Leena ja issi läksid üle tee, tulime söömast. Meie Oskariga järel.
Oskar: Leena ei vaadanud teele. Aga ta arvas vist, et on koos issiga.
Mina: No jah. Aga eks ikka ise peaks vaatama ka. Vanasti öeldi oma silm on kuningas.
Oskar: Aga kui oma silm eksib, siis öeldakse silmapete ja vanasti öeldi, et ka kuningas petab.
Sünnipäevalauluks täna hommikul oli “…viska nurka viimne reliikvia”.
Ja Leena joonistas mulle ümmarguse hobuse. Sinise.
Nüüd on magister valmis ja mul pole vajadust otsida õhtuti arvutis alternatiivset tegevust - ei viitsi enam blogida. Aga lapsed siiski vahel inspireerivad. Täna nad arutasid, milline on meie võlumaa (võlumaa mõtted pärinevad Sirli, Siim ja saladustest).
Oskar: Minu võlumaal on rämpstoit ja arvutimängud ja kõik seiklused ja palju rändamist. Ja siis on kusagil prillid ka ja teised prillid on kommist tehtud, et ma saan neid siis limpsida.
Leena: Aga minu võlumaal on mustad hobused ja Gabriel ja preili. Ja seal on aken ja akna peal on neegrikommi. Palju.
Oskar: Emme sinu võlumaal on ainult köögiviljad ja magustoiduks heeringas. Ja siis on sul selline kodu, kus asjad ennast ise koristavada ja pada keedab ise suppi.
Leena: Ja mul on sama kodu. Eks emme meil on seal hobused ka?
Oskar: Issi võlumaal on doktoritöö ja paberid, mis loevad end ise talle ette vene keeles ja tõlgivad ka kui ta tahab.
Leena: Ja seal on uudised hästi palju…
Oskar: Ja issi võlumaal on emme, sest issi ei saa ilma emmeta elada.
Aga vanaema ja vanaisa võlumaal on aed, mis ise ennast üleval peab ja mesilased annavad neile rohkesti kärjemett. Kohe purgiga. Ja Mari võlumaal on Loore, kes üldse süüa ei taha, sest ta kasvab ise ja ei jää kunagi haigeks. Ja Aimari võlumaal on inimesed, kes ei ole kunagi haiged.
Aga Meeri võlumaal ei ole mitte midagi, sest Meeril ei ole ühtegi muret.
Nii nad siis arvavad. Nojah. Aga ega ma ise ka palju muud ei oska arvata. Kindlasti ei oleks minu võlumaal toidugapirtsutamist. Vähemalt köögivilju sööksid kõik. Ja iseennast koristavad asjad oleks kal hea. Tundub, et olengi selline igav inimene, kes on rahul oma eluga. Või on lihtsalt täna selline päev.
Nonii. Ma sain magistritöö valmis. Praegu prinitsin välja. Võite mind õnnitleda.
No mõned pisiparandused ja esmalugejate ettepanekud saavad veel arvesse võetud, aga üldiselt on valmis. Kas ma olen õnnelik? No muidugi. Ma astusin magistrantuuri juba 1998., aga siis läksin tööle ja polnud aega teha ja siis hakkasid lapsed sündima jne. Aga muretsenud olen oma tegemata asjade pärast pidevalt. Ma pole asjade pooleli jätja.
Nüüd on valmis ja ilus lumine pühade-eelne päev ja kohe tuleb siin tööjuures väike vein - no paremaks enam minna ei saa. Kontrollimatu naeratus saadab mu päeva.
Leena: Emme tead, mis ma täna unes nägi? Ma nägin, et me olime Ojaveeres ja midagi oli maas ja Oskar küsis Kusti käes, et kas see on pissi ja Kusti ütles ei. Ja Oskar küsis, kas see on kaka ja Kusti ütles ja. Jube naljakas ikka. Ja mina naersin koguaeg. Mulle tundub, et unenäod on väga naljakad.
