Oskar ja Leena-Mai

Oskar käis lasteaiaga KUMUs. Väikseid ei võetud. No Leena oli ikka kurb küll. Aga mis teha. Õnneks oli mul kotis tükk šokolaadi. Šokolaad leevendab Leenal ka kõige suuremad mured. Ja õhtul arvas Leena, et väga mõnus oli maha jääda, et neile tuli üks uus kasvataja, kes oli väga tore ja viis nad teise liivakasti.
Oskar: Me läksime trammiga ja mina istusin Kenti kõrval, aga ma ei vestelund Kentiga, sest ma vaatasin aknast välja ja see oli nii põnev… Ma nägin McDonaldsi märki ja … Põhiliselt vaatasin inimesi. See oli väga huvitav. Ma nägin nt ühte väikest vanameest ja…
Kui me trammilt maha läksime, siis seal me olime juba olnud. See oli Kadriorg ja muuseumis pandi meile kleepsud rinda ja siis ükt tädi tuli meie juurde. Ja ta oli hästi tore ja pärast me läksime ühte ruumi, kuhu tavalised inimesed ei pääse ja me joonistasime seal tütarlast kannuga. Aga mina unustasin kannu tegemata. Ja siis me vaatasime pilte. Ühe pildi peal oli Herakles ja kui tädi küsis, et kes see on, siis mina kohe kõige esimesena ütlesin, et Herakles. Ma sain sellest kohe aru, sest Heraklesel on ju selline lõvi nahk niimoodi üle.
Ta võitles põrgukoeraga.
Ja seal oli veel näkineiu ja ta oli nõid. Ta laulis nii ilusasti, et ta meelitas meremehi ja nad sõitsid karile, uppusid ära või läksid veekeerisesse. Siis läksid mungad ja panid oma ristid sinna ja lugesid oma plaveid, aga nõid pääses.

Leena asub kirjutama jõuluvanale kirja, et anda teada, mis ta soovib. Ta soovib jõuluks mõmmi õde. Näeb tohutu vaeva ja kirjutab paberi peale MÕMMI ÕDE ja LEENA ja joonistab endast pildi. Oskar naerab ja Leena vihastab. Viskab paberi ja pliitasi ära ja sammub oma tuppa.
Oskar: Palun vabandust, mul kogemata tuli naer peale. No see on ju nii naljakas.

Mina Leenale järgi.
Leena: Mul ei tule ilus pilt. Ja ma ei tea, kas ta saab aru… ja ma tahtsin ju roolikelku ka…
Mina: Kui sa ikka ilusti kirjutad, miks ta siis ei saa? Aga ma ei tea, kas sobib niipalju asju küsida?
Leena: Aga jõuluvana toob ju meile kaks asja?
Mina: Nojah. Aga kas sa suudad kõik need roolikelgud jm kirjutada?
Leena: Ma joonistan. Näed siin on pätmänni auto, ma võtan selle sablooniks.

Ja Leena joonistabki väikese autoga mingi juraka ja…
Leena: Ma teen rooli ka. Ja siia ma kirjutan JÕL… Oi aga siia ei mahu. Ah siis ma kirjutan siia. No mis nüüd tuleb.
Mina: JÕULUVANA kui väikselt teed, siis siia mahub.
Leena: Titetegu! JÕULUVANA. Nii nüüd ma kirjutan meie elame linnas. Titetegu. Näed ma kirjutasin L.
Mina: No mis sa selle L siis kirjutasid, kui tahad kirjutada meie? Siis ikka M.
Leena: Titetegu! M. Mis siis tuleb? Kas L?
Mina: Mis L? No kussee L sul on? Kuula MEIE.
Leena: Hi-hii! Ära õienda!
Mina: Ma ei õienda, ma tahan, et sa mõtled ja kuulad.
Leena: Ma enam ei kirjuta, ma väsisin ära. Ma värvin hoopis.
Mina: Nojah, ega sul ei mahu ka enam palju kirjutada.
Leena: Ma võtan punase, sest ma tahan ju punast kelku. Oh emme! Ma pidin ju mõmmi õde ka joonistama. Tal peab olema roosa kleit. Oo emme! Ma oskan mõmmi kõrvu teha. Ah! Nüüd tuleb ta koluni moodi, aga ma ei taha teda klouni moodi joonistada. Näed ma tegin karu käpa. Ja teise teen ka. Ta kannab ühte oma mänguasja käes, see on hobuse pea. Ma teen hobusele silma ka. Näed.
Mina: Hmh. Aga see oli ju Õ täht ÕDEst?
Leena: Ah las olla hobuse pea. Ma värvin Leena ka ära.
Mina: Kas need on Leena jalad? Nii suured…
Leena: Miks sa naerad minu peale…
Mina: Ma ei naera ju!

