Oskar ja Leena-Mai

Leena: Emme ma olin täna kurb lasteaias kui ma ärkasin.
Mina: Tohoh. Mis siis oli?
Leena: Minu kleit oli Madise voodi all. Aga kasvataja sai selle õnneks kätte.
Mina: No kas siis läks tuju heaks?
Leena: Ja. Ja kasvataja kutsus mind enda juurde, aga mina läksin Oskari juurde ja kallistasin ja siis oli nii naljakas…
Oskar: Ja. Ja mina ütlesin, et lase lahti, et sa ju po… õkhm, siis tuli mul meelde - ei, ei poo ju üles kui hoiab kehast.
Leena: Pärast ma olin rõõmus.

Aga õhtul ikka vaatasin, et Leena on pisut kahvatu. Keegi veel lausa haige ei ole, aga puhkust vajaksid mõlemad. Homme pidin minema Haapsallu ja oleks lapsed kaasa võtnud, aga kuna mul on väljas üks asi toimetada, siis segab ilm selle vist jälle ära (pidin juba tegelikult reedel minema, aga torm tuli vahele). Näis. Neiljapäeval tahtsin nad nagunii koju jätta. Oleme ikka püüdnud käia hingedepäeva jalutuskäigul. Nüüd ei teagi.

Leena magab juba. Tal ei läinud viit minutitki. Oskar tantsib sõdurilaulude saatel vaikselt. Püss (ajalehest) õlal. Ise särab üleni. Teda pole kella keeramine palju mõjutanud. Kuigi hommikul saadakse küll paremini üles.

Panen siia ühe pildi Oskarist ja Leenast. Lugeja soovil. Tegelikult on siia pilte halb panna - väiksed ja halva kavaliteediga jäävad. Ja tavaliselt ma lihtsalt ei viitsi nikerdada.

Lapsed avastasid, et neil on mänguasjade kast, kuhu nad pole ammu vaadanud. Milline rõõm. Leena jaoks on seal mõned asjad isegi täiesti “uued”. Nüüd nad käivad meile näitamas. Minu leebe märkuse peale, et ma tegelikult mäletan neid asju, et pole vaja pidevalt joosta edasi-tagasi ütlesid nad, et näitavad ainult vaimustavaid asju. Tundub, et meil on palju vaimustavaid asju kodus. Õhin on nii suur, et ma ei taha mainidagi, et pärast peaks selle värgi ära ka koristama. Uhh! Ei taha vaatama minnagi, mis nad seal teinud on. Kolin on igal juhul suur.

Eks pean appi minema.

Läksin. Ei pääsenud sisse. Palusin plated ära tassida.

Mina: Kas tassisite ära?
Lapsed: Ja kohe.
Oskar: Leena ei korista.
Mina: Kas ma mahun juba sisse.
Oskar: Vist natuke mahud.
Mina: Mis see tähendab?
Oskar: No, et sa natuke ikka mahud.
Mina: Ütle kui ma päriselt mahun.
Oskar: Kas ma võin nalja ka teha, et sa mahud?
Mina: Mis see tähendab?
Oskar: Noh, et ma ütlen, et sa mahud, aga kui sa tuled, siis ei mahu.
Mina: Ei.
Oskar: Plated on koristatud.
Mina: Kas see on nali.
Oskar: Ei.
Mina: OK. Koristame siis ülejäänu ka ära.

Nüüd pestakse hambaid.

***

Oskar: Emme ära Pyramid powerit osta. Siis sa naerad koguaeg ja ei saa juua.

Hm. Mis see veel on?

Oskar: Ma tahaksin ka niipalju mänguasju nagu Joosepil. Tal on asju nii palju nagu… nagu lund, mida taevast alla sajab.

Jah tõesti sadas meil täna lund. Noh võibolla ei olnud see päris lumi, aga vihm see ka enam ei olnud.