Aga mina nägin hommikul bussis kahte vanaprouat, kes seisid tühja tooli kõrval. Kui üks arvas, et istuks, siis teine ütles, et ta ei taha istuda, sest see ajab rasva: Ma ei karda surma ka nii kui paksuks minemist. Teine oli küllalt kogukas, aga pidas siiski vajalikuks lisada, et ta ka ei ole paks. Esimene: No muidugi ma sind ei mõelnud, no kõik teised on ümberringi paksud ja siis panevad veel need valged liibukad riided selga ja noored ka… Teine: Minu minia ei ole paks…
‘
Lapsed läksid täna lasteaiaga Vastlamaale. Seal saab hobuseid vaadata ja saaniga sõita ja kelgutada. Leena oli väga põnevil. Oskar oli pisut põnevil või vähemalt ei tahtnud ta seda näidata. Ta ütles, et parema meelega jääks ta koju. Kui Leena õhtul korraks köhis, Oskar ütles, et tema ilma Leenata ei lähe… Oskar pisut pelgab tundmatuid olukordi. Õnneks Leena hommikul siiski haige nägu ei olnud ja nad said koos minna. Loodetavasti on neil tore ja Leena ei jää haigeks.
Hiljem…
Leena ei jäänudki haigeks. Ja tundub, et neil oli tore. Kuigi ma olen ainult OSkari arvamust kuulnud, Leena kisendab ja jonnib. Eks ta väsis. Aga vihale ajas teda, et Oskar ütles ise, et seal oli palju Gabrieli hobuseid (st. musti hobuseid). Ja praegu ajab teda vihale, et OSkar tahab Tommit ja Annit vaadata, sest te,ma tahaks koos musketäridega kapata ja sealt filmist hobuseid vaadata.
Oskar: Ah. Sa nägid täna juba küllalt palju hobuseid.
Leena: Kas sa siis aru ei saa, et ma tahab kapata. ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ.
Nüüd ei teagi, mis saab. Kuidas kokku lepivad. Mul ükskõik. Ja nad leppisidki kokku.
Ostsime möödunud nädalal Leenale paki aluspükse ja Oskarile paki sokke. On väga iseloomulik, et Leenal olid kõik 5-paari pükse juba kolmandaks päevaks ära proovitud (kuna ei saa ju lasta kapis seista nii armsaid, värvilisi, maasikatega pükse, “emme eks igaüks võib kogu aeg pükse vahetada”), aga Oskar on tänaseks kandnud oma pakist vaid ühte paari ja sedagi minu utsitusel. Ta paneb enne erinevad sokid jalga kui uued. No ühed on nüüd omaks võetud.
Aga muidu oli täna vastlapäev. Lapsed ütlevad ühe oma plaadi järgi “metsik vastlapidu keerleb igal tänaval”. Mei ei olnud siin midagi metsikut. Aga tore oli küll. Ilm oli nagu vastlaunistus ja ma läksin lastele pisut varem järele (rebides end vaevaliselt oma laua tagant püsti) ja me läksime kelgutama. Mäel oli tohutult rahvast. Ja tõsine melu. Lisaks ebatavalistele (mäe kontekstis) inimestele, oli seal ka ebatavalisi sõidukeid. Meie lemmikuks kujunes suuskadele pandud tool, kus veel vilkus ka miski. No uhke oli. Ja kolm meest ronisid sinna korraga peale. See oli ka uhke ja uppi nad lendasid. Lapsed naersid ja Oskar arvas, et nad teevad seda selleks, et lõbus oleks. Tegidki. Oligi.
Kodus tegin kukleid. Ma igal aastal teen keedutaignast kukleid. Igal aastal tundub see tainas nii imelik, et arvan, et see kindlasti ei hakka kerkima. Igal aastal on hirm asjata. Ka tänavu. Ilusad tulid ja super head, aga lastele ei meeldi “see valge asi seal sees”. Need tänapäeva lapsed on ikka imelikud küll. See valge asi on vahukoor. Hm. Aga mulle meeldib, samas kaks plaaditäit vahukoore kukleid üksi mulle? See on liig, mis liig. No issi sööb ehk ka umbes kolm.
Retsept:
1 kl piima või vett
1 sl võid
veidi soola, suhkrut
3/4 klaasi jahu
3-4 muna
kuumutan vedeliku keemiseni sh sool suhkur, siis panen korraga jahu ja segan pidevalt kuni on potiseinte küljest lahti. Siis natuke jahutan ja lisan lahtiklopitud munad vähehaaval ja segan pidevalt (segan miksriga, saab kergemini ühtlaseks). Iga kord olen kindel, et no see ei saa kerkida (teen harva), aga tegelikult ei ole kunagi seda juhtunud. Retseptile olen veel juurde lisanud, et kahekordsest kogusest tuleb 49 kuklit. Ma ei tee väga suuri.
