Oskar ja Leena-Mai

Tegin lastele pannkooke. Katsetasin esimest korda ema antud retsepti, mille järgi tehtud kooke olen ise kodus söönud niikaua kui mäletan. See osutus tõesti tõhusaks pannkoogiteoks. Köögis olin umbes 20 min - selle aja jooksul valmis tainas, valmisid koogid ja valmis külmutatud marjadest moos. Ja kooke sai palju, et ülegi jäi. Tavaliselt rähklen pliidi ees suitsu käes pool tundi või rohkem ja koogid lõppevad otsa koos küpsetamise lõpetamisega.

Panen retsepti ka siia üles:

6 muna
0,5 l piima
soola
jahu

Lüüa munavalged eraldi. Kollased ja piim teise kaussi, segada. Lisada jahu, sool. Tainas peab saama paksem kui tavaline koogitainas. No mitte just klimbitainas, aga palju ei puudu ka. Siis vahustada munavalged ja segada hulka. Ongi valmis. Need on siis lusikapannkoogid. Küpsevad kiirelt, on maitsvad ja kuidagi palju saab neid.

Ma tegin 4 munast ja jätkus küll, aga meil oli 3 sööjat. Umbes pool söödi ära.

Leena leiab, et ma olen hiiglama tore ema, et pannkooke tegin. Nojah. See ongi tore, aga ega tegelikult oleme me viimasel ajal päris vastikud vanemad olnud. Ainult üks uudiste vahtimine ja arutamine. Ja lapsed vastavad muidugi samaga. Ei kuula sõna, karjuvad ja jooksevad. Ikka juhtub nii kui pole vahel aega lastega tegeleda. Pean ikka aega ja jõudu leidma. Leena hakkab terveks saama. Nüüd jäi Oskar haigeks. See on alati nii. Õnneks on ilm ka rõve külm, kuigi päike paistab, et välja ei kipu.

Olukord on rahulik, loodetavasti see jääbki nii.

Võrumaal sajab lund.

Täna öö saab vist rahulik olema. Isegi ilm.ee Vabaduseväljaku kaamera on sisse lülitatud. Muidu ikka näitas päeva pilti, nagu ka eile. Nüüd on sees.

Loodame kõige paremat. Kuigi oma toredat, turvalist, rahulikku elu ei saa me vist niipea tagasi.

Linn on nagu sõjas. Käisime poes. Mingid tüübid käsi seotud. Teadagi miks. Viha ja vaenu pole enne sellist kohanud.

Päev läbi pole saanud muud kui uudiseid kammida. Telekas, internett, raadio. ETV on tase omaette. Eriti nõme oli hommiku televisioon - no nagu tavaline päev oleks. Isegi seda ei suutnud nad näidata, mis hommikul linnas toimub, kas saab tööle, kooli. Kust selline ignorantsus. Ikka koolitants ja toit ja taimed.

Isegi söönud pole. Nüüd on küll nälg ja väsimus. Mis siis veel otsustajad-vastutajad tundma peavad? Kõige hullem, et ei saa asja lõppenuks lugeda. Iga liigilisi tüüpe voorib kesklinna poole. Ei teagi, millal see lõppeb.

Leena ka köhib nagu hobune. Ja palavik ei taha alla minna.

Jube päev. Ausalt. Nutt kurgus kogu aeg.

Ei saa jätta ütlemata, et Leena köhib pisut. See on ettemääratud - kui mul on mingi plaan end kusagil hästi tunda, siis ei saa see plaan kindlasti teostuda. No ma ikka loodan, et ta ei jää päris haigeks. Ma lähen homme Tartu ja tahtsin sinna jääda ka ööseks, aga kui Leena jääb haigeks, pean õhtul koju tulema, sest issi ei saa mingil juhul jääda reedel koju. Vot.

Ja ta köhib. Tavaline elu.

