Oskar ja Leena-Mai

Panen siis puslest pilte. See oli mul kõige ilusam ja väga hea oli panna ka. Kuigi roheline osa seal üleval võttis ikka aega. Panen terve epopöa üles ja päris pildi ka. Kolmandal pildil on näha, et saab servast kinni võtta ja üles tõsta ilma, et katki läheks.

Mulle üldse väga meeldib selline rustikaalne stiil. Mul on enamik puslesid sellised olnud. No üks vana kaart oli ka. Nüüd hakkasin panema üht mägede pilti. Küllalt ilus, aga mitte mu lemmik. Aga see on ka viimane, mis ma kokku olen ahnitsend. Nüüd ei teagi, mis saab. Ah. Suvi vist saab. Kes siis suvel puslesid paneb.
 

Meie maja poisid käisid eile kinos Jack Sparrowd vaatamas. Meie Leenaga olime kodus ja mängisime äraarvamismängu. See käib nii, et üks ütleb sõna ja siis ütleb teine jne. Muid reegleid ei ole. Ütlemata tore mäng. Proovige. Kohe tekivad seosed sõnade vahel ja igaüks mängib vastavalt oma võimetele ja lõbus on kõigil võrdselt ja keegi ei saa eksida.

No aga õhtu lõpp läks iseenesestmõistetavalt Jack Sparrow tähe all. Meile toodi kinokommi ja me kuulasime kuidas issis ja Oskar kinos käisid. Ja mida nägid. Või mida taipasid. Oskar rääkis hommikul edasi. Ikka väga põnev oli olnud. Juba on lubaduski võetud (mult), et kui plaat tuleb, siis plaadi ostame. Usun, et praegu lasteaias räägib Oskar seda juttu edasi - et kuidas ikka Jonny Depp oli surmariigis ja lahingutest ja kombitsatest jne.

Leena terve ja lasteaias.

Lasteaiast koju tulles avastas Oskar, et kuusekasvud sünnivad juba süüa.

Meil olude sunnil, et haigused jm, viimastel päevadel tulnud jutuks looduravimised. Igal eestlasel kodus on vähemalt kolme sorti raviteed. Aga kuidas mujal maailmas inimesed end ise aitavad ei tea. On usutav, et nt Balkanil ja mujal Ida-Euroopas ka taimi tarvitatakse, aga veel kusagil Euroopas? M arvas, et äkki Baskimaal või kusagil šotimaal? Ei tea. Ja kuidas ja mida nad tarvitavad? Oleks küll huvitav teada. Äkki keegi teab?

Eks enamik taimeteid on mu meelest lihtsalt hea soe jook, aga on ka erandeid. No mõni tee ikka väga tõhus. Nt leesikas või põdrasammal. Samuti ei saa kahelda teelehtede ja kuusevaigu “jõus” ja muidugi kes poleks kapsalehte kasutanud. Tõhusus kontrollitud.

Apteegis palju sellist kaupa, raamatupoes palju selliseid raamatuid.

Meil kodus on pidevalt ravimina tarvitusel:
Mesi
Kummel
Põdrasammal
Männikasvud
Piparmünt
Küüslauk
Ingver (see on uuel ajal lisandunud)

Igaksjuhuks on kapis veel:
Paiselehed
Sinepipulber (ei tea, kas käib siia alla. Vist käib)
Viin (no viin, vist ei käi siia)

Lapsena panime raudrohumahla, kui verd jooksis. Ei mäleta, kas aitas ka. Eks see veri jäi ikka ise ju ka seisma. Kunagi ema pakkus meile kevadel nõgeseteed. Ma ei tea, kas sel oli mõju. Ju oli. Igaljuhul mäletan, et nõgesetee on üks neist asjust, millega tuleb piiri pidada. Nagu ka leesikas. Mulle jubedalt maitseb leesikatee, aga lugesin kunagi, et rase seda üldse juua ei tohi ja läksin üle pohlatee peale. Mitte, et ma rase oleks, aga järeldasin lihtsalt, et kui on kellelegi keelatud, siis ei tasu liialdada. Pohlatee pole küll nii hea, aga no peaaegu. Joon seda külmalt. Nüüd pole ammu teinud. Praegu selle jutuga tuli isu peale. Mul pohlalehti kodus veel on.

Pärnaõied pole minu rohi.

Aga tegelikult on palav. Nii palav oli päeval, et hingatagi raske. Väljas oli ilma päikseta 28*. No onju palav. Väga varajane kuumalaine. Õhtuks läks mõnusalt jahedaks. Praegu hakkas müristama. Aga vihma meil veel ei saja.