Pärast tuli veel Ken-Marti Vaher läbi tuisu meie ukse taha ja tahtis, et me teda valiksime. Aga me juba teadsime keda valida. Kahju, et ei saa mitut valida. Ikka nii tore kui läbi tuisu tullakse. No ma loodan, et mõni meie trepikoja keskkerakonna valija hakkab nüüd hoopis teda valima. Kui me ta juba uksest sisse lasksime.
Köögiäpardustest oleks ka põhjust kirjutada, need lähevad järjest hullemaks. Aga jäägu see sel korral ütlemata. Ehk nii palju, et homme pean selle tänase äpardusega edasi tegelema, et päästa mis võimalik. Õhtusöögi saime poest.
Leena: Emme vaata ma hakkan vanas eas veel suitsetama ka!
No muidugi tuleb suust suitsu, kui -10 kraadiga välja hingata. Aga muidu on meil ka viimasel ajal millegipärast suitsetamine päevakorral. Oskar oma korralikkuses on veendunud, et tema ei hakka sutsetama, “sest see pole tervislik”. Leena lubab hakata.
Leena: Aga ma ju tegelikult juba suitsetan kui õues olen.
Oskar: Aga mulle tundub, et suured ei suitseta. No päris lapsed ka ei suitseta, aga noh need…
Pubekad tahab ta öelda. Hm. Vist jah. Meil ei ole siin lähikonnas suitsetajaid, aga pubekad lasteaia aia taga tõesti suitsetavad. Leena lubab ka suureks saades suitsetamise maha jätta…
Leena: Emme tead, ma pean homme ühe asja ära tegema, aga see on väga pikk ja ma arvan, et ma pean seda ülehomme edasi tegema.
Mina: No mis see on?
Leena: Ma pean kogu aeg vaatama kassetti.
Meil on uus hitt. D´Artagnan ja kolm musketäri. Leenale meeldib “see mees” väga, aga Oskarile tundub, et juuksed on tal ikka imelikud. Aga lõputu hobuste kappamine ja mõõkadega vehkimine ja hulgaliselt lastenalju, nagu kardina pähe kukkumine - no ma ei imestagi, et see film neile nii meeldib.
Ja meie peame vastama küsimustele Prantsusmaa võimustruktuuride, intriigide ja Inglise-Prantsuse suhete kohta.
Leena: Mina meelest paka-paka on tore.
Eile ma koristasin. Oskar ei tahtnud aidata, sest ta leidis, et on puhkepäev. Leena pesi põrandad. Aga täna hommikut alustas Oskar sellega, et vedas oma toa kapid seinast eemale, et uurida, mis on kapi taga. No muidugi oli seal palju kraami. Lapsed rõõmustasid oma kadunud plaatide, kassettide, raamatute jm mänguasjade üle. Siis läksime trenni. Kui tagasi tulime, olid kõik nii väsinud, et koristada ei saanud kuidagi. Leena isegi magas. Nüüd hakkab juba õhtu tulema ja nüüd nad koristavad seda segadust. Loomulikult mitte vabatahtlikult. Oskar kutsus mind natuke aega tagasi vaatama, et tolmuimeja vilistab. No muidugi vilistab, kui ta on kapitaguse kraami hunnikusse lükanud ja üritab sealt tolmuimeja toruga sodi välja noppida. Leena kuulab samas “Vahtramäe Emili” juttu ja keerab pidevalt kõvemaks, et kuulata üle tolmuimeja müra.
Koristamine on meie majas kõige suurem probleem. Siiski ei taha ma sellesse täna süveneda. Las olla. Ületuleva nädalal koristan ja viskan kõik minema. No päris kõike ei viska, aga paregu on küll asju, kasutuid asju, liiga palju saanud.
‘
Õhtusöögi aeg.
Leena: Emme kas sa oled mu sõber?
Mina: Ja, muidugi.
Leena: Aga kui sa minuga pahandad, kas sa siis ka oled mu sõber?
Mina: Muidugi!
Leena: Tore.
Leena: Aga kas sa armastad mind?
Mina: Muidugi, kas sa siis ei tunne?
Leena: Tunnen. Aga kui sa minuga pahandad ja ma küsin su käest, kas sa armastad mind, siis sa ütled ja, aga sa valetad.
Mina: Ei ma ei valeta, ega siis armastus ei sõltu pahandusest. Tee, mis sa teed, ma ikka armastan.
Leena: Aa.