Jeerum. Kell pole veel üheksagi, aga mul on tappev uni. Haigutan oma suu paigast ja liigun ainult voodist diivanile ja tagasi. Nüüd laman siin arvuti taga. Tahtsin ikka väärtfilmi vaadata, aga hakkan kahtlema kas silm püsib lahti.

Lapsed ka mürgeldavad. Kuigi hädaldasid siin äsja, et on nii väsinud, aga nüüd on neid jälle uus jõud tabanud.

Leena: Emme Oskar võttis mul kõik sõdurid ära, aga ma tahtsin oma sõjaväge teha. Ma pean tegema. Sa pead temaga kaklema. Palun tule kakle taga.
Mina: Miks sa ise ei kakle?
Leena: Sest ta ikka ei anna. Lepime kokku, et sa kakled. Leppige kokku, et ta annab mulle tagasi.

Käib vahepeal Oskari juures teises toas.
Leena: Oskar, kas sa varastasid need. Ma lähen ütlen emmele.
Emme sa ikka pead kaklema. Sest muidu ma vihastan kui sa ei kakle!
Mina: Kas minu peale vihastad?
Leena: Ja ja Oskari peale ka
Mina: Mis sa siis teed?
Leena: Löön teid korrale.

Oskar (hüüab teisest toast): Mina võtsin enne ja Leena tahab need ära võtta.
Leena: Ma tahan panna nad sinna, kus on loomad. Ma tahan sõduritest kamba teha.

Oskar (mulle): Ja siis paneb Leena rüütlid koos tangiga. No ma proovin talle seletada, et rüütlite ja tankide vahel oli mitusada aastat. Aga ta ei kuula.

Täna käisime Haapsalus. Hakati ahju ehitama. Oli väga väsitav päev.

Aga nüüd lähen uudiseid vaatama ja keelan lastel sõduritega mängida kui nad kokku ei suuda leppida, kes millistega mängib. Ega neil ongi tegelikult une aeg.

Mõmmi aabitsas oli see une jutt: on uni, mul on uni. Mul ka…

Kas te teadsite, et kukerpuu marjades on kaks kord niipalju c vitamiini kui sidrunis? Või nii ma vähemalt kusagilt lugesin.

Umbes kaks aastat tagasi ütles arst, et Oskar võiks süüa kukerpuu marju. Meil suvila ümber mets neid täis. Ja ma muidugi virgalt neid kohe korjama. Jõudsin siis oma kukerpuu marjadega koju ja asusin netist uurima, mis nendega tegama peaks. Hm. Polnd eriti midagi leida. Igal pool kirjutati lihtsalt, et puhas ime ja aitab kõige vastu. Aga kuidas? Kas seemnetega või ilma, kas keeta või mitte? Emale ka helistasin, et ta uuriks oma paljudest ravimtaimede raamatutest, et mis siis ikka teha nendega. Ikka ei saanud vastust küsimustele. Panin nad siis sügavkülma ja vahel (harva) kasutasin siin seal kus haput vaja läks. Järgmisel aastal oli vaja kappi ruumi juurde ja ma võtsin nad välja ja keetsin pisut suure hulga suhkruga, sõelusin ja panin purki, et äkki kasutan kusagil. Ei kasutanud. Vahel nuusutasin ja panin purgi tagasi kinni. Paar korda panin tee sisse. Eile koristasin külmkappi ja tõdesin, et mu “moos” on hukka läinud ja viskasin selle rahuliku südamega minema. Täna aga hakkasin jälle mõtlema kukerpuu peale ja jälle tegin otsinguid netis - ja just nüüd tuleb siit välja hulgaliselt võimalusi neid marju kasutada - ikkagi looduslik barbariss.

Eks ma asun neid jälle sügisel korjama. Näis, mis ma neist teen. Aga likööri kindlasti. Viimasel ajal on mind tabanud soov tegeleda liköörindusega. Saagu siis kukerpuu marjad minu soovi esimeseks ohvriks. Ja jõuluajal joome sel aastal kukerpuumarja likööri. Mõnus. Ikkagi looduslik barbariss.