Ja juba jälle viskab ta pliitasi ja paberi käest ja kihutab oma tuppa. Ei tule lohutamise peale tagasi ja ütleb, et ei saada pilti jõuluvanale!
Oskar: Saada issi teda lohutama. Issi lohutab nii mõnusalt ja siis ta lepib. Issi võtab sülle ja räägib. Mulle räägib sõjaasju ja see on väga mõnus kui ta üksi mulle räägib.

Nii saigi. Issi sai miski nipiga ta elutuppa tagasi, aga joonistada ta enam ei viitsinud. Õhtul pani koos issiga kirja ümbrikusse. Aga pildistada seda lubas ja arvutisse lubas ka tõmmata. Sisetunne ütleb, et veel sekeldusi palju saab meil tänavu olema nende kinkidega. Leenal esimene aasta midagi soovida. Möödunud aastal ta veel eriti ei osanud. Aga lihtsam on. Panen kirja siia ka üles. Ja päkapikud! Lugege siis kirja ja jätke meelde! Ei tea ju kas kiri päriselt ka teieni jõuab.

Kirjutan. Kuigi mul pole midagi öelda. No mis ma ikka ütlen, et see lehttainas läkski untsu, ikka sai jahu palju lõpuks, kuigi muul moel oli ta vedel. Ma pean teise võiga proovima.

Või peaks kirjutama, et Peep eile lubas, et täna on +10, aga tegelikult oli jube külm ja vastik ja surnuaias käies läks külm mulle nii sügavale kontidesse, et siiani istub sees. Ja ma ei saa oma kõhuga võtta napsu ja… Aga kuumakoti saan küll võtta ja seda ma teen.

Või peaks hoopis kirjutama, et karjusin õhtul laste peale. No nii närvi ajas see tramburai nende toas kui nad pidid ometigi juba vaikselt voodis lugema. Kisa läks nii suureks, et me ei kuulnud enam uudiseid ja siis kui ma olin neile juba mitu korda hüüdnud, et nad ei karjuks, siis lõpuks läksin kohale ja siis juba tõstsin häält ja ütlesin, mis ma asjast arvan.

Pärast jäi süda ikka valutama. Läksin siis peale uudiseid vaatama, et mis värk. Leena istus voodi peal ja ütles kohe, et ta on vihane mu peale.

Oskar: Mina olen ka vihane, aga sa võid ikka tulla siia ja rääkida.

Ma siis rääkisin. Ja seletasin. Lõpuks Oskar ütles, et ega ta aru ei saa, miks ma karjusin ja, et ta ei ole sellega harjunud, aga ta tunneb, et ta enam vihane ei ole. Leena ütles, et tema on ikka vihane. Õnneks tuli ta 5 min pärast kalli tegema ja ütles, et temalgi on viha üle läinud.

Sellised lood. Et mis siin ikka kirjutada. Pole suurem asi päev. Elu, tavaline.

Täna öösel keerame kella. Homme saame ühe tunni peale kauba. Mõnus. Meid siin hakkaski juba tõsine talveuni ähvardama, nüüd vast jaksab jälle.

Aga see hummus sai väga maitsev. Saab juba otsa. Kuigi ma üksi söön. Ma nüüd mõtlen, et kas panen uued kikerherned likku või pean vahet. Ega liialdada ka ei tasu. Aga see on küll vist tõsi, et nii palju kui on tegijaid, on ka hummuse retsepte. No ma ikka palju optimeerisin. Mul kodus ei olnud kõike ja mõni asi jälle ei maitse mulle. Ma panin hapukoort, küüslauku, sidrunit, soola ja võid. Vot see või oli hea ja tegi selle pasta kuidagi õhuliseks ja eriti hea oli see siis röstsaia peal, kui või nats sulas.

Mh. No nüüd kuulen jälle asjade kukkumisi lastetoast.

