Oskar ja Leena-Mai

Leena: Emme kas sa olid siis ka tüdruk kui sa laps olid?
Mina: Jah olin küll.
Leena: Ja siis sa kasvasid suureks ja olid ka tüdruk ja kui mina su kõhtu tulin olin ka kohe tüdruk ja siis olin tüdruk kui ma väike olin ja nüüd kui ma olen suur, olen ikka tüdruk. Aga kas issi ja Oskar olid väiksena poisid?
Mina: Jah.
Leena: Ja siis nad kasvasid suureks ja on ikka poisid…

Täna käisid meie maja poisid ja tüdrukud Mari juures. Grillisime (ma armastan ülekõige ürtidega grillitud zuccinit ja liha muidugi ka) ja ma isegi aitasin Marit aiatöödes. Üldiselt olen ma laisk. Mulle meeldib teha midagi erilist, enneolematut - no meeldib nt rajada eksklusiivseid peenraid enneolematutesse kohtadesse. See käivitab fantaasia ja ma elan oma vaimus selle töö juures päevi. Aga tublit korralikku, järjekindlat aiapidajat ei saaks minust vist iial (kuigi - eks iial ära ütle iial). Mari on küll tubli. Ta ei ole kärsitu ja ei muutu närviliseks, kui kõik tööd ühe suvega tehtud ei saa, ei tüdi, ei löö käega. Ta muudkui teeb vaikselt. Ja kõik saab järjest parem. Huvitav küll. Minu väike õde, kes tavaliselt kõige parema meelega lihtsalt magas. Ma imestasin ikka tema võimet magada päeval tundide kaupa ja öösel siis jälle. Ja nüüd ma lähen tema juurde lõuna ajal ja ta on juba tohutu suure maaala ära koristanud ja ära riisunud ja muudkui töötab ja töötab. Ma ei suutnud täna isegi koristada - “sest me läheme ju lõunast Mari juurde, millal ma koristan”. Nüüd õhtul koristasin ja homme ka.

Tegelikult olen ma mõnuga korteriinimene. Käin suvilas oma ehitajakirge ja eksperimenteerimise vajadusi rahuldamas. Meie suvila on hästi üksildases paigas. Ja see on hea, siis ei ole karjuvat vastuolu ümbruskonnaga. Metsa sisse sobib natuke teistmoodi elamine ka.

Tahtsime kinno minna Mr. Beani vaatama, aga nüüd sattusid Oskar ja issi Robin Hoodi filmi vaatama ja kino jääb teiseks õhtuks. Leena magab juba. Täna siis rahulik laupäeva õhtu mangomahla ja kudumisega.

Ma olen täna isegi päikest saanud. Oli tore päev.

Vaatame Leenaga Kolme musketäri filmi plaadiümbrist.
Leena: Näed emme ma tahan see D´Artagnan olla.
Mina: Aga sa oled ju tüdruk.
Leena: Hm. Aga ma ei taha ju Constance olla, sest ta ju sureb ära. Aga äkki ta saab terveks surmast?
Mina: Ei saa. Surmast ikka terveks ei saa.
Leena: Ja Mileedi on ju kõige paham ja kuninganna mulle ka ei meeldi… Aga vaata Aramis on ju täpselt nagu tüdruk, ma võin siis Aramis olla.
Mina: No ole.
Leena: Ah ei. D´Artagnan on ikka nii tore mees. Ma olen ikka D´Artagnan.

Oskaril on uus komme - ta magab põrandal. Ta ütleb, et alguses on kõva, aga siis teeb nahk põranda soojaks ja enam ei ole kõva. Ta ütleb, et siis tulevad talle ainult ilusad mõtted ja uni tuleb ruttu. Ma ikka tõstan teda õhtul voodisse, kui ta magama on jäänud, aga hommikul leian ta jälle maast. Olen nõutu.

Täna tulime meie Leenaga koju mööda teed, aga Oskar jooksis mööda hoove. Ta leidis maast lille. Ilusa punase ja täitsa terve.

Oskar: Näed ma leidsin lille, keegi oli selle maha visanud.
Mina: Väga ilus.
Oskar: Kas paneme vaasi?
Mina: Ma arvan küll.
Oskar: Aga ma võtsin selle maast?
Mina: ?
Oskar: Aga kuidas ma pean aru saama, mida tohib maast võtta ja mis on sodi?