Leena vist natuke veel köhib.

Tegelikult tahtsin lisada, et mulle meeldib soe ilm.

Läksin lasteaeda, Oskar kiikus. Hüüdis mulle juba aia taha, et ta tegi kiikumise rekordi.

Oskar: Emme tead, ma kiikusin täna kõige kaumem. Kohe kui välja tulin, hakkasin kiikuma ja kiikusin lõpuni välja. Vahepeal tuli uni ja väsimus peale, aga ma võitsin need raskused ja tegin rekordi.

Tõin rühmast prillid ja hakkasime koju tulema. Siis näitas Oskar, et tal on käe peal villid sellest kiikumisest. Ise nii uhke (et varem pole ville olnud). Ja siis ütles, et selg valutab kiikumisest. Kui koju jõudsime, läks ta ennast pesema ja vahetas riideid. Selle käigus selgus, et tal on pepu peal suured villid ja katki ka juba. Sellest kiikumisest!!! Ja jalg ka tagant katki. Nüüd ta lamab, sest istuda ei saa.

Ma ei väsi imestamast.

Mul on vaba nädal. On vaja teha ühtteist. Täna oli viljakas päev. Olin nagu sulamesi kui lastele lasteaeda järele läksin. Rahulolev ja rõõmus. Õhtu kuludes tuli aga tunnistada, et Leena köhib jälle. Esimese hooga mõtlesin (optimistina), et allergia. Andsin rohtu. Midagi. Tegelikult teadsin, et ta KÖHIB. Keda ma petan. Siis mõtlesin, et ah, saadan ikka lasteaeda. Et jah nii vastik ja hoolimatu ema olengi. Siis panin aga jälle põdrasambla keema ja … Ise olen süüdi. Haapsalus oli öösel korra külm. No umbes kella viie paiku. Aga ööbikud laulsid ja nii hästi lõhnas see värske õhk… Ei pannud akent kinni ja sellest vähesest talle piisas. Eks ta alles ju köhis meil siin. Aga ega ma seda küll karta ei osanud. Niipalju siis vabast nädalast ja tegemata töödest.

Sulameest pole midagi järel. Olen kaktus.

On mingi uus jäätis, mida reklaamitakse. Mina ei ole seda näinud. Aga lapsed on ja nad üritavad mulle selgeks teha, mis jäätis see on, et ma seda osta oskaksin. No ei saa aru.

Leena: Üks väike jookseb teisest uksest sinna kus nõiad juba on ja siis öeldakse must jäätis punase sisuga.
Issi kui sa midagi ei karda, siis sa pead ostma endale must jäätis punase sisuga. See on ikka väga äge reklaam. Aga mina ju ka ei hakka kartma, ma olen ju musketär.

Oskar: Jube äge. Aga see ei ole tegelt punane sisu, see on moos lihtsalt. Aga ma ei tea, mis firma see on. Seal ei öeldud. Firmanimi oli kirjutatud, aga ma ei jätnud meelde, sest ma ei arvanud, et see on tähtis.
Aga praegu ma tahaks, et sa loeksid midagi, mis meil on pooleli. Viplalat tahan.

Ma siis lähen. Viplala on hea raamat. Ja jäätist ei oska ma ikka osta.

Kas olete märganud, et piimanõgesed on täiesõies? Meie oleme. Oskar ja tema sõbrad märkavad seda alati. Niipea kui õied ilmuvad, saab laste lemmiktegevuseks õues nõgese magusat mahla imeda. Kõigepealt söövad nad puhtaks lasteaia õue. Ja seda pole vähe. Siis seisavad nad aia taga ja hüüavad võõrastele, et need neile teiselt poolt aeda nõgeseid korjaksid. Mõned korjavad ka. Kui meie lasteaiast koju tuleme, siis on poisid aia taga rivis ja ootavad, et Oskar neile nõgeseid annaks. Oskar korjab ja korjab ja jagab kõigile. Ja koju toob ka peotäie. Minu jutt, et ära tuppa too, see on sodi ja pärast kõik laiali, ei kutsu teda korrale. Ja ime küll, aga täna ei olnudki kõik laiali. Ise viskas tühjad nõgesed minema.

Lennukikandjat käisime ka vaatamas. Aga kuidas siis muidu. Mulle oli pettumus, et ta nii väike on. Ma arvasin, et ikka kujuteldamatult suur. Tegin pilti ka. No eks selle tagumise laevaga võrreldes ikka on kah suur.