Oskar (tuleb unisena teisest toast): mul on sulle kaks asja öelda, esiteks Leena ei jää magama, vaid ta mängib seal hobusega. Ja teiseks ta näpistas mind.

???

Kõigil lastel agas koolivaheaeg. Meie Oskaril ka. No see on küll üks väheseid vaheaegu tema elus, mille algamine teda kurvastab. Aga noh eks ta ole. Kui koolilpased jäävad vaheajal koju või sõidavad maale, siis Oskar peab vaheajal lihtsalt rohkem lasteaias käima.

Aga koolis meeldib Oskarile endiselt. Ja õpetaja meeldib ja kõik meeldib. Ta on täitsa harjunud. Alguses arvas ta, et eelkoolis vist sõpru ei leita, sest seal ei ole vahetundi, aga täna ütleb, et talle tundub, et kõik sealsed poisid on tema sõbrad. Ja eriti see, kellele meeldib tulistada ja see kes loeb sama hästi kui Oskar.

Leena: Emme ma tahab blogida. Meie tegime pilte täna lasteaias ja Oskar tegi ja väiksed tegid ka. Ja me teeeme iga päev ja siis emme tuli meile õhtul järgi. Aga Keronit täna ei olnud ja Joosep ja Ott läksid lõunaajal ära ja siis rääkisime veel ilmast ja muust. Ilm on siukene - sajab vihma, sajab lund, sajab rahet ja tormi laseb.

Ja lapsed jooksevad naerdes minema.

Leena: Hea nali ikka Oskar, mis ma rääkisin. Eks!
Oskar: Ja-ja, oli küll!

Õhtul tegi Leena küpsiseid ja nüüd nad söövad neid. Homme läheme Leesile.

Mõistetavalt keerlevad mu mõtted ikka toidu ümber, kuna saan süüa üpris üksluiseid ja igavaid toite. Nüüd olen kikerherne vaimustuses. Leotasin, keetsin, praadisin. Sai maitsev. Ilus. Jah. Need kikerherned on väga ilusad mu meelest. Olemiselt on nad hernesarnased, aga maitse mitte. Maitset on vähem, mis laseb neist erineva maitsega toite teha. Tahan püreesuppi ka proovida. Nüüd teen veel hummust. Väga põnev.

Veel üks viimase aja leiutis. Ma olen alati (muidugi mitte lapsena) arvanud, et mulle maitseksid tangud (või kruubid). Ja olen neid proovinud erinevalt teha. Olen teinud magustoitu - et keedetud tangud, praadinud suhkru ja võiga läbi, raputanud peale šokolaadi ja söönud jäätisega. Oli küllalt hea. Aga päris õiget maitset ikka ei saanud. Nüüd siis võtsin taas oma tangukoti ette ja panin mõned peotäied likku. Järgmine päev pesin korralikult läbi, keetsin kõvasti ja praadisin võiga kergelt üle ning siis lisasin rosinadi (kollaseid). Sõin kartuli asemel. Oh. See oli maitsev. Teised pereliikmed ei pane muidugi ninagi sisse, aga mulle meeldib. Eriti kuna ma ei talu kartult.

Kolmas kiiks on kõige raskepärasem. Lehttainas. Ma vanasti tegin ise. Mul oli üks retsept, mis sai kiirelt ja kergelt ja tulemus oli hea. Nüüd ostan poest ja iga kord kirun seda rasva, mis poetaigna pirukaid süües suu külge hangub. Hiljuti tuli Manni juures jutuks ja ma andsin selle retsepti. Ja see ajas nii isu peale, et ma proovisin kodus ise ka teha. Aga võta näpust. See retsept küll ei tööta. Ära sa Mann proovima hakka. Nüüd ma ei tea, kust mul see kunagine retsept oli. Selle järgi sai liiga vedel, ei usu ju et häda oli võis? Ma panin teine päev ohtralt jahu juurde. Täna ehk proovin küpsetada. Näis. Aga kus on siis SEE retsept??? Mõistatus. Pean emaga arutama, äkki on see hoopis ema juures. Kuigi ma mäletan, et olen oma kodus lehttainast teinud, mitte ema juures. Ühesõnaga katsetused-otsingud jätkuvad.

Tegelikult tahtsin kirjutada Oskari koolist, ehk teen seda õhtul.