Ma panen oma puslest ka vol. 2. Te kindlasti tahate näha. Kuigi mul on jõudlus nigel. Aega napib.

***

Meid jälitavad filmid, kus tegutsevad inimesed, kelle pärast on piinavalt piinlik. Eks oma viga. Tuleb ikka kaks korda enne kinno minemist mõelda, et mida vaatad. Täna vaatasime Norra filmi. M. pidi piinlikuse kätte hääbuma. Aga ta on ka üliõrnatundeline. Ta nt seda kontori seriaali ei suutnud iial vaadata. Jooksis iga minuti järel minema ja lõpuks ei tulnudki enam teleka ette. Aga ise vaataks ka mõnd ilustat filmi normaalsetest inimestest.

Pärast filmi kohvikus oli aga tore ja polnd piinlik. Ainult suitsuhais jäi riietele juurde. Väga lõõgastav õhtu.

No täna ma lihtsalt pean kirjutama madudest. Lasteaias käis täna madudega mees nimega Toomas. Tekitas tohutut elevust ja rõõmu ja juttu terveks õhtuks. Oskar isegi roomas ja näitas kuidas vesinastik tegi ja kui onu teda puutus, kuidas ta siis õhku hüppas ja “punuma pistis”.

Veel oli seal liivamadu ja piimamadu, kes ei olegi valge vaid hoopis oraži musta kirju. Oli olnud kuus madu ja kaks sisalikku ja varaan. Ja puutuda said lapsed piimamadu. Vesinastikut ei soovitatud puutuda “ta ütles: mina teie asemel ei puutuks teda, sest ta on kartlik”. Üks tüdruk oli natuke kartnud ka.

Lõpetuseks leidis Leena, et nüüd oleks tore kui “lõvionu” tuleks oma lõvidega ka lasteaeda.

Ega see mulle vist küll eriti tore ei tunduks. Õnneks pole meil selliseid lõvionusid. Vist.

***

Täna vaatasime Urmas E. Liivi dokfilmi telekast. No küll oli jube. Nii lihtsustatud maailmapilti ei ole olemas. Ääremaa või mitte? Eriti pisike on mõnuleda ENSV positsiooni üle NLs. Ükskõik kui keskel, oli tollane õhustik sumbunud ja perspektiivitu. Mulle meeldib hoopis tunne, et mu elu sõltub minust endast ja ma elan seda nagu mulle meeldib. Seda võimalust ei andnud ükski uus Mustamäe korter ega liuatäis sülti. Aga Lagle Parek mulle meeldib. Olen ise ka temaga korduvalt kokku puutunud. Tark inimene.

Meil tuleb lasteaias emadepäeva pidu, teatavasti. No küll on segadust selle ümber. Meie lapsed pole iial rahul nende rollidega, mis neile anda tahetakse. Oskar ütleb, et tema rolli ei võta, kui ta ei tea, mida etendus endast kujutab. No aga hiljem on kõik rollid ju ära antud. Tal ei ole sellest muidugi midagi. Ta nagunii ütleb kõigile nende sõnu ette ja laulab esimeses reas kõige hoogsamalt.

Leena tahab aga igas etenduses hobune olla ja tuleb juba koju ja räägib, et neil tuleb lasteaias etendus ja tema on hobune.
Leena: Sa pead mulle hobuse kostüümi tegema. Nii tore.

Aga järgmisel päeval tuleb ta koju ja räägib, et kasvataja arvas, et ta ei saa hobune olla.
Leena: Aga siis ma mõtlesin, et ma olen koer. Jah ja ma olen Kusti. Sa teed mulle Kusti kostüümi.

Mina ohkan kergendatult ja mõtlen, et koera kostüümi on ikka lihtsam teha kui hobuse.

Kui järgmisel päeval hoovis kasvatajat näen, ütleb kasvataja, et Leena on jänes ja Oskar on kloun. Vat siis.

