Oskar ja Leena-Mai

Meil täna lapsed kodus. Oskar köhis hommikul ja Leenal oli nina märg. Suurt haigust pole õnneks ilmnenud. Näis, kas saavad terveks.

Oli rahulik päev. Oskar ütles juba hommikul, et ta kavatseb olla täna hea laps. Ja ongi olnud. Ehitas legodest ja klotsidest kindlust ja mereröövleid ja kuulas plaate. Mina kudusin. Tegin Leenale väga ilusa mütsi. Leena joonistas. Siis käisisd korra sõbralikult arvutis ja nüüd vaatavad lastesaadet.

Ah see lõppeski - nõnda veereb eluke. Hakkan süüa tegema.

***

Leena: Emme eks röövleid ei ole olemas?
Mina: On.
Leena: Aga nõidu ju ei ole?
Mina: Ei.
Leena: Aga millal röövlid on, kas siis kui me ära sureme?
Mina: Ei nad on ikka koguaeg.
Leena: Eks nad ei oska meie koju tulla? Nad lähevad hoopis lõunasse.

Õhtul (tavaline)…

Leena: Täna kuulan mina!
Oskar: Ei sina eile kuulasid.
Leena: Ääääääääääääääää … ei kuulanud. Emmmmmmmmmeeeeeeeeeeeeeee!!!! Äääääääääää…
Mina: Ah Oskar las ta kuulab, ma luban, et aitan meeles pidada, et tema kuulas ja homme kuulad sina.
Oskar: Eiiiii!!!
Mina: Oskar, näed ta karjub. Mis sa karjud Leena! Ma luban sul kauem lugeda…
Oskar: Aga Leenal ei luba!
Mina: Ei.
Leena: Ma ei tahagi.

Hetke pärast…
Leena: Mida ma valin… Oskar mis sa tahad?

Ja kuulataksegi, mida Oskar tahab. Ja homme ei saa enam mina ka aru, kes siis eile kuulas.

Arvutiga on sama asi. Kui Leenal on arvuti aeg, siis ta kutsub Oskarit: Oskar tule siia. Mis mängu sa tahad?
Ja nad mängivad. Kui ma Leenat ära kutsun, et hakkab Oskari aeg, siis ta paneb kisama, et ta pole üldse saanud ja Oskar mängis kogu aeg.

Viimati ma ütlesin Oskarile, et kui ta Leenale appi läheb, siis olgugi nii, et neil on ühine aeg. Siis sai küll ilma kisata ja Leena mängis oma mänge ja Oskar oma. Aga õhtuse plaadikuulamise üle on ikka täiesti võimatu arvet pidada.

***

Täna hommikul oli meie esimene käik Kristiinesse - poodi. Kui läksin eile lasteaeda ja hakkasime riide panema, näitas Oskar, et tema saapas loksus vesi.
Mina: No mis siin siis juhtus?
Oskar: Kui ma tuppa tulin, olid siin suured lumekamakad.

Ime küll jah, et need veeks sulasid. Valas vee ära ja käskisin tal jooksuga koju tulla. Aga ära küll need saapad hommikuks ei kuivanud. Läksime siis uusi ostma. Eks ongi hea, kui tal on kaks paari, imelik, et siiani ühtedega läbi oleme saanud.

Täna sai meie Leena nelja aastaseks. Neli aastat. Ei teagi on see lühike või pikk aeg. Tore on küll see aeg olnud. Leena on kõigi lemmik. Mäletan tema sündimise ööd. Lugesin ajaviiteks raamatut “Venemaa - lähedane ja kauge”. Olin lubanud sellest arvustuse kirjutada - puhtast ahnusest, sest poes maksis see raamat 400 krooni. Tahtsin enne Leena tulemist ära kirjutada (jäin siiski jänni, aga kuna Leena magas alguses kogu aeg, siis sain seda Oskari lõunaune ajal hiljem teha). Ja meie tütar sündis hommikul kuue paiku.