Aga siia panen oma lõunasöögi pildi. Kikerherned hapukoore ja pohla-küüslagu moosiga.

Evelyn kirjutab, et kui googeldada “saabastega voodis”, siis tuleb meie blogi välja. Täitsa lõpp. Me ei käi ju saabastega voodis. Proovisin (no mitte saabastega voodis, vaid googeldada) ja koguni kaks postitust tuleb, aga siis pigem sõnaga “voodis”. No jah. Voodist ma olen tõesti kirjutanud.

Aga üldiselt mõtlen ma toidust (kui just pingeliselt ei tööta). Mul on magu haige ja ma ei tohi eriti midagi süüa. Aga seda enam. Mida kõike ma süüa ei unista, kui kõht kannataks. Kange kohvi, mõru šokolaad, vein, Napoleoni tort (ema retsepti järgi - ema! seda teeme esimesel võimalusel), kirsi-šokolaadi muffinid, isetehtud beseetort pohladega, ahjukartul pekise lihaga, hapukapsas, täidetud paprika. Kas jätkan? Ah las olla. Ma siin selle mälu võiks täis kirjutada. Reaalsus on see, et võtsin sümboolse koguse liha kapist ja teen õhtuks ühepajatoitu. No muidugi nad vinguvad. Kes ei söö porgandit, kes kapsast, kes sibulat, kes liha. Aga nälga nad ka ei jää ja see on pealegi tervislik. Ja seda saan süüa ka mina. Eks. Ma ei taha enam riisihelbeputru. See on vastik. Ainult pildi peal on ilus. Odrahelbed on palju paremad. Aga need on meil otsas.

Rohkem suurt virisemise põhjust ei ole. Tööd järejepeal. Ilm on ilus. Tasa ja targu talve poole. Kas te kalamaksaõli juba võtate? Mul huuled katki ja mina juba võtan. Eestis ei pidada isegi suvel D-vitamiini kätte saama.

Ma siin põdesin mõned päevad. Midagi ei saanud teha. Aga väga hästi saadi ka ilma minu tegemisteta hakkama. Lapsed söögid, rohud - kõik liikus. Ja isegi koristatud on kodu. Eile võtsid lapsed selle töö üle - Leena pühkis tolmu ja Oskar tegi põrandaid. Ja asju panid oma kohtadele kribinal-krabinal. Kõigi asjade kohti teadsid! Ma ainult lamasin ühes voodis ja teises voodis ja andsin nõu. Olen end vist ületähtsustanud. Siiski tervitati täna hommikust teadet, et ma tunnen end täitsa hästi rõõmukisaga. Tänase päeva peale vaadates tundub, et kõige rohkem oli puudus kallistamistest ja rääkimistest.

Leena käis täna sünnipäeval. Ta pole enne kusagil ilma Oskarita käinud. Ta oli väga elevil ja sättis end ja pani isegi klambri pähe. Kohale jõudes tabas teda väike paanika, et nüüd peabki sinna laste sekka (oma rühma laste) üksi minema, aga mindud ta sai ja kui tagasi tuli, oli väga rõõmus ja … no boss kohe.

Oskar oli kodus ja luges mulle ette ja küsis mõistatusi. Oskar, suur tark koolipoiss, on nüüd langenud drakonoloogia võrku. Ainsad pisitakistused nähtamatuks saamise teel on draakonisarv ja draakonitolm, mida tuleb mingil viisil kokku segada. Muidu oleks ta juba ammu nähtamatu.

Aga praegu! Praegu hakkame me vaatama Ohtlikku lendu. Lapsed on vannis käinud ja hambad pesnud ja ootavad. Mina ka. See oli tore möödunud aastal. Või noh kui tore saab eks üks mõrvakas olla. Aga siiski.

Ilm ilus sügisene.

… on lood ikka imelikud. Terve oktoobri kuu jooksul pole võimalik minna lastega teatrisse. Nukuteater on väljamüüdud ja seal ei ole ka eriti midagi sellist kavas, mida me kas pole näinud või tahaks väga näha. Draamateatris on esimene lasteetendus 28. oktoobril. Usun, et sinna ma piletid ka võtan. Salongteatri kodulehel ei olegi kava, VatTeater mängib ainult äripäeval ja ongi kõik. Ja lapsed ütlevad, et miks me nii vähe teatris käime. Sellepärast käimegi vähe. Kui keegi teab mõnd toredat lasteetendust, siis võiks lahkesti soovitada.

