Oskar ja Leena-Mai

Suvel metsas ronis Leena üle oskte ja pobises omaette: no on vabrik.

Mina veel imestasin, enne kui taipasin, et ta mõtleb padrik. Püüdsin seletada. Aga ebaõnnestusin.

Eile…
Leena: Emme kus autosid tehakse.
Mina: Vabrikus.
Leena: Aa ma tean, see on seal, kus on palju oksi ja raske kõndida.

Seletasin. Aga vist jälle ebaõnnestunult. Leena ainult naeris mu jutu peale.

Ilm on täna vilets. Viletsam enam olla ei saa - külm ja vihmane. Mul polnud sirmi ka kaasas ja sain märjaks. Üldse ei oska riide panna - lapsi ka ei oska. Koju lausa jooksime. Lapsed muidugi naerdes läbi loikude. Mina neid korrale kutsuda püüdes sabas. Õnneks ei ole pikk maa tulla ja külm hakkas alles koju jõudes, aga siis olid juba ka kuivad riided võtta.

Oskar lõi ukse prõmmuga kinni ja pani lukku ka. Ta oli meist Leenaga lõpuni tüdind. Ta leidis, et me teeme lärmi. Mina koristasin ja Leena mängis. Hoopis mina oleks võinud uksi paugutada. Mina koristasin ju nende asju. Oskar väitis ainult, et tema ei ole ühtegi asja võtnud, et tema mängib sõduritega. Ja tahtis muusikat kuulata. Ukse vahelt veel ütles, et emme võib tulla. No aitäh sellegi eest.
Leena ütles, et tema ei viitsi koristada. No nagu ma viitsiks. Ma olen täna päev otsa koristanud. Ja kui ma oleks poest saanud veel need Vileda aknapesaulapid, mida Mari ema juures demonstreeris, siis ma koristaks veel praegugi. Aga meie poes neid ei müüdud. Mari nüüd ostab mulle. Ja siis ma ainult aknaid pesen. Nii mõnusad lapid tundusid. Mari näitas nagu ta oleks müügiagent ja emal sai aken puhtaks, paraku ainult üks. Sest selleks ajaks olid kõik juuresolijad juba veendunud lapiostjad.

Muus osas täna tavaline päev. Kuigi mitte päris. Käisin esimest korda elus auto tehnoülevaatusel. Seal oli üks täiesti vanaaegne mees (imelik, et vanasti öeldi vanaaegne selle kohta, kes oli nö eestiaegne, aga ma mõtlen nõukaaegne). Ta arvutit tigedalt põrnitses ja sõrmi seadis enne kui vajutas K. Õnneks ta minuga ei tegelenud. Ma olen hästi tige sellises olukorras. Kuigi see on minust rumal. Ma vahel mõtlen selle plikapõlve raamatu “Daamide õnn” peale ja siis olen vähem tige. Ega ma ei ütle midagi. Aga siiski ta pistis vahele, kui ma rääkisin inimesega, kes minu auto võttis ja küsisin, et kas ma pean siin olema ja kas nad tahavad midagi küsida, et teie seiske auto kõrval ja meie küsime kui vaja. See nõukogudeaegne auto tehnohoolduse paradigma kumas läbi, kuigi mul pole sellest õrna aimugi, aga tundus, et see on koht, kus nemad on miskit moodi bossid. Õnneks see “uueaja mees” nii ei arvanud ja leidis, et inimesega võib ka sõbralikult suhelda. Ja polnd mu autol häda midagi. Ma ei teadnud varem ainult, et seda kustutit peab kusagil näitamas käima. Nüüd tean ja lähen näitama.

Suur rõõm on elust endast, mis mu … la, la, la, laallaa.. või kuidas see oli. Meil siin telekas “Igihaljas Ita” ja lapsed tahavad, et ma tantsin nendega. Miks mitte. Aga enne tahavad, et ma täidaksin seebimullitajad seebivedelikuga ja saaks jälle mulle puhuda. Miks mitte. Kuigi ma ei tea kuidas me nüüd kõike koos saame teha. Mulle ja tantsu.
Lapsed: Emme tule tegele meiega.
Leena: Sa pead tegelema, ma juba lugesin neljani. No ma loen kuueni….