Ma panen avalikult kahtluse alla vanasõna: hobustega tuleb, härgadega läheb!

Olen täheldanud, et haigused, mis äkki ja ägedalt algavad, lähevad sama tempoga ka üle. Aga ma sain rohkem kui kaks nädalat tagasi maal külma, sest oli vaja pool paljalt emaga kogu õu läbi jalutada ja kõiki plaane ja taimi imetleda ja kindlasti pidi naerma isa soovituse peale müts pähe panna. Ja täna, nüüd, rohkem kui kahe nädala pärast, tunnen, et olengi haige. Jõudu ei ole. Palavik tuleb ja läheb ja iga liigutus võtab hingeldama. No see on pisut utreeritud. Aga siiski. Helistan homme Marile ja kaeblen. Tunnen, et ignoreerimistaktika enam ei aita. Ja ööseks võtan voodisse kuumakoti. See on ennegi aidanud. Ehk selgi korral. Põdrasambla jaoks ei ole ma vist veel piisavalt haige. Või siiski? Ah teen ka seda toobitäie. Veel jõuab, enne ööd. Tahame ju ometigi nädalavahetuseks Haapsallu sõita.

Tulin just Kolme õe juures üle tänava kui samas seisnud politseiniku raadiosaatja ütles: konvoi on Paksu Margareeta juures.

Keerasin ümber ja oligi. Seisin siis minagi tänava ääres ja vaatasin kuidas keisrinna valge, sinise lindiga kübaraga tuli autost välja ja kuidas teiselt poolt väljus väike naeratav keiser. Nad lehvitasid inimestele ja harvad vaatajad lehvitasid arglikult vastu.

Minu taga küsis üks inimene teiselt: Do you feel better now? Vastus: Yes. Very.

Mina ka naeratasin.

Ei saa jätta meenutamata Jüri Üdi: Jaapan on kaugel, Jaapan on kaugel…

Aga hommikul vaidlesin Oskariga, et kas Jaapan on kuningriik või keisririik. Oskar arvas, et keisril ja kuningal on nii väike vahe, et vabalt võib öelda kuningriik. No mina ka ei tea. Ega ma ka ei osanud seletada, mis see vahe täpselt on. Aga Oskar on patoloogiline vaidleja. Aga sellest mõnel teisel korral.
Oskar: Emme tee juba ruttu süüa ma kõngen näljast.

Mul on kiire.

Leena: Emme näed ma korjasin sulle neid võililli. Need on pärastemadepäevaks.

Lilledest sai pärg ja pärg käis kõigil peas ja närtsis ja lagunes ja lõpetas vaibal. Emarõõmuks oli see ära koristada. Tavaline. Mul on juba vastav mootor sees. Täna nt nägin tänaval maas kamabatooni paberit ja autopiloot käskis selle üles võtta. Sest kamabatoone sööme meie ja neid pabereid maha loobivad meie lapsed. Aga samas parkis üks auto paberi peale ja minust jäi see sinna. Pealegi pole meie lapsed selle tee ääres käinud… Õhtul sõid lapsed Tõmmut.

Täna on Oskar piraat ja Leena on vannis. Homme läheme Haapsallu. Olgu ilm milline tahes. Plaan.

Oskaril on mõõgal üks imepisike julla küljest ära murdunud. Ta käib mulle peale, et ma selle tagasi liimiks. Ma olen proovinud, aga see tuleb jälle ära. Ta ei usu. Ta võttis liimi ja liimib ise. Aga see oli paberiliim. Ma räägin, et see liim ei liimi plastmassi. Ta ei usu. Nüüd võttis ta selle liimi uuesti. Ja ikka ei usu.

Oskar oli hommikul vihane ja solvunud, et ta eile Meistrit ja Margaritat ei näinud. Ma täiesti teadlikult suurema ja tugevama õigusega saatsin ta magama. Ta oli väsinud ja hommikul vaja vara tõusta ja ega ta aru ei saa midagi. Issi oleks neil vaadata lubanud. Isegi Leenal. Lisaks oli mul õhtuks villand nendega jagelemisest. Piinlik, aga tõesti kasutasin ma oma vanema õigusi…, et saada filmi viimast osa rahus vaadata.

