Oskar ja Leena-Mai

Mina: Oskar, ma teen sõdurile natuke naerunäeo?
Oskar: No aga siis ta ei ole hirmuäratav.
Mina: Missiis. Ma ei taha teda vaadata kui ta siin istub oma kurja näoga.
Oskar: No tee. Ah tead, ega ma vist ikka ei mängi temaga. Tee mis nägu tahad, ma annan ta Leenale, las teeb tast mingi isa.
Leena: Oo jaa ! Ma teen tast Pipi isa. Ja las need sõduririided olla kotis, siis ta saab neid võtta kui ta sõtta läheb.

Mõeldud tehtud.

Sõdur ei ole nüüd enam sõdur, vaid… No ei ole päris isa moodi ikka. Ja riided on ka pisut naljakad. Toppisime talle Anni riideid, mis natukenegi sobilikud olid. Oskar proovis sättida teda kapi juurde istuma ja kastanid pani ümber, et siis on äkki natuke Pipi isa moodi.

Oskar: Panen need kastanis siia, et siis on nagu kookos pähklid. Et ta istub nagu palmi all… Oh, aga need kastanid ei ole vist ikka kookose moodi…
Leena: Need kastanid on ju neegrite moodi. Ja tal olid seal neegsri, no siis ta ikka võib olla Pipi isa.
Oskar: Aga ta peaks paksem olema…

Näis, mis sest tüübist nüüd saab. Leena igaljuhul võtab teda tõsiselt ja leiab talle kindlasti rolli oma mängudes.

Panin ta koos teistega ka pildile.

No pole ju eriti isa moodi? Või siiski? Pipi ja tüübi vahel istub Mees. Tema jäi pooleli, sest tema pooleliolek on kuidagi võluv. Temaga on tore mängida.

Siis on veel üks pilt Tillest. Leena ütleb, et Tille võib kõigi ema olla. Eksole ilus ema! Tille on väga õrn ja häbelik. Aga tema juuksed on läbi mis läbi. Juba täna hakkasin talle uut soengut tegema. Nüüd on ta vanaga ka pildi peal.

Tille

Muidu tavaline pühapäev. Trenn ja pärast läksime linna sööma. Ilm endiselt soe. Käisime väljas ilma jopedeta. Pidavat olema Mihklipäeva soojusrekord.

Homme on Oskaril eelkoolis esimene tund. Põnev. Ta ootab väga. Küsitles mind põhjalikult. Lõpuks küsis mokaotsast, et kas ma jätan ta sinna juba esimesel korral üksi. Siiski ei tekitanud see teadmine, et üksi jah, temas erilisi emotsioone. Meie Oskar hakkab suureks saama.

No oli täna alles soe! Veel õhtul kella kuue paiku oli üle 20 kraadi ja väljas võis ilma jopeta käia. Läksime Leenaga jalutama ja jalutasime täiesti korilaste kombel. Tassisime koju Leena mütsi täie kastaneid. No mütsi ei olnud ju vaja ja oksi ja lehti ja… Et sügis ikka meie koju ka jõuaks. Imestasin ise kastaneid korjates, et kas kõik kastanikorjajad on nii ahned või ainult meie Leenaga? Oleks meil veel üks müts olnud, oleks sellegi täis korjanud. Kusjuures need ei olnud esimesed kastanid. Meil see kastanisadu kestab juba pikemat aega. Lasteaiatee ääres on kastani puu ja lapsed võtavad koju tulles alati kastaneid kaasa. Tegelikult võib öelda, et meil on kõik kohad kastaneid täis. Tänased panime koos varasematega kaussi, et nad ei sunniks meid välja kolima.

Lehtadest tegime roose. Õpetuse leidsin Heidi blogist ja see tundus mulle väga tore.

