Oskar ja Leena-Mai

Oleme maal. Siin on nüüd KÕU-internet, aga kuna siin ei ole varem internetti olnud, siis siinse päeva plaani ei taha see ka esialgu mahtuda.

Oskar magab veel kuigi kell on juba 11 läbi. No on uni. Õhtul on ta jälle vastupidid - justkui üles keeratud. Jookseb ja mängib pimedani, siis peseme ja sööme - ja siis ta hakkab lugema ja loeb kuni ta pooltüliga magama kupatan. Hulluks lugejaks on muutunud. Luges läbi paksu Vahtramäe Emili, siis luges osaliselt Marek Pieguse uskumatuid seiklusi (luges veel meile ette ja ainult kõõksus naerda) ja nüüd lõpetab kohe Võlur OZi. Seda viimast pole mina lugenudki. Oskar soovitab seda mullegi tungivalt. Mine tea. Äkki loengi.

Leena mängib ikka kodu. Kaasab meid ka. Mina pidin siin laps olema. Sain hakkama küll. Aga õhtul ei saanud Leena Oskari magamapanemisega hakkama ja siis ma võtsin oma rolli ikka tagasi. Osa päevast on Leena hobuse ja mõõgaga rüütel ja teeb hirmsat häält.

Aga maal on mõnus. Vaarikad on valmis. Kui kuiva ilma lubab, siis lähen metsa. Parim tegevus. Tõeline puhkus. Tubli lonksu puhkus sain eile ka järves ujudes. Vihma sadas ja vesi oli täitsa sile. Kaugemal oli pisut udu. Rahu ja vaikus. Usun et kui peaks välismaal elama, siis Võrumaa vaiksed metsajärved oleks üks kindel asi, millest puudust tunneks.

Kui praegu ei sajaks, oleks ma juba vaarikal.

***

Pudrusöömismõtisklus

Leena: Kui mina suureks saan ja mul lapsed tulevad, siis ma mängin nendega koguaeg. Ma ei tee magistritööd ja süüa teen hästi kiiresti ja siis mängin koguaeg lastega.

Minust nii head ema ei ole.

Homme õhtul sõidan maale. Silmad juba täitsa krussis sellest arvutist. Maal puhkan paar päeva ja loodan, et ema aitab mul järgmise nädala plaane teha. No ei leia ma seda kõige paremat varianti järgmise nädala ühe pildi peale saamiseks. Ema on mul väga leidlik neil teemadel.

Ja veel üks mure on mul. Mul seisab ees elu esimene auto ülevaatus. Õõvastav. Pole aimugi, kus, kuidas, kui kaua ja palju maksab. Ja telefon on niiiii raske, selliste asjade ajamiseks.

Aga seniks panen üles kuidas me lastega poes käime. Kirjutasin mõned päevad tagasi. Las saab siia kah. Et ikka tallele nagu.

Me käime tavaliselt poes ilma lasteta. Hea rahulik ja Oskar ei taha üldse kaasa tulla ja Leena jääb ka hea meelega koos Oskariga koju. Suvel ei ole elu tavaline. Ja tihti juhtume koos lastega poodi. Ega hullu ei ole ja pole kunagi olnud, aga see osavus, millega Leena laseb meil endale ja Oskarile asju osta on imekspandav.

Kui Oskar on kaasas, siis ta tormab kuhugi mänguasjade juurde, valib sealt ruttu mingid jubedad ja kallid asjad välja ja imetleb neid ja siis hakkab manguma, et ma ostaks. No ma enamasti ei osta mingeid suva relvi lihtsalt niisama, aga ega tal väga kahju ka ei ole. See mangumine on rohkem moepärast. Ja eks tal on ka neid relvi juba minumeelest küllalt.

Kui lapsed on koos, siis nad jooksevad ühe asja juurest teise juurde ja hüüavad - ostame seda, oo hoopis seda, ei seda!!! Enamasti lõppeb see kisa-kära sellega, et ma ei osta midagi, sest tegelen nende ohjeldamisega ja tihti unustan osta sedagi, milleks poodi läksin.

Aga kui kaasas on Leena üksi, siis ta ei jookse iial ja ei mangu midagi, ei karju, ei rabele. Ta jalutab kõrval ja õigel hetkel ütleb rahulikult nt me pidime õhupalle ostma, aga sa unustasid kohukese, oo jäätis, ma arvan, et peaks Oskarile võtma, näts on täiesti otsas jne. Ja ta saabki kõik. Viimati kui koju tulime, siis Oskar küsis, no Leena, mis sa tõid ja kui Leena kõik ette luges, siis tõdes Oskar, ma teadsin, et sa igasuguseid asju tood.