Vot sellised eksistentsiaalsed küsimused sõbrapäevaks. Ega meil ei ole palju kombeid selle päeva puhuks. Mõned toredad üllatused olid täna siiski üllatuseks. Ja lapsed käisid muffinitega peale. Tegimegi šokolaadi-kirsi muffineid (Nami-nami). Väga head said, pisut liiga magusad. Nagu paljud asjad siin maailmas.
Lasteaias oli tehtud südameid, pärja jaoks. Oskar ei olnud teinud, sest see olevat tüdrukute värk. Leena ei käinudki lasteaias, sest ta köhis, aga tänaseks oleme vist küll köhast jagu saanud. Ei taha ära sõnuda, aga ma olen tõesti meister köharavija.
Oskaril oli lasteaias pahandus ja me rääkisime sellest õhtul ja ma sain temast aru, aga aidata ei oska, sest elu ongi vahel pisut vastik.
´
Sõber, sõbra, sõpra…
Kena õhtut siis pealegi!
Leena: Alguses tuli hiireisa, siis tuli hiireema ja siis tuli hiirepoiss ning nad hakkasid meile laulma… ja siis… ma mõtlen natuke…ja siis läks ema ära ja poja oli seal. Aga lõpus … ja siis nad tulid tagasi ja hakkasid jälle meile laulma ja siis… Hiireema või isa või hiirepoja, siukene asi, et ma ei mäleta, mis siis juhtus. Aga siis oli nii, et ma mõtlen… siis nad ronisid laua peale ja hiirepoja võttis ühe pühkija asja, samasuguse nagu Alisa nõial. Ja siis nad läksid külmkappi ja külmkapp läks kinni ja nad hakkasid värisema ja siis tuli külmkapp lahti ja nad jooksid kiiresti külmkapist välja, enne kui see uuesti kinni läheb ja siis läks hiireema kassi koju ja tõi sealt juustu ja nad hakkasid juustu sööma. Nüüd ma mõtlen. Ära enne kirjuta. Ja siis hiireema tegi juustukoogi ja siis lõppes ja nad ütlesid head aega lapsed, me lähme nüüd ära.
Päris tore ikka, väga tore.
Selline etendus oli täna lasteaias.
Oskar: Tead ma vaatasin, et üks seinanäts vedeles seina küljes ja ma nokkisin selle sealt ära ja panin endale pähe, et oleks nagu sarved. Ja Kent pani ka. Väga lahe oli.
Hm. Tõesti lahe - nüüd pean need kleepuvad tutid kuidagi ära lõikama. Lapsed, lapsed.
Leena köhib hullusti. Palavikku õnneks veel ei ole.
Oskar: Nüüd on nii, et te teete mulle puust luukerede laeva. Me oleme Ojaveeres ja kõik poisid tulevad sinna, mul on kõik mõeldud ja me arutasime poistega, milline see laev peab olema. No kuula ma seletan sulle.
Mina: Ma ei oska.
Oskar: Oskad! Kutsud issi ja vanaisa appi. Laeva teete puust ja panete kahurid ka ja vedru sinna sisse ja seal üleval on nupp, kuhu vajutatakse ja siis lendab kuul välja. Kuuli teete ka puust. Ja siis on mul vaja palju vatti ja ma värvin selle siniseks ja see on meri.
Leena: Emme ma tahan teada, miks O täht on olemas.
Oskar: Ja siis teeb issi mulle puust haikala ja ma värvin selle pintsliga siniseks ja silmad värvin punaseks. Oo jaa ja siis on meil teist laeva ka vaja, sest me peame ju midagi tulistama. Ja te lõikate saega 15 auku sinna üles, kuhu meri ei ulatu ja sinna ma panen kahurid. Mina olen ju kapten…
Muidu tavaline päev. Mul üks põhifail tüdis minust ja arvas, et enam ei näita ennast mulle või noh näitab, aga ei taha, et ma teda puutun, aga mina tahaks puutuda. Ebameeldiv. Masendav. Ja pliidil podiseb põdrasamblatee. Väike köha Leenal. Muidu mul vaba nädal, et üks töö ära lõpetada. Aga elu teeb omad korrektiivid. Alla ma siiski veel ei anna. Üritan.
Käisime ikka täna kelgutamas. Läksime kohe hommikul, oli väga mõnus. Nagu ikka. Ma kunagi ei viitsi minna, aga pärast olen rõõmus ja rahul.
