Teate, siin on palav!
Meil on kell kymme làbi ja ikka on ligi 30 kraadi sooja, kuuma. Pàeval oli 40*!!! Ja mis meie teeme - ikka oma tavalist reisielu. Trambime mòòda vòòraste linnade tànavaid. Veelgi hullem - mina veel otsustasin ronida torni, mille kòrgus on 97 m. Oligi palav. Aga mulle nii vàga meeldib kòiksugustesse tornidesse ronida. See oli yks neist (Asinelli) perekonna tornidest, millest eile kirjutasin. M6mmi arvas, et kui torni kahuriga tulistada, siis saaks hulga telliseid ja vòiks kasvòi kindluse ehitada - mis kaitset see yks torn ikka pakub? (see oli issi lause) Mulle tundus see ikka uhke ja vaade oli lummav. Aga inimestele tundus see ikka kòrge. Ma làksin trepil kòigist mòòda. Yks itaalia perekond istus kurjade nàgudega poole peal ja yks alla tulev hàrra ytles, et ei tasu minna, et veel on 2 kliomeetrit. Aga mina ikka mòtlesin, et ei tea, kas on kòrgem kui Oleviste? Ei teagi, kui kòrge see Oleviste torn oli. Igaljuhul me ju sinna ronisime ja isegi kaks korda. Aga Bolognas ei paista merd. Màed paistavad. Ja Olevistest yles ronida ei ole nii palav.
Edasi hakkasimegi pòhja poole sòitma. Ja màed olid làbi. Bolognast kuni Padovani on pàris tasane maa. Meie tegime peatuse Ferraras. Oi, seal oli kuum. Seda teie ette ei kujuta. Ja me siin ikka oleme busse eelistanud, et bussiaknast paistab vòòras ymbrus paremini. Selgi korral - aga siin on nii, et igal bussifirmal on oma bussijaam ja nii me siis maandusime seal Ferraras 40* palavusega kusagil pàrapòrgus ja pidime otsima linnasydat, et nàha yht lossi - nagu me neid vàhe oleks nàinud sel reisil. Aga yles me selle lossi lòpuks leidsime. Ja loss oli tòesti uhke, pealegi jài Ferrara nagunii teele ette. Siis hakkasime otsima mònd jaama, kust edasi Padovasse saada. See oli lihtne. Raudtee oli ypris làhedal ja hakkasime astuma. Ostsime teele jààvast poest mòned puuviljad ja saia ja juustu ja piima (!!!) ja tahtsime minna parki neid sòòma. Ja hakkasime minema yle tee ja issi, kes tassis seda poekotti ei màrganud kònniteeààrt ja kukkus, nii pikk ja suur kui ta on, kàpuli. Mina nàgin ainult et kott lendas keset teed ja issi hakkas kukkuma ja kukkus ja kukkus ja - aga lòppes kòik nagu palliplatsil - ta pani kàed ette ja maha muu ei puutunudki. No oli see alles kukkumine ja auto vòttis elegantse kaare meie piima ja òunte ja virsikute vahel. Kui parki jòudsime, siis jòime kahe sòòmuga selle liitri piima àra - neegrid vaatasid hirmunult. Nyyd oli nende kord arvata, et mis inimesed ja mis sòògid. No meie ilma piimata ei saa.
Ma ei hakka teile yldse kirjutama, kuidas me Paduas hotelli otsisime selles 40* kuumas, eks rààgime, kui koju jòuame. No see oli ikka tore. Siin linnas lihtsalt ei ole hotelle. ònneks nyyd on ta leitud ja sinna me làheme. Siin on palav. Aga seal on konditsioneer ja mònus voodi. Puhkus kulub àra.
Issi kirjutab teile nyyd kuidas mòmmi ja sòbrad edasi reisvad.
Sòbrad olid tàna Ferraras. Oli tòesti palav pàev. Mòned nòrgemad hakkasid juba kahtlema, kas on mòtet veel yhe tigeda hertsogi elamist vaatama minna. Mòmmi arvates oli see hertsog yks tige mees, kes kindlasti ei pesnud hambaid ja haises hapu veini jàrele. kas on mòtet ennast koormata veel yhe 1000 aastat vana kiriku vòi lossi vaatamisega? Tuleb vàlja, et vaatamine on yks maailma kòige raskemaid tegevusi. Aknad teavad seda kòige paremini. Kuid Konn ei jàtnud, et kui me oleme juba Bolognas, siis PEAME làbi astuma ka Ferrarast. Komm lonkas kòige sabas jàttes iga sammuga kuumavale kònniteele vàikse màrja pleki. See plekk oli magus, kuid oli kuidagi ka kurb. See oli igal aastal nii, kui sòbrad reisisid.
Mòmmil juhtus veel yks àpardus. Hertsogi lossini, mis oli igalt poolt veega piiratud, viis kivist sild. Korraks selle servale istudes kòrvetas Mòmmi oma tagumiku àra ja pidi mònda aega vallikraavi rohelises vees ennast leotama. Nyyd on Mòmmi alumine pool kuni nabani roheline. Siin on kòik jòed rohelised. Ei oska nad neid puhtana hoida. Myyr oli nii kuum, et seal oleks saanud muna praadida. Ja kartulit ja muud vàrki, te teate kyll.
Selle torni tulistamise juurde tahaks tòe huvides lisada, et need kindlustused olid ehitatud arvestades vàga spetsiifilisi olusid. Niipea kui need muutusid, kaotas kindlustus oma tàhtsuse. Vòi nagu Mòmmi ytleks: oli jàlle yks kivist jurakas, ma enam ei suuda…
Nyyd hakkab reis làbi saama. Tàna kui te seda loete, liigume me juba lennujaama. Ja siis koju. Kuhu jòuame òòsel ja hommikul vàga vara hakkame Ojaveerde sòitma. Ja siis juba kohtumegi. Ega me homme enam ei kirjuta. Aga paha on, et teie pole meile enam ammu midagi kirjutanud. Olete ikka laisad kyll. Aga no kohe oleme kodus. Siis rààgime. No nyyd sai kyll pikk jutt. Ilusat pàeva!