Lapsed läksid koos vanaema ja vanaisaga maale. Mina tulin koju töötama. No hästi töötan. Ma ei mäletanud isegi milline rahu ja vaikus tekib koju kui lapsi ei ole. Ja põrand püsib puhas - haruldane. Enne äraminekut me siin ikka kaklesime pisut. Kuigi lapsed olid toredad. Mina ei olnud.

Aga Haapsalus oli küll mõnus. Lapsed on seal kohe eriti rahulikud ja tegevust on neil nii palju, et nad lausa jooksevad toimetades ja mängides. Eks ma ise olen ka parem ja toredam seal olles. Ei teagi kohe miks see nii on. See suvine linn ajab ajud täitsa krussi. Kui jõuan Haapsallu on selline tunne nagu võtaks patareid välja ja paneks laadijasse. Isegi kui ilm pole suurem asi, meeldib mulle seal toimetada ja töötada. Kõik, mis kodus on tüütu, nagu koristamine ja nõudepesu, tundub seal pigem tore. Ja muulukaid sõime nii palju, et süda läks pahaks. Nad on ikka väga magusad.

Leena pakkis oma perekonna kaasa. Sai kaks kilekotti ääreni täis ja siis seljakott veel peale selle. Ma ühe kilekoti käskisin ära likvideerida. Mul oli niigi palju asju alla vedada. Ja käru Tille ja Mõmmi jaoks ju vedasin veel ka. Ta ikka mängis Haapsalus ka kodu. Ja päris andunult. Oli Oskat pätt, politsei või mereröövel, Leena ütles ikka “tule siia mu kullake ma panen su magama”. Aga siis korraga teatas, et ta sel aastal enam kodu ei mängi. Kui me hakkasime pakkima asju, et sõitma hakata, siis ta ütles, et jätab oma perekonna maha, sest “ma ju ütlesin sulle, et ma enam sel aastal kodu ei mängi!” No pakkisime perekonna siiski kaasa.

Nüüd on nad maal ja siin sajab vihma. No on suvi. Toas istumist see õnneks ei sega. Ja loodetavasti on lastel maal parem ilm. Praegu seal toru ei võeta ja skypele nad ka ei vasta. No küll pärast saab nendega rääkida ka. Nüüd hakkan jälle tööle.

Oskar: Emme ma tean, mis ma vanaemale kingin? Rummi.
Mina: Mis ta selle rummiga teeb, ta ei joo ju seda?
Oskar: Ma kingin talle meeskonna ka ja kapteni. Ainult ma ei tea veel, kust ma selle hangin.
Leena: Vanaema ei taha selliseid sõjaasju. Kingi need vanaisale. Aga vanaemale kingime nuku.

Õnneks on vanaema sünnipäev aprillis ja selleks ajaks jõuavad plaanid ununeda. No oleks ikka jube kingitus küll, eriti koos rummiga.

Täpselt nii ongi. Leena on avastanud kodumängimise võlu. Aga tal on suur perekond - Lissi, Tille, Mõmmi, Hobune, Tita jne. Suure toa põrand on kaetud magajatega, kellel kõigil on väiksemad loomad kaisus. Ise ka magab koos oma perega. Kempsus istuvad Tille ja hobune ja teised peavad ukse taga ootama. Aga nõud paneb ta lauale ja koristab pärast sööki kiirelt ära ja paneb karpi tagasi. Aga liikuma ei mahu üldse. Leena lapsukestel on veel käru jm, et isegi esikus on raske liikuda.

Leena: Emme sa vist ei ole enne näinud kuidas ma kodu mängin. Minu meelest on hästi tore kodu mängida. Mu lapsukesed tehavad magada ja kindlasti peab neil keegi kaisus olema. Ja täna on Tillel ja hobusel sünnipäev.

Lapsed on üldse avastanud tubaste mängude võlu. Oskar ehitab klotsidest kindlusi ja linnuseid. Ja siis pommitab neid õhupallidega - puhub täis ja laseb lahti ja see siis lendab nagu pomm.

Oleme juba mitu päeva kodus ja tubased. No väikseid asju käime väljas ajamas, aga kui oleme tahtnud pikemat ringi väljas ette võtta, on sadama hakanud. Tegelikult kulub puhkus ära. Lapsed on nii rahulikud ja rõõmsad. Telekas ja arvuti ei tule meeldegi. Muudkui mängivad kogu päeva. Ma lausa imestan. Ise küll juba tüdineks. Teisipäeval läheme Haapsallu.