Tegelikutl paneb iga talvine kelgutamine mind igatsema elu maal. Mina olen maal kasvanud ja vanematega koos kelgutamine oleks lapsena ikka päris imelik tundunud. Siin linnas aga ei saa me ühegi mäe juurde ilma autota ja üldse tundub mõeldamatu, et lapsed kusagile lähevad omapead, no eks meie omad veel väiksed ka. Aga seal Vanakal kelgutades unistan alati elamisest neis majades seal mäe kõrval, turu taga.
Oskar leidis täna, et me võiks ikka maale kolida.
Mina: Me ei oska seal teha midagi.
Oskar: Aga miks te ei võiks hakata põllundusega tegelema?
Mina: No me oleme ju teise ala inimesed ja meie töö on linnas.
Oskar: Tead. Aga hakake jahimeheks, siis saate vahel oma doktoritööd kirjutada ka.
Eh. Ega me vist ikka ei hakka jahimeheks. Ja tassime ikka lapsi autoga kelgutama ja kelgutame ka ise. Ega see nüüd ainult halb ka ei ole. Täna oli tegelikult päris tore. Ja pärast läksime trenni ka veel. Tavaline pühapäev.
Õhtul vaatasin mõrvakat. Oskar hiilis ka voodist välja kui Leena oli magama jäänud ja tahtis koos minuga mõrvakat vaadata. Vaatasime siis koos ja ta lubas homme kohe esimese ütlemise peale voodist välja karata. Näis.
Oskar: Ma vean oma pere armastuse peale kihla, et miss Marple´it ei tapeta ära.
Ei tapetudki. Aga Oskar on armas ja vahel on hea kahekesi aega veeta. Leena magas ja issi tegi teises toas tööd.
Aga nüüd on ööööööö…
Koristasin natuke. Täna ju koristuspäev. Leena tahtis aidata ja krabas põrandapesu harja oma kätte. Ma siis tulin arvutisse ja nokkisin ühtteist. Unustasin Leena. Kui korraga meenus.
Mina: Leena, kas sa juba lõpetasid töö?
Leena: Ei ma hüüan, kui ma lõpetab.
Mina: Ega sa vett juurde ei võtnud?
Leena: Võtsin küll.
Uuuh! Jooksuga! Aga polnudki midagi väga hullu. Kõik ujus ainult pooleldi. Aga oli ka väga puhas. Korjasin üleaaruse vee ära ja keelasin lastel joosta. Nüüd lapsed pessu ja magama.
Natuke nurjunud päev oli täna. Ideaalne ilm kelgutamiseks, aga mind tabas hommikul kohutav peavalu, mis lõi plaanid segi. Homme on aga trennipäev. Eks ma kevadel süümekaid tunnen, kui lumi läind ja meie kelgutamised ühe korraga piirdunud on. Äkki jõuab homme peale trenni tunnikeseks siiski mäele minna. Näis.
Leena: Emme ma tahan putru.
Mina: Mul on kartuliputru ja liha panin ahju, äkki sa ootad.
Leena: Ei ma tahan seda putru karbist, mis mina armastan.
Mina: Olgu ma teen sulle.
Leena: Ma tahan ka midagi teha, pole ammu teinud.
Tuleb tooliga.
Leena: Ma segan oma putru. Oi kui mõnus, piim… Emme, eks ma olen tubli, et ma sind aitan?
Mina: Oled küll.
Leena: Oi natuke läks pliidi peale.
Mina: Ah las ma segan ise.
Leena: Ei. Mis sain enne.
Mina: Aga ole ettevaatlik.
Leena: Oi natuke läks seina peale ka. Eks ma olen tubli, et ise kõik teen
Hm. Kuidas võtta.
Aga tavaliselt meil ongi nii, et ma teen söögi ja Leenale neljaviljaputru. Ja liha sööb ta siis hiljem juurde. Ega ma ei viitsi praegu kirjutada, mis nad söövad, mis nad ei söö, ega seda kuidas üks sööb üht ja teine teist jne. Aga ajaloo jaoks kirjutan kuidas me Oskarit näljutasime.
Olukord siin kodus muutus üha tüütumaks - iga kord kui seltskond lauda istus, hakkas vingumine, et ma ei söö ja see on üäka jne. Pärast sõid sellest hoolimata. Ma pidevalt nuputasin, et mida teha, et see neile üäka ei tunduks. Nagunii on meil täiesti erinev maitse ja mina ei saa peaaegu kunagi süüa, mida mina armastan, sest ei hakka ju endale üksi tegema. Spinatipirukat teen nt. kui keegi külla tuleb. Aga vot ükskord tüütas mind see ving lõplikult ära ja ma ei andnudki Oskarile süüa (Leena sel korral juhuslikult ei vingunud).