***

Issi: Oskar sul on sokis auk, mine viska ära need sokid.
Oskar: Oo! Uus kogemus - vaadata kuidas sokk kukub prügikasti!

Nonii. Jälle üks nädal jõulude poole. Pole paha.

Lapsed käskisid tänase päeva sportlikud saavutused üles märkida. Paati tõmbas Oskar 2km ja Leena 1km. Kaugushüpe: Leena- 1,56 ja Oskar - 2,52. Vanusevahe on neil 2 aastat, kui iga aastaga pool meetrit lisandub, siis pole meil varsti autot vajagi. Võimas trenn.

Meil Kristiines müüdi hapusid eesti õunu ja mul oli suur isu õunakoogi järele. Ostsin siis kohe hulga. Mõtlesin õunapomme teha lehttaignast. Mulle meeldib õunu koorida ja puhastada ja ma võtsin selle töö ette kohe põhjalikult, st puhastasin kõik õunad korraga ära. Õunapommide sisse läks umbes kolmandik neist õuntest. Ülejäänust tegin siis koogi. Kõik see võttis aega, et Leena ei saanud teha küpsiseid, mida ta plaanis pakkuda tänasel Mõmmi kooliminemise peol. Kook talle ei kõlvanud. Õnneks oli kapis jäätist.

Meil need Mõmmi peod on päris sagedaseks läinud. Leena ütleb, et tema on Mõmmi emme ja tema ütleb, kui Mõmmil on pidu. Ojaveeres tegi ta viimasel korral suurejoonelise Mõmmi sünnipäeva. Ta koristas kõik ära. Kärmelt kõndis toast tuppa ja pani asju oma kohale ja mida ei osanud ära panna seadis ritta. Meie pidime kingitusi kokku kandma. Õnneks oli meil kooki ja kakaod ja see kõik kõlbas kingituseks. Leena ise kinkis mullikile. Täna õnneks kingitusi vaja ei olnud. Piisas koogist ja jäätisest. Aga kooki sõin ma ise küll liiga palju. Siiamaani süda paha. Ma ei tea. Võid sai kuidagi palju. Kuigi tegin sama retsepti.

Õhtul…

Mina: No kes läheb esimesena vanni?
Lapsed: Me tahame täna minna dušši alla.
Mina: Vahet pole. No kes on esimene?

Keegi ei taha, kisa ja protest taevani. Mis teha?
Mina: No ikka on ju hea esimesena…, mis te teeksite kui te oleksite ema?
Leena: Mina ei hakkaks lapsi üldse panema, kui nad ei taha.
Oskar: Ma ei tea. Ma ikka ajaksin kellegi. Sest ega ei olegi ju nii paha esimesena minna.
Mina: Väga hea. Oskar ei ole väga veendunud, et ta ei lähe esimesena.

Kraban Oskari kinni ja liigume vannitoa poole. Oskar kisab ja naerab ja klammerdub riiuli külge.
Mina: No mõtle kui tore, sa käid ruttu ära ja siis saad veel ringi kõmmida, teine peab kohe voodi minema kui on vannist väljas.
Oskar: Jaa. Ma tahan esimesena.

Läheb.
Leena: See pole aus, ma tahan ka esimesena. ÄÄÄÄÄÄÄÄ!!!!

Ja seda kisa jätkub. Mossitamist isegi kuni Oskari dušši alt saabumiseni. Läheb siis solvunud Leena vannituppa võtab riided ära ja konutab seal, dušši alla minema ei hakka. Meelitan ja kamandan.
Mina (lõpuks): No ütle, mis ma peaksin tegema, et sa selle jama ära lõpetaksid?
Leena: Filmi mind.

No vot. Selline staar on meil siin kodus.

Pärast oli sama teemalist jagelemist veelgi, aga varsti olid nad jälle sõbrad ja kui nad juba magama oleksid pidanud, kuulsin ma ikka veel täringu kolksatusi nende toast. Neid on tabanud õhtune lauamängu kirg. Nad ütlevad, et ei saa minna enne magama, kui on kassimängu ära mänginud. No õnneks ei kesta see kaua.