Ma juba tulen…

Ahjaa, Karin, kas sa viimasest Loomingust Raudamit lugesid?

Tagasi linnas. No küll siin on külm ja märg. Jube. Kas suvi ongi möödas? Kahju nagu.

Maal oli küll veel enamvähem. Kuigi tänane ilm polnud kiita. Sadas iga viie minuti järelt. Mul oli veel kukekaid metsa jäetud, et võtaks linna kaasa, aga metsa poolegi ei saand täna vaadata. Jooksuga pidi autot pakkima.

Kartulavõtt läks kiirelt ja sujuvalt, kuigi selg pisut tänini valutab. Eh vanadus. Lapsed panime ka natuke tööle. Oskarit on lihtne panna. Tüdrukud eelistaksid muuga tegeleda. Pärast tundus neile põllul siiski tore, kuigi Meeri imestas, et miks me neid kartuleid siis kevadel üldse maha panime, kui nüüd üles peab võtma.

Oskar Luges Potteri esimese osa läbi ja hüpps püsti säravate silmadega ja nõudis järgmist osa. Nüüd me mõtleme, kas see on ikka talle jõukohane. Ma tõttöelda ei ole seda ka ise lugenud, et suhteliselt lootusetu välja mõelda. Seniks kuni meie mõtleme, kahmas ta maalt kom raamatut kaasa, mida kõiki kohe korraga lugema hakkas. Pal-tänava poisid luges autos juba poole peale, kuigi ka seda ma arvasin vara olevat. Ja midagi luges ta ka sellisest imelikust raamatust nagu Lood Suvorovist ja Vene sõduritest. Kolmandaks on Sada Kolumbuse muna ja nüüd ta nuiab mult kõiksuguseid trikitarbeid.

Trikid on päevakorral, sest meil siin Eestis olla keski trikimees. Mina oma jubedas ignorantsuses arvasin siiani, et see teeb jalgrattaga trikke. Nüüd aga ütles maal meie naabritüdruk, et trikimees tuleb öösel ja kaotab meie Urvaste tamme ära. Lapsed kuulsid ja hõiskasid. Tuli meilgi siis öösel tamme ümber luusima minna. Paraku tuli trikimees veelgi hiljem ja me ikka otsustasime seda nalja telekast vaadata. Mina vandusin lastele, et passin peale seda trikimehe saadet ja nüüd siis katsungi välja selgitada, et mis päeval ja mis kell ja mis kanalil. Aga öö oli ilus. Täiskuu.

Koju sõites jäi Leena magama ja ärkas (nagu tavaliselt) lennujaama juures ummikus hirmsa pissihädaga. Me keerame Järvevanale ja pissile saime mitme aja pärast ühes bensukas.
Lapsed: Oo emme ma kuulsin linna häält. Lahe. Autod sõidavad ja…

Kodus on tore olla.

Täna öösel olla äike olnud. Ja kohe kõva. Mina magasin. On mul ikka paks uni. Aga internett oli hommikul hingusel. Nüüd tuli tagasi.

Maale tulid eile külalised.
Mina (telefonis): Kes teil külas on?
Oskar: Ma ei tea, nad ei öelnud oma nime.

Ega sugulased vist tõesti ei ütle oma nime külla tulles.
Mina: Millised nad on?
Oskar: Üks on hästi tore ja teine on mees.
Mina: Millised nad välja näevad?
Oskar: Kas lähen vaatan?

Ema käest sain ikka teada pärast, kes külas käisid. Oskar on uskumatu udu.