Hiljem…

Oskar: Emme ütle, millal saab pool tundi täis, Leena lubas et võitleb muga pool tundi.
Mina (poole tunni pärast): No pool tundi on läbi. Kas võitlesite?
Oskar: Oo. Mul läks meelest, ma mängisin Leenaga hoopis kodu. Ma olin röövel. Ma tegin sellest Leena mängust täieliku krimisarja. Röövisin Mõmmi päikseprillid ära.
Leena: Oskar sa pead nüüd minu mängu mängima.
Mina: No te mängisite ju juba kodu?
Leena: Ei. Ma tahan, et Oskar oleks isa.
Oskar: Pole ma mingi isa. Ma olen Oskar.

Nüüd Leena ulub nutta. Oskar võttis suupilli ja mängib talle. Nüüd mängib juba Leena suupilli ja nutt on järgi jäänud.
Oskar: Ma viisin Leenale suupilli. Õnnestus. Nüüd ma ei peagi isa olema.

Katariina laseb mul kirjutada kiiksudest.

Majapidamises, köögis ja mujal.

Ma olen neid veidrustejutte lugenud. Inimesed on toredad. Aga enda veidrusi on küll raske välja mõelda, peale igaliigilise laiskuse muidugi, aga see pole kuigi suur veidrus. Minu meelest. Ma ju omaarust ülimalt normaalne. Või ei tea… Mari ja ema nüüd naeravad. Kardetavasti ei tunne ma veidrusi ära. No kas on köögiveidrus, et mul ei ole retseptiraamatuid ja ma lõikan ajakirjadest välja retsepte ja kleebin vihikusse, kui ei ole veel jõudnud kleepida-lõigata, siis ma hoian neid ajakirju (mis kõik tulevad mu juurde juhuslikult) aknalaua peal mitu kuud. Praegu nt ootab aprilli Aed ja Kodu, mis anti mulle pangast kaasa, et ma lõikaks sealt välja šokolaadikoogi retsepti, mida olen juba 2x teinud. Väga nämma kook.
Või on veidrus see, et mul on peaaegu võimatu järgida süüa tehes retsepti. Kohe uue hoo saab tegemine, kui midagi muuta-kombineerida õnnestub. Hoolimata järgnevatest ebaõnnestumistest - mul nimelt magusad koogid sageli ebaõnnestuvad, aga soolaste toitudega teen seeeest ajakirjadelegi ära. Hi-hi.

Ja ma ei salli maksa. Süüa meeldib, aga maksaga toimetamine on RÕVE. Küll küürin ja pesen pärast neid maksaseid asju. Nii rõve tundub, et vahel nutt kurgus (mis ometigi ei sega mind alatihti maksa ostmast). Need vist on köögiveidrused?

Majapidamises - usun, et kõige suurem veidrus on soov majandada säästvalt. No mul on vähe panipaiku, aga need olemasolevad on puupüsti säästetavaid asju täis. Eks ühtteist õnnestub ka ristkasutada, aga enamik asju siiki lihtsalt seisab. Samas ega ma naljalt uut tüüpi asja majapidamisse ei muretse. Ma ikka 1000x kaalun, enne kui uut asja tahan. Mul on uute asjadega üldse valuline suhe. Toon koju ja siis põrnitsen. Kohe nagu võõras vastik inimene oleks elamises. Kui meil korter valmis sai ja uusi asju täis oli, läksin maale ja ei suutnud siia tagasi tulla. Nii vastik - pikapeale saavad asjad õnneks vanaks. Mulle meeldivad igavesed asjad. Ma võin pikalt halada kui mõni asi katki läheb - et kuidas siis nii, et see ju oli korralik ja näed, nüüd peame uue ostma, aga mina arvasin, et see on eluaegne. No kust saab eluaegseid asju? Ma tulen ka sinna!

Ja see on ka mu paha-paha veidrus, et ma ei suuda kodu ühe jutiga ära koristada. Ma muudkui kõnnin toast tuppa ja jätan kõik pooleli ja lähen ja võtan uue asja. Ja siis korraga tüdinend hingepõhjani ja teen ruttu “pealt” korda ja põrandad ja nii jääbki, aga rahulolu siis ka ju ei saabu, sest ikka jääb midagi tegemata. Praegu peaks nt Leena pluuside sahtli ära parandama. No pole ju tuba korras, kui see katki. Ja siinsetest olen ma ainus, kellel rullikutele näpp peale hakkab, aga ma ei viitsi ja siis see mind vaevab, kuigi aega võtaks see maksimaalselt 10 min ja seda juba koos sahtli koristamisega.