Täna sai Leena sünnipäeva kaardi, kus oli peal patsidega tüdruk koos nuku ja kutsuga.
Leena: Näed siin on neli kirjutatud, täpselt õige number… kas see olen siis mina. Hm. Aga mul ei ole patse. Nuku mul on. Ma arvan, et see on Lissi või Jetta. Hi-hi, aga koera mul ei ole. Ja ma ei hakkaks ju koera toas pidama.

Leena peamine koerakogemus on Kusti ja Kusti on tõesti nii suur, et teda tuppa kujutleda oleks päris jube. Nüüd on suurem osa laste sünnipäevadest möödas. Jäänud on veel üks pidu Leena lasteaiasõpradega.

***

Täna puutus bussis vastu mu jalga üks kott. Kott oli soe - levis mustikakiselli lõhn.

Oskar: Ma arvan, et elu oleks palju lihtsam, kui ma oskaksin võluda. Siis ma võluks näiteks toidu lauale. Ja… aga raha ma teile ei võluks. Mulle tundub, et teil on niigi palju raha. Ja ega teie ka ei saaks ju niisama olla, teil hakkab igav
Leena: …aga gistritöö võluks emmele…
Oskar: ja magistritöö võluks nii, et sa vajutad ainult korraks klahvile ja juba see on valmis. Ja doktoritöö võluks nii, et see on enne valmis, kui sa tegema hakkad.

Vot selline lihtne elu oleks meil, kui Oskar võluda oskaks. Kahjuks ta ei oska. Aga eks ise on ka tore elada ja töötada ja … no midagi peab ju tegema.

Täna käisime kelgutamas. Ilm selleks nagu loodud. Paar kraadi külma ja palju lund. Väga palju. Mul on käpikud, villased. Lumi jäi sinna külge ja moodustas väikeseid pallikesi. Mäletan kuidas ma lapsena selliseid pallikesi hammastega kinnaste küljest ära sikutasin. Suu mäletab lund koos kindakarvadega. Siiski suutsin täna enda tagasi hoida ja pallikesed sulasid kraanikausis veeks.

Aga praegu olen ma nii väsinud, et ei suuda tõusta ja minna elutuppa lastele ütlema, et nad läheksid hambaid pesema. Kuigi kell on juba kolmveerand üheksa.

Täna käisid lasteaia poisid Oskari sünnipäeval. Poisid on lahedad. Mul ei ole venda olnud, et eks see omajagu võõristav on, aga huvitav ka.

Nad tulevad uksest sisse ja enne kui nad õieti riidest lahti on saanud, nad juba jooksevad ja müravad. Nad kukuvad, saavad haiget, tülitsevad, kohe lepivad, jooksevad, jooksevad. Süüa ei ole neil aega, puhata ei ole vaja ja ära minnes on neil selline tunne, et ei ole veel õieti joosta saanudki. Selline hoog ja rõõm - isegi kutsikatega ei saa neid võrrelda.

Selline oligi tänane päev. Muud siia ei mahtunud. No ei saanudki mahtuda. Oskar jäi sünnipäevaga rahule. Nüüd hakkab Leena sünnipäeva-aeg.

Issi köhib.

Kunagi üliõpilaspõlves ühel peol kuulsin kuidas keegi ütles teisele: “näe vaata kuidas tantsib, ise veel ema”.
Ütles halvakspanuga. Ega ma selle ütleja loogikat ei tabanud. Tänini ei taba. Samas on mul ka mõned asjad, mida ma ei tee, sest olen ema. No on ju palju asju, mida ma ei saa teha (nt. ootamatult asju pakkida ja minema sõita, ei saa ette võtta ootamatuid teatri- või kinokülastusi, ei saa päevaks voodisse jääda jvm), aga need ei lähe arvesse.

