekikõrned olid kausiga laual.ma täiesti hullusin. üksipäni sõin pea kogu kausi tühjaks.
Comment by mann — October 26, 2007 @ 8:31 am
jajaaa, praetud pekikõrned on vägagi ok (no puusadele mitte, eks). aga pudru sees valged, lödisevad, rasvatükikesed…. ei, tänan väga
Comment by karin — October 26, 2007 @ 10:45 am
mul tegelikult selline valgete lödisevate pekitükkide kogemus puudub. Meil kodus iial ei tehtud sellist toitu. Aga koolis vist küll. Supi peal ujusid, aga kuna see supp mulle nagunii ei maitsenud ja ma ei söönud, siis ei puutunud ma ka nende pekkidega kokku rohkem kui visuaalselt. Aga seegi oli jäle. Õnneks tänapäeval pole peki söömine enam moes. Ahjuliha küljes aga on täitsa hea.
Comment by triin — October 26, 2007 @ 8:10 pm
Kodus tehtud mulgi kapsaste sees ka. On hea see liha (et mitte öelda pekk
)Ja meil linnas ka ei tehtud “õudseid” sööke. Aga maavanaemad, kellel mõlemil siga tünnis, no seal juhtus kõike nägema 
Comment by karin — October 26, 2007 @ 9:31 pm
mul pinginaabri juures söödi soolapekki. Aga mulle see ikka ei meeldinud. Vanaema juures ja ka, aga ma ei mäleta, et sealgi seda süöönud oleks. Samas kui praegu mõtlen, siis see lõhn ja mälestus… ei tundugi nii jube.
Kus sa Karin oled? Juba Eestis?
Comment by triin — October 26, 2007 @ 9:33 pm
Jeee! Just jõudsin. Kohe blogisse
Comment by karin — October 26, 2007 @ 9:35 pm
nojah. Ma ei teind muud selle aja kui kõndisin toast-tuppa. No ok koristasin ka. Aga sina jõudsid pool ilma läbi kihutada
Comment by triin — October 26, 2007 @ 11:15 pm