Mujal - täna on mu veidrus, et ma olen “aines” nii sügaval sees, et ütlen iga natukese aja tagant mhmh. Dialoog iseendaga leiab siis sellise väljundi. Käin siin teise laua taga istuvale ja oma “ainesse” süvenenud tondile juba närvidele.

Veel on mu teisi-tüütav-veidrus, et ma loen imelikke asju ja veel imelikumad asjad jäävad mulle meelde ja ma võin aegaajalt oma lähedalseisvad isikud lausa ülekülvata tervislikke ja säästvaid eluviise propageerivate nõuannetega. Ema-isa on kõige parem õpetada. Nad kuulavad, ei lähe närvi ja ülearu tõsiselt ei võta ka. Sest ega ma ju tegelikult ei taha, et keegi hakkaks oma elu minu arvamuse järgi ümber seadma.

Selline enesepaljastus siis. Hm. Aga kõik muu minus on absoluutselt 100% normaalne. Kui keegi ainult selle normaalsuse ka kirja paneks. Eh.

Aga kes veel peaks kirjutama? Ma olin vist nagunii viimane. Aga kes veel ei ole kirjutanud, siis kirjutage, ei ole tüütu.

Me tegime vahepeal pika ja vihmase reisi Saaremaale. Ma mõtlen, et kui ma nüüd ei kirjuta sellest, siis ei kirjuta ma kunagi.

Me elasime ühes vanas majas Mustjala külas. Ümber maja oli kiviaed ja maja ümber märg rohi. No sadas kogu aeg. Aida all pidid elama mägrad ja aia tagant pidi läbi minema hundi rada. See teadmine erutas lapsi väga. Kahjuks jäid mõlemad meist nägemata. Lapsed leppisid ruttu mõttega, et nad ei suuda nii vaikselt olla, et mäger välja tuleks, aga hunti nad ikka lootsid näha ja trampisid õhtud läbi mööda seda hundi rada edasi-tagasi.

Leena: Oskar, mis me teeme siin?
Oskar: Hunti ootame.
Leena: Aga mis hunt teeb?
Oskar: Ta sööb meid.
Leena: Hm?
Oskar: Ega sa ei arva, et hunt heinatoiduline on?
Leena: Aga me oleme ju ka heinaga koos, äkki ta siis ei söö meid?
Oskar: Ja Leena pealegi sa ei saa mind kätte.

Ja nad jooksevad üksteist tagaajades kaugemale.

Järgmisel hetkel tuleb Leena mõmmit otsima.

Leena: Emme, Oskar ütleb, et tal on tunne, et hunt hakkab varsti tulema ja ma võtan mõmmi. Hunt limpsib mõmmit ja see tähendab, et ta teeb mõmmile musi. Ma olen nii põnevil.

Jah. Hunti ja mäkra me siis ei näinud, küll aga nägime mitmeid teisi loomi teede ääres - nugist, metssiga kahel korral ja veel vist oli keegi. Ei tulegi meelde. Alati kui mõni loom üle tee jookseb, siis mõni ei näe teda ja paneb kisama. Ja teine kord siis näeb keegi üksi kusagil metsas mõnda looma ja saab teistele seletada, milline imeelukas metsas oli. Leena nägi nt metssiga, kes oli üleni roosa ja “silmad olid ka täiesti roosad”.

Nägime teede ääres palju loomi, sest sõitsime palju ringi. No mis sa vihmaga muud teedki. Kondasime läbi peaaegu kõik linnusekohad ja paljud kirikud. Väga müstilistesse kohtadesse sattusime. Eriti muljetavaldavad olid Lihulinn ja Kooljamäed. Kõmbid seal vihmases metsas ja polegi raske ette kujutada, et 800 aastat tagasi kõmbiti seal samamoodi.

Leenale meeldisid kirikute värvilised aknad ja häälekõma kirikus. Oskar ei tüdinud linnustest. Kui tagasisõites ei hakanud Muhu linnamäele minema, sest sadas ja see oli tee pealt näha ja olime juba käinud ka, siis Oskar ikka torises pisut. Tagasiteel sõdis ta sakslastega, tavapäraste venelaste asemel. Muistne vabadusvõitlus tuli seal tõesti kuidagi lähemale.