Ega ei tea tõesti. Ma kaklen pidevalt temaga selle pärast, et ta sodi maast ei võtaks ja veel enam - koju ei veaks. Sellest hoolimata leian esikust sageli roostes naelu ja muud sodi. Üks kord oli ka üks lõike tera ja mingid metallist roostetanud E tähed - need tundusid talle muidugi eriti lahedad. Nüüd siis lill. Aga kommi ma ju ei luba maast suhu pista. Oeh. See linnaelu on lihtsalt keeruline ja räpane. Ma olen maalt.

Ilm on ikka ilus. Kalendrisse vaadates ei saa üle veel-ühe-külma ootusest.

Lapsed on nüüd Leiutajateküla Lotte vaimustuses. Kõige rohkem meeldib neile lause: Kes muneda ei oska, on meie arvates loll. See lause on käibele tulnud ja annab nagu õigustuse öelda LOLL. Ah, las ütlevad. Küll jälle järgi jätavad.

´

Oskar: Meil oli lasteaias teater täna.
Leena: Ja ja meil oli punamütsike.
Oskar: Meie rühma tüdrukud tegid etendust ja poisid  ehitasid lava.
Leena: Aga tegelikult ei tule neeger hunti katki lõikama, aga meil tuli.
Oskar: Ja hundiks oli ahv.
Leena: Nii naljakas oli.
Oskar: Väga tore oli. Ja piletiks oli küpsis. Keron sai küpsised taldriku peale ja…
Leena: … ja me sõime nad lõunaks ära.

Mina: No kuidas uus kasvataja oli?
Leena: Tore, aga ta ei luba söögiajal rääkida.
Oskar: Väga tore, ainult üks halb asi on tal.
Mina: No mis?
Oskar: Ta käseb enne õue minekut pissil ära käia. Aga väike lohutus on see, et ta tuleb ainult ühe päeva nädalas.

Jah meil on jälle uus kasvataja. Ma ei mäletagi enam kõiki. Vaatasime üks päev pilte ja seal oli mitu kasvatajat, keda ma enam ei mäletanud. Esimesed kaks aastat oli meil kõik super hästi, aga möödunud sügisest hakkasid kasvatajad vahetuma ja see kestab siiani. Eriti nõme, et tuleval aastal on see kooliminejate rühm ja ega ikka õiget õppetööd ei toimu kui koguaeg on uus kasvataja.
Täna töölt tulles just mõtlesin, et tahaks vinguda, aga midagi ei osanud välja mõelda. Nüüd siis vingusin kasvatajate üle. Muus osas on ikka väga hea elu. Ilm ja töö ja lapsed ja… Kõik sobib. Aga eks õhtuks väsitab ära ka ilus päev.

Lapsed arvasid, et homme võiks Haapsallu sõita - no mind ei pea selleks muidugi keelitama. Sõidame siis sealsetki kevadet üle vaatama. Eriti et nädalavahetuseks lubas koledat ilma. Kasutame praegust.

Ma pakun, et üks laps kahest kukub tiiki. Oskar on alati kukkunud. Leena harvem. Näis kuidas homme. Igal juhul peab riideid rohkem kaasa võtma.

***

Valitsuse moodustamine hakkab lõpule jõudma. Läbirääkimiste alguses oli mulje positiivne - et nagu päris korralikus ühiskonnas juba elaks. Aga lõpp vajus totaalselt ära. Ma olen isegi pettunud. Ei teagi miks. Oleks ju võinud eeldada. Aga algus pettis ära - et tõesti tahetakse kõige paremat. Nüüd pannakse aga tõenäoliselt mitme posti otsa inimesed, kes sinna kuidagi ei passi. Kõige ebameeldivam on, et see näikse olema eesmärk. Oh, ah. Lähen parem süüa tegema. Vembu-Tembu lõppeb ära ja siis hüüavad mõlemad lapsed nagu Mõhk ja Tölpa - SÜÜA!!!

Meil käib akna taga kase otsas üks vana vares. Vaatame, kuidas ta seal okste vahel lesib.
Mina: Näe jälle see vares.
Leena: Aga kus ta lapsed on?
Mina: Ma ei tea. Kas peavad olema?
Leena: Ja muidugi. Sest siis saavad varese lapsed süüa. Nad ei saa ju üksi olla, kuna ema peab neid jälgima. Peab ju ema lapsi jälgima kui nad söövad?