Ja siis algab jutt - Oskar räägib, et tema ei ole kloun ja ärgu ma tehku talle mingit klouni kostüümi. Et tema seda kindlasti, mitte mingil juhul, selga ei pane. Kusjuures ta räägib alati nii, aga kui pidu käes, siis enamasti paneb kostüümi heal meelel selga. Ohkan ja mõtlen, et ostan kusagilt klouni mütsi ja muud ei tee.

Ja Leena räägib, et tema ei ole jänes. Ma näitan talle ilusat beeži riiet, et sellest võiks jänku kleidi teha ja saba ja karvased ääred panna. Saba talle meeldib, aga kõrvad ajavad naeru peale.

Olen lõpuks mõlemad lapsed saanud enamvähem nõusse, et olgu peale ma siis olen kloun ja appi ma ei tea kas ma olen jänes (aga see on juba peaaegu nõusolek).

Järgmisel päeval näen jälle kasvatajat, kes ütleb, et nad ikka ei tee seda etendust…

Ma ei tea kas teised lapsed ka nii hullusti valivad? Jõulupeol oli üks poiss lepatriinu. No nii armas. Aga Oskar ei oleks iiiiial nõustunud lepatriinuks hakkama. Tal oli raske valida. Aga ta valis hundi ja tiigri vahel - muu ei tulnud kõneallagi, kui oli selgunud, et ma krokodilliks teda ei tee.

Täna on väga vastik ilm. Vihma sajab ja külm on.

Me ikka loeme mõnikord raamatuid arvutisse ja pärast paneme plaatide peale - et neid saaks ilma minu abita sada korda üle kuulata. Täna alustasime Viplala 2. osa. Leena üldiselt ei taha kuulata, sest talle meeldivad teistsugused raamatud. Nii ka täna. Ta on meiega kokku leppinud, et kui mina Oskarile loen, siis võib tema ringi kõndida. Täna mängis ta teises toas issiga. Neil on tore suure looma mäng. Sõrmed kõnnivad mööda mängukaaslast: tuleb suur loom, vaatab, kesse siin on - ja siis tehakse kõdi.

Mina lugesin esimese peatüki ära ja aeg sai otsa ja ma läksin uudiseid vaatama. Oskar hakkas edasi lugema. Ja luges nii umbes pool teisest peatükist. Siis saabus Leena ja nad hakkasid kaklema, kes saab arvutist Oskari loetud juttu kuulata. Venitasid siis mõlemile kõrvaklapid pähe - ja nüüd näis see Leenat vägagi huvitavat. Lapsed on imelikud (ei väsi ma tõdemast).

Täna oli suviselt soe. Aga ikka nad ähvardavad veel lörtsiga. Ma olen kannatlik. Küll tuleb see suvi.

Tahan seda Chavesi filmi täna vaadata. Nüüd ei saa aru, millal see algab. Keegi muudkui räägib telekas. Lastetoast aga ei kosta enam mööbli kolksatusi. Leena jäi vist magama. Äkki isegi Oskar. Tore oleks. Oskar ei saa jälle hommikuti üles, sest ta ei suuda õhtul uinuda. Ta on omandanud meisterlikult oskuse õhtul suurde tuppa teleka ette “imbuda”. Ta ootab kui Leena magama jääb, siis läheb kempsu ja siis seisab seal nurga peal ja küsib, mida te vaatate? Ja mõne aja pärast istub ta diivanil ja varsti esitab küsimusi ja lõppeb kõik sellega, et me loeme talle teksti ja seletame üksteise võidu.

Oih, aga film vist hakkaski.

Kuulasin siin koristamise taustaks hulga saateid raadio arhiivist. Sofia Joonsi intervjuust jäi kummitama lause: vanemad pakuvad lapsele etendust “lapsepõlv ja kodu”. Eriti tore on muidugi näitlejate innukus, pühendumine ja väsimatus.