Mis siis veel. Hm. Polnudki midagi erilist. Tavaline laupäev toidupoe ja koristamisega. Raamatu Väikesed vanamehed lugesin lõpuni. Oli küll hea, lugege. Kui on mingi suletud ruumi lugu, siis ootad lõpult palju. Sageli pettud. Ma pettusin isegi Fowles Maagi lugedes lõpus. Aga sel korral mitte. Tegelikult kartsin umbes pool raamatust, et lõpp vajub ära. Aga ei vajunud. Vaid vastupidi. Väga hea. Algus oli ehk veidi kobav. Aga muidu väga eluline lugu inimestest ja õnnest ja selle lootusest. No põhiasjadest.

Veel. Oh. Nüüd mind vaevab Sõduri kurb nägu. Ikka tundub õõvastav, et ta kunagi ei naerata, isegi ei muiga. Vist teen teda natuke salaja öösel ümber. Usun, et Oskar ei märka. Et tal oleks pisut parem.

Leena: Emme kui ma kõik maailma käed endale võtan, siis on mul hästi palju käsi.
Mina: Ja mis sa siis teed nendega?
Leena: Hmh! Panen endale külge ja hakkan aitama.

Aga hoolimata sellest, et meil ei ole siin täna kogu maailma käsi ja me ei jõudnud kodu ära koristada, on mõnus reede õhtu. Rahulik ja koogilõhnaline. Oskar hakkas kelgukoeri vaatama ja lubas pärast kohe magama minna, Leena asjatab midagi oma voodis. Väljas on pime öö.

Täna käisime arsti juures, Oskaril võeti verd ja me läksime pärast poodi. Meil on juba ammust ajast komme, et kui lapsed käivad arsti juures ja neid seal miskil kombel “piinatakse”, siis ma annan neile pärast väikse üllatuse - no mõni ajakiri vm. Vahel läheme mänguasja poodi ja valime midagi. Üldiselt hakkab see komme juba üle minema. No Oskaril ei tule hambaarsti juures käies meeldegi, midagi oodata. Suur ju juba. Leena aga on siiani hambaarstil käinud ainult näitamas. Kuigi see peegel tundub talle tagantjärele puur ja ta räägib kuidas teda puuriti, ei osta ma ikka sellise pisiasja leevenduseks midagi. Aga täna läksime ikka poodi. Arsti jutt oli rõõmustav ja mul oli toidupoodi nagunii asja. Olin puhanud ja reibas ja mõtlesin, et las siis nüüd valivad kaua tahavad. Mina ei ütle midagi ja ootan. Ootasingi. Lõpuks tüdisid nad ise. Oskar ütles, et ta saab nüüd aru küll miks ma ei viitsi nendega kaua poes olla: mul läheb kohe süda pahaks ja ma ei taha mänguasju isegi vaadata enam.

Oskarile ostsin püstoli ja Leenale plastiliini.

Aga ise väsisin sellest ikka täiesti. Kuigi minu roll oli ühe juurest teise juurde jalutada ja valida aidata. Ja ega see valimine ju ka teab kui kaua ei kestnud. No ei ole mina veel šopingu mõnust aru saanud.

Panen Pipist ka pildi ja Sõdurist täis pildi. Ma olen mitmeid nukke teinud. Mees, Anni, Manni, Tille, Riisikõht, Villu jne. Kinkinud ja oma lastele. Meie kodused nukud on enamik läbi näritud. Sõnaotseses mõttes. Üldiselt teeb nukk ennast ise. Harva kui ei tee. Ma natuke aitan ja tal tuleb ilme ja iseloom. Ma armastan oma nukke. Kui lapsed on mõne õhtul vedelema jätnud, tõstan ikka üles ja panen kusagile pehmesse ja sooja kohta.

Pipi
(suuruse kohta niipalju, et Pipi kohver on tikutoosist)

Sõdur

Mina: Oeh Oskar, su sõdur tuleb nii naljakas…
Oskar: Kuule. Sa ei tohi teda ikka naeruväärset teha… kuule see on ju nagu Karlsson… Emme! Aga kui ta ikka väga naeruväärne tuleb, ma pean talle uhkema relva andma. No kui ta tuleb Karlssoni moodi, siis ta saab kuulipilduja, aga kui tuleb veel naeruväärsem, siis saab basuka (?) või no kui ikka ei ole küll, siis las läheb tanki!