Peab vist tõesti. Siis on hea rääkida päevast ja ei tule pähe nii palju lollusi. Hommikusöögist ei tuleks ilma jälgimata midagi välja, sest Oskar jääks kohe magama nagu unihiir. Õhtul ta vähkreb ja mängib veel pimedaski, aga hommikul ei saa üles. Hull mõelda, et kooli minnakse kella kaheksaks. Mis kell me siis ärkama peaksime? Uhh. Siiski on märtsis see ärkamine ikka juba normaalne. No kella keeramine annab tagasilöögi. Aga november ja detsember on hommiku saabumine ikka vaev. Mul oli keskkoolis veel nn eeltund, mis algas 7.15. Uskumatult jube tundub tagantjärele, aga siis ei pääsend kuhugi - tuli minna 6.15 bussile (oli vist?). Einoh. Praegu ärkame kell 8. No elu on ikka paremaks läinud.

Täna tõdesime, et kui Oskar läheb kooli, siis saab reisida ainult koolivaheajal, isegi kui lapsi kaasa ei võta - nad ei saa ju üksi koju jääda, aga vanaema ja vanaisa juurde saavad nad minna ainult vaheajal. Nüüd on segadus suur - reisiplaanid tuleb ümber teha. Kõiki plaanitud pikki reise ei saa ju suvele paigutada. Mõnda kohta ei saa suvel juba kuuma tõttu. Ka ei jõua kõiki enne Oskari kooli minemist ära teha ja… Aga ma tean kedagi, kes neid plaane heal meelel uuesti tegema hakkab.

Jah. Oskaril on järgmine talv viimane vaba talv enne pensioni. Nii see elu läheb.

Täna puhus tuuuuuul…

Täna on tõeliselt ilus päev. Ilusam enam olla ei saa. Väljas on nii soe, et jalutades võtsid lapsed isegi joped ja mütsid ära ja külm ei hakanudki. Isegi Tallinnas ei puhu külm tuul.

Ja etendus oli nauditav. Mulle meeldivad sellised etendused, kus lapsi ei alahinnata, ei pakuta üksnes lamedat kisa ja tagaajamist. Ja kus ka vanematel on huvitav. Tõeliselt intelligentne tükk, aga mis muud Mati Undilt oodatagi. Ja lastele meeldis ka väga. Oskar ütles, et soga küll, aga ikka väga huvitav ja lahe. Palju tantsu ja laulu ja naeru ja mõtisklusi. Noori näitlejaid tasub vaadata. Neil on kohe isu mängida. Nüüd olen rõõmus, et Nukuteatrisse piletit ei saanud. Seal olen tihti kannatamatult kella vaadanud, et millal juba lõpeb.
Leena: Kui päris hobune oleks teatris kaasas olnud, ta oleks küll öelnud ohoo, ilust etendus.

Pärast läksime jalutama. Tegime Toompeal mitu tiiru. Käisime läbi kõik platvormid ja tänavasopid, kuhu jalad viisid. Nii ongi mõnus jalutada - tänavad juhivad. Leena istus läbi kõik betoonist linnud - ma latsutan.
Sõime Krahlis, nagu ikka pool toru tuunikalaga. Issi võttis supi ka ja mina köögiviljad. Ise teen paremaid. Mängisime sõnade mängu ja rääkisime etendusest. Arutasime, et kuidas see surm siis ikka ööbiku ilusa laulu pärast minema läks ja keiser ellu jäi. Oskar leidis, et mitte ilu ei päästa, vaid suitsuandur päästab elusid. Vot. Meil ei ole veel suitsuandurit. Peaks muretsema. Vähemalt suvilasse.

Leena magab praegu. Oskar ja issi loevad mereröövli raamatut.

Kella ostutšeki peale on kirjutatud triin. Huvitav, mis see tähendab? Ma ju ei tutvustanud ennast ja ise ei maksnud ka.

Mina: Oskar kui sa tahad pärast vaadata seda multikat, siis mine praegu koristama.
Oskar: Kas Leena ka?
Mina: Leena ise otsustab, kas ta tahab praegu vaadata D´Artagnani või pärast multikat.
Leena: Ma mõtlen.
Oskar: Leena mis sa siis teed?
Leena: Ära sega vahele ma mõtlen. Muidu mul läheb mõte ära ja ma pean jälle hakkama.
Oskar: Mõtle ruttu, ma ei taha üksi koristada.
Leena: A. Ma arvan, et ma vaatan pärast multikat.
Oskar: Hurraa, meie võit!

