Oskar ja Leena-Mai

Lapsed läksid koos vanaema ja vanaisaga maale. Mina tulin koju töötama. No hästi töötan. Ma ei mäletanud isegi milline rahu ja vaikus tekib koju kui lapsi ei ole. Ja põrand püsib puhas - haruldane. Enne äraminekut me siin ikka kaklesime pisut. Kuigi lapsed olid toredad. Mina ei olnud.

Aga Haapsalus oli küll mõnus. Lapsed on seal kohe eriti rahulikud ja tegevust on neil nii palju, et nad lausa jooksevad toimetades ja mängides. Eks ma ise olen ka parem ja toredam seal olles. Ei teagi kohe miks see nii on. See suvine linn ajab ajud täitsa krussi. Kui jõuan Haapsallu on selline tunne nagu võtaks patareid välja ja paneks laadijasse. Isegi kui ilm pole suurem asi, meeldib mulle seal toimetada ja töötada. Kõik, mis kodus on tüütu, nagu koristamine ja nõudepesu, tundub seal pigem tore. Ja muulukaid sõime nii palju, et süda läks pahaks. Nad on ikka väga magusad.

Leena pakkis oma perekonna kaasa. Sai kaks kilekotti ääreni täis ja siis seljakott veel peale selle. Ma ühe kilekoti käskisin ära likvideerida. Mul oli niigi palju asju alla vedada. Ja käru Tille ja Mõmmi jaoks ju vedasin veel ka. Ta ikka mängis Haapsalus ka kodu. Ja päris andunult. Oli Oskat pätt, politsei või mereröövel, Leena ütles ikka “tule siia mu kullake ma panen su magama”. Aga siis korraga teatas, et ta sel aastal enam kodu ei mängi. Kui me hakkasime pakkima asju, et sõitma hakata, siis ta ütles, et jätab oma perekonna maha, sest “ma ju ütlesin sulle, et ma enam sel aastal kodu ei mängi!” No pakkisime perekonna siiski kaasa.

Nüüd on nad maal ja siin sajab vihma. No on suvi. Toas istumist see õnneks ei sega. Ja loodetavasti on lastel maal parem ilm. Praegu seal toru ei võeta ja skypele nad ka ei vasta. No küll pärast saab nendega rääkida ka. Nüüd hakkan jälle tööle.