Mina: Mis ma talle selga teen, ma ei tea, kas mul on laigulist riiet?
Oskar: Sa võid teha talle musta T-särgi ja teksad.
Leena: Tee jah teksad, tee lilledega teksad. Hi-hii!
Oskar: Leena on loll!
Leena: Ei ole loll! Emme eks ma ei ole loll? Tee talle tedretäpid ka, siis on ikka väga naljakas.

Ja nad jooksevad minema üksteist tagaajades. Oi mulle meeldib nukke teha. Kunagi ei tea, mis nägu, mis tegu saab. Eile sai Oskari sõduriga tõesti palju nalja. Oskar vihastas lõpuks meie peale, kuigi vahepeal naeris ise ka. No ma siis lõpuks tegin mustaga kurja suu ja kurjad kulmud. Nüüd on vähem naljakas. Ja Oskar leidis, et nüüd võib talle ka trumliga püstoli anda. Praegu ei viitsi pilti panna, homme panen. Või ülehomme.

Enne

Pärast

Panin Oskari täna eelkooli tundi kirja - no kus olid emotsioonid. Minul muidugi. Kõik muu oli tore… või noh… kui saab toredaks pidada, et ma pidin näo järgi talle õpetaja valima umbes 6-7 inimese hulgast. Kõik täitsa võõrad. Õnneks kõigi ajad mulle ei sobinud. Kahjuks kõige meeldivama õpetaja ajad ka. Aga siiski arvan, et tal saab seal tore olema.

Eile olin ma küll paljudes rollides. Olin tiigri, hiire ja päti ema. Vastavalt sellele, keda Leena mängis. Ma istusin diivanil ja sel oli kodu ja ta käis siis vahepeal seiklemas ja kui Oskar tahtis teda kinni püüda, siis jooksis minu juurde koju.

Ja veel. Leena tahtis, et ma teeksin talle Pipi. Hakkasin tegema. Sain valmis (peaaegu) ja Leena, kas ta oli rõõmus. No mitte eriti. Ta võttis Pipi filmi DVD, pani nuku sinna kõrvale, nägu vajus pikaks ja ütles, et see nukk ei ole üldse Pipi moodi. Pärast ta proovis Pipile selga ühe teise nuku riideid ja siis hakkas see Pipi talle natuke rohkem meeldima. Õhtuks oli ta juba uue nukuga sõbraks saanud. Kuulas voodis Pipi plaati ja hommikul tahtis nuku lasteaeda võtta.

Leena: Aga nüüd pead sa tegema Pipi isa ja vargad ja hulgused ja politseinikud…
Oskar: See pole aus. Mulle pead ka tegema. Ma tahan ju sõdurit. Ta seisab ja tal peab käsi olema nii. Üleval, et ma saaks talle paberist püssi kätte teha.

Oh jah. Annad sõrme, läheb… No palju ma jõuan teha sõdureid?

Aga ilm on ilus. Vananaiste suvi. Isegi kuni 20* lubati tänaseks.

Täna algas sügis. Hea põhjus kooki teha ja šampust juua. Meil üks seisis ammu. Üks laste. Ja lapsed küsisid, et millal joome, millal joome. No täna oli sobiv päev. Muusika: Jaques Brel.

Ema ütles, et metsa hakkavad ka puravikud ilmuma, aga soolaseenteks on veel vara. No segi on see loodus, vanasti same puravikke ikka suvel. Aga no vahet pole. Lähen peagi maale, saan ehk isegi mõne seenekese.

Praegu issi ja Oskar poksivad. No mina seda vaadata ei taha. Aga Oskar rõõmus ja käis peale. Poisid.

Ja muidu on ka sügisene. Me käime jälle trennis. See on põhiline näitaja, et suvi on läbi. Suvel pole enamasti vaba pühapäeva, et trenni minna.

Aga nüüd poks lõppes ja läheme tähistame edasi sügisealgust. Varsti vanniaeg.