Meil kõik koristatud ja uus lina laual - väljas ilus soe kevad. Lõpuks ometi. Hääl on mul veel alles. Hm.

No ongi nädal läbi. Reede on kõige mõnusam. Aga ma tahaks siiski pisut ilma üle vinguda.

Selge, päike ja väga soe - oli eilne ilma-Peebu sõnum. Tegelikult on külm ja pilvine. Ma pean ikka oma häält uskuma - see ei läinudki ära, äraminemine peatus, pöördus ja hääl tuli tagasi. Mõtlesin juba, et pääsen sellest needusest, aga võta näpust - hoopis ilm ei läinud soojaks. Et küll jõuab mu häälgi ära minna kui aeg käes, kui soojaks läheb.

Täna olid lapsed lasteaias. Ongi käes aeg, kui nad lähevad ka peale magamist õue. Nad on selle üle väga rõõmsad. Aga Oskaril oli nina punane. Mul on teooria, et kui nina on punane, siis on külm. Ise ta ütles, et tal külm ei olnud. Loodatavasti ei jää ta haigeks. Meil on pühapäevaks teatri piletid.

Pakkusin lastele homme kinno minna, aga nad leidsid, et teater oleks parem. Võtsin siis lasteetendusele Draamateatrisse piletid. Nukuteater oli välja müüdud. Imelik. Sinna ei saa isegi netist osta ja nende etendused ei ole meie edetabelis. Edetabelis on alati Salongteater ja Draama, muidugi, kui lasteetendustest rääkida. Nukuteatris meeldis meile Jussike, aga teised asjad on olnud tüütud. Vähemalt minu jaoks.

Käisin eile poes ja ostsin Leena kampsuni jaoks lõnga. Tegin kampsuni valmis. Aga ikka väga paks sai. Peab vist ka ühe õhema tegema. Ma olen laualinade friik. Eile läksin sooviga osta ainult lõng, aga ikka leidsin end riiulite vahel tiirutamas mõttega, et kui läheb tõesti soojaks pole mul ühtegi ilusat helerohelist-kevadist lina lauale. Ostasin siis ühe. Jälle. Mari küsis kuhu ma vanad linad panen. Ma ei tea. Kummaline.

Praegu on lapsed voodis ja ma kuulen mürglit. Enne Leena kisas, sest täna on Oskari kord plaati kuulata, aga nüüd ta itsitab. Oskar teeb mingit nalja. Ups. Uudised peal. Vaatame siis, kuidas ministreid jageldakse.

Leena: Kui minul lapsed tulevad siis ma luban neil öö läbi arvutit mängida…
Oskar: Sa pead nende silmade peale mõtlema. Neil jäävad silmad haigeks.
Leena: Siis ma panen neile prillid ette ja nad mängivad edasi.
Oskar: Aga millal nad magavad?
Leena: Nad magavad päeval. Ja kui öö hakkab ja pimedaks läheb, siis ma luban nad jälle arvutisse. Ja luban neile kõike kõike.
Oskar: Sa pead arvestama, et kui sa kõike lubad, siis kasvavad neist pätid.

Mul läheb igal kevadel hääl ära. Hetk enne soojaks minemist. Täna hommikul hakkas minema. Meil pole enam ilmateadet vaja.
Ja muidu ka ei ole. Hommikul näitas Eesti kohale koledaid halle pilvi ja ma panin lapsed vastavalt riide, aga tegelikult paistis vähemalt Tallinnas päev läbi päike. Kuigi tuul oli külm. Aga see on Tallinna häda. Ma mäletan kui ma veel Tallinnas ei elanud vaid siin külas käisin, siis tundus mulle, et siin pole kunagi soe - ikka lähed nurga tagant välja ja puhub külm tuul. Nüüd sõidan Lõuna-Eestisse ja leian, et seal ei ole õhku hingamiseks. No kevadeti on ja seal on soe õhk ja puudel lehed, kui siin ikka veel risik (mulle väga meeldib see sõna).