Ma ei osta nt. kartulikrõpse. Mulle varem ikka maitsesid ja kui läksin raamatukokku otstsin vahel paki, aga nüüd ei ole juba 6 aastat krõpse saanud. Ei tihka nagu osta - lastele ei osta ja endale on ka piinlik osta - sest olen ema. Tegelt on mõned toiduained veel - no üldse rämpstoit - mida ma ei osta, sest olen ema. Aga muud… Tantsin küll, kui juhus avaneb, paraku avaneb neid juhuseid harva. Ag muud ei tulegi praegu meelda. On kindlasti midagi…

Aga varem, kui endal veel lapsi ei olnud, tundusid emad siiski pisut teisest maailmast, et hakkaks nagu mingi teine elu, väärikam. Nüüd tõden et olen ikka samasugune. Ei võta need lapsed tükki ega pane juurde. Elu on tsükliline, aga seda teadsin ka varem.

***

Porgandid läksid kõrbema, kuigi oli hirmus isu keedetud porgandite järele. Nii mul just juhtubki - mingi imelik hais, äkki meie köögist!!! Kahest suuremast porgandist sain siiski midagi lõigata.

Leena: Tead emme, mul on sulle kaks asja ütleda. Ma ei viitsi panna saamat selga ja teine asi … seda ma ei tea veel.

Meie Oskar sai täna kuueseks. Nagu eile oleks olnud tema sündimine, aga teisest küljest jälle tundub, nagu ta oleks meiega alati olnud. Vestlused temaga on juba rohkem kui harjumus. Kui Oskaril on mingit tegemist ja ta õhtu oma toas veedab, tundub mulle, nagu oleks päevast midagi puudu jäänud. Vedas meil, et sellise poisi saime.

Ma varem pisut põlastasin arvamust, et lapsed annavad elule mõtte - aga kui lapsed juba olemas olid, siis tõdesin, et nii ehk on tõesti palju öeldud, aga uue mõtte annavad nad küll paljule. Kas või jõuludele ja jaanipäevale, lumele ja kelgutamisele ja suvisele rannas vedelemisele - kõike seda ei suudaks ma pooltki nii nautida ilma lasteta.

Aga maal oli tore. Sauna saime (Oskar jooksis ka lavalt välja lumme, aga ojja ikka ei julenud tulla, aga Leena ei tulnud ka lavale), metsa saime, puhata saime ja Kustiga väljas ringi joosta said lapsed ka. Samuti end lörtsis lõputult märjaks leoatada ja pisut külmetuda ja ikka mitte päris haigeks jääda said nad ka. Oli mõnus käik.

Homme maale! Väike puhkus. Oleme selle ära teeninud. Vanaisa ütles, et neil hakkab juba lumi maha tulema. No Leena ei jõua seda ära oodata. Ta ootas juba suvel. Loodetavasti õnnestub meil nüüd ka lumega kohtuda.

Oskar enam talve ei oota. Tema ootab juba suve. Meil oli siin täna mitmeid pahandusi ja lõpuks ütles Oskar, et tal juhtub palju pahandusi sellepärast, et ta tahab suve ja tahab loomaaeda minna. No muidugi, kõik oleme pimedusest väsinud.

Jama on see, et Oskaril oli õhtul väike nohu. Ta ei ole nohu tõttu varem haigeks jäänud, küll aga ei saa ma teda kahjuks sauna lubada. Mind ennast ei takista küll miski sauna minemast. Juba ette rõõmustan. Rahu, vaikus, mets, saun - see on just see, mida ma praegu vajan.

Täna Tommit ja Annit vaadates hüüdis Oskar, et tule vaata, siin on mingi multikas, see on kindlasti sinu lapsepõlvest. Läksin. Näidati Klaabut. Nii lahe. Ja ma rääkisin lastele mis mäletasin ja seda kuidas me mune tühjaks puhusime ja pärast Klaabule plastiliinist sarvi meisterdasime.
Leena: Kas te tegite need kõik?
Mina: Ei ainult Klaabu. Sa vaata, kuidas need teised muutuvad, neid on ju raske teha.
Leena: Kahju, et te tegite ainult muna. Ma tahan, et te tegite koera ka.
Oskar: Minu meelest on see multikas nii põnev.
Leena: Kas te vaatasite ainult Klaabut?
Mina: No meil olid ikka veel mõned filmid.
Leena: Kas te vaatasite kõike, mida ema teile pani?
Mina: Meil ei olnud videot ja me vaatasime ainult, mis telekast tuli.