Täna sõidan maale, olin siin hiiglama asjalik ja tubli. Eile sain Maarjalt filmi, mida õhtul vaatasime. Ma nägin seda filmi aastaid tagasi ja aastatega pole see kuigivõrd viletsamaks läinud. Paremaks isegi. No on hea. Ja Maarjaga oli tutvuda tore. See oli minu esimene tutvus blogi kaudu. Ikka väga lahe maailm see siin. Hea kerge suhelda kui inimesest nii palju juba tead. Eriti lahe on Eestis muidugi, et kui ikka kellegagi enamvähem ühe vanune oled, siis on hulgaliselt ka ühiseid tuttavaid. Niiet - nagu vana sõbraga oleks kohtunud.

Praegu on päike ja soe, aga ilmaprognoos on kurjakuulutav. 12* päeval - see on ju kurjakuulutav. Praegu veel muigame, et Galiitsias on 19*, aga meil nagu ka Kreekas ja Sitsiilias mingi 30*. Varsti pole siin muiata midagi. M käib juba lennupileteid piidlemas. Mina ootan vananaiste suve. Aga laupäeval võtame kartult.

Meie oleme linnas, lapsed on maal. Suve pikendus. Nad käisid siin nädala lasteaias ja hõiskasid rõõmust, kui ma pakkusin võimalust nädalaks maale minna. Nii väike see lasteaia huvi siis oligi.

Meie oleme ilma lasteta linnas. Tööl. Imelik on. Aga mõnus ka. Vaikne ja puhas. Ja linnas jalutasime ja einestasime. Et ei peaks kodus midagi tegema. Luksus.

Lapsed pidid minema vanaemaga pohlale ja vaarikaid sööma jne. Oskar asus vanaisa tööriistakuuris relvi meisterdama. Saagis ja passitas ja koksis. Siis murdus põhivärk ära. Ja ta tegi kõik ümber. Tegeles sellega terve päeva. Vahepeal käis raamatut lugemas. Ta loeb nüüd Harri Potterit. Põnev tundub talle. Aga ma arvan, et esimesest osast ta jah saab aru, aga edasi on raskem.

Leena õppis vilistama.

Oravake andis mulle hoopis hullu ülesande, et mõelda enda kohta 10 positiivset asja. No sellega ma hakkama ei saa. Aga proovin.
1.Olen kohusetundlik.
2. Täpne.
3. Otsekohene.
4. Lojaalne.
5. Otsustusvõimeline.
6. Uudihimulik.
7. Püsiv.
8. Ei satu kergesti paanikasse.
9. Ei jäta asju pooleli.
10. Ja muidu ka olen tubli.

Oeh. No sai täis. Tegelikult on mul praegu hoopis vastupidine aeg elus - pole endast kuigi vaimustuses. Hullu vaeva nägin, et midagi kirja saada. Iga omaduse puhul tahaks öelda, aga teisest küljest… No need valisin välja. Need vist siiski enamvähem kehtivad.

Kes veel? Nt Siuu, Evelyn, Elsa, nemad pole vist teinud.

Helistan lastele ja töötan pisut. Päev kaldub õhtusse. M on väga reibas. Liigub kiirelt, on asjalik ja tegus. Tahaks ka. Proovin.

Helistatud.
Leena: Emme tead meie olime niuksed põrsad, et. Vihma sadas ja tee peal oli poriloik ja meie mängisime terve päeva seal ja olime niuksed põrsad. Jube äge oli.
Oskar: Meil oli nii suur lomp ja me seisime lombi juures ja pommitasime üksteist. Väga lahe.

Lapsed on väga rõõmsad.

Täna ei ole enam palav. Mõnus jahe tuuleke puhub aknast sisse. Isegi mingid piisad tulid vahepeal. Homme läheme Haapsallu. Meri on soe loodetavasti. Oskar ütles, et ta tahab ujuma õppida. Aga ega ta ikka ei õpi küll kui soe ei ole. Ta on nii peenike, et hakkab lõdisema isegi vee vaatamisest. Siis lõdiseb vees edasi, aga ujuma õppida külmaga ei taha. Ega mina ei oska ka teda eriliselt õpetada. Ühtteist olen seletanud. Aga meie õppisime ise. Eks peab ta ka proovima.

