Meie kodus toodi alati suur kuusk. Ikka laeni. Küll see oli tore. Ja ehtimine.
Kui me natuke suuremaks saime, hakkasime oma tuppa vedama alternatiivseid jõulukaunistusi. Mäletan kui kord tõin ühe raagus oksa, mille kinnitasin lakke ja mis ulatus ikka kohe üle toa. Sidusin värvilised lõngad külge. See püsis kevadeni - lihavõtte ajal sidusin külge rohelised lõngad ja alles millagil mais viskasin välja.
Üliõpilaspõlves ei pööranud kaunistustele suuremat tähelepanu. Küünlaid ehk põletasin, aga neid põletasin muul ajal ka. Jõulud tulid nagunii kodus ja seal oli kuusk alati olemas.
Kui ma enam üksi ei elanud, siis ikka seadsin kodus ühtteist. Aga kuuseni ei jõudnud me kunagi, sest meie issi on kuuskede ja karusnahkade teemal täiesti roheline - kuuski metsast ei raiu ja karusnahku ei kanna. Ja ega ei tundunud väga mõtekas ka. Küünlad ja hea muusika tegid jõuludest jõulud.
Kui lapsed sündisid, siis hakkasin tasapisi rohkem jõulukaunistuste peale mõtlema. Olen katsetanud kõigega. Kord sättisin männioksad põrandalambi külge, nagu oleks kuusk. Kord oli meil raagus oks laeni - see oli küll väga ilus. Möödunud aastal ei sattunud metsa enne jõulu ja tuli midagi siit linnast leida. Äärmiselt imelik oli minna kuuske ostma. Kuigi esmalt mõtlesime osta oksi, aga need olid nii nirud, et ostsime siiski kuusepuu. Oma esimese ühise. Ja kuusejala ka siis ju. See kuusk osutus aga täielikuks läbikukkumiseks. Juba aastavahetuseks oli suurem osa okkaid maas ja ma vandusin, et enam iial ei osta ma linnast kuuske. Plastmasskuuske pole meil olnud, sest metsa lõhn peab ikka olema.
Tänavu tahtsin teha kõrkjatest jõulumemme. Aga Leena köhis ja me ei saanud kauaks metsa jääda. Torm oli ühe männi maha murdnud ja võtsime selle küljest oksi.
Rõõmu palju ja tore on, et mänd ei pudise.
Üldiselt mulle meeldivad traditsioonid, aga see jõulupuu traditsioon ei kuku välja. Võibolla saab sellest Oskari ja Leena kiiks - et nad tahavad igal juhul korralikku kuuske, sest kodus kunagi ei olnud. Või on selle aja peale juba kõigil plastmassist kuusk vms. Aga mina olen juba varsti nii kaua oma elu elanud, et võin öelda, et mul pole kunagi korralikku kuuske olnud, mis ma tast nüüdki enam muretsen.
Minu kiiks on elektriküünlad. Meie kodus neid ei olnud. Meil on. Kahed. Kuigi oma säästliku maailmavaate pärast ma plõksin neid sisse välja. Just täna mõtlesin, et peaks sinna lüliti vahele panema, et ei peaks pideval stepslit seinast välja-sisse pistma. Ja minu õed tahtsid alati maitsekat kuuske. Aga mulle meeldib täiesti maitsetu - palju ilusaid värvilisi läikivaid hi-hi. Praegu on lapsed väikesed ja me tunneme sellest kõik rõõmu. Paneme ehteid ja käime kaugelt vaatmas.
Leena: Tulge vaadake ikka nüüd, kui ilus.
Oskar: Tulge ruttu ja vaadake!
Issil on ka hea maitse, aga ta on õnneks leebe ja ei suru seda peale. Isegi laualina, mis on üpris omapärane, ei tekitanud ühtegi reaktsiooni. Oskar arvas, et issi ei märganud, aga issi ei hakanud lihtsalt midagi ütlema.
Nii need jõulud tulevad. Üle aegade rahulikult. Lund küll pole, aga väga noor kuu tumesinises taevas Leesi surnuaia kohal oli täiesti jõulu.
Häid ja rahulikke pühi kõigile!