Ma ei blogi täna pikalt. Ma tahan raamatu ära lõpetada, et võtta uus. Vahel tundub mulle, et mu pea on nagu vabrik - lindiga raamatud sisse ja pärast…? Ei saa rahulikult uinuda, sest vabrik ei jää seisma. Prr. Siin liikus see loetud raamatute nimekiri - vastik vaadatagi kui palju mul neid sealt loetud oli. Ja ma ei jäta pooleli, sest alati tundub, et midagi ikka annab iga raamat. Hullult olen end vahel vaevanud. Jube pakse raamatuid läbi lugenud. Ikka sõna haaval. Teisest küljest, mis siis ikka teha vaba ajaga kui oled väsinud ja uni veel ei tule? Täna käisime kinos. No see oli hoopiski hullem masohism. Soome film. No minge vaatama, kes tunnevad, et neile on olulised probleemid, mis kaasnevad eluga kui inimesed ei räägi üksteisega. Teised ärge minge.

Vajan kultuuri, mis on positiivne, aga ei ole tühine. Kas sellist veel üldse tekitatakse? Kõik puha üks masendus ja veel maksame, et kogu seda jama endal peast läbi lasta. Einoh hullud ma ütlen! Ma enam ei lähe midagi masendust vaatama ja masendava raamatu jätan kah pooleli. Praegu loen üht jaaplanlast, mis ime küll, ei ole masendav. Aga ta on jaapanalne kah ainult nime poolest. Kõik muu on briti.

Pole ammu kontserdil käinud. Tundub, et see ongi viga.

Te kõik kindlasti ootate täna Leena etendust! No ei jää tulemata. Leena asus ettevalmistuma koheselt koju saabudes. Isegi õhtusööki palus pakkuda hiljem.
Leena: Me einestame vaheajal. Ja nüüd emme oota! Teatris ja kinos ju ongi nii, et peab natukene ootama.

Leena tassib kohale plated võtab öö (sinine lastetekk kuu ja tähtedega) ja päeva (oranž lastetekk liblikatega), võtab kaelkirjaku lile, õhupalli, mõmmi ja lepatriinu.

Leena: Ma mängin nii, et nad läksid tsirkusesse. Ja tead kuidas mõmmi nendega sõbraks sai? Nad kohtusid tsirkuses. Ja salli võtame ka mängu. Teeme nii, et see sall oli sinna külge kinni seotud. Ma oskan ikka natukene siduda ka…

Etendus algab.
Leena (peenikese häälega): Tere mina olen Lill ja mina olen Lepatriinu ja mina olen Mõmmi ja mina olen Mõmmi Kaelkirjak.

(Tavalise häälega): Ja nüüd ma kutsun tsirkuse onu (õhupall). Näed ta viskab ennast õhku..

Nii. (Teatri häälega) Tip-tap, tip-tap, tip-tap nad läksid tsirkusesse ja Mõmmi oli ka tsirkuses.

Lill: Tere! Kes teie olete?
Mõmmi ja kaelkirjak: Mina olen Mõmmi ja mina olen Mõmmi Kaelkirjak.
Ja nüüd tegi tsirkuse onu trikke ja nüüd on tal päris võimane trikk… ma löön nagu küüntega üles… Onju äge!

Nii. Tsikus algab, proua Kuu! Sa tead küll, mis see tähendab, see on ju vene keeles. Oot, mis keeles me räägime?
Mina: Eesti.
Leena: Aga võibolla me räägime prantsuses… aga ei, siis oleks meil ju prantsuse lipp ka…
Nii. Tsirkus ootab proua Kuu!
Näed. Nüüd on õhupall proua Kuu ja teeb imetrikke.
Oleks tore saada sõbraks.

Vaheaeg… Nüüd einestame. Sul on ju kõht tühi? Mul on ka.

II vaatus
Leena: Nüüd lähme mänguväljakule. Head aega!

Oota ma käin korraks ära! Vaata ma tõin karu Puhhi ja Mõmmi voodiasjad.
Head ööd!
Nüüd on öö (platedele laotatakse öö).
Ma lähen ise ka magama.
Ongi homme.
Ärka üles mu lapsuke. Kohe algab päev (platedele laotatakse päev).
Täna öösel tahab Mõmmi Lille ja Lepatriinu juures ööbida.
Ja tuul tuli ja torm ja välku lasi ja kõik olid oma kodus. Ainult Mõmmi oli Lille ja Lepatriinu kodus.
Lill: Küll on vastik toas istuda!
Ja siis ilmub nende kass Triibu…

Näitleja roomates ära.