Hommikul käisime trennis. Üks inimene oli koos meiega riieteruumis. Rääkis Leenaga ja Leenale tundus ta väga tore. Kui hakkasime ära tulema, siis oli Leena kogu olukorrast nii erutatud, et ütles: head aega väike juustuviiner!

Ma pidin maa alla vajuma. Aga lastega on tihti nii, et erutuse korral enam mõistlikke ideid ei tule, aga ei taha öelda tavalist headaega, kui tädi ometigi nii tore on. Õnneks oli ta kõike muud kui juustuviiner ja loodetavasti võttis asja huumoriga.

Pärastlõunal joonistasime. St. Leena joonistas. Meie Oskariga parandasime raamatuid. Leena tahtis Annushkale pilti joonistada. Ja joonistaski.

Leena: Siin pildil on Plinko (kollane), Klimpampa (roosa) ja Ninni (punane).
See pilt tähendab, et sa annad Karu Puhhile mett söögiks.
Ja siin on üks robot (must).

Leenaga on alati nii. Ta hakkab mingit väga konkreetset asja joonistama, aga siis saab lõpuni võlutud värvidest ja veest ja pintslist, et tegevus kaalub üles igasugused mõtted ja eesmärgid. Aga seletada, mis on pildil, meeldib talle väga. Kui tahta, et ta midagi konkreetset joonistab, siis tasub anda talle peenikese joonega igav pliiats, siis ta joonistab midagi, mis on mõne päris asja moodi - möödunud nädalal joonistas ta meid kõiki.

Oskaril on jälle saabunud aeg, kui ta üldse ei taha joonistada. Lasteaias ta ikka joonistab, aga kodus… enamasti mängib malet (kui just Leenaga joosta ja mürada ei viitsi).

Praegu on Leena vannis. Pool kaheksa läheb Oskar vanni. Kell kaheksa vaatame mõrvakat “Ohtlik lend”. See pole küll laste saade, aga meeldib neile niiiiii väga, et mul pole südant keelata. Ja pean seda koos nendega vaatama ja siis seletama. Muidu ma ei vaataks, kuigi see pole üldse halb. Vaatan õhtul Midsomerit ja tegelikult on kaks mõrvakat liig mis liig.

Pime on.

Torm oli. Prügikastid olid pikali kukkunud ja aknaaluste puude lehed alla andnud (alla langenud), tamm peab veel vastu. Muud erilist ei juhutunud. Kindlustasin reedel tormi-meeleolust kantuna meie kuudi ära. Aga ega ei taha vaatama minna. Kindlustatud küll, aga ikka poleks tore hakata uut katust panema. Õnneks pole katus minu tehtud - et ehk ei lennanud minema.

Täna koristasime(n). Oskar küsis kust tuleb tolm. No mina ka ei tea. Kui teaks, võtaks midagi ette. Kõik siin maailmas pidi millekski kasulik olema. No mina tolmu otstarvet ei näe. Ei usu, et maailm oleks halvem paik, kui tolmu ei oleks.

Ei tea kas tuul on vaibunud.

Leena: Emme Kevin tahab kõik minu järgi teha. Aga ma tahan ise üksi kõik minu järgi teha. Homme ma tahtsin, et ta teeb, aga täna ei tahtnud. Kevin jättis supi pooleli, et ta tahtis minu järgi magustoitu võtta. Aga mina sõin nii ruttu, et sõin kõik ära. Aga Kaspar ei söönud üldse. Kaspar tahab ainult kodus süüa.

***

Lapsed kaklesid teise toas juba tükk aega. Ei viitsinud minna jagama. Lõpuks tuli Oskar oma raamatuga.
Oskar: Eks emme see raamat ei ole Saaremaal tehtud.
Leena (teisest toast): On küüll!
Mina: Muidugi ei ole. Kuidas sa saad nii tobedat asja üldse uskuda?
Oskar (teises toas): Emme ütles, et ei ole Saaremaal tehtud.
Leena: Ära eputa.

