Oskar ja Leena-Mai

No oli täna alles soe! Veel õhtul kella kuue paiku oli üle 20 kraadi ja väljas võis ilma jopeta käia. Läksime Leenaga jalutama ja jalutasime täiesti korilaste kombel. Tassisime koju Leena mütsi täie kastaneid. No mütsi ei olnud ju vaja ja oksi ja lehti ja… Et sügis ikka meie koju ka jõuaks. Imestasin ise kastaneid korjates, et kas kõik kastanikorjajad on nii ahned või ainult meie Leenaga? Oleks meil veel üks müts olnud, oleks sellegi täis korjanud. Kusjuures need ei olnud esimesed kastanid. Meil see kastanisadu kestab juba pikemat aega. Lasteaiatee ääres on kastani puu ja lapsed võtavad koju tulles alati kastaneid kaasa. Tegelikult võib öelda, et meil on kõik kohad kastaneid täis. Tänased panime koos varasematega kaussi, et nad ei sunniks meid välja kolima.

Lehtadest tegime roose. Õpetuse leidsin Heidi blogist ja see tundus mulle väga tore.

Mis siis veel. Hm. Polnudki midagi erilist. Tavaline laupäev toidupoe ja koristamisega. Raamatu Väikesed vanamehed lugesin lõpuni. Oli küll hea, lugege. Kui on mingi suletud ruumi lugu, siis ootad lõpult palju. Sageli pettud. Ma pettusin isegi Fowles Maagi lugedes lõpus. Aga sel korral mitte. Tegelikult kartsin umbes pool raamatust, et lõpp vajub ära. Aga ei vajunud. Vaid vastupidi. Väga hea. Algus oli ehk veidi kobav. Aga muidu väga eluline lugu inimestest ja õnnest ja selle lootusest. No põhiasjadest.

Veel. Oh. Nüüd mind vaevab Sõduri kurb nägu. Ikka tundub õõvastav, et ta kunagi ei naerata, isegi ei muiga. Vist teen teda natuke salaja öösel ümber. Usun, et Oskar ei märka. Et tal oleks pisut parem.