Eesriie!

Selline tore ja sõbralik etendus.

Aga torm on meil siin ka ja tuul ja miskit sajab. Jalad olid ikka täitsa märjad täna. Ja telekas näitas puid, mis oli ümber kukkunud. Ja mina nüüd mõtlen, et ei tea, kas suvila kindlustus veel kehtib? Ma just mõtlesin, et tänavu ei tee, et hoian kokku. Aga nüüd vaatan tormi ja…

Leena: Kas sa tegid talle kammi suu peale?
Oskar: Ei. Need on hambad.
Leena: Aa. Ma teen ka kammi suu peale.

Oskar ja Leena joonistasid õhupallidele näod pähe ja hakkasid teatrit tegema. Sättisid paika lava, tõid veel mõned mänguasjad ja leppisid kokku tegelased.
Oskar sosistab Leenale, mis Leena ütlema peab. Leena räägib.
Leena: Lill, Lepatriinu ja Professor lähevad rändama. Nad rändavad ja rändavad, aga vaimud lähevad neist ette ja hakkavad kummitama.
Oskar: Varsti jõuavad nad Aafrikasse.
Leena: Ja seal oli külm ja öö ja tuul puhus.
Oskar: Aga neil oli seal maja. Tondi maja. Kui päev jõudis kätte…

Vaheaeg…

Leena: Mõmmi tuleb vaatama ja kaelkirjak ka.
Oskar: Vaata, et sa tervet perekonda ei too.
Leena: Ei. Ma ei too kedagi rohkem. Mõmmi esineb ka. Oskari oma on vaim ja minu õhupall on spfessor.

Nüüd helistab vanaema ja ütleb, et trikimees hakkab Urvaste tamme ära kaotama. Hea, et helistas, me poleks muidu näinudki.
Oskar: Emme mina tean neid ära kaotamise nippe. Nad kaevavad augu ja lasevad siis sinna sisse kukkuda.
Mina: Tamme!? Tamme!!??
Oskar: Ja. Ükskord nad kaotasid lehma ära…

II vaatus

Oskar: Vaimud varastasid lepatriinu ära ja professor läks teda päästma. Kes te olete?
Leena: Me oleme professor ja sul on muideks kamm.

Võitlus
Leena: Oskar, aga kui ta lepatriinu ära päästab, siis ma võtan ta ise, sest professoril ei ole käsi.
Oskar: Uuu! Uuu!
Leena: Oskar!
Oskar: Leena sa pead märkamatult hiilima.
Leena: Oskar aga millal nad nüüd mõmmiga sõbraks saavad.
Oskar (kummituse häälega): Ja siis läksid nad edasi, kuni Mõmmi tuli.
Leena: Õnneks mõmmi tuli! Mis su nimi on?
Oskar: Karu Mõmmi.

Mõmmi võitleb vaimuga ja Leena on naerust lava taga pikali maas.
Leena: Mõmmi on kangelane!

Võitlus kestab kuni voodisse minemise ajani. Vahepeal Leena tüdib ja nõuab, et kõik saaksid sõbraks. Keegi sõbraks ei saa, aga vaimust hakkab õhk tasapisi välja minema.

Leena: (hambaid pesema minnes): Mulle oleks meeldinud palju toredam teater. Kui kõik oleksid sõbrad. Homme teen mina ja mina juhin ja ütlen, mis peab tegema.

Selline õhtu. Ilm külm ja tuuline. Tormihoiatus.

Leena: Mulle ei meeldi keegi meie perekonnast.
Mina: Soh?
Leena: Oskar segab alati vahele kui ma räägin, sina magasid eile ja issi vaatab uudiseid.
Mina: Oh Leena!
Leena: Ja vanaema ja vanaisa ka ei meeldi, sest me ei lähe kohe sinna ja ükskord nad vaatasid telekat.
Mina: Oeh.
Leena: Ja Mari ja Aimar ka ei meeldi, sest me ei ole nende juures nii kaua käinud. Ainult mõmmi meeldib.

Selle jorina jutu lõpuks oli ta oma jutu üle nii rõõmus, et kõkutas naerda. Ja selleks korraks oli paha tujuga ühel pool. See on Leena.