Leenal on puberteet…

Meil siin kodu lähedal poes müüakse Leedu komme. Ostsin täna trühvlikomme. Või vähemalt nii oli sildil kirjas. Tegelikult oli komm trühvlite asemel vahvliga üle puistatud. Ainult kuju oli õige. Jõuluvana komm nagu lapsed ütlevad (et nagu kotikujuline). Praegu on üldse suur magusa söömise aeg.

Leena: Emme kas sa annad meile kommi?
Emme Oskar tahab kommi.
Emme kuidas me siis kommi saame, kui sa poes oled?

Tundub, et valguse puudust tuleb kompenseerida magusaga. Ja muidugi talvevarud. Kui meil isegi ei ole võimalik vajuda talveunne, siis talvevarusid peame ikka soetama.

Need valetrühvlid on siiski väga maitsvad.

***

Oskar: Emme mingid hullud rääkisid minuga.
Mina: Soh. Mis nad ütlesid?
Oskar: Hei väikemees.
Mina: Mis sina ütlesid.
Oskar: Midagi. Ma ei osanud sellise veidra küsimuse peale midagi öelda.

(Need “hullud” olid lasteaia värava taga kõõluvad pubekad).

Meil ei saada hommikuti kuidagi üles. Minuga eesotsas muidugi. Aga hullem on see, et õhtuti ei saada magama. Tohutu möll ja sekeldamine.
Oskar: Ma laulan Leenale sõdurilaule.

Varsti kuulen, et Leena nutab.
Oskar: Leena ei luba minul laulda.
Leena: ÄÄÄÄÄ ma tahan üksi laulda…
Mina: Laulge korda mööda. Leppige kokku.

Mõne aja pärast lähen suure möllu peale kohale.
Oskar: No nüüd lubab Leena minul ka laulda. Me teeme uusi laule. Praegu tegime võlurist.
Mina: Ärge enam laulge, jääge magama.

Mõne aja pärast lähen kohale Leena itsitamise peale. Leena mässab nööriga ja Oskar on teki alla peitu pugenud.
Leena: Vaata minu väike armas pesunöör tuli siia. Ma ei jää enne magama, kui olen pesunööri ära sidunud.

Mõne hetke pärast hüüab Leena, et ta sai nööri seotud. Aga möll ei vaibu ikka. Nüüd läks issi nendega rääkima. Praegu on küll vaikus. Loodetavasti jäävad magama ja loodetavasti saavad hommikul üles ja me ei jää lasteaeda hiljaks (st palju hiljaks - natuke jääme igal hommikul).

Huvitav on see, et praegu pimedal ajal peaks olema just hea uinuda, aga võta näpust. Selline lõputu möll voodis on meil täitsa uus asi.

Ostsin Kristiinest kaalika. Mõru. Kust saab magusaid kaalikaid?

Mina: Kes tahab blogida?
Oskar: Mina. Ma räägin ühe uue loo. Pealkiri on sinine madu.

Elas kord üks madu, kes oli väga vihane. Ta tahtis koguaeg süüa ja ta oli sinine. Ning siis ühel päeval ta kugistas ühe inimese alla. Ning see maitses väga hästi. Madu oli täiesti vaimustatud sellest.
Mina: No kuule see on jälle hirmus jutt. Mõtle kui sina oleksid see inimene?
Oskar: Ei. Mina olen madu.
Emme see lugu oli väga lühike ja nüüd see lõppeski.

Leena: Emme mina tahan laulda blogisse.
Ma laulan..
Sa a laula pan..
Hopp ja hopp ja
Ma laulan ja tantsin
Ja ei lase oodata
Kus on mu sangar
Ma ootan sangarit
Ta peab tulema

Ma võidu tegema pean
Ja hoolima pean

See oli sangari laul. Ja nüüd see lõppes.

Täna oli lasteaias kilu võileib. Kõige parem võileib!
Oskar: Mina ei võtnud.
Leena: Ei see oli kala võileib. Mina ka ei võtnud.
O: Ma üldse ei näinud kedagi, kes võttis.
L: Jah keegi ei võtnud, ainult Madis võttis.