Leena: Emme ma tahan kuldmedalit kunagi.
Mina: Mis eest sa tahad?
Leena: Ma ju panin täna ruttu pidžaama selga.
Mina: No mis medal. Sa pead ikka võistlema ja … pole mul mingit kuldmedalit.
Leena: Aga sa osta mulle.
Mina: Mul pole niipalju raha ka.
Leena: Aga kui sa palju raha saad…

Täna Oskar õhtust filmi ei vaata. Tal silmad valutasid ja me kupatasime ta magama. Tahtsin ise mingit filmi vaadata, aga kõik üks mõrvakas. Igal kanalil on üks vere ja relva jutt. Jube. Lugesin hoopis Vikerkaarest Tiit Hennoste kurja kriitikat raamatu kohta, mis räägib Oskar Lutsust. Vaatasin ise ka seda poes. Kuri kriitika tegi meele kurvaks. Väsimus.

Keegi hiilb elutoas. Hästi hiilib. Siit ei saagi aru, kas Oskar või Leena. Ahaa. Leena.

Me ostsime lastele Leena tungival pikaajalisel pealekäimisel Kessu ja Tripi kasseti. Nüüd on vaimustus taevani. Aga ise ütleb (Leena), et see on titekas. Oskar leiab, et Kessu on ninakas ja Tripiga ebaviisakas. Aga vaatavad mõlemad ja vaataks pidevalt kui me lubaks.

Muidu on endiselt palav. Mulle meeldib soe. Aga korter hakkab ka vaikselt palavaks minema, see ei meeldi enam nii väga.

Leena mängib Oskari sõduritega kodu. Eriti suur pere, kuhu kuuluvad ka ratsanikud. Oskaril on praegu detektiivi periood ja ta ei keela ka Leenat. Oskar ise vaatab mõrvakat. Ta on üldse meil juba suuremat sorti detektiiv. Loeb Kalle Blomkvisti ja unistab nagu Kallegi Poiroti ja Sherlok Holmesi moodi olemisest. Leena ütles, et kasvataja kiitis Oskarit, et ta lugeda oskab.
Mina: Oskar kas kiitis?
Oskar: Jah. Aga see ei tähendanud mulle midagi. Mulle meeldib hoopis rohkem, et ma suurtega mängides (laupäeval peol) värava lõin.

Muidu täna hea päev, aint selga pole midagi panna. Leena ka kurtis. Poes ei olnud aga mitte ühtegi kleiti 4aastasele tüdrukule. Peab mõnda teise poodi vaatama.

Nädalavahetus oli väsitav. Aga täiesti teisiti väsitav kui nädal. Nüüd on küll töö ja lõbu tasakaalus.

Reedel rannas, laupäeval toredal üritusel, pühapäeval jälle rannas. Nüüd saime me ka osa Eestimaa selle suvisest suvest. Ehitasime Oskariga linna liivast. No mulle see meeldib. Mul on hea meel, et mul on lapsed, siis ei ole imelik ehitada.

Aga praegu ainult haigutan. Oskar vaatab filmi ja Leena magab. Issi kirjutab laua taga. Mina lähen aga nüüd uue raamatuga voodi. Mõnus. Et mitte öelda lummav. Mõttes mõlgub selle nädalavahetuse hitt: oh mesilane, oh mesilane võta mind kaasa…

Eino see eesti keel on ikka küll. See sõna pilvitus on ju täiesti imelik. Kas ei saagi siis ühe nimisõnaga öelda, et “taevas pilveta”? Või ise olen loll?

Tegime täna meiegi seda, mida normaalsed inimesed juba nädal aega teevad - läksime lõunast randa. Oo milline mõnus kuumalaine! Tavaliselt kui meie omadega randa jõuame on tuul ja pilv ja teine pilv ja mina istun ja ootan, et saaks juba sooja autosse. Täna oli kõik teisiti. Tõeline ranna pärastlõuna. Nagu raamatus. Päike ja soe ja tuuleke ja soe vesi. Taevas polnud mitte ühtegi pilvetupsu. Tundus, et sealkandis neid ei tehtagi enam. Ja Kiiu tornis sõime õhtusöögi - olime viimased. Perenaine kiirustas Lauritsapäeva pidustustele. Kuusalus oli isegi sel puhul töölt vaba päev antud. Nüüd on siis õunad maitsvad ja heina sees raudnael. Veel arvab vanarahvas, et kui ööd on praegu soojad, tuleb soe sügis. Soe sügis mulle meeldib.

