Oskar ja Leena-Mai

Oli kord üks viikingi laev. Sellel purjetasid viikingid ja seal peal istus juba nende kapten, kui meeskond seda nägi, läksid ja purjetasid nad suurtel meredel. Kui nad mingit saart nägid, kus olid majad peal ja rüütlid ning kindlus ka, vallutsid nad selle kohe ära. Neile meeldisid kõige rohkem kloostrid ja kirikud, sest need olid kaitseta ja seal oli palju kulda ja hõbedat.

Viikingid sõitsid Venemaale ja kui neil tuli mööduda Surnulahest või muust ohtlkust paigast, võtsid nad enda laeva selga ja kõndisid ohutusse kaugusesse.

Nad sõitsid ja sõitsid ja sõitsid ja siis jõudsid na Noh-noh saarele ja kapten hüüdis: “Oo meeskond vaadake Noh-noh saar”. Meeskond vaatas ning nad läksid kaldale. Kui nad kaldal olid, tundisd nad äkki mingit pehmust. See ei olnud tavaline saar. Igaüks, kes sinna peale astus vajus põhja. Nad läksid ruttu tagasi laevale ja pääsesid. Siis hakkas vulkaan purskama, aga nad jõudsid juba avamerele.

Kui nad olid juba avamerel, nägid nad Venemaad ja läksid kaldale. Nad kõndisid natuke ja ei näinud mitte midagi. Siis läksid nad Venetsueelasse ja leidsid seal mingi varanduse. Ja läksid uuesti laevale ja pärast laeva läksid nad restorani sööma (ho-ho, ha-ha), aga tegelt nad seilasid, seilasid ja seilasid ja arvasid, et lõppu ei tulegi, aga siis nägid nad Austraaliat ja nägid seal väga palju loomi ja väga palju inimesi. Kui nad olid kõik ära vaadanud, nägin nad, et lahing tuleb ja nad hakkasid mõõka keerutama. Kui nad oli lahingu lõpetanud hakkasid nad varandust kokku ostma. Lõpuks kasvas nende kullakasvatus nii suureks, et saar vajus hoopis viltu.