Meie etendus toimus täna Leesil - surnuaias ja mereääres. Muusikaliseks interludiumiks laste poolt esitatud absurdihuumor autos.

Leena (laul):
Mu vanemad on toredad,
sest nad ei suureee ääraa.
Nad ei sure ääraa,
sest vaatavad musketääääreee.

Oskar laulis eriüksuslastest. See oli aga nii keeruline, et taasesituseni ma ei küüni.

Mul on uus-vana hobi. Käsitööst hakkan kaugenema. See viimane suvepluus jääb vist pooleli. Ilus küll, aga lõng peenike ja vääääga tüütu kududa. Pöördusin jälle puzzlede juurde tagasi.

***

***

Aga nüüd algab Meister ja Margarita. Suurepärane lõpetus nädalale.

On laupäeva hommik. Ilus hommik. Täna on ilm ka soojem. Meil on kõik koristatud. Isegi aknad pestud. Ja päike näitab täna, et päris hästi pestud. Köögis eile õhtul nägin juba uusi käte jälgi - et siis köögi akende puhtus püsis no tundi kaks.

Ma kohe mitu päeva koristasin. Ühest küljest olen kõrini, teisest küljest on hea küll olla puhtas toas, aga kolmandast küljest - mõtlesin, et muudan end ja põhilised valupunktid kirjutan siia üles. Siiski kui tõele au anda, ei usu ma et end kuigivõrd muuta suudaksin. Aga jään unistama, et minu järeltulevad inimesed on algusest peale targemad. Mõned nõuanded siis…

Meelespea tulevastele põlvedele

• Ärge ostke raamatuid, kui on olemas raamatukogud, sest raamatud koguvad kõige hullemini tolmu.
• Visake rahuliku südamega minema kõik, mille olemasolu te olite unustanud.
• Külmkappi ei ole vaja jätta midagi mõttega, et küll pärast ära süüakse. Ei sööda! See läheb hukka ja siis ei ole seda parem ära visata.
• Ma võin ju soovitada ka panna asjad kohe oma kohale tagasi pärast kasutamist (kuigi ei kujuta ette kuidas see praktikas välja näeb).
• Ärge võtke tuttavate käest vastu erinevaid buklette jm, sest te ei vaata neid kodus kunagi. Need jäävad riiuli äärele tolmu koguma.
• Karbid. Ei ole vaja alles hoida kõiki. Kõige paremad karbid on pealt avatavad, kaan karbi küljes kinni. Teised võib rahulikult ära visata, eriti kui neid ei anna hoida üksteise sees. Uskuge neid „õigeid“ tekib piisavalt.
• Ja neid vanu Newsweeke ei loe te kindlasti hiljem korralikult üle. Las nad lähevad siis juba kohe vanapaberisse.
• !!! Kui raha on üle, siis reisige, aga ärge ostke asju, sest reisimine on pea ainus rahakulutamise viis, mis tolmu ei kogu ja hukka ei lähe.

See viimane oli kõige tähtsam. Tegelikult sellest võikski alustada ja lõpetada. Siis poleks muud vajagi. Aga võibolla teistele polegi muud vaja. Mulle on. Eks ma tulen seda siia ise üle lugema. Et meelde jääks. Õnneks ei kaldu ma vähemalt ostma kokku kasutuid asju, et odavalt saab. Aga mulle tekib asju ilma neid kokku ostmata - jätan alles, et ei tea kus võib vaja minna. Üksikud asjad on tegelikult hiljem ära kulunud. Aga rõõm sellisest “ristkasutusest” on muidugi tohutu.

Nüüd on meil lapsed terved, aga issi on haigeks jäänud. No on ikka küll.

On laupäeva hommik. Ilus hommik. Just praegu valasid lapsed oma toas legokarbi maha. Ja TOLM langeb, langeb. Elu.