Miks lapsed ei söö kiluvõileiba? Mis siis saab neist võileibadest? Ja miks neid üldse pakutakse?

Täna on pime ja vihmane.

Käisime täna metsas. Sõime pohli. Pohlad on väga magusaks saanud. Nagu moos.

Oskar kustub mind kogu aeg mingit kaelkirjaku multikat vaatama:

Oskar: Tule vaata, see meeldib sulle. Seal on loomad ja see on väga rahulik.

Ja operaator Kõpsu kohta:

O: sa pead seda vaatama, siin ei juhtu midagi, see meeldib sulle.

Nojah. Vägivallatud multikad ongi ju emade jaoks. Mul on siin kodus vist imidž, et mulle meeldivad ainult igavad asjad. See ju päris nii ei ole, aga ega ma ei taha küll mingeid ninjasid ja Peedo maailma ja muud mürtsutamist. Ega need väga meie koju ei jõua ka. Ei usu, et lapsed millestki ilma jäävad ja ega ma ju sõgedalt ei keela, kes peale satub võib vaadata. Aga no mina küll ei hakka lehest uurima, millal mingi kolemultikas on ja seda siis meeles pidama ja neile ette toppima.
Teisest küljest tundus operaator Kõps mulle endale ka lapsena igav. Ah…

Toiduga on hoopis keerulisem. Peale kolme poole aastast tervislikku toitumist leiab Leena, et tema ei keeda oma lastele kunagi köögivilja “annan neile kogu aeg rämpsu”. No õnneks ei hakka ta veel lapsi saama.

Küll on pime väljas.

Leena: Emme tule meiega maadlema!
Oskar: Ei! Ära kutsu emmet. Ta viitsib nii vähe, et mul siis lõbu alles algab, kui ta juba ei viitsi enam. Maadleme ise.

Ega mul ei olegi midagi enda vabanduseks öelda. St. omaarust ma maadlen end hingetuks, aga nemad ütlevad, et siis lõbu alles algab - tase täiesti erinev.

Mul läheb hääl ära. Läheb ja läheb. No ei õnnestu peatada.

Leena avastas uue mängu. Tal on nöör ja ta laseb Oskaril selle kusagile siduda ja hakkab siis sinna “pesu” kuivama riputama. Esimesel õhtul ta lihtsalt rõkkas naerust selle toreda mängu avastamisest. Kõik mõmmi asjad said nöörile riputatud.

Nöör oli seotud täpselt voodi ette. Kui lapsed hakkasid magama minema, ütlesin, et nad peavad nööri ära võtma, muidu võivad öösel kukkuda kui kempsu lähevad. Leena oli muidugi vastu. Veensin teda, aga tema ennast juba veenda ei lase. Võtsin nööri lõpuks siiski ära. Leena küll joras, aga mõtlesin, et küll jätab järgi (muidugi oleks võinud selle sinna jätta, kuni ta magama jääb, aga siis oleks pidanud jälle hommikul tema solvumist taluma. Ja mõtlesin, et las jorab pigem natuke õhtul, kui ärkab hommikul paha tujuga).
Kui ma hiljem läksin lapsi vaatama, siis oli nöör tagasi. Oskar oli veel üleval.

Oskar: Tead no ta lihtsalt ei jätnud järgi. Ma alguses mõtlesin, et ta väsib ära, aga ta ei väsinud. Kui ma üldse mingit õhtujuttu kuulata tahtsin, siis pidin selle tagasi panema.

Järgimsel päeval sidus Oskar nööri paremini. Aga avastas samas, et seda saab relvana kasutada. Nöör on pisut veniv ja kui ta on kinni seotud, saab seda kasutada nagu rakulkat (või kada nagu issi eelistab öelda, et vältida russitsismi). Alguses tundus see Leenale ka tore mäng, aga tal ei õnnestunud sealt ühtegi asja lendu lasta ja ta keelas Oskaril oma pesunööri kohta öelda rakulka ja ei lubanud enam tulistada ka. Ei aidanudki siis muu, kui tuli Oskarile uus nöör anda. Nüüd on Lastetoas kaks nööri. Ühe kohta võib öelda rakulka ja teise kohta ei tohi öelda muud kui pesunöör.