Leena tuli lasteaiast ja kurtis peavalu. Palavik 37,8. Õhtuks tõusis veelgi. Ei tea kas on kevadine haiguste ring alanud. Oskaril oli õhtul kõht lahti - tal tuli kohe nutt peale, sest ta arvas, et see on jube. Kuid rahunes kui ma ütlesin, et see on tühiasi ja ka sellest ei ole midagi, kui me kõik jääme. Siiski leidis ta, et tal on paha oma voodis magada, sest see on Leena lähedal ja ta ei taha Leenat nakatada, sest Leenal juba üks häda on. Ma soovitasin tal käsi mitte suhu panna. Ta leidis ise ka, et see on paha komme ja ütles, et proovib juba ammu sellest vabaneda: see on minu kõige suurem häda. Siiski oli ta rõõmus, et saab homme koju jääda. Ma siis ka jään, kui kõik juba jäävad. Kuigi tööl on praegu huvitav.

Tänast väärtfilmi ma ei vaadanud. Ma ei taha neid masendavaid filme. Praegu. Niigi peaks “Klassi” vaatama. Või ootaks, et tuleks telekasse?

Öösel tuleb kevad.
Oskar: Aga kui ei tule?

No tuleb ikka.

Nii jubedat ilma kui täna ei oleks osanud kujutledagi. Nüüd on sadu vaibunud, aga muidu sadas päev läbi mingit jubedust alla. Möödunud aastal oli sel ajal veel suur talv. Me suusatasime 16. märtsil. Nüüd lubab nädala lõpuks sooja - tore. Tahaks, et puud hakkaks akna taga juba roheliseks minema.

Me täna väljas ei käinudki. Oskar jäi maal haigeks - ta oli nii läbematu kui vahtramahla lasime, et kükitas paljakäsi tassiga kohe augu juures ja lasi mahla tassi tilkuda ja tal hakkas külm, kohe hirmus külm ja jäigi ta järgmiseks hommikuks haigeks. Siis jõi ta seda mahla, et see talle jõudu annaks. Maitsev on küll, tõime ka koju kaasa. Aga ei tea, mida see siis sisaldab kah?

Täna Oskar küll enam haige ei ole. Vastupidi, ta rabeleb kõike vahepeal rabelamata jäänut. Aga Leena jäi koju, sest ilm oli vastik, kuigi ta oleks tahtnud minna. Ja nad müravad. Enne vaatasime telelavastust “Salu Juhan ja ta sõbrad”, jube naljakas oli - ja nii riigivastaline, seda me ei mäletanud. Eks lapsena ei osanud vaadata.

Aga maal oli mõnus. Metsas käisime enne kui Oskar haigeks jäi. Saunas käisime. Mina käisin Tartus ja pidasime vanaisa sünnipäeva. Sünnipäev oli tore, aga kingitusega ei jäänud vanaisa rahule või kuidas mõista, kui kingisaaja ütleb naeratades, nojah, kingitud hobuse suhu ei vaadata. Peame vist uue kingituse välja mõtlema, vanale on õnneks tahtjad olemas. Raske on muuta 70aastase inimese harjumusi ja ega tegelikult ei olegi vist vaja.

Kase mets on kaasik, kuuse mets on kuusik, tamme mets on tammik…
Oskar: Aga, mis raagus mets on? Kas risik? See on ju risu.
***

Leena: Oskar kui sa ei luba mind oma majja, ma ei ole su sõber.
Oskar: Tee ise endale maja.
Leena: Oskar ma ei oska ju enam maja teha.
Oskar: Mina oskan.

Ja siis tuleb välja, et Leena ehitab Oskarile maja ja Oskar ei lase teda pärast sisse. Tore küll. Ikka vahel natuke kakelme, siis mängivad jälle ilusti.
Leena: Oskar näe siin on uks. Oskar millal sa juba mu sünnipäevale tuled?
Oskar: Ma hüppan su majja sisse.
Leena: Hüppa, hüppa saad suurema püppa.
Oskar: Näed võtame need sõdurid ka, need on sõbrad ja nad tahavad ka sinu juures elada. Näed siin on ahv. Ja ta kukub laest alla, et naljakam oleks.
Leena: Sa vaata, et sa ei lõhu mu maja. Tule sisse või ole väljas. Jee mul on hobune…

Ja hakkab kappama.
Leena: Ära tulista mu kallist hobust. Oskar teeme võidu, kes saab esimesena issi tuppa.

Jooksevad, naeravad, hüppavad, müravad - Oskar on tõesti terve.