Nüüd on Leena haige. Öösel köhis hullusti ja kondas seetõttu mööda korterit. Tuli meie voodisse ja läks jälle ära ja tuli jälle. Nuttis ka vahepeal. Elu on näidanud, et köha segab und ühe öö. Täna peaks parem öö tulema. Õnneks ta tunneb end hästi ja ootab Oskarit koju. Oskar läks pooleks päevaks lasteaeda. Et ei peaks siis toas niipalju istuma.

Aga põdrasamblateed Leena ei joo enam. Ta ju jõi ja kiitis siiani. Nüüd ütleb, et see on vastik. Kes seda talle õpetas? No muidugi Oskar. Oskar alati vingub seda juues ja nüüd Leena ka. Oskari järgi ei söö Leena ka porgandit jm. Vanasti oli nii, et kui me maale läksime pani vanaema kohe porgandid keema ja Leena sõi neid tohututes kogustes. Nüüd nokib supistki välja.

Leena: Ma joon su teed siis, kui sa lubad mind arvutisse kohe kui ma tee ära joon.

No minu meelest on see puhas välja pressimine. Ja mina olen ohver. Oleks, et ta ise mulle antud lubadusi ka peaks. Tavaliselt on nii:
Mina: Kell on palju, ära vala neid mänguasju maha.
Leena: Ma ise koristan pärast kõik ära.

Pärast..
Leena: Ma ei viitsi koristada.
Mina: Sa lubasid!
Leena: UUUUUUU, ÄÄÄÄÄÄÄ, isssssssssiiiiiiiiiiiiiiiii!

Ahaa, juba ta ongi kohal. Tee joodud.
Leena: No kõik on juba ära joodud. Kas ma nüüd saan arvutisse. Kõik, hästi kõik. Kas ma saan juba. Ütleb juba.

No näed. Aga mina lähen ja koristan edasi.

Kas moestläinud ülikonnad visatakse minema?

Oskar: Ma nägin unes, et Jumal küsis Templirüütlite käest, mis rist see teil selline on? Aga ma ei kuulnud, mis nad vastasid.

Täna on selline tujutu kevade-ootamise päev. Esimene elevus on möödas ja nüüd on vaja kannatust - tuleb millal tuleb ega ta tulemata ei jää. Eks Oskari köha lisab ka pisut tujutust. Kuigi täna on tal parem ja ta läheb neljapäeval lasteaeda ja mina tööle. Homme läheme Leenaga Haapsallu, meil on seal mõned toimetused. Oskar tahab ka. Issi arvab, et vaatame hommikul. Aga kui ta vette kukub? Ah. No vaatame pealegi hommikul.

Täna koristasin kappe terve päeva. Oh ei, ei ma ei saanud kõiki ära. Leena kapid ja enda ja nö kõigi kapid sain. Issi koristab omad ise (ja need on meil ainsad, mis korras on), Oskari omad jäävad edasiseks.

Ma leidsin terve hunniku riideid, mida ma isegi ei mäletanud enam. Osad viskasin minema osad võtan uuesti kasutusse. Me oleme siin kodus juba viis aastat elanud. See on minu iseseisva elu kõige kauem püsinud kodu (no see ei ole eesti keel, mida ma kasutan). Sestap polegi vaja imestada, et ühtteist peaks remontima ja parandama ja välja vahetama. Täna just avaldasin pahameelt, et diivanid tänapäeval ei kesta. Mulle ei meeldi mööblit vahetada. Eks see raha tuleb läheb nagunii, aga meil on viies korrus, vana pole kusagile panna (ma pole asjade ära viskaja) ja pood on stresside stress. Kui plussid miinused kokku lüüa, siis tõdeme, et las olla pealegi vana. Oh.