Mis siis veel… Ronisime Kihelkonna kiriku torni, sõime Lümandal lestafileed, vaatasime Sõrves sõjavärki ja korjasime Sõrve tipus auguga kive (nagu peab) ja muidugi käisime ka Kuressaares ja Kaalis jne. Ujumas ka käisid mõned. St mina ei julgenud minna, sest no külm ju oli. Issi käis igal hommikul ja lapsed kalpsasid ka vee poole. Oskar proovis lutsu visata. Midagi tuli välja ka, aga õige liigutus tahab veel lihvimist.

Oskar: Mulle meeldis kõige rohkem Kuressaare loss ja ma nägin seal kuulipildujat.

Leena: Mulle meeldis kõige rohkem, et me ostsime jäätist ja magasime seal. Ja mulle meeldis see põder. See oli küll uhke. Ja põrsad. (Põder oli üks neist loomadest Kuressaare lossi keldris “kes on tegelikult surnud, aga ikka seisab püsti”.)

Selline sõit siis. Tore oli.

Luize ja Heidi annavad mulle edasi ühe kettkirja. Naljakas ma selliste asjadega tegelesin viimati 4. klassis - te ise ka kindlasti. Vahepeal ma ei ole osalenud. Aga siin bloginduses on see kuidagi armas.

Kiri ise siis järgmine:

Kirjuta endast 7 fakti ja anna samasugune kutse edasi 7-le blogijale.
(1 fakt võiks olla kutse saatjalt ja enda jaoks õigeks kohandatud)

Aga üle ma võtaks isegi rohkem.

1. Heidilt- Mulle meeldib lugeda raamatuid - polegi midagi lisada.

2. Heidilt - Viimastel aastatel olen vaidlustes ja muus säärases leebeks muutunud. Et mul on küll õigus, aga ka teisel on õigus oma arvamusele - või mulle vähemalt endale tundub nii.

3. Luizelt - Ma olen kindlasti partioot. Ja võimaluse korral ma välismaale elama ei läheks. Kui, siis mõneks ajaks. - no patrioot olen ma surmkindlalt.

4. Mul on pruunid juuksed, mis kasvavad tohutu kiirusega, et mind kiusata, sest mulle ei meeldi juuksuris käia.

5. Kui raamatu lugemist juba mainisin, siis tuleb lisada, et suviti meeldib mulle ehitada - märtsist septembrini. Ehitada kõike. Pisut omamoodi ja mitte eriti perfektselt. Viimased ehitused olid magamislavats ja aialaud. Ja kõige imelikum on see, et ükskõik kui jube asi objektiivselt võttes välja kukub, olen ise hiiglama rahul ja kohe õnnelik.

6. Mulle meeldib olla mõnikord üksi.

7. Ma ei salli majapidamistöid. Süüa võin teha, aga mitte rutiinselt. Aga suure osa oma vabast ajast teen ma just majapidamistöid.

Aga kellele edasi anda? Ma olen netist ära pikka aega ja ei oma mingit ülevaadet, kes seda juba on teinud ja kes mitte. Ma selle viimase punkti jätan täitmata.

Me elame siin A. Le Coq Arena kõrval ja meil siin akna taga on juhuslikult Aerosmithi kontsert täna. Ma oma ignorantsuses ei saanud aru, et mis jube lärm siit kostab. Enne kui taipasin. No jalgpallile teevad tänased lärmiga küll pika puuga. Mari peaks ka seal olema. Tema häält siia veel ei kosta.

Tulime korraks linna käima. Siin ei ole mõnus. No dušš on ju küll mõnus, aga argipäev oma muredega on ka platsis ja palav on. Meie korter on täiesti kuumaks köetud. Ikka hoopis parem on madratsiga mere peal kõikuda ja unistada ja pikki tunde terassi peal istuda ja elust rääkida ja natuke ka töötada ja natuke majaümbrust korrastada ja jalutuskäike teha ja maasikaid ja muulukaid süüa. Ja lapsed olid maal nii rõõmsad ja neil oli nii palju tegemist, et nendega ei tulnud peaaegu ühtegi tüli. Ainult naer ja jooks ja kilkamine. Meil oli meri väga soe.

Panen siia allapoole mõned hetked neist päevadest. Alguses kirjutasin, siis läksid ilmad soojaks ja arvuti taga olin ainult asja pärast.