Käisime täna siin kohalikus raamatukogus. Oli täpselt nii tore kui ma ootasin. Lapsed said kõiki raamatuid, mis silma puutusid, näppida ja paremad koju võtta. Lugesime ja vaatasime oma 1,5 tundi. Soe, valge ja sõbralik oli seal. Lastel oli aga päris raske aru saada, et see pole pood ja siit võib niisama võtta. Algul käisid ikka, et ostame selle ja ostame selle, aga kui ma iga asja peale ütlesin, et olgu, võtke-võtke, siis tundus see koht neile ikka täitsa vaimustav. Üldiselt tundusid Oskarile vene raamatud lahedamad - kaanepildid olid püstolite jm-ga. Eesti keelne lasteraamatu valik on tunduvalt pedagoogilisem.

Naasesime koju 3+3 raamatuga. Leena võttis mingi hiire raamatu, sokikolli ja ühe oota sa. Ja Oskar võttis Kalle Blomkvisti, mida ta veel lugenud ei olnud, mingi piraadi raamatu ja adapteeritud Sherlok Holmesi. No mulle ei meeldi eriti need adaptsioonid, aga see vist kehtib peamiselt raamatute kohta, mis on nii head kirjanduslikult, et neid peab originaalis lugema. Aga see vist võib olla adapteeritud ka. Aga ega ta minu arvamust sel teemal lõputult ei kuula ka. Ja õige on. No Aarete saart ma selles variandis ei tahaks. See on nii lahedalt ülesehitatud. Oskaril on praegu originaal käes ja tal on see juba poole peal, aga tegelikult ta jääb sellest ilma, sest kõik see lugu ju tuleb läbi mitme vaatenurga ja peab ise pilti kokku panema, et ikka väga lahe. Aga ma arvan, et tema seda pilti küll veel kokku ei saa. No aga las loeb. Või jätab pooleli. Nüüd on ta Sherlok Holmesist vaimustunud.
***

Oskar: Emme ma arvan, et tänapäeva lapsed üldse ei karda midagi.
Mina: Misasja?
Oskar: No mõistad. Vanasti usuti kõiksuguseid tonte ja kummitusi ja siis ju vanaaja lapsed neid kartsid. Aga tänapäeval neid ei ususta ja lapsed ei kardagi midagi.

***

Issi (loeb ette uusi Päevalehe raamatuid): …. Ja Gabriel Garcia Marquezi armastus ja teised deemonid…
Oskar: Oo selle ostame… Deemonid…
Leena: Jaa selle ostame… Gabriel…

***

Ja veel pidin kirjutama spordipäevast suurtele, lasteaias. Oskar ei tahtnud minna, aga pärast oli väga tore olnud.

Oskar: Ikka tohutult lahe oli. Tead kõige kuulsamad jalgpallurid olid seal ja kõige efek…, efektis… efektiivsem ründaja ja Mart Poom oli väravas ja me lõime talle peale. Ja mina sain kaks lööki sisse… aga ma arvan, et neilt ei oleks see löök erilist raskust nõudnud… aga nad tahtsid lastele rõõmu teha.

Ja pärast said kõik kommi ja kõrrejooki ja väikestele viidi ka, kes olid lasteaeda jäänud. Spordipäev toimus staadionil.

Tänane ilm on heitlik - sajab ja ei saja. Isegi päikest on olnud. Temperatuur näitab ca 10*, nagu juba pikka aega.

Leena: Emme ma tahan, et meil tuleks siia veel mõned jõmpsikad.
Mina: Soh!
Leena: 4 poissi ja 1 tüdruk võib ka tulla. Aga siis me peame arutama, mis me neile nimeks paneme. Oo siis on siin lõbus…aga alguses on nad vist titad?