Aga film oli kummaline. Huvitav ja kummaline. Ja tegelikult asjata räägin, et te lapsed ei saa midagi aru. Sest ega me vaatasime paljut ise ka nagu lapsed. Huvitav õhustik ja … Ei saanud ju kõigest aru. Kui veel kristlikud printsiibid, aga kuidas see pidi haakuma 30ndate Venemaaga - et kas see kurja positiivne tõlgendus oli seotud kriitigaga või sooviga õigustada end ja teisi… Ja et armastus vabandab ja õigustab ja lunastab… Kas see oli õigustus? Kui, siis kelle õigustus? Ja paljust saime aru üpris erinevalt. Tundus, et vanaaeg peab oleme uue aja mõistmise võtmeks. Jälgi Prokuratorit! Ja paljule see andiski lahenduse, aga siiski ei taibanud ma kõike. Nagu puudu oleks midagi jäänud. Samuti segavad 30ndatele tagantjärele antud hinnangud ja hoiakud. Ei saa ju teada, kuidas paistis Bulgakovile elu 1938. aastal. Ja siis ei tea veel, millise vaatepunkti asjadele lisas režissöör. Ühesõnaga väga segane, aga huvitav lugu.

Nüüd tahaks raamatu ülelugeda. Sest tõsi on see, et ma lugesin seda liiga noorena. Taipamata midagi. Ja nüüd vaatasin, et see variant, mida mina lugesin oli avaldatud kärbetega. Mitte, et ma oleksin ilma kärbeteta palju rohkem aru saanud.

Aga Oskari lohutuseks me lindistasime Bondi. Ja seda hakkame täna vaatama kui korvpallist aega üle jääb. Aga ega vist ei jää. No vaatame siis homme.

Leena: Emme ma võtan pluusi ära, et saaksin paremini süüa.

Metsik nädal ilusa ilmaga toas nelja seina vahel kahe haige lapsega, kes enamasti tunnevad end hästi, kuigi köhivad, hakkab läbi saama. Homme lähevad lapsed lasteaeda. Mul pole teps mitte kahju. Kuigi tuleb tõdeda, et enamik probleeme, mis siin viimasel ajal ajuti välja on löönud, nagu sõnakuulmatus jms, on selle nädalaga peaaegu kadunud. See ei ole esmakordne tõdemus, et probleemid kaovad, kui tekib võimalus-vajadus lastega pikka aega rahulikult koos olla.

Aga tänane päev on küll väsitav olnud. Ja praegu ma põgenesin siia hundiratast tegevate laste seast. Ja kõik loomaaia piirdeaiad, olgu nad betoonist, puidust või võrgust, said meie laste poolt kätega läbi lohistatud.
Oskar: Mul on selline mäng, et kui linnukaka tuleb siis ma hüppan sellest üle.

Tore päev. Kuigi väsitav. Ma väga loodan, et Meistrit ja Margaritat vaatame täna kahekesi. Viimane osa ja ma tahan seda tõesti rahus vaadata. Loodan, et Oskar on nii väsinud, et jääb magama enne kui see algab. Aga selleks pean ma nüüd kohe kiiresti minema ja nad pessu saatma ja voodisse ja uus plaat on neil ka. Seeneperekond jm. Ma ei ole ise kuulanud, aga Oskar istus elie terve pealelõuna oma toas ja kuulas ja kuulas. Eks kuulavad nüüd edasi.

Ma lähen.

Oskar: Emme mul on kahju, et ma ei saa ühte asja. Ma unistan sellest…
Mina: No mis sa tahad?
Oskar: Ei ma ei ütle.
Mina: Ahah. No ära ütle.
Oskar: Emme mul on nii kahju, et ma ei saa…
Mina: Ma ei saa sulle ju anda, kui sa ei ütle.
Oskar: Aga sa pead enne lubama, et sa lubad. Sa pead vanduma.
Mina: Ära pressi välja. Ma ei luba niimoodi midagi.
Oskar: Ma tahan su telefoni.

Telefonimängud avastas Oskar umbes aasta tagasi. Ja siis läksid nad nii hoogu, et mu pinkood kaotas kehtivuse ja pidin helistama ja tegelema mingi pukkoodiga. Ma ei teadnudki sellest enne midagi. Ja siis oli veel salasõna, mille ma umbes aastal 1998. olin telefonifirmale ölenud. Imekombel, vihja abil, tuli see ka meelde. Siiski tundus see nõme lugu ja ma ei lubanud enam lastel oma telefoni puutuda.

Nüüd on Oskar jälle nigu kärbes mu telefoni ümber ma ütlen. Pidevalt mangub. Ma vahel annan ka. Oi kellele kõigile ta on helistanud kui mängimisest aega üle jääb. Sõrmed teavad, mida pea ei tea. Ja sõnumeid saadab ka muidugi. Tühje. Nüüd olen teda pisut õpetanud ka helistamisest hoiduma ja mitte valesid nuppe näppima. Ei mina aru saa, kuidas ta viitsib neid mänge mängida. Ja vahel istub Leena ka kõrval ja elab kaasa.