Näe päike tuli valja. Ja issi ütleb, et kui ta väljas käis oli tuul juba palju mõnusam kui hommikul. Ootame-vaatame kas saab risikule jume peale.

Homme läheme Ojaveerde. Vanaisa saab 70. Õudsalt mõnus (mu vanaema ahhetas alati selliste väljendite peale, et kui on õudne, kuidas siis saab veel mõnus olla? Ma ikka kasutan ja alati mõtlen tema peale.), saame ka kevade tulemisest osa. Praegu on just õige aeg. Päike soojendab juba ja kõik sulab - no siin Tallinnas on juba sulanud ja kuivakski tõmunud, ainult koerasitt vedeleb, aga maal on veel pisut lund alles (no suuski ei tasu muidugi enam kaasa võtta). Oskar meil siin ammu juba räägib, et ta tahab loodusesse. Nüüd siis saab.

Tegelikult ma rõõmustan selliste tahtmiste üle. Mina olen maalt ja mulle on loodus väga tähtis. Ja olen lapsi ka sünnist saati mööda metsi tassinud. Issi meil aga täiesti linnainimene ja ei tema aru saa, miks inimesed peavad aegajalt mööda metsi kondama, et elus püsida. Ta ütleb, et ta jääb kohe haigeks seal metsas. Nüüd on ta õnneks suvila omaks võtnud. Tal läks sellega ikka aega, sest see majake on täiesti metsas. Aga nüüd kui on teine korrus ja kirjutuslaud, siis ta isegi kibeleb sinna. Ma ise ka kibelen. Oh tuleks see kevad juba rutem.

Ja valge on juba täiesti. Hommikul pole enam üldse raske ärgata. Talveune võib nüüd küll lõppenuks kuulutada. Lõhn ka juba kevadine. Isegi linnas.

Leena: Kui me lähme Ojaveerde, siis viime Oskari lasteaeda ja lähme kahekesi. Ja siis kui tagasi tuleme, siis võtame Oskari lasteaiast kaasa.
Mina: Miks?
Leena: Sest Oskar segab autos minule vahele koguaeg, kui ma räägin.

Täna avastasin, et Leena on tähed ära õppinud. Ma arvasin, et ta ei oska ja rääkisin talle, et ta võiks õppida, et ma võiks proovida õpetada. Tavaliselt ei ole ta tahtnud, sest ta ütleb, et ta ei oska, aga täna ta vastu ei olnud ja põhjuseks siis, et ta oskab. Ega ma ei ole suurem asi õpetaja. Olen kärsitu jne. Oskar ongi iseõppija tüüp, aga Leena ei taha üldse eriti õppida. Eks ta väike ka veel, aga ta ei taha mitte midagi õppida. Ta teeb ainult asju, mida ta oskab, kui tekib tõrge ja ma teda üritan innustada, siis ta vihastab, hakkab nutma ja asi jääb sinnapaika. Aga nüüd on ta tähed ära õppinud.

Tegelikult on Leenaga algusest peale nii. Ma ikka vaatasin, et no see laps küll keerama ei hakka, aga hakkas siiski ja ootamatult vara. Käima hakkas ta 10-kuuselt, kuigi ma olin vaadanud, et ta ei hakka niipeagi käima. Aga see ongi vist teise lapse elu.

Ma ise ka ei tahtnud õppida. Mäletan, et mind kohe vihastas kui ema tuli oma lugemisejutuga. Ja mind absoluutselt ei huvitanud, et teised juba loevad ja kooli minnes peab oskama. Aga nüüd ma ikka loen. Samas kardan ma vahel, et Leena tunneb, et Oskar on suur ja tark ja tema ei saagi nii tark olla ja ei taha proovidagi. Raske seda sõnastada, aga mõtlesin, et pean ikka Marilt selle Gordoni raamatu võtma. Tunnen, et pean kuidagi Leenat toetama, aga ei oska nagu. Äkki seal raamatus on midagi tarka abiks…

Oskar jookseb täna terve õhtu mööda korterit ja sõdib kujuteldavate sõduritega - meiega ei räägi üldse.

Leena: Kas homme lähme Ojaveerde?
Mina: Ei ülehomme.
Leena: Miks me homme ei lähe?
Mina: Homme on juba pime kui me saaksime minna.
Leena: Kas siis homme on nii lühike päev? Et pakime ja juba on pime… Aga pakime täna?