Oskar: Emme tead mõtted piinavad mind.
Mina: Tohoh.
Oskar: Piinavad jah. Ma ei taha neid mõelda, aga nad ise tulevad. Eriti sellised naljakad mõtted, mis midagi ei tähenda, mis polegi nagu mõtted…
Mina: Millised siis, too mõni näide.
Oskar: No…. mul ei tule paregu meelde… mõtted, mõtted tulge juba! No näiteks: Hei sina! Sellised mõtted.
Mina: Et siis nagu mingid väljendid?
Oskar: Jah väljendid. Ja see on nii tüütu, need ju ei tähenda midagi. Ma ei tea, mis teha, mis sina teed, kui sul nii on.
Mina: No mul ei ole tegelikult nii olnud… aga kui tuleb liiga palju mõtteid, siis ma laman ja kuulan muusikat. Äkki proovid.
Oskar: Ma siis proovin kui jälle tulevad.

Ei oskagi aidata. Ma arvan, et ta loeb liiga palju.

Täna hommikul sadas, aga lõunast läks päikseliseks. Külm oli ikka. Meil hakati kütma.

Oskar: Mul oli täna väga tore päev.
Mina: Oh see on küll tore.
Oskar: Näed jälle. Ma juba tean, et kui ma ütlen, et mul oli tore päev, siis sa muutud rõõmsaks ja lõpetad muretsemise.

Oli tal siis tore päev või mitte? Ei tea. Aga nad mõlemad on rõõmsad. Lastele see vihm vist ei mõju. Neile tundub tore kui saab vihmavarjudega vehkides ja loikudest üle hüpata püüdes koju tulla.

Ja nüüd vaatavad lastesaadet.

Aga ega ma ei muretse, lihtsalt väsinud. Nagu ikka õhtuks. Nii see elu on.

Kase lehed on veel täiesti rohelised, aga vaher hakkab juba punaseks minema.

Mina: No kas võib veel hullem olla see ilm?
Leena: Aga see rahe ja vihm, kuidas see lõppes? See oli palju hullem!

Oskar: Kui minust saab reklaamitegija, siis ma teen sellise reklaami ka, kus öeldakse, et ärge kuulake, mis reklaamid räägivad, sest see ei ole tõsi.

Ja siis nuias minu käest kõigi reklaamide kohta, et kas see on tõsi ja miks ei ole või kuidas ma ei tea jne. Oskar on üldse suur reklaamihuviline. Talle tundub, et reklaamid annavad talle võimaluse maailmaasjadega kursis olla ja pidevalt siis kuuleme tema kommentaare saadete või mingite toodete kohta, et “ma teaan”.

Ja Leena ka juba imestab miks meil ei ole “tsillit pängi”, et see teeb kõik täitsa säravaks.

Eile mängisime laste tungival nõudmisel kooli ja tõdesin, et ka Leenal on tähed selged. T tähte ta ei teadnud. Ma siin mõtlesin just ükspäev, et kui saan kiired ajad mööda, siis õpetan talle. Nüüd polegi enam vaja õpetada. Leena oli ise endast täisti üllatunud.

Ilm vilets. Külm ei ole, aga tuul ja pilv ja hall jne. Ja jalad külmetasid õhtu läbi. Nüüd võtsin kuumaveekoti. Mõnus. Ja öö ka kohe tuleb. Veel mõnusam.

Karin Selle Kausi sain läbi, pettusin. Lahendus ei vastanud üles keeratud ootustele. Natuke oli ajaraiskamine, aga no ma tahtsin talt midagi lugeda.

Täna käisime kinos. Päris lahe oli, aga ma olen ikka väga nõrganärviline - kõik need paugud ja põmmid ja kukkumised, ma olin pidevas ärevuses ja see segas ikka päris oluliselt filmi vaatamist. Kellele seda ometi vaja on? Leena ka kartis, ta ütles, et tal oli nutt kurgus, aga muidu meeldis.

Oskar arvas peale kino, et ta tahaks nüüd mõnda uut toitu süüa ja ma peaks neile seda suppi tegema.
Mina: Ma ei oska?
Leena: Aga vaata retsepti!
Mina: Sellist retsepti ei ole.
Oskar: Küsi siis filmi tegijatelt.
Mina: No kuulge see film oli ju joonistatud.

Vaikus.
Oskar: Aga supp, supp ju ikka oli?
Mina: Ei, supp oli ka joonistatud.
Oskar: Aga sööjad ju olid!!!
Mina: Ei. Ka need olid joonistatud.