Seda on Leenal raske mõista. Minu lapsepõlv tundub talle täiesti uskumatult imelik. Oskar ei kuulagi, mis me räägime. Oskar üritab aru saada. Muidugi ei saa ta aru, aga mina ka teda aidata ei osanud. Pärast ta siis seletas, kuidas ta sellest aru sai - oli vist tõesti mingi narratiiv.

Appi! Mida kõike praegu taevast alla ei saja - vihma, lund, lörtsi, pussnuge ja … kommipaberieid. Neid viimaseid eriti meie juures. Lapsed on siin maailmas juba hea mitu aastat toimetanud, aga seda, et kommipabereid ei tohi maha visata, nad ära ei õpi. Söövad kommi ära ja hoiavad paberit käes, siis unustavad, et paber käes ja juba ongi paber kusjuhtub.

***

Praegu on meil põhiteema sünnipäevad, mis mõlemal lapsel veel enne jaanuari lõppemist kätte jõuavad (neid on kannatamatult oodatud juba alates eelmise aasta veebruarist). Mida kinkida, kuidas korraldada, keda kutsuda.
Oskar: Emme, ma tahan nii, et kui mulle tuuakse kingitusi, siis te võtate need oma kätte ja annate mulle iga päev ühe. Siis ma saan rahulikult uurida. Ma ei taha kõiki korraga saada.
Leena: Emme mina tahan kõik hobused, mis poes on. Kas sa ostad?
Oskar: Ja kui poisid tulevad, siis puhume õhupalle täis ja paneme minu ümber ja kui poisid sisse tulevad, siis teed pilti Kas teed?
Leena: Emme kas Kevin ka tuleb?
Oskar: Emme ma arvan, et ma küll ei taha neid Leena külalisi siia oma sünnipäevale. Nad ju jäävad ette. No me võime nii teha, et lastetuba ja elutuba on suurtele, aga teie tuba ja köök väikestele.
Mina: Ei Oskar. Te peate ikka sõbralikult mängima.

Kuigi ma puht pedagoogilise kiusu (ja mugavuse) pärast oleks tahtnud teha sünnipäevad koos, siis nüüd tundub, et teeme ikka kaks pidu. Lihtsalt ei mahu kõik korraga. Ja ei taha nagu mängutoas teha. Mul on kiiks. Vaatasin neid netis ja otsustasin lõpuks ikka kodus teha.

Leena: Emme ma ei viitsi täna mõmmit toita.
Mina: Tohohh.
Leena: Ma üldse ei viitsi.
Mina: Ah anna talle midagi näksida, ega mõmmi ei söögi talvel palju.
Issi: Teil siin vedeles üks plastmasssai, anna talle see kätte.

Eile läks tal meelest ära mõmmit toita ja siis voodis, kui meelde tuli, siis üritas pimedas midagi korraldada. Läksin  vaatama, Leenal nutt  kurgus ja majandas seal käsikaudu oma nõude ja mõmmiga. Panin siis väikese tule ja mõmmi sai söönuks.

Sai leitud ja mõmmi ka leitud ja ongi korras.
Leena: Nüüd on mõmmi söönud. Ma tahan magama. Tule peseme koos.

***

Oskar: Emme Leena ei taha oma tuba koristada.
Leena: Ma tahan küll, aga ma ei saa, mul on paha olla.
Oskar: Emme Leena ei taha oma asju koristada.
Leena: Tahan küll, aga ma ei taha üksi koristada.
Mina: Kui te ära ei korista, siis ma ei tule lugema.

Leena: Mul on nii paha olla.
Mina: Ah, no mine voodi.