Praegu Oskar koolis, meie kodus. Ootame natuke ja siis läheme talle järgi. Ilm päikseline (nüüd ajab pisut pilvi) ja kuiv. Tuul üpris jahe. Meil on akna taga kaks tamme. Üks on täiesti roheline ja teine kollane-pruun. Kase lehed kollased või maha kukkunud. Aga elutoa akna tagune kask veel roheline.

Ma olen nüüd juba mingi viis korda seda kirjutamise akent lahti teinud ja kinni pannud, et ah ei viitsi. Aga teen siiski väikse märkme ka tänase päeva kohta. Oskar käskis mul päeval kirjutada, et mu on kiire.

Oskar: Sa kirjuta blogisse kohe teema, et sul on kiire. Ära üldse lastest kirjuta, vaid kirjuta, miks sul kiire on.

Tänane kiire

Hommik 7.55.

Kohvi, Leenale kohupiim ja võileib,

M tööle, poest piima, koju, hommikusöök Oskarile (kell 10).

Marile Kristiines asjad, arst (kell 11).

Koju, lastele lõuna (mida nad ei söönud, sest panin makaroni vormile natuke juustu ka), lõuna nr 2 (kell 13).

Väike koristus.

Oskar kooli (kell 14).

Poodi Oskarile saapaid ostma, koju, koristama.

Oskar koju (kell 16.45), õhtusöök (kell 18), koristama.

Kell 19 poodi Oskari saapaid ümbervahetama (suured said).

19.30-20.30 lõõgastus.

Kell 20.30 lapsed voodi.

Kell 21.00 uudised.

Kell 21.30 sprodiuudiste ajal lastele lugema.

22.00 Öörahu.

Rahu.

Enamasti ma nii palju ringi ei sõida. Olen pigem paikne ja asjaajamised lükkan ühele päevale. See Oskari kooli viimine muudab päeva sekelduste rohkeks. Ma ei kujuta absoluutselt ette, mis saab järgmisel aastal kui peab sellega tegelema iga päev. Ja siis veel trennid jm hobid. Teisest küljes mõtlen, et kui teised saavad hakkama, küll siis minagi saan. Kuigi ma olen loomupoolest rohkem selline rahuliku tsükli inimene. Et tund siin, teine seal, kolmas hoopis mujala - siis mulle tundub, et ma ei ole saanud midagi teha peale sebimise. Mulle ikka meeldib vähemalt päevake ühe asja kallal istuda, parem veel nädal. Aga eks nad vist hakkavad mingil hetkel ka ise koolis käima.
Oskar: Ma arvan, et ma ei hakka kunagi ise koolis käima.
Mina: No Meeri nt käib juba ja räägib, et on tore. Et saab inimestega juttu ajada ja kõike uurida ja keski ei kiirusta tagant.
Oskar: No nii kõlab see päris põnevalt. Aga ei, mina ei hakka ise tulema.

Täna käisime teist korda koolis. Kuigi enne minekut Oskar juba avaldas arvamust, et ta ikka ei hakka seal käima, ma teda veensin ja pärast oli taas rõõmus vaimustus.

Oskar: Mul nagu läheb meelest kui tore siin on ja siis ma ei taha tulla. Aga pärast olen küll rõõmus.

Leena oli ka kaasas (Leena: ma tahan ju ka näha, miuke tal seal on; Oskarit tundi jättes: Head aega kallis poiss! Õpi hästi!)

Kõmpisime pärast mööda vihmast linna. Käisime Raeapteegis, et martsipani osta. Seal polnd inimest leti taga ja martsipani letil ja me läksime Saiakangi pirukaid sööma. Siis käisime Maiasmokas, valisime endale käsitöökomme ja läksime edasi mööda Pikka tänavat Laiale tänavale ja sealt Gustav Adolfi Gümnaasiumi juurest Laboratooriumi tänavale. Jalad märjad meel rõõmus.

Oskar: Mulle tundub, et mu elu hakkab uude suunda pöörama. Paljudel võõrastel inimestel on minuga asja. Varem ei rääkinud kunagi võõrad minuga. Aga nüüd koguaeg.
Mina: Kas see meeldib sulle?
Oskar: Ma ei tea veel.

Oskar saab talvel seitse - Oravakese seitsme aasta teooria vist siingi.

Homme lähme maale. Metsa, sauna jm. Saan ehk mõne seenegi veel.