Oli kord üks viikingi laev. Sellel purjetasid viikingid ja seal peal istus juba nende kapten, kui meeskond seda nägi, läksid ja purjetasid nad suurtel meredel. Kui nad mingit saart nägid, kus olid majad peal ja rüütlid ning kindlus ka, vallutsid nad selle kohe ära. Neile meeldisid kõige rohkem kloostrid ja kirikud, sest need olid kaitseta ja seal oli palju kulda ja hõbedat.

Viikingid sõitsid Venemaale ja kui neil tuli mööduda Surnulahest või muust ohtlkust paigast, võtsid nad enda laeva selga ja kõndisid ohutusse kaugusesse.

Nad sõitsid ja sõitsid ja sõitsid ja siis jõudsid na Noh-noh saarele ja kapten hüüdis: “Oo meeskond vaadake Noh-noh saar”. Meeskond vaatas ning nad läksid kaldale. Kui nad kaldal olid, tundisd nad äkki mingit pehmust. See ei olnud tavaline saar. Igaüks, kes sinna peale astus vajus põhja. Nad läksid ruttu tagasi laevale ja pääsesid. Siis hakkas vulkaan purskama, aga nad jõudsid juba avamerele.

Kui nad olid juba avamerel, nägid nad Venemaad ja läksid kaldale. Nad kõndisid natuke ja ei näinud mitte midagi. Siis läksid nad Venetsueelasse ja leidsid seal mingi varanduse. Ja läksid uuesti laevale ja pärast laeva läksid nad restorani sööma (ho-ho, ha-ha), aga tegelt nad seilasid, seilasid ja seilasid ja arvasid, et lõppu ei tulegi, aga siis nägid nad Austraaliat ja nägid seal väga palju loomi ja väga palju inimesi. Kui nad olid kõik ära vaadanud, nägin nad, et lahing tuleb ja nad hakkasid mõõka keerutama. Kui nad oli lahingu lõpetanud hakkasid nad varandust kokku ostma. Lõpuks kasvas nende kullakasvatus nii suureks, et saar vajus hoopis viltu.

Mina: Ma tahaksin sulle teed keeta.
Leena: Keeda siis.
M: Kas sa jood ka?
L: Ei.
M: No mis ma siis keedan?
L: Aga sa ütlesid, et tahad keeta.

Jah. Leena köhib jälle. Istume kodus ja joome põdrasamblateed. Lõunauneks panen küüslaugusokke, vast saab õhtuks köha lahti - saab vähemalt magada. Nii see elu on nende lastega. Kevadeks harjuvad nad meie kliimaga ja haiguseid jääb vähemaks. Aga uuel sügisel hakkab uuesti. Huvitav kas lõunamaades elavad lapsed üldse on haiged? Meil ju suviti on vaid väga üksikud haigused. Aga oma immuunsuse peavad nad ikka kätte saama? Või pole neil immuusnsust ka niipalju vaja…

Tegelikult on meie lapsed juba nii suured, et kui nad on ühe kaupa kodus, siis nad ei sega mul oma toas töötamast. Kahekesi neid küll kodus hoida ei saa - siis on kisa kära kõik täis. Aga ühe kaupa jätkub vaikseid mänge kauaks. Leena veel magab ka päeval. Et tegelikult on lootust küll oma magistritöö enne valmis saada kui ma ära suren. Möödunud aastal, kui algas see haiguste aeg, kadus igasugune lootus. Ega lapsed ju korraga haiged ei ole. Ikka üks saab terveks ja teine jääb. Aga tänavu sõltub kõik minust endast.

Meil hakati kütma. Tore.