Ja Leena läheb kergelt kepseldes ja lollitades voodi.
Mina: No kus su paha nüüd kadus?
Oskar: Aitähh, emme, et sa paned ta raskesse olukorda, siis ta hakkab rääkima või koristama.

Midagi ta ei hakanud. Ei rääkima, ei koristama. Vingus. Ja kui ma lugema hakkasin, siis vingus edasi - et ta ei taha, et ma loen. Neil on erinevad soovid raamatutele. Ja Oskar vingus, et ma ikka loeksin. Natuke lugesin ja siis jätsin järele. Tobe on ju lugeda unejuttu kui keegi vingub.

Hommikusöögilauas…

Leena: Mina tean kuidas saab palstiliinist teha linnule tiivad.
Oskar: No kuidas?
Leena: Võtad noa ja plastiliini ja lõikad. Aga mina tean kuidas…
Oskar: Ma tean kuidas saab lehvikust. Võtad lehviku nii ja paned linnu seljast läbi ja ongi.
Leena: Aga mina tean kuidas saab pannkoogist teha linnule tiivad.
Oskar: Toiduga ei mängita.
Leena: Aga mina tean kuidas saab plastiliinist pannkoogist teha linnule tiivad.
Oskar: Toiduga ei mängita.
Leena: Aga see on mängult toit.

Täna sõitis üks sinine auto bussile Kristiine juures ette. Autos oli paks mees, kes pungitas silmi ja sõimas busijuhti. Buss sai pidama, aga auto ei tõmmanud tagasi, vaid pressis edasi. Mees autos sõi jäätist.

Nad värvisid oma toa puidust kapi vesivärvidega sinise ja rohelise kirjuks.

Leena tuleb elutuppa ja suu roheline.
Mina: Mis sa tegid, kas sa värvisid? Kust sa värvid said? Sa ei küsinud ju?
Leena: Meil olid.

Lähen igaks juhuks vaatama ja… Ega ei osanudki midagi kosta. Arvasin, et Leena, aga siis hakkas Oskar näitama, kust tegi tema ja kust Leena.
Mina: Oskar! Sina ka! Ma ei suuda seda uskuda… Miks?
Oskar: Tead ma ei mäleta enam mitte midagi…
Mina: Kas sa siis ise aru ei saanud, et see oli pahandus?
Oskar: No mulle tundus küll, et see on natuke pahanduse moodi, aga päriselt ma ei teadnud. Aga nüüd ma vaatan küll, et see on jube.
Mina: No hakkame küürima, mis siis ikka.
Oskar: Jah ma koristan, ma tahtsingi koristada…

Karistuseks ei lubanud ma neil õhtul plaati kuulata.
Oskar: Kas see karistus on teie mõlemi poolt?
Mina: Mis mõttes?
Oskar: No kas doominod mängime või on see issi karistus?
Mina: Oh sind. Ei doominod ei mängi, aga see ei ole karistus, vaid meie doomino aeg läks lihtsalt kapi küürimisele. Homme mängime.

Oskar saab juba kuus. Millal ometi lõppeb see mööbli ja seinte sodimine.

Ega ma ei tea kas sellisest karistusest on midagi kasu. Või pahandamisest. Neil ju iga päev uued lollused. Aga ikka mõtlen, et natuke peab karistama. Pahandada ma täna küll ei jõudnud. Samas tundus, et see jõudis Oskarile kohale. Aga mitte tänu karistusele vaid asi ise - ja kogu see vaev, mis ma nägin selle küürimisega. Et ei ole vist mõtet karistada, aga samas arvan siiski, et suure lolluse peale peab ikka mingi katkestus argiasjades tulema. Leenale ei mõju sellised asjad. Ta teeb, mis tahab ja pärast on nii õnnetu, et kõik lohutavad teda. Aga eks ta ob veel väika ka.
Muidu oli õhtu rahulik. Vaatasime Oskariga veel Baskervillide koera kui Leena oli magama jäänud. Aga see ei olnud hirmus. Mul on lapsepõlvest meeles, et oli ikka väga jube.
Oskar: Kas siin tuleb koletis?
Mina: Jah. Sele filmi nimi on Baskervillide koer.
Oskar: Ära ütle koer, siis sa võtad mult kohe fantaasia ära.
Mina: Äkki sa ei saa pärast magada?
Oskar: Saan küll. Ma teen nii nagu sa ütlesid, et hingan mõtted välja. Aga tead ma leiutasin veel nii, et sa pead teesklema nagu sa magad ja kui siis hingad mõtted välja, siis jääd kohe magama.