Endalegi üllatuseks olen täielik rutiini-inimene. See diivan on kulunud just seetõttu, et ma istun alati ühes kohas. Kohtasin kord Saksamaal vana meest, kellel oli vaip ühest kohast kulunud, sest ta hoidis seal jalgu kui istus ja kirjutuslaual oli lohk kohas, kuhu ta toetas, kui tahtis püsti tõusta. Tollal ma imestasin selle üle. Nüüd enam ei imesta. No miks ma peaksin mööda diivanit edasi-tagasi istuma, kui lamp jm kõik ühes kohas paigas? Võibolla peaks toa ümber tõstma, siis ehk hakkaks kusagil teises diivani sektoris istuma? Või peaks hoopis ära kolima… Samas ega elu vist ikka ei käi nii, et ajan toa sassi ja kolin ära? Ah. Mõtlen, mis ma mõtlen lõpuks koristan ikka kõik ära ja elu läheb edasi. Ma tean jah, et elu on ammu alanud, et ei alga homme (nagu keegi kuskil hästi ütles). See ei ole kurb tõdemus, aga vahel oleks tore alustada jälle uues kodus kus seinad on sodimata ja mööbel kah uus. See on siin nüüd tõesti väikekodanlik kiun. Omalgi tuleb naer peale. Õnneks on varsti suvi, mis teeb kõik sellised arutlused tühjaks. Ära kolima nüüd kohe ikka ei hakka. Võibolla järgmisel aastal. Või ülejärgmisel.

Hirmsasti ootan sooja kevadise vihma lõhna. Muid muresid tegelikult ei ole.

***

Leena: Emme ma tahan blogida, ma räägin oma lasteaia päevast.
Läksime hommikul lasteaeda. Olin natuke. Käisime lastega õues, siis ma sõin kartuliputru ja siis emme tuli mulle järgi ja siis läksime koju ja siis sõime, siis mängisime, siis vaatasime multikaid, siis issi tuli koju ja siis ma ei oskagi enam midagi rääkida. Meie päev lõppebki nüüd ära.
Homsest räägin ka. Homme meie lähme kuuti, aga Oskarit ei võta kaasa, sest ta jäi haigeks. Rohkem ei tea kuidas edasi rääkida. Ning homme on neljapäev. No nüüd ma küll ei tea kuidas edasi käis.

Olen arvutis. Leena tuleb.
Leena: Kas sa läksid mängukoopasse?
Mina: Ei, ma ei käi seal kunagi.
Leena: Aga tead seal on bäibe mängud ka. Sa võid minna. Aga ma ei tea kas need tulevad. Meie läheme alati seiklusmängudesse. Oskar ütleb, et bäibe mängud ei tule.
Oskar: Ja viiruseid sa ei pea kartma. Ma olen seal mängukoopas küll viirusi näinud, aga need ei ole mulle midagi teinud.

Vot siis. Aga ega ma vist ikka ei lähe. Tühja neist “bäibe mängudest”.

Pühad läbi. Ilm oli küll uskumatu. Minutitega vaheldus päike lumesajuga ja rahega. Ja külm oli. Lapsed olid siiski päevade kaupa õues ja Oskaril õnnestus isegi väike köha saada. Jänesed käisid ikka ja tõid metsaäärde mune. Kuigi Meeri teab, et jäneseid ei ole, tundusid nad siiski uskuvat, et tõesti jänesed toovad. No ma ei tea. Aga ega nad minu käest ei küsi ka, sest nad isegi ei kahtle. Aga Meeri kahtleb. Ta küsis isegi, et kas tähe kukkumise ajal soovimine on ka vale. Kuidas võtta. Ikka raske see seletamine.

Täna oleme kodus. Leena küll tahtis lasteaeda minna, aga mõtles lõpuks ümber. Koristan. Oskar joob põdrasamlateed.
Oskar: Emme palun tule vaata kui palju ma olen juba ära joonud. Ma olen edusamme teinud.
Mina: Joo ära see tee, siis annan mõru peale kommi.
Oskar: See on nii vastik. Ma võtan kolm lonksu.
Mina: No seal ainult üks lonks ongi veel.
Oskar: Nüüd on sipakene veel. Üäk. Väike tilk jäi, aga seda ma ära ei rüüpa, kindlasti.
Mina: No las olla.
Oskar: Õnnestus.