Oskar vaatas suuri poisse. Poisid ehitasid liivast linna ja siis pommitasid seda. Oskar oli tohutult elevil. Ta isegi peaaegu sõbrunes nendega lõpuks. Ja tahtis siis ruttu koju saada, et samasugust mängu teha oma klotsidega. Nüüd nad juba ehitavad. Eriti lahe tundus Oskarile, et nad ehitasid kõik nagu päris elus - turuplatsi ja kingsepa töökoja ja sepikoja jne. Ja lipud panid tornitippu. Dessandi mäng jääb nüüd vist kõrvale.

Oskar: Emme ma teen sõjaks ettevalmistusi. Ma tahaks pabereid. Ma kortsutan kõik ära ja hakkan pommitama. Kindlused on valmis.

Aga nüüd kuulen ainult paberikrabinat ja klotside kukkumist. Hm. Helgest meeleolust hoolimata loodan, et nad laskemoona pärast ka kokku korjavad.

Oskar: Leena õpi ikka ära see “R”. Ilma ei tule su elust küll midagi välja.

No vast ikka tuleb. Leena ise arvab, et ta sõidab “R” maale ja siis õpib.

Leena: Emme kas sa oskad kõiki keeli?
Mina: Ei oska.
Leena: Aga sõida siis sinna maale, mis keelt sa ei oska ja siis õpid ära. Mina arvan, et ma pean sinna kõige viimase raske tähe maale sõitma.

Tänane päev oli parem. Tegelikult tundub, et minul on lasteaiaga kõige raskem harjuda. Olen suvi otsa pidevalt lastega koos olnud ja nüüd tundub vastik, kui nad on seal lasteaias. Samas neile meeldib. Eks harjun minagi.

Erna mõjul mängib Oskar oma sõduritega dessanti. Koguaeg. Ja küsib iga päev lehte vaadata, et ka Ernast juttu on.

Täna käisime uut kuube otsimas. Poes. Leidsime oma lemmikpoest kuue, mis oli see sama, mis kaotsis. Mullegi tuli nüüd meelde, milline see oli ja et oli. Ilus kuub. Aga õiget numbrit ei olnud. Nüüd saadetakse see meile Haapsalust. Kui vana enne välja ei tule. Ujuma ei saanud.

Leena: Emme eks on palju asju. Hobused on ja valgusfoorid ja tornid… Valgusfoore on palju. Ma arvan, et tuhat.

***

Täna käisid lapsed lasteaias. Oli tore olnud. Aga ega mulle midagi ei räägitud. Õhtul ohkas Oskar, et kodus on kõige parem. No selle nädala lasen käia ja uuest ka ehk kolm päeva, siis teeme pausi. Hoolimata ilmast. No ei saa ma sel suvel ilma järgi oma plaane seada. Õhtul käisime Stroomis ujumas. Salmistul oli eile mõnusam. Seal läheb kohe sügavaks. Stroomis peab lõputult vantsima ja vesi oli ka külmem.

Nüüd vaatab Oskar Poirot’d. Mina ei viitsi. Leena lesib oma voodis ja kuulab Pipi plaati. Käisin teda vaatamas ja ta kiitles, et ta on sama tugev kui Pipi, et tema ka jõuab oma hobust tõsta. Leena hobune on muidugi väiksem pisut.

M teeb reisiplaane. Käseb mul koguaeg igasugustele lehekülgedele minna. Ise lesib voodi peal ja ütleb, et ma siis loeks ette kuhu saab. Aga me ei lähe ju kusagile praegu. Olen andnud lubaduse minna sügisel.