Oskar: No ma söön ikka, lõhn on ju päris hea.
Mina: Aga sa ütlesid, et on vastik ja mina sulle ei anna.
Oskar siis ulgus nutta ja meil olid tegelikult jubedad süümekad, aga sellest alates pole ma rohkem vingu kuulnud ka. Tulevad lauda ja hakkavad sööma. Kui üldse ei maitse, siis nii räägivad. Mitte ei vingu igaks juhuks ette.
Nojah, nüüd võtsid nad kilekotid ja hakkasid nendega langevarjuhüppeid tegema! Nad ei väsi.
Hommikul magas Oskar laua all. Tegelikult hakkas see jutt juba eile peale. Kõigepealt teatas Leena, et tema magab laua all ja mõmmi seob lauajala külge, et siis on mõmmil nii mõnus (?). Soovi tegelik põhjus oli uus nöör, mille ta leidis. See jutt võlus aga Oskarit nii, et Oskar hakkas kohe endale laua alla kotttoolist ja diivanipatjadest magamiskoobast ehitama.
Muidugi kupatasin ma ta õhtul ikkagi voodisse ja kell pool üks, kui meie magama läksime, oli ta veel oma voodis. Hommikul paistsid aga ainult jalad laua alt välja. Ja külm oli tal hakanud, kuigi väga mõnus oli olnud.
Aga täna õhtune naeruteraapia tuleb siit ja siit (no kust siis veel?).
Ahjaa, venelased püüdsid merest koletise ja … sõid ära. No mis sa oskad kosta… Pildi ikka tegid enne.
`
Leena: Ükskord mõmmi läks hobusega ratsutama. Mis ta seal nägi? Nägi veel ühte hobust ja see oli must hobune ja seal musta hobuse seljas oli Gabriel ja hobused ütlesid tere! Ja hakkasid koos ratsutama. Ja nad ratsustasid ja nägid veel ühte hobus ja veel ühte ja nägid nii palju hobuseid, et ütlesid tere ja ratsutasid edasi omadega. Siis tulid nad meie koju ja sidusid hobused kinni ja hommikul läksid jälle ratsutama. Ja mõmmi hobune ratsutas isegi Gabrielu hobusest mööda, aga siis hoopis Gabriel ja siis hoopis mõmmi hi-hi, ja siis läks mõmmi lamama ja lugu lõppes.
Ja mõmmi lamas oma ilusas nukuvankris ja see vanker sõitis minema.
Emme tead suke asi et, mina olin täna korrapidaja koos Aldroga ja sain kaks kommi. Aga tead, Karen ei ole ammu tulunud. Aga äkki ta läks kooli.
Emme millal tuleb jälle minu sünnipäev, kas mais.
Mina: Ei jaanauris.
Leena: Aga mina taha, et mais tuleb ainult minu sünnipäev. Ma ei kutsu Aliinat kunagi oma sünnipäevale, sest ta tülitseb. Emme tahad, et ma teen sahtli lahti?
Mina: Ei taha.
Leena: Aga mina tahan…
Mina: Palun mine pane telekas kinni.
Leena: Olgu kallis emme, kuidas soovite proua.
Vat nii viiskas on Leena. Aga läheb teleka juurde ja hakkab kanaleid klõpsima. No pani lõpuks siiski kinni, kui ma veel mitu korda olin hüüdnud.
***
Läksin päeval kööki, et võtta endale kiireks eineks sügavkülmikust lihapallid ja köögiviljad. Ei viitsinud aga jääkuubikute kotti eest ära võtta, vaid õngitsesin selle ja kompressiviina pudeli alt poolikut pakki lihapalle ja köögivilju. Lihapallid hakkasid pudenema ja pudenema hakkasid ka köögiviljad (herned, mais ja porgandid). Kui olukorda päästa üritasin, õnnestus kaan maha ajada ka peterselliikarbilt ja pudenema hakkasid ka peterselli lehed. Nagu halvas filmis. Aga see on elu. Minu elu. Ma peaks vist looma eraldi teema äpardused köögis. Uh. Seeeest on nüüd köögi põrand üle mitme päeva täiesti puhas.