Me käisime Saaremaal
Me tegime vahepeal pika ja vihmase reisi Saaremaale. Ma mõtlen, et kui ma nüüd ei kirjuta sellest, siis ei kirjuta ma kunagi.
Me elasime ühes vanas majas Mustjala külas. Ümber maja oli kiviaed ja maja ümber märg rohi. No sadas kogu aeg. Aida all pidid elama mägrad ja aia tagant pidi läbi minema hundi rada. See teadmine erutas lapsi väga. Kahjuks jäid mõlemad meist nägemata. Lapsed leppisid ruttu mõttega, et nad ei suuda nii vaikselt olla, et mäger välja tuleks, aga hunti nad ikka lootsid näha ja trampisid õhtud läbi mööda seda hundi rada edasi-tagasi.
Leena: Oskar, mis me teeme siin?
Oskar: Hunti ootame.
Leena: Aga mis hunt teeb?
Oskar: Ta sööb meid.
Leena: Hm?
Oskar: Ega sa ei arva, et hunt heinatoiduline on?
Leena: Aga me oleme ju ka heinaga koos, äkki ta siis ei söö meid?
Oskar: Ja Leena pealegi sa ei saa mind kätte.
Ja nad jooksevad üksteist tagaajades kaugemale.
Järgmisel hetkel tuleb Leena mõmmit otsima.
Leena: Emme, Oskar ütleb, et tal on tunne, et hunt hakkab varsti tulema ja ma võtan mõmmi. Hunt limpsib mõmmit ja see tähendab, et ta teeb mõmmile musi. Ma olen nii põnevil.
Jah. Hunti ja mäkra me siis ei näinud, küll aga nägime mitmeid teisi loomi teede ääres - nugist, metssiga kahel korral ja veel vist oli keegi. Ei tulegi meelde. Alati kui mõni loom üle tee jookseb, siis mõni ei näe teda ja paneb kisama. Ja teine kord siis näeb keegi üksi kusagil metsas mõnda looma ja saab teistele seletada, milline imeelukas metsas oli. Leena nägi nt metssiga, kes oli üleni roosa ja “silmad olid ka täiesti roosad”.
Nägime teede ääres palju loomi, sest sõitsime palju ringi. No mis sa vihmaga muud teedki. Kondasime läbi peaaegu kõik linnusekohad ja paljud kirikud. Väga müstilistesse kohtadesse sattusime. Eriti muljetavaldavad olid Lihulinn ja Kooljamäed. Kõmbid seal vihmases metsas ja polegi raske ette kujutada, et 800 aastat tagasi kõmbiti seal samamoodi.
Leenale meeldisid kirikute värvilised aknad ja häälekõma kirikus. Oskar ei tüdinud linnustest. Kui tagasisõites ei hakanud Muhu linnamäele minema, sest sadas ja see oli tee pealt näha ja olime juba käinud ka, siis Oskar ikka torises pisut. Tagasiteel sõdis ta sakslastega, tavapäraste venelaste asemel. Muistne vabadusvõitlus tuli seal tõesti kuidagi lähemale.
Mis siis veel… Ronisime Kihelkonna kiriku torni, sõime Lümandal lestafileed, vaatasime Sõrves sõjavärki ja korjasime Sõrve tipus auguga kive (nagu peab) ja muidugi käisime ka Kuressaares ja Kaalis jne. Ujumas ka käisid mõned. St mina ei julgenud minna, sest no külm ju oli. Issi käis igal hommikul ja lapsed kalpsasid ka vee poole. Oskar proovis lutsu visata. Midagi tuli välja ka, aga õige liigutus tahab veel lihvimist.
Oskar: Mulle meeldis kõige rohkem Kuressaare loss ja ma nägin seal kuulipildujat.
Leena: Mulle meeldis kõige rohkem, et me ostsime jäätist ja magasime seal. Ja mulle meeldis see põder. See oli küll uhke. Ja põrsad. (Põder oli üks neist loomadest Kuressaare lossi keldris “kes on tegelikult surnud, aga ikka seisab püsti”.)
Selline sõit siis. Tore oli.