Oskar: Emme kas sa mängid muga kapinurga mängu?
Mina: Mis see veel on?
Oskar: No keegi peab oleme prusskas ja ta liigub niimoodi hästi aeglaselt roomates ja teised on lihtsalt tavalised inimesed ja jooksevad eest ära ja kui prussakas neid puutub, siis nad palhvatavad.
Mina: No rooma kui tahad, ma olen inimene, panen siin oma puzzlet ja ei puutu sind ja…
Oskar: Ei. No mina ei saa ju roomata, ma ei tohi põlvili olla. Sina pead olema.
.
No ma siis roomasin pisut. Ja siis hakkas reegeleid juurde tulema.
Oskar: Kui mina sind puudutan, siis ma saan ühe elu juurde.
Mina: Ja siis sa ei plahvata kui ma sind puudutan?
Oskar: Ei. Kümme elu peab olema, siis ma ei plahvata.
Mina: No näed sa plavatasid. Kas lähme nüüd pesema?
Oskar: Ei! Mul oli 12 elu ja nüüd on kaks. Aga ma saan ühe puudutamisega 10 elu ja nüüd ma ei plahvata. Leena tead emme mängis minuga kapinurga mängu.
Leena: Emme mängi minuga ka.
Mina: Oeh. Te peate magama minema. Teeme parem Doominod.
.
Kindlasti on mänge, mis mulle rohkem meeldivad. Aga neile tundub praegu just see mäng kõige lahedam. Lasteaias mängivad nad seda pidevalt. Ja muidugi käib sinna juurde kisa-kära ja jooks. Ma arvan, et see meeldibki neile kõige rohkem.

Käisin täna külas inimesel, kes rääkis oma mälestusi Vabadussõjast. Ta saab varsti saja aastaseks. Rääkis kuidas nad olid sõjapaos Vaivaras ja kuidas nende aknast paistsid soomusrongid - ühelt poolt tuli vene rong ja teiselt poolt eesti rong vastu. Veel rääkis kuidas Narva Juhkentali kvartal üheööga puruks pommitati ja kuidas hävis neile kuulund kaks maja, mille eest Venemaalt hiljem Rahvaste Liidu kaudu nõuti tasu kuldrublades. Ja kuidas Jaan Anvelt (Narva ajutise revolutsioonikomitee esimees) elas nendega ühes majas ja kuidas nemad nimetasid seda seltskonda valged punased, kui venelasi kutsuti punased punased.

Veel rääkis ta nn. kõne lendudest, mida korraldasi üliõpilased vabariigi aastapäeval. Igast organisatsioonis sõitis grupp inimesi kusagile külla vabariigist rääkima. Ja nii igal aastal ja ka kolmekümnendatel veel. Räägiti ajaloost (no seda oli selle aja peale juba rohkem kui 10 aastat), valimistest ja lauldi laule. Kusjuures ta rääkis nii humoorikalt, et ma naersin lausa pisarateni, kui kogu seda ettevõtmist ette kujutasin. Kui suudaks ise 100aastaselt nii rääkida, et kuulaja naerust kõõksub - aga seda on vist alp lootagi. Teine aeg ja teistsugused inimesed. Tohutu enesedistsipliin ja korrektsus. Minu vanaema istus surmani tooli peal sirge seljaga - ta ei sallinud lodevust. Nüüd saan sellest alles aru.

Polegi midagi lisada. Väljas on päris pime öö…