Vaikus.
Oskar: Aga sa ju ometi nägid, mis nad sinna sisse panid. Sa pead meile tegema. See ei ole aus!!!

Tegin tavalist püreesuppi, aga see maitses neile ka.

Nüüd räägitakse uuest filmist, et seal on palju nalju, mis Joosepile meeldivad, et me võiks ka vaatama minna. Ma ei tea, kas ma tahan.

Aga praegu on mul Oravakese sibulapirukas ahjus. Mmmmm milline lõhn.

Nüüd on meil päris jube olukord saabunud. Oskar on kõik kodused raamatud läbi lugenud. Ja kõik mis me poest toome loeb ta paari päevaga läbi. Täna käisin antivariaadis. Küll ma tõstsin neid raamatuid edasi tagasi. Ikka jube palju on sellist räiget vene sõjakirjandust lastele. Ma pole ise neid jutte lugenud ja ei tea, mis kõlbab ja mis mitte. Lõpuks võtsin ühe saksa autori (Kästner) raamatu “Emil ja salapolitseinikud”. Praegu ta loeb seda, aga see ei ole ka eriti paks raamat. Keeleliselt täitsa hea.

Mul ei ole ka eriti ideid, mida talle lugeda anda. Oskariga on see jama, et talle muinasjutud ei meeldi ja sellised toredad raamatud nagu nt cipollino seiklused jm talle ka ei meeldi. Tema jaoks on tähtis, et mingitpidigi saaks lugu uskuda. Aga usutavad raamatud on jälle liiga suurtele.

Õnneks on meil vanaema ja vanaisa juures mitmed head riiulitäied raamatuid. Järgmisel korral võtan tõsiselt sealseid asju vaadata ja valida, aga keeruline on see ikkagi.

Muidu oli tavaline sügispäev. Päikesega. Ja õhtul läheme kinno. Piletid juba välja lõigatud.

Hullult jooksevad praegu. Aga ma ei ütle midagi. See on köhale kasulik. Kuigi köha hakkab ära minema. Kui homme ei oleks hambaarst, siis saadaks nad homme lasteaeda. Et nad jookseks seal.

Aga muidu on lapsed ikka väga lahedad. Ma siin möödunud nädala lõpus heitsin meelt, et Oskar ei räägi ja toriseb ja tujutseb. See läks kohe üle, kui sai kodus lesida. Ühelt poolt tore, et ta päriselt on ikka tore ja meeldiv kaaslane, aga teisest küljest, mis seal lasteaias siis on? Et ta nii ära väsib. Mari arvab, et pole veel harjunud. Ehk tõesti.

Harri Potteri kolmandat osa pole Oskar meid ostma meelitada suutnud. Vahelduseks loeb muid raamatuid. Luges Eno Raua “Sõjakirves on maetud”. See on nüüd selline raamat, mis on täitsa poiste raamat. Mina pole seda lugenud ja paljud teised tüdrukud ka ei ole, aga pole vist poissi, kes seda ei teaks. Oskarile meeldis.

Oskar: Väga lahe oli. Seal oli kolm poissi, kes said mustlase käest kana ja teised poisid, keda oli jube palju, tahtisid seda ära võtta ja tulid rünnakule. Aga need poisid olid selle kana ausa kaubaga saanud, nad andsid mustlasele rakulka.

Nüüd loeb Tom Sawyerit. Tundub, et talle meeldib. Aga neil nõukaaegsetel lasteraamatutel on nii väike tekst, et paha kohe vaadata. See vist rikub silmi lausa. Ei tea, mida kokku hoiti - värvi või paberit.

Nüüd jooksid nad siia ja teatasid, et Leena voodil kukkus põhi ära. Ja lasid oma higist selga katsuda. Vist viin peale hambaarsti nad homme ikka lasteaeda. Mul hakkab omal tõbi tulema ja see variant on ikka raskevõitu - terved lapsed, töö ja nohu. Oma nohu ja tööga saan veel hakkama.