Oskar: Emme millal ma oma telefoni saan?
Mina: Siis kui sa aru oled saanud, et telefon ei ole ainult mängimiseks.

Lapsed: Emme tule meiega ehitama. Sa pead meiega ehitama. Sinuga koos on nii mõnus ehitada. Kas toome klotsid?
Mina: No tooge pealegi.

Hommikul ehitasime. Aga mitte kaua. Kui mina lähen hasarti, siis tahavad kõik minu klotse ja tahavad ehitada sama uhket torni ja nii see läheb. Ma tõmbun vaikselt eemale. Ilma kahjutundeta.

Lõunaks tegin haigetele pannkooke ja siis käisin lasteaias arenguvestlusel.

Oskari kohta öeldi, et ta oskab kõike, mida koolimineja peab oskama ja suudab paigal püsida, kuulata ja mõelda. Aga ta ei tunne mõõtühikuid. Et kui talt küsiti, millega teda mõõdetakse, ta ütles raamatuga, et raamat pannakse pea peale. No õige ju. Aga ega me tõesti ei ole teda tutvustanud mõõtühikutega.

Leena on ka tubli (nagu me isegi näeme-teame). Hüppab ühel jalal ja teeb kukerpalle (no aga seda juba rohkem kui 3 aastat). Loeb kümneni ja suudab luuletusi õppida. Aga kolmnurga ajab ruuduga segi ja oma aadressi ei tea: me elame lasteaia lähedal. Aga Leena jätab oma riided põrandale vedelema. Kahjuks ei ole see mulle üllatus. Räägin nagu seinaga.

Peale lõunat võtsin endale aega. Lasin lapsed arvutitesse ja lugesin-jõin kohvi hea muusikaga. Et peast mitte päris segi minna siin päevade kaupa haigete laste soove täites. Õnneks haigused ka taandumas.
Oskar (oma haigusest): Ma tunnen, et sõjavägi on juba võidetud, aga kuningas on veel alles.

Leena ka paranemas. Aga terveks neid veel pidada ei saa.

Leena: Oskar loe juba. Sa pidid mulle lugema.
Mina: Ära piina Oskarit. Oskar on haige.
Leena: Ta peab lugema. Mina olen ka haige. Ma tõin Oskarile kõik, mis ta tahab ja nüüd peab tema tegema, mis mina tahan. Paha emme.
Mina: Oskar kas sa lubasid talle lugeda?
Oskar: Ja.
Mina: Mida?
Oskar: SS Relvavabatahtlikud.
Mina ei suuda Leenale lugeda, ta rabeleb ja ei kuula. Ma loen hoopis sulle.

Oskari lektüür on rohkem kui imelik. Kusjuures see pakubki talle huvi. Ta uurib skeeme ja pärast tahab mulle seletada ja esitab küsimusi. Uskumatu.

Leena: Emme tule ruttu siia. Sa pidid mõmmile õmblema. Tuleeeeee!!!!

No ma pean minema.

No küll on tore ärgata selle peale kui haige laps, kes pole kolm päeva midagi söönud, küsib võileiba. Eriti tore on, et ta tahab teha seda ise.
Leena: Emme ma hakkan tegema endale võisaia pasteediga, aga võid ei pane.

Halb on aga see, et Oskari köha on tavaliseks vastikuks Oskari köhaks muutunud. No ravime siis tedagi.
Oskar: See kindlus, mille köha on ehitanud, ei lähe katki.

Vaatasin siin Leenat kui ta haige oli ja palavikuga lamas. Mõtlesin vanade aegade peale kui polnud ravimeid ja haiget last jäigi üle ainul vaadata ja oodata. Jube.

Ilm on aga nii ilus, et enam ilusamaks minna ei saa, sest siis hakkab juba palav. Ja aeg lendab suve poole. On veel hulk tegemisi, mida tahtsin kevadega ära saada, aga suvi tuleb peale. Meil lasteaed tänavu juba 10. juunist kinni. Tavaliselt saab jaanipäevani töiselt suvitada. Ja nüüd nad põevad ja aeg lendab.

Puud akna taga lähevad järjest kirjumaks. Täna jälle koristan. Mis siin ikka teha. Natuke puslet, natuke arvutit, siis lapsed ja koristamine ja toit - nii need päevad kuluvad kui välja ei pääse.