Meie kohalikus keldripoes ei ole ventilatsiooni ja tundub, et kõik külmutusseadmed kütavad. Juba hommikul kell üheksa oli müüja omadega võhmal. Karm töö.

Meil on üks kuub kadunud. Mina üldse selle olemasolu ei mäleta. Aga olevat ikka olnud. Täna käisin keemilises puhastuses küsimas, et äkki unustasime sinna. Mimm vaatas must läbi ja mööda ja käskis avalduse kirjutada ja siis pungitas silmi sõna kuub juures ja küsis ininal, et kas see on nüüd pintsak või püksid. Mhm. See ei ole ju mingi sõna, mida ei teata. Ma olen leppinud, et inimesed sageli ei tea sõna vints, aga kuub??? Teisest küljest on kohutavalt raske kirjeldada kuube, mille olemasolu ei mäleta. Telefon tarviline vara. Ma isegi kuue numbrit ei teadnud. Selline elu.

Me käisime Erna algust vaatamas. Hea mõte, ilus ilm. Aga see hea mõte oli ikka väga paljudele tulnud. Ilus ilm noh. Me kohe autorongis sõitsime sinna. Õnneks on rand suur ja meri veelgi suurem. Päris ligi saime ja nägime ja kuulsime pauku - oli ikka müra ja jooks ja sagin. Leena arutas, kas see on igav või peaks kartma. Lõpuks arvas siiski, et on äge. Oskar muidugi ülirahul. Pärast läks veel padruni kesti korjama. Seal oli okastraat ees ja üle ta ei saanud ronida. Käis siis issi käest küsimas, et kuidas ta saab. Issi ütles, mine läbi vee. Ja nii ta siis läkski - läbi vee. Riietega loomulikult. Õnneks oli mul veel üks pusa kaasas ja kuna tulime otse koju, polnud sellest midagi. Ujumaski veel käisime. Leitud padrunikestad pani ta suurde kilekotti. Väikest ta ei võtnud - ma hakkan seal alati käima ja neid saab palju, peab ikka mahtuma.

Täna käisime lasteaias ka uurimas, et kuidas elu ja kas saab juba minna. Lapsed tahavad ja käivad peale. Eks mul ka vaja pisut vaikust. Nüüd siis homme lähevad. Mul on ikka täielik lasteaiafoobia. Tore, et pole sellega lapsi nakatanud. Eks homme õhtul kuuleb, kuidas meeldis.

Leena: Emme eks päike on nii tubli, et ta paistab terve päeva. Ja nüüd ta ka ei saa veel puhata, sest ta peab teistele inimestele paistma. Ja ma arvan, et homme on ka ilus ilm. Aga millal ta siis puhkab? Ma arvan, et päike puhkab kui vihma sajab.

Eks ta on. Päike puhkas kui meie puhkasime ja nüüd kui me hakkame puhkust lõpetama, siis on päike ka välja puhanud. Mina nüüd mõtlen, et äkki peaks plaanid ümber tegema ja veel pisut puhkama. Aga äkki päike ka tahab oma plaane muuta? Ujumas saab käia vähemalt. Siin Tallinna all on meri soe.

Me magame siin maal keldripealses toas. Eile jooksid lapsed juba sinna magama ja mina jäin veel tuppa sekeldama. Iga natukese aja pärast nad tulid tuppa mulle midagi ütlema. Siis oli paus. Ja jälle kellegi jalad tap-tap jooksevad tuppa.
Leena: Emme sa ei pea mulle täna lugema, sest mul tuli uni.
Ja külm ka hakkab…

pobises ta tagasi välja minnes.

Kui mina lõpuks keldripeale jõudsin, siis oli Leena veel pisut ärkvel ja ma ikka sain talle lugeda ka. Loen praegu Leenale Sipsikut. Oskarile ei loe, sest Oskar loeb ise. Kuigi kuulab ka Sipsikut. Aga Haapsalus loeme Mary Poppinsit. See on küll väga hea. Ise ka ootan, et saaks sinna ja saaks edasi lugeda.

Eile saime vaarikal käia. Täna jälle vihm.